Kirjastja kirjutab: Alessandro Baricco romaani “Ookean meri” tegevus toimub ühel määratlemata kaugel maal, salapärases mereäärses hotellis, mida peavad lapsed. Hotelli koguneb salk ekstsentrilisi inimesi – igaks elujuhtumiks jutlusi kirjutav preester, kummalist tõbe põdev melanhoolne aadlipreili, kaunis abielurikkujast naine, maalikunstnik, kes maalib mereveega merd, kättemaksu ihkav meremees, professor, kes püüab täpselt kindlaks teha, kus murduvad lained ja kus lõpeb meri. Kõik, mis juhtub, tundub hämmastav, ent samas iseenesestmõistetav. Alessandro Baricco sündis 1958. aastal Torinos. Oma romaanide eest on ta pälvinud Prix Medici Prantsusmaal ja Selezione Campiello auhinna Itaalias, samuti ka Viareggio ja Palazzo del Bosco auhinna. “Ookean meri” on neljas väljaanne Tele2 “Valitud palade” raamatusarjas. Itaalia keelest tõlkinud Tiina Randviir. Varrak, 2005.
Väga lummav teos… meri…luule…salapära…meri…ookean…meri…
Katked raamatust:
Peamise tegevuspaiga kirjeldus: ”Asudes maailma kaugeima servakese peal, ühe sammu kaugusel mere lõpust, laskis Almayeri võõrastemaja nagu igal õhtul vaigistada pimedusel oma seinte ning ka kogu maailma ja terve ookeani värvid. Maja näis olevat – siin, nõnda üksildane – täiesti ununenud. Nagu oleks terve rongkäik igat sorti ja igas vanuses võõrastemaju siit ühel päeval mööda jalutanud, mööda kaldaäärt, ning üks neist vajus samas kokku, ilmselt väsimusest, ja lasknud rännukaaslastel edasi minna, otsustas omaenese nõrkusele järele andes siia künkanõlvale pidama jääda ja langetas lõppu oodates pea. Niisugune oli Almayeri võõrastemaja. Tal oli ilu, mis on omane ainult võidetuile. Ja haprate esemete selgus. Ning eksinute täiuslik üksindus.” (lk 38)
Bartleboom: ”Kus algab mere lõpp? Või siis: mida me õieti ütleme, kui me ütleme – meri? Ütleme hiiglaslik elukas, mis võib alla neelata absoluutselt kõik mille, või ütleme laine, mis meie jalge ümber vahutab? Vesi, mida me saame peopesas hoida, või kuristik, mida keegi näha ei saa? Kas ütleme kõike ühes sõnas või peidame üheainsa sõnaga kõike? Olen siin, sammu kaugusel merest, ja ei saa isegi aru, kus ta on. Meri. Meri.” (lk 39)
”Viimane valgus viimases aknas kustub.Vaid mere peatamatu masinavärk oma öiste lainete korrapäraste pursete, mälestustega unes rändavatest tormidest ja unistuste laevahukkudest kriibib endiselt vaikust.
Öö Almayeri võõrastemajas.
Liikumatu öö. ” (lk 40)
”Mere müha kostis kui katkematu maalihe, äike raugematus tormis, mis oli mõne tundmatu taeva laps. See ei vaibunud hetkekski. Ei tundnud väsimust. Ega halastust. Teda vaadates ei saa arugi, kui palju lärmi ta teeb. Kuid pimedas… Kogu too lõputus muutub vaid müraks, helide müüriks, pimedaks vaevatud karjeks. Merd ei saa välja lülitada, kui see öös põleb.” (lk 71)
”PLASSON: Häda on selles, et kus kirevase päralt on mere silmad? Ma ei jõua iialgi edasi, kui ma neid üles ei leia, sest see on algus, mõistate? Kõige algus, nii et kui ma ei tea, kus nad on, veedan oma päevad siin neetud veelombis, ilma et…(stopp)
BARTLEBOOM: …
PLASSON: …
BARTLEBOOM: …
PLASSON: See ongi see häda, Bartleboom – kus algab meri?
Bartleboom vaikis.
Päike ilmus ja kadus, ühe ja teise pilve varju. Nagu tavaliselt, korraldas selle etenduse põhjast puhuv tuul. Meri kandis häirimatult ette oma psalme. Kui tal olidki silmad, ei vaadanud ta sel hetkel sinnapoole.
Vaikus.
Minuteid vaikust.
Siis keeras Plasson end Bartleboomi poole ja ütles, kordagi hinge tõmbamata:
”Ja teie… mida teie oma veidrate riistapuudega uurite?”
Bartleboom naeratas.
