Kirjastaja kirjutab: Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada. “Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud autorile omasel meisterlikul moel ning selles avaldub tema sügav inimesetundmine ja psühholoogiline täpsus. Tuum, 2009

Raamat sai Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia 2008.a
Tõlgitud ka soome keelde

Hea ja kiiresti neelatav lugemine – eks ta ole lühike ka. Teema on huvitav – eesti elu läbi eestivenelase pilgu… Samas tekkis lugedes siiski mõte, et päris nii see vist pole…. Pigem siis eestivenelase elu Eestis läbi eestlase pilgu?

Katked raamatust:

„…siinsed inimesed olid nii täpsed ja just siinsed naised muudkui arutasid, mis õige või vale; mitte „armastab” – „ei armasta” või „õnnelik” ja „õnnetu”, vaid ikka „õige” – „vale” või „kellel on õigus” – justkui oleks neil sees mingi joonlaud, millega saab kogu aeg joont tõmmata õige-vale vahel, ja kui siis kogu aeg püsid õige poole peal, siis ongi kõik korras. Siinsed naised elasid tihti üksi, kasvatasid üksi last, mitte alati sellepärast, et mehed oleksid neid maha jätnud, vaid et nad leidsid, et nii on õige./—/ …talle tundus, et ainult siin, sellel niiskel ja hallil maal saigi niimoodi mõelda ja elada – et kui ta tagasi läheks kuhugi Venemaale, kasvõi tagasi Uraalide taha, kust ta ju tuli, peaks ta elama teisiti, leppides, kannatades…„ (Natalja Filippovna, lk 10)

„Eestlastel ei saa ju nimest aru, kes mees, kes naine! Muidugi oleks ta võinud eesnime järgi ära mõistatada, aga needki on eestlastel nii segased – Teet on mees, Reet – naine… või niisamuti need Elo ja Eno – üks neist on mees ja teine – naine, aga kumb? Ja mõnikord on siuksed veel omavahel abielus! – Teet ja Reet!… Neil eestlastel on nagu ükskõik, kummast soost nad on!” (lk 17-18, Natalja Filippovna)

„Sofial oli üks saladus, mida ta kellelegi polnud rääkinud, mitte ühelegi oma sõbrannale, isegi mitte emale. /—/ … tal on kogu aeg, väikesest peale olnud säärane sisetunne, et temast saab Eesti Vabariigi president. Juba sellepärast oli see ilmvõimatu, et ta oli naissoost. /–/ Aga see oli veel kõige väiksem asi. Võibolla poleks eriliseks takistuseks ka see, et tal pole korralikku perekonda – ainult ema, ja seegi lihtsalt tööline./—/Aga võimatuks teeb asja see, et ta on venelane, ja mitte põliselt siin elanud – ütleme, et Kuperjanov oli ju ka venelane, aga Kuperjanov võitles eestlastele vabaduse, kuid tema, Sofia, tuli okupandina kusagilt Uuralite tagant, enam-vähem Siberist, sealt, kuhu eestlasi küüditati, kuigi ta siin on sündinud, aga pärit ikkagi Siberist. Ja nimi ka selline – Tomskaja – just nagu viide sellele, kuhu eestlasi küüditati. Ei, siis peaks eestlastega küll midagi täiesti segi olema, kui temasugune inimene nende presidendiks saaks…/–/ Mis võiks siis eestlastega lahti olla, kui nad tema presidendiks valiksid? Võib-olla oleks neid siis juba nii vähe järel, et nad oleksid peaaegu välja suremas, ja neil oleks ükskõik, kas president on naine või neeger või koguni venelane. „ (lk 55-57, Sofia, Natalja Filippovna tütar)

„Tegelikult on eestlased teistmoodi kui venelased. Seda sai ta aru, kui oli ükskord vabaõhumuuseumis ekskursioonil: seal oli üks korstnata talumaja, suitsutare, igivana… See pidi olema tavaline talumeeste maja, aga ühes seinas oli nii jäme palk, et ta oli sama jäme kui Sofial pikkust, ja ta oli seinas koos oma juurtega, ja rehetoa põranda sillutiseks olid laiad lihvitud paeplaadid… Mõnes mõttes oli see küll talumaja, tillukeste akendega, madalate ustega, kõrgete lävepakkudega aga seal oli midagi igavest nagu vanades lossides. Vene majad tehti vundamendita – kui ta ükskord sõitis Peterburi, olid tee ääres vene külakesed, majad tihedalt üksteise küljes kinni ja mida vanem maja, seda enam viltu. Pärast seletas ema, et see tuleb sellest, et majad on ilma vundamendita, et kust selle vundamendi jaoks kivegi saaks – Venemaal on puhas muld ja pole kive, Eestis on jälle ainult kivid…. Aga Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis… Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi, siis ei pruugi eestlased oma virkusega paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad…Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam.” (lk 59-60, Sofia)

Teised arvavad:

Johanna Ross „Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis“ (Vikerkaar, nr 3, 2009)
Märt Väljataga, „Pildid ja sümbolid“
Andrei Hvostov „Raamat, mille lugemine teeb paremaks“ (Looming, nr 2, 2009)
Aija Sakova, Lasnamäe lunastab uus, demokraatlike väärtustega põlvkond.
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendaja
Nädala autor
Lugemissoovituse blog
Birk Rohelend
Danzumees
Yksainus Kas see ongi eesti nüüdiskirjanduse tipptase?

Intervjuu autoriga

Mati Unt, Kogutud teosed 3. Hermes, 2009

Tühiranna puhul oli huvitav kogemus see, et lugesin novelli ja vaatasin kohe sama päeva jooksul otsa ka filmi. Filmi olin kunagi ammu ka varem näinud, kuid mingit suuremat emotsiooni see tookord ei tekitanud. Nüüd neid nö koos tarbides mõjus ka film paremini. Kogumikus olevatest lugudest meeldisid kõige enam „Tühirand“ ja „Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi“, aga ka „Mattias ja Kristiina“. „Minu teatriglossaarium“ ja „Via regia“, mis on väga keskendunud teatrimaailmale, jäid minu jaoks ehk veidi kaugemaks.
„Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi“ on raamatus kahes versioonis. Mõned autorid leiavad, et teose valmimise järel on nö asjaga ühelpool ja selle juurde tagasi ei pöördu. Undi puhul tundub olevat iseloomulik, et teosest ilmub eri aegadel muudetud versioone. See annab võimaluse jälgida teksti arengut. Eks paljud autorid kirjutavad oma tekste mitu korda läbi ja vormivad seda, kuid enamasti ei ole lugejal võimalust sellega tutvuda.

