Kirjastaja kirjutab: Lõbus-nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film on linastunud ka Eesti kinodes. 1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti- ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine.

Katked raamatust:

„Me maadlesime ühel ja samal vanal teemal. Vahel tüütasid katsed tema rindu puudutada mind nii ära, et proovisin siis teda puudutada jalgevahelt, liigutus, milles oli tubli annus eneseiroonilist vaimukust: nagu üritaks laenata viiekat, saaks vastuseks ei ja küsiks hoopis viitkümmend naela.” (lk 13)

„Lugege ükskõik millist naisteajakirja ja te näete sama kaebust, mis kordub üha uuesti: mehed – need väiksed poisid kümne või kahekümne või kolmekümne aasta pärast – on voodis lootusetud. Neid ei huvita eelmäng; neil pole mingit tahtmist stimuleerida vastassugupoole erogeenseid tsoone; nad on egoistlikud, ahned, kohmakad ja juhmid. Vägisi tekib tunne, et need kaebused on omamoodi saatuse iroonia. Tollal ei tahtnudki me muud kui eelmängu, aga tüdrukud polnud huvitatud. Nad ei tahtnud, et neid puudutataks, hellitataks, stimuleeritaks, erutataks; õigupoolest andsid nad meile kolaka, kui me katset tegime. Siis pole ju üldse mingi ime, et me kõike seda eriti ei valda. Me veetsime kaks-kolm pikka ja arengu seisukohalt äärmiselt olulist aastat, kõrvus ülitungiv keeld sellest isegi mõelda. Neljateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel muutub eelmäng millestki, mida poisid tahavad teha ja tüdrukud ei, millekski, mida naised tahavad ja mehed ei viitsi./–/Kui minu arvamust teada tahate, moodustavad ideaalse paari Cosmopolitani naine ja neljateistkümneaastane poiss.” (lk 14)

„Ma pole kunagi olnud täiesti kindel, mis minus naistele meeldib, aga ma tean, et innukusest on kasu (isegi mina tean, kui raske on vastu panna kellelegi, kes peab sind vastupandamatuks)….” (lk 21)

„Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 24-25)

„Seda võib näha absoluutselt kõikjal: noored keskklassi kuuluvad inimesed, kes hakkavad oma elus pettuma, teevad restoranides ja klubides ja veinibaarides liiga suurt lärmi. „Vaadake mind! Ma pole üldsegi nii igav, kui te arvate! Ma oskan lõbutseda küll!” Traagika. Olen rõõmus, et õppisin kodus molutama.” (lk 29)

„…pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel peol kokku saaksid” (lk 94-95)

„See ongi tegelikult loo moraal, vastassoo peamine võlu meile kõigile, vanadele ja noortele, meestele ja naistele: meil on vaja kedagi, kes päästaks meid pühapäevaõhtuses kinosabas kaastundlikest naeratustest, kedagi, kes võib meid peatada langemast auku, kus elavad oma ema ja isaga jäävalt üksikud inimesed.” (lk 114)

„… vahel on vaja kedagi, keda visata nagu käsigranaati keset kehva suhet, et see õhku lendaks.” (lk199)

„Tead sa seda väljendit „aega on tal laialt käes, mõtteid ainult enda jaoks”? See oled sina.”
„Mida ma peaksin siis tegema?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida. Töötama. Inimestega läbi käima. Juhtima skaudisalka või isegi klubi. Midagi muud kui ootama, et elu muutuks, ja jätma kõik otsad lahti. Sa jätaksid elu lõpuni kõik otsad lahti, kui ainult saaksid. Sa lebaksid surivoodil, surres mõnda suitsetamisega seotud haigusse, ja mõtleksid, noh, vähemalt olen ma kõik otsad lahti jätnud. Vähemalt ei teinud ma midagi, millest ei saanud enam välja rabelda. Ja kogu see aeg, mis sa kõik otsad lahti hoiad, keerad sa nad sõlme.” (lk 206)

