Toomas Raudam “Mustkunstniku naeratus”

Toomas Raudam ”Mustkunstniku naeratus”

Vikerkaar nr 6, 2011 , lk 7 – 10

 

”Nii kaua kui mustkunstnik mäletas, oli naeratus talle elus alati olnud suureks abiks. Ja seda veel enne, kui temast sai see, kes ta oli. Naeratus aitas tal varjata oma tegelikke tundeid. Ta kartis inimesi liiga palju armastada; ka viha polnud talle võõras.” (lk 7)

”Ka oma naisega pidi ta ettevaatlik olema. Ta pidi oskama jagada. Mitte ainult võtta, vaid ka anda. Ka siin oli talle – või tema kehale? – abiks naeratus. Naeratus aitas tal võttes anda ja andes võtta.” (lk.8)

 

Maarja Kangro “Homaarid kahele”

Maarja Kangro “Homaarid kahele”
Vikerkaar nr 4-5, 2011, lk 17-29

Katkeid teosest:
***
”Mida sina siis elus tahaksid?”
”Ahaa. Mina. Ma tahaksin jälle kellegi pärast lolliks minna. Jah, seda ma tahaksin.”
”Tõesti?”
”Jah. Ma tahaksin kiimas iba suust vilja ajada, tõsiselt.”
Sa vangutasid pead.
”See on see, mida kõige rohkem tahta, ” ütlesin ma. ”Ma tahan ihaldada. Ilgelt. Ma kardan, et ma muidu suren ära. Kui ma ei ihalda, siis ma kardan, et mulle sõidab peateele veoauto ette. Kukub kivi katuselt pähe. Saan AIDSi või tuberkuloosi või sojapiimast vähi. Jahimees laseb juhusliku kuuli, lennuk kukub alla. Ma tahaks kas või kellegi pärast kannatada, aga mitte enam seda praegust jama. Seda käib-kah-värki.” (lk 23)

***

”… Ma võtan homaarid.”
”See on kahe inimese ports.”
”Kuulge, kui te oleksite kingapoe müüja, kas te siis ka ütlekstite, kui näeksite ühejalgset uksest sisenemas, et vabandust, meil on siin kahejalgsetele mõeldud kingad?” (lk 26)

***

”Muudkui peab kahekesi olema, eks ole?/–/ Jaa. Üksi ei saa. Kaob see elu mõttekene. Kaob see vähenegi IQ. Sõnavara kuivab kokku. Lõpuks ei näegi enam maailma värviliselt ega kuule teatud sagedustel helisid, jaa, võib juhtuda, et üksiolemine lõpeb iseenesesliku sensoorse deprivatsiooniga.” (lk 26)

***

”Aga ma ütlen teile: kui kahekesi võid ajada nüri juttu, siis üksi kahtlustad sa lolliksminekut pidevalt! Sul on kogu aeg tunne, et oled ebaadekvaatne. Ekstra-nüri. Miski ei kõlba, mis sa teed. Sa arvad, et kõik on pask. Maailm on out there, ja sa ootad sealt kogu aeg signaali, et sina tegelikult talle pihta ei saa. Sa mõtled, et peaks maksimaalset kasu taotlema. Kui teist inimest pole, mis siis muud. Mõtled, et võiks vähemalt püüda pappi kokku ajada. Aga siis mõtled, et pole üldse vahet, kas millestki kasu on või mitte. Mis sa sellega üksi teed. Millega, küsite. Noh, ükskõik millega. Kõik võib perse minna, kui üksi oled. Head teed tal minna.” (lk 27)

***

 

Mihhail Epstein “Début de siècle…”

Mihhail Epstein. Début de siècle ehk post-ilt proto-le. Uue sajandi manifest.
Vikerkaar nr 4-5, 2011, lk 103-129  (Tõlkeallikas: Знамя, 2001, nr. 5; Originaali pealkiri Début de siècle, или От пост-к прото-. Манифест нового века)

Annotatsioon: Tsivilisatsiooni ajaloost ja tulevikust; sajandivahetused kui uute ajastute algused. Artikli osana 21. sajandi mõistete ja terminite lühisõnastik

 

Katkeid artiklist:

“Võrreldes uut üldinimest – biotehnoloogilist liiki – eesootava vastuoludepingega, võib Stavrogini, Karamazovi või isegi Puškini tüüpi “üldinimese” hinges toimuv võitlus paista võrdlemisi tühisena. Kas on võimalik vallata valguse kiirust või laine dünaamilisust – ja ikkagi tunda koduigatsust? Kas on võimalik tungida pilguga nahaalusesse sidekoesse, siseelundite ehitusse – ja samal ajal nautida teise olendi nahapinna puudutamist? Kas on võimalik teada teisest “kõike” – ja ühtlasi teda armastada? Kas on võimalik olla teistele informatsioonilises mõttes läbipaistev – ja siiski säilitada häbitunne? Kuidas olla niihästi täiel määral masin kui ka täiel määral inimene, tapmata endas ühega teist?” (lk 108)

“Kuid reaalsust ei asenda isegi selles, puhthedonistlikus plaanis mitte miski. Onanism jääb onanismiks, isegi kui ajupildid omandavad kolmemõõtmelise kombatavuse. Me ihkame olla ihatud – ja seepärast tunneme vajadust Teise järele, täielikult tahtva ja vaba järele nagu me ise. Nii nagu igasugune kõne on vastus ja pöördumine võõra kõne poole, ei kõnele ka iha mitte objektidega, vaid võõraste ihadega. Ei mingi virtuaalne Lollobrigida, kes mu embusse langeb ja mind tuhandete kõige rafineeritumate hellitustega üle külvab, ei asenda harilikku, valikul ja vastastikusel tundel põhinevat armastust kui võõra, mind ihaldava tahte ilmingut.” (lk 112)

“Meie suhe tulevikuga on niihästi utoopiline kui ka apokalüptiline. Me ka kardame seda, mida me kannatamatult ootame: psühhotroonse tsivilisatsiooni tulekut ja nende mõtlevate masinate ajastut, mis võivad meid oma mõtte tööriistaks muuta. Me naudime ette kõigi oma soovide täitumist – ja samas kardame, et see viimane tehnorevolutsioon purustab õhukese vaheseina psüühika ja reaalsuse vahel. Me oleme sisenenud üha kiirenevate aegade ajastusse, keerisjasse lehtrisse, mille lõpus ootab meid tundmatu – see käestkaduv perspektiivi lõpp, kus sulavad ühte Eros ja Thanatos, tung ja hukk.” (lk 121)

artiklit saab lugeda ka siit: 1. osa ja 2.osa