Katked raamatust:

„Tühirand”

„Ma istusin üksi mere ääres, TÜHIRANNAL, solistasin madalas vees, ilm oli ilus. Korjasin teokarpe, panin nad veest väljaulatuvale palgiotsale ja vaatasin, kuidas nad kuivades tuhmuvad. Äkki nägin, et kaugelt, sealtpoolt, kus pidi asuma linn, läheneb ühtlane, kõrge, läbinähtamatu UDUSEIN. Seina üks ots kadus merele, teine metsa. Udu lähenes kiiresti ja ma jäin istuma sinna, kus olin. Mida lähemale valge laam jõudis, seda kiiremini tagus mu süda. Lõpuks neelas pilv mu endasse. Päike ja meri kadusid, ma olin üksi, mu keha kattus külma uduhigiga. Vaevu oli kuulda nähtamatu vee loksumist vastu nähtamatuid kive. Ma ei liigutanud ennast, ei tõusnud.” (lk 19-20)

„Aeg, mida ma viitsin, liikus pikkamööda, aeg voolas ja ma tahtsin ta surnuks lüüa, see aeg ei tulnud enam kunagi tagasi, see aeg tuli maa ja mere pealt ja läks sinna, kust ta tulnud oli.” (lk 20)

„Vaatasin ringi. TÜHIRAND. Ei ühtki konkreetset tunnust. Anonüümne maa. Ükskõik mis riik parasvöötmes. Valge leht, valge rand, valgerand. „ (lk 20)

„Ma vihkan suveöid. Kogu suvi on meie laiuskraadil efemeerne, tema algus tähendab ühtlasi tema lõppu. Ja kiire valgenemine tekitab tunde, et sind on kuriteolt tabatud, et pead põgenema, et oled hiljaks jäänud. Armastajad ja huligaanid leiavad pääsupaiga oktoobris, novembris, vihmas ja poris.” (lk 37)

„Meenutamine on lapsikus, läbielatud etapp. Vähem mälu, vähem mõtteid, vähem enesepiina.” (lk 40)

„Ent põhimõtteliselt oli kõik üks ja seesama, ja sellepärast, et kõik oli üks ja seesama, ei tohtinud see enam kauem edasi kesta. Pole oluline, millised on teated rahvusvahelisest olukorrast või meteoroloogilised prognoosid – inimese süda tunneb niikuinii ja lootusetult täpselt ära sõja ja tormi lähenemise.” (lk 47)

„Via Regia”

„Mäng on niisiis kuninglik tee (ehk via regia) isiksuse, Mina väljakujundamiseks. Laps mängib selleks, et teada saada seda, mida ta veel ei tea. Ta valmistub täiskasvanu individualiseeritud eluks. Ta mängib tulevikku: papat-mammat, tööd, surma. Ta mängib tulevikku suunatud psüühiliste ressursside arvel, sest tal pole veel midagi mäletada. Ta ennustab.“ (lk 139)

„Mattias ja Kristiina”

„Tedagi haaras see üldine teesklus, mis tabab inimesi, kes üksi või kahekesi kõnnivad istujate seas. Ka nemad teesklesid, et nad on hästikasvatatud, rikkad ja õnnelikud, täiesti vabad, ainult teineteisega ametis. Nad teesklesid seda, mis oli moeks saanud: muretust ja materiaalset kindlustatust.“ (lk 186-187)

„Sel ajal täitis restoran üha enam rahvast. Muidugi ei tulnud siia ainult linna aukodanikud, osakonnajuhatajad, peainsenerid ja erariides militsionäärid, vaid tulid ka elupõletajad, alfonsid, asotsiaalsed luuletajad ja mõned avalikud naised, kes ise olid tegelikult veendunud, et nad (asjatult) otsivad õnne ja kodusoojust. Täna õhtul moodustasid nad kõik lõbusa (või nutuse või räuskava) vennaskonna, suure demokraatliku klubi või koguni karnevali. Seisusevahed kadusid ja laulja laulis ja köögis praeti liha. Justkui suur laev seisis restoran jõe kaldal, suur kaldale jooksnud ookeaniaurik. Kõigil olid kõik võimalused lahti, kogu maailmal olid kõik võimalused lahti, miljonid inimesed oleksid hea meelega objektiivsetest seaduspärasustest välja hüpanud, kas või mõneks tunniks.” (lk 188)

„Kuid oma elukäigust ei tohi iialgi teha liiga suurt numbrit, ükskõik kui halvasti sul ka läheb, sest  kõigil läheb enamasti ühtmoodi ja sinu saatus pole kellelegi uudis.” (lk 197)

„… ja meie ise olime alati samad, lapsepõlve seisma jäänud, algul põhimõtteliselt, pärast harjumusest, veel hiljem inertsist…” (lk 203)

„Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi”

„Isa ütles endale, et igal võimalusel oleks kõik samuti läinud. Ajalooliste protsesside teisitikulgemine poleks tema elus praktiliselt midagi muutnud. Kui tal oleks olnud too teine naine, oleks kõik täpselt samuti lõppenud. Oleks olnud öö, peegel oleks peegeldanud tühjust, poeg oleks tulnud jooma pealt koju, teine naine hingaks läbi suu nagu seegi, endal oleks sama jalg vooditeki alt väljas. Ehkki isa tegi valiku naiste vahel tänu oludele, arvas ta nüüd, et ülemaailmsed katastroofid ei puuduta meie isikliku elu bioloogilisi rütme. Teine naine praeguse asemel oleks ka paksuks läinud ja tulemus oleks ikka sama – oli siis Teine maailmasõda või ei olnud.” (lk 217-218)

„Mees ju eelistab ikka neid naisi, kes temast ei hooli. Armastus hirmutab meest. Parem siis mitte armastada, ja sa näed, et mees ei jookse kuhugi. Nii mõtles ema, nii sõnastas ta eluvaateid aforismikogumike stiilis. Ema elutarkus meenutas lööklauseid bulvariromaanidest. Kuid ema teadis, et ta mõtleb loomulikult. Ema ei armastanud moodi, perverssusi ja kunstlikult loodud olukordi. Ema arvas, et ilm läheb hukka just sellepärast, et inimest õpetatakse hetkest hetkeni elama, sekundit kõige kallimaks pidama, aga see käib vastu inimese põhiloomusele, mis näeb ette elu planeerimist.” (lk 251)

„Stendhali järgi algab armastus imetlusest, veel enam, välgulöögist, mis läbistab kogu isiksust. Sellest välgulöögist peale elab armastaja lootuses ja sellest hetkest on armastus olemas. Kuid ta vajab kristallisatsiooni. Kristallisatsioon on tihti seotud lühida lahusolekuga armastuse objektist. Just sel ajal mõeldakse armastatule juurde kõikvõimalikud positiivsed omadused. Sellele järgneb enamasti kahtlus, mis paremal juhul ümber lükatakse, ja kahtlusele järgneb teine kristallisatsioon. Ja alles pärast mitmekihilist armumängu algab vastastikune armastus.” (lk 256)

„Inimene on oma ajas täpselt see, mis ta on. Hiljem on ta miski muu, ja need on kaks eraldi inimest, üks ei tohi teise üle kohut mõista.” (lk 332)

„Kes jõuab ära kahetseda, mis elus tehtud? See on see kõige magedam töö. Edasi vaata, mitte tagasi, edasi vaadata, kuni haud paistab. Kõige tublimatest meestest saavad nutused lüürikud. Nad jäävad oma aega kinni, nad jäävad sinna, kus oli nende tipp, nende tähetund, nagu nüüd alati öeldakse. Oma klassi, oma kursusele, oma esimesele töökohale, oma esimesse lahingusse. Seal nad siis on ja nendele ei maksa enam loota. Ja ikka tõmbavad nad sind oma mängu.” (lk 333)