„Asjale paneb põntsu unelemine. Teen seda mis tavaliselt – kujutlen kogu suhte käiku viimase tillukese detailini välja, esimesest suudlusest voodisse, sealt kokku kolimiseni, sealt abiellumiseni (olen minevikus isegi pulmapeo lintide lood ritta seadnud), sealt selleni, kui kena ta rasedana välja näeb, sealt laste nimedeni – kuni taipan äkki, et midagi ei saagi enam, noh, tegelikult juhtuda. Olen kõik ära teinud, elanud kogu suhte oma peas läbi. Olen vaadanud filmi kiirluubis; tean kogu süžeed, lõppu, kõiki häid kohti. Nüüd pean ma lindi tagasi kerima ja kõik reaalajas uuesti üle vaatama, ja mis lõbu see peaks pakkuma?” (lk 242)

Teised arvavad:

Nick Hornby rokib
Sehkendaja
Film

Kättesaadav e-raamatuna ELLUs

Sisukirjeldus: Romaan „Mardika umb” kujutab paari aasta tagust aega, kui masust ei teatud veel midagi. Mõne noore inimese peas tärkab mõte kuulutada raha jumalaks, kummardada seda ning ülistada, nagu ülistatakse teisigi jumalaid. Öeldud-tehtud – mõte viiaksegi ellu. Selle teema kõrval kirjeldatakse peategelase, tema perekonna ja naabrite kohati lõbusat, aga vahel ka üsna veidrat igapäevaelu Mardika umbtänavas asuvas väikeses korrusmajas. Raamatus on nii inimsuhteid kui ka mõtisklusi sellest, mis siis on meie praeguses elus oluline ning kas väärtushinnangud on tõesti paigast nihkunud või see ainult näib nii. Holger Kaintsilt (s. 1957) on varem ilmunud romaanid „Teekond mäetipu poole“ (Eesti Raamat 2003) ja „Lennukivaatleja“ (Loomingu Raamatukogu 2009).

Katkeid raamatust:

„…inimesed peaksid ükskord ometi endale tõtt tunnistama, et nende kõrgeim paleus on raha, ning raha jumalaks või jumala kehastuseks kuulutama ja pühenduma rahakummardamisele mitte ainult oma igapäevases, vaid ka vaimses elus.“

„ainult raha kummardamine lõpetaks inimeste meeltes kahestumise, likvideeriks sügavale juurdunud ja inimolemusele peaaegu loomupäraseks saanud kaksikmoraali, mis ühiskonda mürgitab.“

„ Usk võimalusse saatust ära osta on olnud mõistusega inimese alatine kaaslane.“

„Raha on meie jumal! Raha on meie teejuht! Raha on meie mõistus! Raha on meie au!“ (rahakummardajate kreedo, neli tõotuslauset)

„…ka usk on tänapäeval meelelahutus…“

Teised arvavad:

Sirp
Looming
Klassikaraadio
Loterii
Sehkendaja

Tutvustus: Luulekogu “Ja Sisalikud vastasid (kolmes kirjas)” on luuletaja, disaineri, raamatukujundaja, illustraatori ja reklaamitegija Asko Künnapi raamatuks vormunud maailmamudel, mille koostamisel pole ta unustanud end ka fotograafi ja fondiloojana lansseerida. Samas võib Sisalikke käsitleda ka kaanetatud näituse või raamatukujunduse õppematerjalina edasijõudnuile. Ja seda kõike paraja annuse huumori ja eneseirooniaga. Võtme selle raamatu lahti harutamiseks annab kirpväike kiri üheksanda leheküljel: pisemgi tekst väärib lugemist.

xxx

Õhtu langedes

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
kuhu mürades jooksevad lapsed,
me alla luiteid jalutame,
saableist lõikeheinas
sellesama mere äärde,
seitse aastat nooremaina,
tooremaina, targemaina,
mere äärde, milles oli saari
ja noogutavaid kalu,
kus randa püstitati helehalle
julgustavaid telke,
kus kajakad, ritsikad, sorrid
olid viisakalt vait.

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks,
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
ei julge ma enam sinna randa
minemata jätta,
ei julge õhtu langedes.  (lk 20)

xxx

autorist
kuldmuna
2003.aasta 25 kaunima raamatu hulgas

Kirjastaja kirjutab: Puhas ja stiilne kuldlõige. Terav kui skalpell, habras kui aeg.

xxx

Armastus läheb üle
mägede, jõgede, kuristiku,
otsatu ookeani
silmagi pilgutamata.