”Kus lõpeb meri.” (lk 78)
” Me jalutame, jätame liivale oma jäljed, ja need jäävad siia, täpsed, ilusasti reas. Aga homme tõused üles, heidad pilgu sellele määratule rannale ja midagi pole alles, ühtegi jalajälge, ühtegi märki, mitte midagi. Meri kustutab kõik öösel ära. Tõus katab kinni. Nagu poleks keegi iialgi siin käinud. Nagu poleks meid kunagi olnud. Kui kusagil maailmas on paik, kus sa saad ennast eimillekski pidada, siis on see siin. Maa see enam pole, ja meri ka veel mitte. See pole võltselu, pole päriselu. See on aeg. Aeg, mis möödub. Ja kogu lugu.” (lk 82-83, Ann Deveria)
“
Sedapuhku istub Bartleboomi aknalaual kaks inimest. Tuttav väike poiss. Ja Bartleboom. Nende jalad kõlguvad all haigutava tühjuse kohal. Nende pilk kõlgub mere kohal.
”Kuule, Dood…”
Dood, nii oli lapse nimi.
”Kuna sa oled kogu aeg siin…”
”Mmmmm…”
”Siis sa võib-olla tead.”
”Mida?”
”Kus merel silmad on?”
”…”
”Tal ju on, eks?”
”Jah.”
”Ja kus pagana pihta nad siis on?”
”Laevad.”
”Mis laevad?”
”Laevad on mere silmad.”
Bartleboom on kui puuga pähe saanud. Selle peale ei olnud ta tulnud.
”Aga seal on sadu laevu…”
”Tal on sadu silmi ka. Te ei arva ometi, et ta ainult kahega hakkama saab.”
Arusaadav. Arvestades kogu tööd, mida ta teeb. Ja tema suurust. Kõik klapib.
”Jah, aga, anna andeks…”
”Mmmmm?”
”Aga laevahukud? Tormid, taifuunid, kõik need muud asjad… Miks ta nii palju laevu alla neelab, kui need tema silmad on?”
Dood on justkui tiba kärsitu, kui ta Bartleboomi poole pöördub ja ütleb:
”Aga teie… kas teie ei pane mõnikord silmi kinni?” (lk 84-85)
”On tõsi, et inimesed mõtlevad välja suurejoonelisi lugusid, usuvad neid ise palju aastaid järjest, ja pole üldse tähtis, kui ogarad või ebatõenäolised need juhtuvad olema, neid kantakse endaga kaasas, ja ongi kõik. Niisuguse asjade seisu juures võib isegi õnnelik olla. Õnnelik. Ja sel ei pruugigi lõppu tulla. Kuid siis ühel päeval praksatab miski suure fantastilise väljamõeldise südames katki, ning äkitselt, ilma mingi põhjuseta, variseb kõik ette hoiatamata kokku ning sa jääd paigale, suutmata taibata, kuidas võis juhtuda, et too oivaline lugu ei ole enam sinuga, vaid sinu ees, nagu oleks tegemist kellegi teise rumalusega, ja see keegi teine oled sina. Äkitselt. Mõnikord pole selleks õieti midagi tarviski. Näiteks üks küsimus. Sellest piisab. ” (lk 94-95)
”See on mererand /–/. Ei maa ega meri. See on koht, mida pole olemas.” (lk 97)
”Arvud räägivad selget keelt /–/. Kõik muu on luule.” (lk 99)
”Need, kes on näinud tõde, on alatiseks lohutamatud. Ja tõeliselt päästetud on vaid see, kes pole iial hädaohus olnud. ” (lk 127)
”Tegelikult on muusika see, mis on raske, muusika on see, mida on raske leida, et öelda asju teineteisele nii lähedal olles, muusika ja liigutused, et hajutada kannatusi, kui pole enam mitte midagi teha, õige muusika, mis võiks olla mingil moel tants ja mitte valus rebestus, too lahkumine, äralibisemine elu poole ja elust eemale, hinge kummaline pendel, lunastav ja mõrtsukalik, tantsimine leevendaks valu ning seepärast otsivad kõik armastajad toda muusikat, sel hetkel, sõnade sees, liigutuste tolmus, ning teavad, et kui neil oleks julgust, oleks vaid vaikus muusika, täpne muusika, aeglane armastav vaikus, hüvastijättude välu ja väsinud järv, mis lõpuks suubub pisikesse meloodiasse, mida tuleb laulda summutatud häälel.” (lk 144)
”…lahkudes tuleks alati külvata ettekääne tagasitulekuks. (lk 146)
Teised arvavad:
Sehkendaja
Baricco: luuletaja, kes kirjutab romaane (PM, 27.01.06)
Baricco teostest
Orkaani südames on vaikus
Eluonseiklus
intervjuu autoriga
tsitaadid
Alessandro Baricco „Siid” Varrak, 2002 (teine trükk Pegasus, 2007)