Tiit Hennoste iseloomustus viimasele loole raamatu järelsõnast: „Tavaline keskklassi pere, võiks öelda, edukad konformistid ja pragmaatikud. Ratsionalistid-füüsikud, mitte lüürikud. Tehnikaharidusega tallinlased, mitte ülikoolist läbi imbunud Tartu vaimu kandjad. See on lugu pealispinnal korralikust perest, kelle pinna all köeb. Nööbikeerutamist mängiv poeg, kes otsib fantaasias võimu naiste üle. Väikekodanlik pereema, kes on alla surunud oma romantilised maailmad. Aga loo emotsionaalses keskmes on tegelikult isa, tema mälu ja mälestused, tema afektid ja õudused. Ja see on lugu sellest, kuidas elu toob majja tüdruku, kelle saatuseks on lõhkuda pealispindne rahu, mõistuslik elukorraldus ja hävitada kogu see maailm.” (lk 379)

Teised arvavad:

Nopped raamatutest
Filmist  „Tühirand“
Mati Undi teoste analüüs ning nendes avalduvad paralleelid Roland Barthes´i seisukohtadega.  
Kronotoop
Tühirand – kas moodsa ajastu piibel?

Kirjastaja kirjutab: Ühes väikses veidras linnas, mille nimi on NummiPea, elas paras hulk veidraid tüüpe ja tüübikesi. Parajalt veider oli isegi NummiPea linnapea, kelle nimi oli proua KummiPea. Nummipea linnas elavad näiteks härra LugemisHull, preili RõõmuRikkuja, härrad EtteVaatlik ja TahaVaatlik, Preili JuurdeVõtlik, härra PuuPea ning paljud teised. Kõik nad on omamoodi veidrad – nagu inimesed ikka, kes meid ümbritsevad.

Vahel on ikka väga hea lugeda lasteraamatuid! Siin on mõnus annus helgust, lustlikkust ja sõnade mängu.
Raamat on saanud Eesti Lastekirjanduse Keskuse auhinna Aasta Rosin 2010.aastal.

Linnas nimega NummiPea oli linnapea nimega  proua KummiPea.
„Proua KummiPeal oli mõnusalt järeleandlik pea, mida sai igale poole venitada”/–/ Ja muidugi sai proua KummiPea nina tirida nii pikaks, kui iganes soovi oli. Ja linnakodanikel oli selleks soovi küll ja küll, nii et proua KummiPea oli ikka õige tihti pika ninaga. Ometi oli vaja vaid nina lahti lasta, ja see lendas heleda plaksuga keset nägu tagasi. Selle plaksu peale sai proua KummiPea ka ise aru, et teda on jälle ninapidi veetud.” (lk 7)

Härra SünnipäevaSõber armastas kangesti sünnipäevadel käia, Preili JuurdeVõtlik oli muidugi hästi maias ja preili AllaVõtlik suri nälga.
„Härra SealTagaReas armastas kohutavalt käia igasugustel üritustel, nagu koosolekud, konverentsid, ettekandeõhtud või kirjanduslikud kohtumised.” (lk 59)
„Härra SealTagaReasel oli nimelt päris mitu isiklikku mõtet, mida ta meeleldi mõlgutas. Kui ta istus suures saalis koos paljude teiste inimestega, siis paistsid ta oma mõtted hulga tähtsamad kui üksi kodus mõeldes.” (lk 60)

Teised arvavad:

Lastekas.ee
Tiina Undrits
nupsu.ee
Danzumees
kuldkala.blogspot.com
raamatumaailm
 

Pole suurem asi räpinduse austaja, aga raamat on sümpaatne. Vorm vist siiski avaldab veidi rohkem muljet kui sisu.

Mõned katked teosest:

„Küsimus ei ole armastuses
vaid pigem selle puudumises
eksinud keset soove ja tundeid –
muutumine muundumine
kumb on tähtsam – oma nägu
või iga hinna eest kuulumine?
pole vahet – tumma lektorit
kuulavad kurdid kõrvad!  (lk 34)

Öös on asju…

Hommik ära pühib  prahi
Nagu laine jälje liivalt
Joodikud on jõudnud koju
Ja inglid tagasi saavad tiivad (lk 29)

Teised arvavad:

Loterii
naisteleht
vikerkaar
jutte ja triipe
intervjuu Tommyboy´ga saates “Värske Ekspress”

Katkeid raamatust:

„Muide, pole midagi tulutumat kui järelemõtlemine kellegi üle, keda sa armastad. Sellised mõttekäigud on nagu teatavad rahva- ja sõdurilaulud, kus esineb tuhandeid asju, kuid refään pöördub kangekaelselt tagasi sealgi, kuhu ta üldse ei sobi.” (lk 56-57)

„Ah, armastus pole selleks, et meid õnnelikuks teha. Ma arvan, et ta on olemas selleks, et meile näidata, kui tugevad me võime olla kannatuses ja selle kandmises.” (lk 59)

„Kes on nii vahva kui tema? Kes on nii jaunis, fantastiline, pöörane, rõõmus ja raskemeelne? Ta on kangelane ja võlur. Ta on võrgutaja ja Erose vend. Ta suudab võimatut; vaesed inimsüdamed täidab ta ilusate ja imeliste luuleteostega. Minust, erakust ja talupojast, tegi ta kuninga, luuletaja ja targa. Tühjaks jäänud elupaate koormab ta uute saatustega ja karile jooksnuid ajab suure elu tõtakasse hoovusse tagasi.
Selline on vein.“ (lk 62-63)

„Paljud ütlevad, et nad „armastavad loodust”. See tähendab, et neile pole vastumeelt olukorrale vastavalt looduse väljapakutud võludel endale meeldida lasta. Nad lähevad loodusesse ja rõõmustavad maa ilu üle, tallavad aasad ära ja kisuvad lõpuks terve hulga lilli üles ning murravad oksi, et neid peagi minema visata või näha neid kodus närbumas. Nii armastavad nad loodust. Neile meenub see armastus pühapäeval, kui on ilus ilm, ja neid liigutab siis nende hea süda. Neil ju poleks seda vaja, sest „inimene on looduse kroon”. Oo jaa, kroon! „ (lk 89-90)

„Ma tundsin ilma erilisema kahetsuseta, et olen noorusaegadest välja kasvanud ja jõudmas küpsesse ikka, mil õpitakse omaenda elu vaatlema lühida teelõiguna ning iseennast rändurina, kelle kulg ja lõplik kadumine maailma suurt ei loksuta ja teda kinni ei pea. Sul on sinu elusiht, on oma lemmikunistus, kuid sa ei tunne ennast ilmaski asendamatuna, ning teel olles lubad endale tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle.” (lk 105)

Teised arvavad:

Heinsaar ja Hesse sulasid ühte
1year100books.wordpress.com
Ecopunks
Peter Camenzind and its enduring relevance

Vikerkaar nr 6, 2011 , lk 7 – 10

”Nii kaua kui mustkunstnik mäletas, oli naeratus talle elus alati olnud suureks abiks. Ja seda veel enne, kui temast sai see, kes ta oli. Naeratus aitas tal varjata oma tegelikke tundeid. Ta kartis inimesi liiga palju armastada; ka viha polnud talle võõras.” (lk 7)

”Ka oma naisega pidi ta ettevaatlik olema. Ta pidi oskama jagada. Mitte ainult võtta, vaid ka anda. Ka siin oli talle – või tema kehale? – abiks naeratus. Naeratus aitas tal võttes anda ja andes võtta.” (lk.8)

Kirjastaja kirjutab: Anton Hansen Tammsaare „Kärbes”. 1917. aastal ilmunud novell kirjaniku Koitjärve perioodist. Digira, 2011 (formaat: epub)

Digira on e-raamatutena välja andnud koostöös Tartu Linnaraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumiga vanemat eesti kirjandusklassikat, mis autoriõiguste alt vabanenud.