Armastus läheb läbi
soode ja rabade,
kõrbete, tundrate
kordagi võpatamata.

Armastus võidab kõik.

Armastus mõistab kõik,
usub kõik, loodab kõik,
andestab kõik.

Kõik on armastus , kuni
armastus läheb üle.

Kuidas?  (lk 12)

xxx

Lepime kokku vähemalt sõnades.
Ütleme, et see on See.
Peale mõistmise illusiooni
ei hoia meid miski.

Ei hoia meid miski
koos.  (lk 13)

xxx

Valu tuletab meelde, et oled veel elus –
pidevalt muutuvas ebakõlas.
Lummuslik,
meeletu igatsushõige.

Haamri ja alasi vahel
sepa talus, muundumisvalus
tunned,
mis lõige on õige.  (lk 54)

xxx

Teised arvavad:

kui pettumusest sai katarsis

Risttee blogi

intervjuu autoriga

Autorilt: 
«Simunapäev — mida see unustusse vajuv rahvakalendripüha minu jaoks tähendab? Tegelikult mitte ainult hingedeaja algust, püha Siimeoni ega ühte üürikest sügispäeva oktoobri lõpus.
Mulle meeldib anda päevadele ja aegadele oma tähendusi, mille kordumist ei kindlusta ükski kalender. Minu Simunapäevas on õnnelikku üminat, kirkust, kõdulõhna ja laadakära. See päev on aastatepikkune ja ulatub tagajalgu pidi kaugesse minevikku välja. Millal ta jälle tuleb? Sellisena nagu siin enam mitte kunagi.»

xxx

öö tuleb lõõtsutades

õõtsutades puusi

maasikad on punades kui sepapajaraud

eemal üle kahe kivikangru

vanavanemate taluhaud

korsten

vundament ja purunenud klaasid

kiile kumisemas allikal

siin nad armusid ja armastasid

kuni juuksed olid hallid

öö läheb lõõtsutades

õõtsutades puusi

nagu kannaks teda igivanad ihad

ja tema jälgedesse võrsub üha uusi

kaski kel on

helevalged pihad

(lk 34)

Litter. Saate teema: Kristiina Ehin ja “Simunapäev”

Kirjastaja kirjutab: VALIKLUULEKOGU. Koostaja: Tony Blackplait Arvi Siig on tähelepanuväärne luuletaja. Tema esikkogu ilmus esimeses „Noorte autorite” kassetis 1962. aastal ning sellest ajast alates on ta eesti luulet ilmestanud omanäoliste tekstidega, mille kõige iseloomulikum tunnus on eriline lembus linnatemaatika suhtes.Arvi Siia luuletused räägivad suurlinnast, sellest, mida teevad, tunnevad ja mõtlevad noored uljad inimesed, sellest, mis on linnas imetlemis-, aga ka taunimisväärset, sellest, kuidas moodne ühiskondlik inimene elab ja on. Kuigi osa neist tekstidest on kirjutatud üle pea 50 aastat tagasi, ei ole tollast aega kirjeldavad värsid aegade muutudes oma poeetilisust ja kaalukust kaotanud, neil on linnanooruse olemuse kohta endiselt väga palju öelda. Valikkogusse „Neoon kangialuste kohal” on kogutud kokku Arvi Siia linnateemalisi, aga ka teisi luuletusi kõikidest tema luulekogudest. Mahukas teoses on nad paigutatud 19 temaatilisse peatükki, andes nii autori loomingust põhjaliku ülevaate. Kõik tekstid on varustatud allikaviitega. Sisuosale lisanduvad tekstoloogilised märkused, autori lühibiograafia, Rein Veidemanni järelsõna Arvi Siia luulest, Tony Blackplaiti järelsõna ülevaade sõjajärgse lääne noortekultuuri tekkest ja olemusest ning tekstide tähestikuline register. „Neoon kangialuste kohal” kohal on mõeldud kõigile, kes peavad lugu heast luulest, hindavad eesti autoreid ning kes soovivad osa saada põnevast retkest minevikku, et seeläbi olevikku paremini mõista. Mitmeid Arvi Siia luuletusi on kasutanud oma lauludes ansambel “Vennaskond” eesotsas Tõnu Trubetskiga.

