Katrina Kalda “Eesti romaan”

Kirjastaja kirjutab: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundanud Britt Urbla, Varrak, 2011.
Tallinn, 1990. aastate keskpaik. Noor August asub ärimees Eeriku käendusel kirjutama järjejuttu Eesti taasiseseisvumisest, armudes ise oma eestkostja naisesse Charlotte’i. Kinnise loomuga noormees elab oma tunded välja ajalehesabas, luues Charlotte’ile kirjandusliku teisiku Carlotta. Sündmuste käigus aga tõstab järjeloo kangelane Teodor autori vastu mässu ning haarab ise sule, et Augusti motiive selgitada ja tema mineviku saladused päevavalgele tuua.
Katrina Kalda (s. 1980) on eestlannast prantsuse kirjanik, kelle poeetiline ja mängulise ülesehitusega debüütteos „Eesti romaan“ ilmus esmalt prantsusekeelsena mainekas kirjastuses Gallimard (“Un roman estonien”, 2010). Kuna kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Kalda romaan kirjeldab Eesti lähiajalugu, on meedia jõudnud nimetada Kaldat juba Sofi Oksase “vaimseks õeks”, “mantlipärijaks” jne, mis paistab pidavat paika vaid osaliselt. Kuigi Kaldat huvitab taasiseseisvunud Eesti õhkkond, Nõukogude Liidu lagunemine ning selle tagajärjed – “Eesti romaani” tegevus toimub 90ndate keskpaiga Tallinnas ja mujal Eestis –, paistab tema debüütromaan silma ka oma stiilivõtetega.

Huvitavalt ülesehitatud lugu. Sofi Oksasega võrdlus on muidugi veidi totter…

Tsitaadid raamatust:

” Ning linnamüüride vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi kastavad.” (lk 7)

Ma maandusin selles linnapuljongis 1984. aasta septembris. Selles pealinna ülbusega agulis, kus tornikeste ja kelladega kesklinnakvartalid meenutavad äärelinna ning eeslinnakvartalid kesklinna. ” (lk 8 )

” Oma sünnipaika tundsin ma üksnes ähmaselt, tegin hädavaevu vahet nuikapsal ja naeril, kobatasin otseteed pealinna, sellesse Euroopa pisikasvajasse, soolatüükasse Vana Maailma ninal, millest keegi ei tea aega tahagi teada.” (lk 10)

”…sel polaarjoone all kügeleval maal tuleb end talve ja pimeduse vastu kaitsta, et öö ja päev on linad, mille vahele me poeme, nii et meie, kes me magame voodi serval, seitsme maa ja mere taga, jääme suveks, mil loojumatu päike meil magada ei lase, katmata, ning lämbume talvel, mil linad mõjuvad raske tepitud tekina, mille alt me end elusana pääsevat ei usu. Muinasjutud ära kaduvast päikesest muutuvad tõeluseks ja käärid köögikapi sahtlis omandavad kavala läike, mis tekitab himu ronida katusele ja paks taevatekk lahti lõigata. Ent niipea, kui teravad kääriotsad teki sisse lüüa, pääsevad sellest välja linnusuled, ja lapsed, ninad aknaklaasi vastu surutud, huikavad ühelt korruselt teisele: ”Lumi! Luimi!”” (lk 48-49)

Teised arvavad:
Romaan nagu katedraal (Sirp, 3.06.11)
Vikerraadio saade „Loos on asju“ (15.05.11)
Mitmekihiline ja keeruliselt lihtne (PM, 21.05.11)
Intervjuu autoriga
südamelähedaselt
Sehkendaja
Tavainimene
Rohelisemrohi
Loe katkendit romaanist