Klassikute e-raamatud tasuta
Eestikeelseid e-raamatuid laetakse iTunesist alla üle 500 korra nädalas

E-raamat on tehtud esmatrüki järgi ehk nö vanamoodsas keeles. Esmatrükki saab näha ka siit või siit. Lugemiseks siiski mõistlik võtta Digira epub näiteks siit või paberraamat;)

Katkeid raamatust (mõnes kohas kursiivis toodud võrdlus hilisemast trükist):

2.ptk

„Küll oled sa alles laps,” ütles Tiksi kergelt ohates, „sa räägid armastusest, nagu oleks see lõbus ajawiide.”
„Seda on mulle wististe naised õpetanud.”

„On siis nii paljud sind juba armastanud?” „Ma arwan, mitte ainuski.” „Kuidas nad siis õpetasid?” „Mittearmastamisega.”

4. ptk

„Üksik kaob, hulk jääb; üksik häwineb, tema töö püsib; /—/ inimene tuleb põrmust ja läheb põrmu, aga tema mälestus jääb, lehwides meile ammugi kustunud aegade rüpest; kunstnik unub, aga tema tööd jääwad meile raudwarana, wõiks isegi öelda, wanawarana, mis on kõige kallim wara; mõtleja peaaju kustub, langeb olematuse piiridesse tagasi, aga mõte jääb, pannes liikuma uusi mõtteid.”/–/

„Üürike on inimene, kaduw tema ihu, möödaminew liha ja weri, nukralt juhuslik tema ergukawa, kus heliseb mänglew waim ja peab küllastawalt sädelewat rõõmupidu suremata hing.”

9. ptk

„Peaasi on sõnade toon, modulatsion, muusika, mitte tähendus. Tähendus on juhuslik ja wõib mõnikord ropukski saada, muusika pole aga kunagi ropp, halwemal korral ainult pikant. Mis puutub mõtlejasse asjade juhuslikkus? Tema nõuab jäädawat. Muusika on sõnas jäädaw, igaweste helisew ja woolaw. Sellepärast jätke tähendus, kuulake muusikat.”

”… põhjusmõte on ainult mõte, et mõte on ainult sõna, et sõna tuleb aimest, et aime tekib muljest, tundmusest ja et tundmuse wastu on iga sõna, iga mõte, iga põhjusmõtegi wõimetu, olgu ta awaldatud waidluses wõi jutluses. Ta oli näinud, et waidlus midagi ei seleta, lepita ega liida, waid ennem segab, lõhub, weel enam nokkapidi kokku ajab. Kõige paremal korral oli ta waidlusega ikka ainult tundmusi äratanud, lõbu walmistanud wõi haiget teinud, mis on mõnikord kõige weetlewam lõbu. Pole ainust mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täieste ühte moodi, sest inimeste tunded ja tundmused esinewad nagu nende näod, hääled, sõrmeotsadki. Iga räägitud wõi kirjutatud sõna on ainult wõõritimõistmiseks kõige parajam. Waielda wõiks ehk matematika wormelitega, sest need on tähenduses kindlamad kui lihtsamgi sõna.”

Hilisemast väljaandest:

”… põhimõte on ainult mõte, mõte on ainult sõna, sõna tuleb aimest, aime tekib muljest, tundmusest ja tundmuse vastu on iga sõna, iga mõte, iga põhimõtegi võimetu, olgu ta avaldatud vaidluses või jutluses./–/ Vaidlus midagi ei seleta, lepita ega liida, vaid ennem segab, lõhub, veel enam nokkapidi kokku ajab. Kõige paremal korral oli ta vaidlusega ikka ainult tundmusi äratanud, lõbu valmistanud või haiget teinud, mis on mõnikord kõige veetlevam lõbu. Pole ainust mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täiesti ühte moodi, sest inimeste tunded ja tundmused erinevad nagu nende näod, hääled, sõrmeotsadki. Iga räägitud või kirjutatud sõna on ainult võõritimõistmiseks kõige parajam./–/ ”

10.ptk

„Naine on hippopotamuse kõrwal Looja suurem imetöö”, kiitis ka Kulno, „sest mõlemate ramm puhkab nende lõugades ja hirmus jõud peitub nende niuetes. Aga ma arwan, ennem taltsutab mees hippopotamuse kui naise.”

”Ühistegewus tähendab wõitlust, mida nimetatakse sõjaks, kui ta juba küllalt suureks ja ägedaks areneb.”

13.ptk

” Elu on imelik. Mõnikord näib, nagu oleks ta unistus, mõnikord nagu armastus, mõnikord wõdiseb ta sinaka nukruseloorina läbi kõrwetawate hingepisarate, mõnikord näed teda kirewa waibana, mida tallawad hooletud jalad, aga lõpuks pole ta ometi ei niisugune ega niisugune.”

14.ptk

”Ta oli alles nii noor, et ta ei teadnud: raamatuid kirjutades peawad kõik wanad olema, nii wanad, et nad enam midagi inimlikku ei warja, ei peida, ei häbene.”

” Mõnikord tunneb Merihein, et midagi puudub ja et igawus ligi tükib. Siis joob ta weidi rohkem ja nõnda peab kärbes sagedamini tema targutusi kuulama. „Tead sa, mis on noorus?” küsib ta kord ja mõtlemata kostab ta ise: „Noorus on armastus. Tahad nooreks jääda, siis armasta, armasta, armasta. Armasta ükskõik keda wõi mida, aga peaasi armasta, armasta kõigest südamest.” Teine kord küsib ta kärbselt: „Tead, mis on armastus?” ja jällegi kostab ta mõtlemata: „Armastus on noorus.” Alles nüüd tuleb talle waremalt esitatud ja wastatud küsimine meelde ja ta märkab, et mõtted ringi käiwad, nagu eksija metsas. Sellepärast lausub ta: „Kärbes, kärbes, me asjad pole korras. Lubasin su ära wärwida, aga kärbse wärw on alles leidmata, pole aega, pole mahti, on muid toimetusi. Wärwi end ise. Tänini oled silmi ja jalgu kaswatanud, hakka nüüd arendama aju, küllap siis märkad, et ilm wõib wärwitagi wärwiline olla. Siis saad ka teada, noor wõib olla üksigi, päris ihuüksi, aga armastus tuleb ikka kahekesi, armastus ja unistused. Noorus on wanade kaugem unistus.”

„Õnnetu armastus on ainuke õnnelik armastus.”