Jõudsin minagi Arvi Siia luuleni tänu Vennaskonnale. Ja peamiselt tänu loole ”Öösinine taevas”
Veel Arvi Siia tekste, mida on ansambel Vennaskond kasutanud: Üliõpilaskohvikus  Mängib džäss    Tuled öös  Nad läksid öös

xxx

Visioon

Vast oli nii lapseea unedes,
muinasjutus või mingis müüdis,
kuid metsas, mis tiheneb, tumeneb,
näen minemas ennast nüüdki.

/—/

Kuni usun elu enese imet,
seni kõigest, mis ees, saan jõu.
Elu tulek on, milles minek
on tähtsam kui päralejõud.
(lk 179, luuletuse algus ja lõpp)

xxx

„Suurimad tõed väljenduvad ikka minevikuvormis,….”

„Liiga sageli mõtlevad inimesed
iseendid
ja teisigi välja.
Täpselt nii
nagu unistatakse talvel suvest.”
(lk 363, katked luuletusest”Tuba”)

xxx

Teised arvavad:

Melanhoolse rändaja öölaul

Kauaoodatud taaskohtumine Arvi Siiaga

Avastades taas Arvi Siiga

Ajakiri Looming nr 10, 2011, lk 1386-1408

Artur Alliksaar:

Artur vastas: ”Igal looval isikul on õigus elunähtuste käsitlemiseks talle kõige hingelähedasemast aspektist. Tahan ainult toonitada, et platooniline armastus on poolik armastus. Sageli polegi see muud kui autosugestiivne endapete, isiku fantaasiamäng, markeerimaks tema psühhofüüsilist küündimatust.” (lk 1400)

”Vahemaa vähendab mõõdukat kirge ja kasvatab suurt, nii nagu tuul, kustutades küünlad, puhub lõkkele leegi.” (lk 1400-1401)

”Mu sõber aga austas seekord õhtumaist traditsiooni, üllatades mind paradoksiga Romain Rolland´i romaanist ”Jean Christophe”: ”Helladele ja nõrkadele hingedele on suurimaks õnnetuseks kohata täiuslikku õnne, sest selle möödumine muudab nad õnnetuks kogu ülejäänud eluks.”” (lk 1401)

”Iga suur armastus on ühteaegu ka traagiline armastus, sest ta lõpeb surmaga. Üks kahest – kas sureb armastatu või sureb armastus – , aga kaotajale poolele kujuneb sellest alati kannatuse allikas. Paraku pole kõik inimesed suureks armastuseks suutelised, küllaltki palju on neid, kellele piisab ka normatiivsest kiimlemisest.” (lk 1401)

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis: luuletusi 1992-1999”

Huma, 2000

Kristiina Ehini esimene luulekogu.

ükskord õhtu hüppab üle

pikast kuumast päevast

siis ma kustutan kõik tuled

vaatan vaikselt taevast

taevas üle maa ja minu

lähedal ja kaugel

söödan tasa õhtusinas

hämarusehauge

kaugenevad havid reas

varsti käes on hommik

hambulistes põskedes

hapud hernekommid

(lk 10)

xxx

seisame lahkumislahel

laevadel purjed pingul

murdsekundiks hakitud aeg

me jalge ees valgel liival

luited puutuvad kuud

juba lõpevad sõnad ja numbrid

videvik sirutab käed

ja rohkem ei tea me kumbki

(lk 51)

xxx

Tema esimene luulekogu “Kevad Astrahanis” (2000) ei leidnud kaugeltki väga head vastuvõttu. Jaak Urmet on seda nimetanud igavaks ja tüüpiliseks eesti naisluuleks

intervjuu autoriga peale selle raamatu (st esimese luulekogu) ilmumist

Sisukirjeldus: Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas.Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Üldiselt ei paku selline luule just väga midagi mu hingele… kohati on muidugi ka andekaid leide, aga mnjah

Väikeste linnade mehed

Kuu on päike

Teised arvavad:

Jerofejev
Kikilipsuta Ilves
Jürgen Rooste
Bukahooliku märkmed
Kronotoop
Autori seletuskiri