„Armastus on ikka kartuse hakatus” /–/  „mida suurem armastus, seda suurem kartus.”

15.ptk

„Loojad on nukrad ja sünnitajad kannatawad walu”/–/  „Ei mina kirjutaks, kui walus oleks.”
„Muidu on weel walusam: riimid ripuwad õhus, unistused ei anna ööselgi rahu, istuwad peatsis, liiguwad jalutsis, tulewad woodi alt, seinaprao waheltki. Aga pane paberile, kohe waiksed kui utekesed, magawad kui siugud. Luuletamine on päris mõrtsukatöö, unistuste tapmine. On mul mõni ilus ja suur unistus, siis kannan teda wõimalikult kaua peas, hinges, ei pane teda sõnadesse. Alles siis, kui ma teda küllalt imetlenud, armastanud, kumardanud, isegi jumaldanud, alles siis tõmban ta sõnawõllasse. Kõlgu ilmarahwa naeruks, lõbusta hoolimata meeli, tee nalja edewatele, kõdita wäsinud erkusid oma neitsilikkusega, selleks oled sa ikka weel hea küll, sina, mu hingepisar! Aga mõnikord on aimdus, et kui mitte täna, siis homme tuleb see kõige suurem unistus, unistuste unistus, ja seda ei ütle ma kellelegi, teda ei reota ma sõnadega, ehk olgu siis, et leiduks keegi, kes niisama suur ja kallis, kui mu unistuste unistus.”

„Ma armastasin oma unistust liiga, sellepärast põgenes ta minu juurest. Aga unistusi ei tohi liiga armastada, neid peab nõnda armastama, et nende wastu wõiks olla kare, südameta, armutu, halastamata.”

16.ptk

”Nagu iga kuulsusega, nõnda oli lugu ka siin: tõelikkust wärwiti, tõelikkus tõsteti nii öelda idealsesse walgusesse. Idealne walgus loob ikka luulewarjundid.”

”Kõik meie teadlasedki on päris luuletajad. Neis on ikka rohkem luulet, kui et olla ainult teadlased, ja rohkem teadust, kui et jääda ainult luuletajateks. Moodne teadlane on ikka pisut luuletaja ja luuletaja pisut teadlane.”

„Kunstnikud peawad olema patused, kunstnikud peawad olema kohtumõistjad. Aga meie oleme wagad ja meie patud on laste patud. Nad on nii waiksed, et kelleski ei tõuse tõsist himu, ei sütti kuumendawat kirge õndsaks saada. Meie õppiw noorsugugi on waga nagu meie ise, mõtleb ainult diplomi ja teenistuse peale, unistab soojast pesast. Ei ole kuritahtlist üle aisa wäljalöömist ega astla wastu takka ülesraiumist. Kes söandaks tõsiselt omasugustele naistele ja neiudelegi järel jooksta. Need jäetakse muulastele, aina wõrgutatakse noori teenijaid ja awateletakse ilusaid õmblejaid.”

„Naised on ikka meeste rumalustes süüdi.”

18.ptk

”Waigistuseks walas ta klaasi täis ja rüüpas, kuna ta jaoleruttawale kärbsele lausus:

„Ainult sind, mu armsam, mõistan ma täieste, sest sinus pole midagi muud, kui aga ainult see, mis ma ise sinna pannud, ja teistes mõistame täieste ainult iseoma mõtet, iseoma tundmust.”

„Aga millal tohib teid oodata?”
„Ei tohigi.” /–/ „Ootamine teeb aja igawaks, sellepärast ei tohi.”

19.ptk

„Tõepoolest, sul on õigus, me oleme ühiskondlikud, wäga ühiskondlikud, paheliselt ühiskondlikud. Ühiskondlikkus tähendab, et kellelegi tehakse ülekohut, kedagi kitsendatakse, rõhutakse, kurnatakse. Ühiskond loob riigid, kirikud, seltsid, ühisused, aga ikka ainult selleks, et teisi ei mikski panna, et teisi aina oma kasuks tarwitada. Weel enam: ühiskond kurnab paratamata ka iseennast, kuni ta laguneb. Üksikud loowad jumalad, mis on surelikud, sest nad on elawad, aga ühiskond muudab nad fantoomideks, muinasjuttudeks ja neid ei surma suuremagi nõia kuul. Kõik usuwad lõpuks, et elawad on ainult fantoomid, muinasjutud, omasugused kodukäijad ja et tõelik elu on meelte pettus. Aga pettuse peale waatamata kannatatakse ometi tõelikkuse käes, mida loonud ühiskondlikud tondid.”

” Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimesewaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedaste wastuse, mida mõtleja kõige wähem aimanud.”

„Töö on elu saladus. Armastuski ei tähenda muud kui tööd. Mis wäärtus oleks kõige ülewamalgi tundmusel, kui ta ei aja tööle, kui ta ei aja looma.”

20.ptk

„Pisut naeruwäärt inimesed on ikka huwitawad”

22.ptk

”Ja kui Lutwei on tõsine ja sõnakehw, kui ta on Tiksiga, nagu oleks neil juba pooltosinat lapsi, wõi kui ta muutub nukralt hellameelseks ja tundlikuks, siis mõtleb Tiksi ainult rumaluste, ainult mängu peale. /–/ mängib ja ei tea, kuidas küll mängida, et mängule lõpp tuleks, sest ta kardab mängus kaotada usu, et üürike õnneunistus polnud mitte petlik wiirastus.”

23.ptk

”…tõed on nii mõnegi õnne häwitajad, rumalad, arutud, halastamata häwitajad.”

25.ptk

”Oi, elu on imelik! Elu nagu polekski elu, elu oleks nagu mäng, mitte ka mäng, waid mingisugune tõelikkuse ja mängu segu ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikkus ja kus algab mäng. Nad wahelduwad, nad põimiwad end läbisegi, nad muutuwad: elu saab mänguks ja mäng eluks ning kes ütleb, kumba armastame enam. Imelik mäng, imelik elu!”

Hilisemast väljaandest:
”Oi, elu on imelik! Elu nagu polekski elu, elu oleks nagu mäng, mitte ka mäng, vaid mingisugune tõelikkuse ja mängu segu ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikkus ja kus algab mäng. Nad vahelduvad, nad põimuvad läbisegi, nad muutuvad: elu saab mänguks ja mäng eluks ning kes ütleb, kumba armastame enam. Imelik mäng, imelik elu! ”

”Suur rõõm ei tähenda kunagi head ja suur naer kuulutab ikka nuttu.”

„On inimesi, kes wäga wähe pattu teewad, aga kes on siiski wäga patused. Teised selle wastu teewad ühtepuhku pattu, aga jääwad ometi wagaks. Te teate, lapsi soowitatakse wagaduse eeskujuks, aga kas olete tähele pannud, kui kurjad on lapsed? Kurjad ja wagad, isegi õndsad, sest mingisugune kurjus, mingisugune patt ei too neile südametunnistuse piina.”

27.ptk

”Wõib olla, meie ei tea ilmast üleüldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub wähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läwe, kõik mu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elawaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste waludele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huwitab teiste, kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie wiisil kannatawad.”

”Halb on nutta ja kaebada, aga oleks weel halwem, kui walu teeb tummaks ja kui silmad ei anna wett.”

Hilisemast väljaandest:
”Halb on nutta ja kaevata, aga oleks veel halvem, kui valu teeb tummaks ja kui silmad ei anna vett.”

30.ptk

„Issand, kui lapsemeelne sa alles oled! Mis peaksid teadlased peale hakkama, kui poleks enam waleteateid, ja mis amet on uurijatel, kui mitte wõltsimiste paljastamine? Mina olen kandidaditööd kirjutades tähele pannud, et just wõltsimistest tõsine teadus ja uurimine algabki. Sellepärast muretsetawatki wiisakatesse muuseumidesse niipalju wõltsituid asju.”

„Sa kuulsid juba, et ma walede ja tõdede kohta oma arwamist olen muutnud. /–/ Mis jääks biblioteekidesse järele, kui heidaksime kõrwale kõik raamatud, kus leidub walet? Tõepoolest on aga meie armsamad raamatud just need kõige waleworstlikumad. Nõndasama on lugu ka inimestega. Kas wõiks seltsimeest wõi sõpra olla, kui poleks walet? Wõi pole sa märganud, missugune wärskus on waletajates?Waled ja tõed ei tähenda ju muud midagi, kui et meie oma seisukohta waatlemisel muudame. Pealegi, mis sa arwad , kas pole huwitaw walede küllusesarwe waadelda, kuni sealt üks tõde teise järel wälja lipsab? See on enam kui huwitaw, see on otse elurõõmuline üllatus.”

Teised arvavad:

AH Tammsaare naiskujud

Katkeid raamatust:

”…tal on keele kiirus valesti arvestatud, keele sekundkiirus peab alati olema veidi väiksem mõtte sekundkiirusest, ammugi ei tohi see olla vastupidi.” (lk 12)

”Ma pean võimalikus, et paiksusega kohanemine ei tulnud kergesti ega otsekohe. Kui Kahesaja-aastase sõja ajal kõik teed hävisid ja kasvasid rohtu, küllap tundus siis esialgu väga ebamugav elada linnades, mida üksteisest lahutas roheline tihnik. Aga mis sellest! Pärast seda, kui inimesel oli saba ära kukkunud, ei õppinud ta arvatavasti ka otsekohe kärbseid ilma saba abita eemale peletama. Ja alguses igatses ta kahtlemata oma saba taga. Aga praegu – kas te suudaksite ette kujutada, et teil on saba? Või: kas te suudaksite end ette kujutada tänaval – alasti, ilma ”pintsakuta” (võimalik, et te käite ikka veel ringi ”pintsakutega”)? Niisamuti on lugu siin: ma ei suuda ette kujutada linna, mida ei ümbritseks Roheline Müür, ei suuda ette kujutada elu, mida ei hoia koos Käsulaua numbrite raam.” (lk 14)

”Igal hommikul, kuuerattalise täpsusega, ühel ja selsamal tunnil, ühel ja selsamal minutil – meie, miljonid, tõuseme kui üks mees. Ühel ja selsamal tunnil me alustame ühtsete miljonitena tööd – ja lõpetame ühtsete miljonitena. Sulades kokku ühtseks miljonikäeliseks kehaks, me tõstame ühel ja selsamal Käsulaua määratul sekundil lusikad suu juurde – ühel ja selsamal sekundil lähme jalutamiskäigule, siseneme auditooriumi või Taylori-harjutuste saali, suigune unne…

Ma olen täiesti avameelne: õnneülesande absoluutselt lõplikku lahendust ei ole veel meilgi: kaks korda päevas – kellaaegadel 16-17 ja 21-22 – pudeneb ühtne võimas organism üksikuteks rakkudeks: need on Käsulaua määratud Isiklikud Tunnid.” (lk 15)

”Ja siis see – kas pole absurdne, et riik (ja ta veel julges end riigiks nimetada!) võis jätta igasuguse kontrollita seksuaalelu. Kes iganes, millal ja kui palju tahtis… Täiesti ebateaduslikult, just nagu loomad. Ja nagu loomad, sünnitasid nad pimesi lapsi. Kas pole naeruväärne: tunda taimearetust, kanaaretust, kalaaretust (meil on olemas täpsed andmed, et see kõik oli neile teada) ja ometi mitte jõuda selle loogilise astmestiku viimase astme – lastearetuseni. Suutmata mõttega küündida meie Emaduse ja Isaduse Normideni.” (lk 16)

”Armastus ja nälg valitsevad maailma” (lk 24)
”Eks ole ju selge: õndsus ja kadedus on selle murru lugeja ja nimetaja, mida kutsutakse õnneks.” (lk 24)
”On loomulik, et kui Ühtne Riik oli alistanud Nälja (algebraliselt = väliste hüvede summa), alustas ta pealetungi teisele maailma valitsejale – Armastusele. Lõpuks saavutati võit ka selle stiihia üle, st. ta organiseeriti, matematiseeriti ja umbes kolmsada aastat tagasi kuulutati välja meie ajalooline Lex sexualis: ”Igal numerusel on õigus – kui seksuaalannile – mis tahes teisele numerusele.
Edasi on juba puhas tehnika. Teid uuritakse hoolikalt Seksuaalbüroo laborites, määratakse täpselt suguhormoonide sisaldus veres – ja kavandatakse teile vastav Seksuaalpäevade tabel. Seejärel te esitate avalduse, et soovite oma päevadel kasutada seda-ja-seda numerust (või seda-ja-seda), ja saate ettenähtud talgoniploki (roosa). Ja ongi kõik.” (lk 24)

”…meieni jõudnud kirjelduste põhjal kogesid muistsed midagi selletaolist oma ”jumalateenistuste” ajal. Kuid nemad teenisid oma mõttetut käsitamatut Jumalat – meie teenime mõttekat ja kõige täpsemal moel käsitatavat; nende Jumal ei andnud neile midagi peale igaveste, vaevarikaste otsingute; nende Jumal ei mõelnud välja midagi targemat kui tuua ennast teadmata põhjusel ohvriks – meie jälle toome ohvri oma Jumalale, Ühtsele Riigile – rahuliku, läbimõeldud, aruka ohvri. Jah, see oli pidulik liturgia Ühtse Riigi auks, mälestus Kahesaja-aastase sõja kannatusepäevadest ja – aastatest, suursugune võidupüha, mis tähistab kõikide võitu üksiku üle, summa võitu ühe üle…” (lk 46-47)

”Hävitada kiiresti vähesed on arukam kui anda paljudele võimalus ennast hukutada – mandumisest rääkimata – ja nii edasi.” (lk 55)

”Teadmine, mis on absoluutselt kindel selles, et ta on eksimatu – see on usk.” (lk 59)

”Neile kahele paradiisis – pakuti valikut: kas õnn ilma vabaduseta – või vabadus ilma õnneta; kolmandat pole antud. Nemad, tolvanid, valisid vabaduse – ja mis oli tulemus? Selge see – igatsesid sajandeid ahelate järele. Ahelate järele – saage aru – sellest see maailmavalu. Sajandeid!” (lk 61)