Kirjastaja kirjutab: See on erootiline armastusromaan, mis ulatub kohati eleegilise poeemi piirimaile ja meenutab 19. sajandi romantilist kirjandust. Ometi on tegevuskohaks tänapäeva Tokyo ja teemagi tänapäevane: keskeakriisis mees, kistud kirest, mis kajab aastate tagant ja tungib üha kasvades tema olemasolu tuuma. Hajime ja Shimamoto on pere ainukesed lapsed ja kaks sugulashinge. Nad veedavad lapsepõlve rahulikke pärastlõunaid, kuulates plaate ja vesteldes elu tuhandepalgelise olemuse üle. Paraku see ilus aeg lõppeb: Hajime kolib teise linna elama ja kaks sõpra kaotavad kontakti. Aastad lähevad, Hajime on kolmekümnendates ja kõik tema elus näib olevat korras: tal on naine, kaks tütart ja kaks edukat džässibaari. Ühel päeval seisab äkki tema baarileti ees tuttav kogu…

Khm, ”erootiline armastusromaan” on küll veidi kummaline määratlus…
Varasemalt loetud Murakami teostest (”Norra mets” ja ”Kafka mererannas”) sarnaneb see rohkem ”Norra metsaga”.

Katked raamatust:

“Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.” (lk 7)

“Tead, teinekord tunduvad mu baarid just nende kujutletud kohtadena, mida oma meeltes olen loonud. Õhulossid. Istutan siia mõned lilled, ehitan sinna purskkaevu, sean iga detaili väga hoolikalt paika. Inimesed tulevad, joovad midagi, kuulavad muusikat, ajavad juttu ning lähevad koju. Nad on nõus maksma hulga raha, et tulla ning midagi juua – ja tead miks? Sest kõik otsivad täpselt ühte ja sama asja: kujuteldavat kohta, omaenese õhulossi – ja omaenese nurgakest selles lossis.” (lk 80)

“Kõik, millel on kuju, võib hetkega kaduda.” (lk 104)

“.. on kurb tõsiasi, et mõnda asja ei saa tagurpidi keerata. Kui see kord juba liikuma on hakanud, võid sa pingutada, aga endisesse paika ei saa ealeski tagasi pöörduda. Olgu või tühiasi, kuid nii see jääb.” (lk 111)

“Vahest saanuks kergem, kui ma oleksin osanud nutta. Aga mille pärast ma õieti pidanuks nutma? Keda pidanuks leinama? Olin liiga enesekeskne, et nutta teiste inimeste pärast, ning liiga vana, et halada iseenda pärast.” (lk 117)

“Katsu nüüd kujutleda, et sa oled talupoeg, kes elab ihuüksi Siberi tundras. Päev päeva järel rügad oma põllul tööd teha. Nii kaugele, kui silm ulatub, on täielik tühjus. Silmapiir on põhjas, lõunas, idas ja lanes täpselt ühesugune. Igal hommikul, kui päike ida poolt tõuseb, lähed sina oma põllule tööle. Kui päike on täpselt su pea kohal, pead lõunapuhkust. Kui päike kaob läände, lähed koju magama. /–/ Ühel päeval sureb miski sinu sees”
“Mis nimelt?”
Naine vangutas pead. “Ma ei tea. Miski. Päev päeva järel vaatad sa, kuidas päike idast tõuseb, üle taevalaotuse liigub ja läände kaob ning siis miski murdub su sees ja sureb. Viskad ühel hetkel oma kõpla käest ning hakkad täiesti mõttelagedana lääne poole kõmpima. Suundud maale, mis asub lääne pool päikest. Kõnnid ja kõnnid nagu nõiutu. Päev päeva järel, söömata ja joomata, kuni ükskord surnult maha kukud. See ongi hysteria siberiana.” /–/
“Aga mis seal lääne pool päikest siis on?” küsisin.
Ta vangutas pead. “Ma ei tea seda. Võib-olla polegi midagi. Aga võib-olla on miski. Mis see ka poleks, igatahes on seal midagi hoopis muud kui lõuna pool piiri.” (lk 131-132)

“Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?” (lk 149)

Teised arvavad:

Sehkendaja
Lugemispäevik
Bibliofiil
pisikese-oma.blogspot.com