”… kõrgeim inimeses on mõistus ja selle töö seisneb nimelt lõpmatuse pidevas piiristamises, lõpmatuse tükeldamises mugavateks, kergestiseeditavateks portsjonideks – diferentsiaalideks.” (lk 65)

”Korrutustabel on targem, absoluutsem kui muistne Jumal: ta ei eksi mitte kunagi – saage aru – mitte kunagi. Ja pole kedagi õnnelikumat arvudest, sest nad elavad korrutustabeli igaveste, rangelt korrapäraste seaduste järgi. Ei kõhklusi ega eksimist. Tõde on üksainus, ja tõe tee on üksainus; ning see tõde on – kaks korda kaks, ja see tõe tee on – neli. Ja kas poleks absurdne, kui need õnnelikult, ideaalselt korrutatud kahed hakkaksid mõtlema mingist vabadusest, st ilmselgelt – veast. ” (lk 67)

”Ju siis armastad. Kardad – sest see on sinust tugevam, vihkad – sest sa ei saa seda endale alistada. Sest armastada saabki ju ainult alistamatut.” (lk 71)

”… kõik ülev on lihtne; saage aru: vankumatud ja igavesed on ainult aritmeetika neli reeglit. ” (lk 112-113)

”Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena – nagu aero. Ringid on mitmesugused – kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi – ja jälle on null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde – jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale – ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null.”(lk 113)

”Mõistagi ei sarnane see muistsete ajal toimunud organiseerimatute valimiste korralagedusega, kui – naljakas öeldagi – kui koguni valimiste tulemused polnud ette teada. Ehitada riiki täiesti arvestamatute juhuste varal, pimesi – mis võiks olla mõttetum?” (lk 133)

”Räägitakse, et muistsete valimised olevat toimunud kuidagi salaja, nad olevat varjanud end kui vargad; mõned meie ajaloolased väidavad koguni, et nad olevat tulnud valimispidustustele hoolega maskeeritult.” (lk 133)

”Meil aga pole midagi varjata ega häbebeda: meie pühitseme valimisi avalikult, ausalt keset päeva. Ma näen, kuidas kõik hääletavad Heategija poolt; kõik näevad, kuidas hääletan Heategija poolt mina, ja kuidas saaks see üldse teisiti olla, kui ”kõik” ja ”mina” – see on üksainus ühtne MEIE. /–/ Sest kui koguni oletatda võimatut, st mingit dissonantsi tavalises monograafias, siis on ju Hoidjad siinsamas, meie ridades: nad saavad otsekohe kindlaks teha eksiteele sattunud numerused ja päästa nad edaspidistest valedest sammudest ning samas Ühtse Riigi – nendest endist.” (lk 134)

”Inimene on nagu romaan: kuni päris viimase leheküljeni pole teada, kuidas see lõpeb. Muidu ei tasukski ju lugeda…” (lk 156)

”Kas te usute seda, et te surete? Jah, inimene on surelik, mina olen inimene: järelikult olen ma… Ei, see pole see: ma tean, et te seda teate. Ma küsin hoopis: kas teil on olnud juhust sellesse uskuda, jääda seda lõplikult uskuma, mitte mõistuse, vaid kehaga, tajuda, et ükskord need sõrmed, mis hoiavad sedasama lehekülge – on kollased ja jääkülmad.
Ei: muidugi ei usu te sellesse – ja seepärast pole seniajani hüpanud kümnendalt korruselt alla sillutisele, seepärast sööte, keerate lehekülge, ajate habet, naetatate, kirjutate – seniajani…” (lk 179)

”Varem ma ei teadnud – aga nüüd tean, ja teie teate: naer võib olla mitut värvi. See on teie sees sündinud plahvatuste kauge kaja: need võivad olla punased, sinised, kuldsed pidupäevaraketid – ja võivad olla õhkulennanud inimkeha riismed…” (lk 212)

Teised arvavad:

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
ALEKS LANGE: Jevgeni Zamjatini “Meie” – Orwelli inspireerija
Veel arvamusi

Kirjastaja kirjutab:Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alzheerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.

1937. aastal, kui Camus alles „Õnnelikku surma“ kirjutas, pani ta paberile esimesed märkmed teoseks, millest hiljem sündis romaan „Võõras“: „Jutustus. Mees, kes ei taha ennast õigustada. Ta eelistab arusaama, mis teistel temast tekib. Ta tapab, olles üksi teadlik oma tõest. Sellise lohutuse tühisus.“ (järelsõnas, lk 100)

Katkeid teosest:

„Ülekuulamine algas. Ta ütles kõigepealt, et mind on kirjeldatud kui vaikset ja endassetõmbunud inimest, ja ta tahab teada, mis mina sellest iseloomustusest arvan.

„See on sellepärast, et mul pole kunagi midagi erilist öelda,“ vastasin. „Parem olen siis vait.“ (lk 53)

„Olin küll lugenud, et vangis kaotavat inimene pikapeale ajataju. Aga varem ei olnud sellel minu jaoks erilist sisu. Ma ei mõistnud siis, et päevad võivad olla korraga pikad ja lühikesed. Pikad elada, seda küll, aga nii tühjad, et hakkavad lõpuks üksteisega kattuma. Nad kaotavad oma nime.“ (lk 63-64)

„Milles seda meest lõpuks süüdistatakse,/–/kas selles, et ta mattis oma ema, või selles, et ta tappis inimese?“ (lk 74)

„Ma ju teadsin, et pole eriti tähtis, kas sured kolmekünme- või seitsmekümneaastaselt, sest igal juhul elavad teised mehed ja naised ikkagi edasi, ja seda veel tuhandeid aastaid. Mis võib veel selgem olla! Surema pean ikkagi mina, olgu nüüd või kahekümne aasta pärast. /–/ Sellest hetkest peale, kui oled surnud, pole enam tähtis, kuidas ja millal sa surid – see on päevselge.“ (lk 87)

„Mõtlesin ka, et võib-olla on ta haige või surnud. Seegi oleks asjade loomulik käik. Kuidas ma aga oleksin võinud seda aimata, sest peale meie kehade, mis nüüd olid lahutatud, ei sidunud meid miski ega meenutanud teineteisele. Muide, kui see nii oleks olnud, oleks Marie mälestus jätnud mind ükskõikseks. Surnuna ei huvitanud ta mind enam. Pidasin seda päris loomulikuks, nagu ma ka väga hästi mõistsin, et inimesed mind pärast mu surma unustavad. Neil pole minuga siis enam midagi peale hakata. Ma ei saa isegi öelda, et see mõte mulle valu oleks teinud.“ (lk 88)

„Esimest korda üle väga pika aja mõtlesin emale. Mulle näis, et mõistan, miks ta oma elu lõpul võttis endale „peigmehe“, miks ta mängis kõige uuestialgamist. Seal, ka seal, selles vanadekodus, kus elud kustusid, oli õhtu nagu mingi nukker hingetõmbeaeg. Nii surma lähedal oli ema end tundnud vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. Kellelgi, mitte kellelgi pole õigust teda taga nutta. Ja minagi tundsin end valmis kõike uuesti läbi elama. Nagu oleks see suur viha puhastanud mind halvast ja uhtunud minema kogu lootuse, avasin end selles tulede ja tähtedega kirjutatud öös esimest korda maailma hellale ükskõiksusele.“ (lk 93)

Teised arvavad:

Albert Camus – oma ja võõras

MMX MMXI

Kirjastaja kirjutab: “Teadmatus” on üks Milan Kundera uuemaid romaane. Tegevuse keskmes on tšehhi põgenikud, kes pärast aastakümnetepikkust eemalolekut naasevad kodumaale. Elu välismaal pole olnud kerge, nad on kaotanud sideme oma sugulaste ja kodumaaga, alustanud välismaal nullist. Kodumaale naasmine on mitmes mõttes problemaatiline: nad küsivad endalt, kas üldse minna tagasi ja mida on alles sellest, mida nad mäletavad? Kas kodumaa on nende sünnimaa või nüüdseks see riik, kuhu nad põgenesid? Kuidas suhtuvad tagasitulijatesse kodumaale jääjad? Teisalt on “Teadmatus” ka lugu inimsuhetest, kahest kadunud abielust ja ühest juhuslikust kohtumisest.

Katkeid raamatust:

„Kreeka keeles on tagasitulek nostos. Algos tähendab kannatust. Nostalgia on niisiis kannatus, mille põhjustab täitumata iha tagasi minna.“ (lk 7)

„Kõik ennustused eksivad, see on üks vähestest asjadest, milles inimesed kindlad võivad olla. Aga kui need ka eksivad, räägivad need tõde nende kohta, kes neid välja ütlevad, mitte nende tuleviku, vaid nende oleviku kohta.“ (lk 13)
„… me parandame oma tundeid, kui tunded on eksinud. Kui ajalugu on neist lahti öelnud.“ (lk 35)

„Alles hiljuti vaidlesid kõik omavahel, igaüks tahtis tõestada, et tema oli vana korra all rohkem kannatanud kui teised. Kõik tahtsid, et teda peetakse ohvriks. Aga need kannatuse võistlused on lõppenud. Tänapäeval uhkustatakse eduga, mitte kannatustega.“ (lk 35)

„Just nende hetkedel, kui ta eelmise armastuse igatsus seguneb uue armastuse üllatustega, tunneb ta kõige selgemalt, kuidas ilu temasse tungib. Endise kallima sekkumine loosse, mida ta parajasti läbi elab, pole tema jaoks salajane truudusetus, vaid suurendab veelgi tema kiindumust selle vastu, kes ta kõrval kõnnib.

Vanemana näeb ta neis sarnasustes inimeste kahetsusväärset ühetaolisust (kes peatuvad suudlemiseks samades kohtades, kellel on sama maitse riietuse suhtes, kes meelitavad naist sama metafooriga) ja sündmuste tüütut monotoonsust (mis on ainult sama asja igavene kordumine). Aga oma teismeeas võtab ta neid kokkusattumisi kui imet, püüdes ahnelt nende tähendusi lahti seletada. Asjaolu, et ta praegune kallim sarnaneb veidral moel eelmisega, muudab ta veelgi erakordsemaks, veelgi omapärasemaks ja tüdruk usub, et poiss on talle saladuslikul moel ette määratud.“ (lk 66)

„Kui väsitav on truudus, mille allikaks pole tõeline kirg.“ (lk 67)

„Elul, mille oleme selja taha jätnud, on halb komme varjust välja tulla, meie peale kaevata, meile kohtuprotsesse korraldada.“ (lk 74)

„Igavik on aeg, mis on peatunud, mis on liikumatuks jäänud. Tulevik muudab igaviku võimatuks.“ (lk 85)

„Inimene, kes suudaks täiel jõul elada kaks korda kauem, ütleme siis sada kuuskümmend aastat, ei kuuluks samasse liiki kui meie. Elus poleks midagi samamoodi, ei armastus, ambitsioonid, tunded, igatsus, mitte midagi. Kui emigrant tuleks pärast kahtekümmet välismaal elatud aastat tagasi kodumaale ja tal oleks veel sada aastat elada, ei tunneks ta sugugi Suure tagasituleku meeleliigutust, arvatavasti poleks see tema jaoks mitte tagasitulek, vaid üks arvukatest käänakutest tema elu pikal teel.
Sest isamaa mõiste selle sõna üllas ja tundelises tähenduses on seotud meie elu suhtelise lühidusega, mis annab liiga vähe aega, et me saaksime kiinduda mõnda teise maasse, teistesse maadesse, teistesse keeltesse.
Armusuhted võivad täita kogu täiskasvanuelu. Aga kui see elu oleks oluliselt pikem, kas ei lämmataks tüdimus mitte erutusvõime ammu enne, kui füüsilised võimed vähenevad? Sest on tohutu vahe esimesel, kümnendal, sajandal, tuhandetal ja kümne tuhandetal suguühtel. Kus asub piir, millest alates muutub kordamine stereotüüpseks, kui mitte koomiliseks või lausa võimatuks? Ja kui see piir on ületatud, mis saab mehe ja naise vahelisest armusuhtest? Kas see kaob? Või vastupidi peavad armukesed oma elu seksuaalfaasi tõelise armastuse barbaarseks eelajalooks? Nendele küsimustele vastamine on sama lihtne kui kujutada ette tundmatu planeedi elanike psühholoogiat.
Armastuse (suure armastuse, ainukordse armastuse) mõiste sündis arvatavasti samuti kitsastest ajapiirangutest, mis meile on antud. Kui see aeg oleks piiranguteta, kas oleks siis Josef oma kadunud naisesse niivõrd kiindunud olnud? „ (lk 99-100)

„Kui keegi suudaks meeles pidada kõike, mida ta on läbi elanud, kui ta suudaks mistahes hetkel meelde tuletada mistahes lõiku oma minevikust, poleks tal inimolenditega midagi ühist: ei tema armastus,sõprus, viha ega võime andestada või kätte maksta ei sarnaneks meie omaga.“ (lk 101)

„… kellel on hüvastijätud untsu läinud, ei saa jällenägemisest suurt midagi oodata.“ (lk 110)

„Tuleviku suhtes eksivad kõik. Inimene võib kindel olla ainult käesolevas hetkes. Aga on see tõsi? Kas saab inimene tõesti olevikku tunda? On ta võimeline seda hindama? Loomulikult mitte. Sest kuidas saaks see, kes ei tunne tulevikku, mõista oleviku tähendust? Kui me ei tea, millise tuleviku poole olevik meid viib, kuidas saaksime öelda, kas see olevik on hea või halb, kas see väärib meie heakskiitu, meie umbusku või meie viha?“ (lk 116)

„Ta armatseb metsikult, himuralt ja samal ajal mässib unustusekardin tema iharuse öösse, mis kõik kustutab. Nagu kirjutaks luuletaja oma kõige tähtsamat luuletust tindiga, mis koheselt kaob.“ (lk 144)

„… mehed, kes on võtnud endale võrgutaja rolli, teevad ikka ja jälle selle vea, et arvestavad ainult naistega, keda nad võiksid ihaldada.“ (lk 146)

Teised arvavad:

Elu kui tantsuõhtu
Väike tagasitulek

noppeid raamatutest