Aapo Ilves ”Tulen öösel sulle koju”

Aapo Ilves ”Tulen öösel sulle koju”
Väike Kirjastaja, 2009

Sisukirjeldus: Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas.Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Üldiselt ei paku selline luule just väga midagi mu hingele… kohati on muidugi ka andekaid leide, aga mnjah

Väikeste linnade mehed

Kuu on päike

 

Teised arvavad:

Jerofejev
Kikilipsuta Ilves
Jürgen Rooste
Bukahooliku märkmed
Kronotoop
Autori seletuskiri

 

Peeter Volkonski “ISBN 978-9985-9980-6-9″

Peeter Volkonski, 2010
Pealkiri: ISBN 978-9985-9980-6-9
Kirjastaja: Menu Kirjastus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2009. a

Sisukirjeldus: Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Sellist tüüpi huumor nagu näiteks lugu ”Masake ja kolm karu” ei ole kindlasti minu maitse. Oli ka siiski paremaid, kuid … no ei tulnud siit suuremat lugemiselamust.
XXX

Segadus

Lugesin mõni aeg tagasi lehest nuppu, et Stallone´i juures läksid kaklema Van Damme ja Seagal. Ei teadnudki kohe, kumma poolt olla.

XXX

Teised arvavad:

Vürst Volkonski kraapis sahtlipõhjad kokku

Vanemuine sündis ümber Volkonskiks
Sehkendaja
Kriuxu kiixud

 

 

Kadri Kõusaar „Alfa“

Kadri Kõusaar „Alfa“. Hea Lugu, 2011
Kättesaadav ka e-raamatuna ELLUs

Sisukirjeldus: 21. sajandi esimene veerand. Anna (33) on femme fatale – ilus, haritud ja üksik. Armastuse leidmisest on ta peaaegu loobunud, laste saamise soovist veel mitte. Euroopas on aga käivitunud uued, ehmatavad protsessid, mis haaravad kaasa ka Anna. Sõbra päästmine viib naise ettekavatsetud mõrvani. Antisemitism ja Lähis-Ida; armastus ja seks; kuritöö ja karistus – kõik need vastandlikud teemad segunevad “Alfas” kangeks ja kummastavaks kokteiliks. “Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. Kedagi üheselt hukka või õigeks mõista justkui ei saagi. Mitmekihiline, hõrk, valus ja helge kirjutamislaad on tõeliselt haarav.” Ülle Madise “Tulevikunägemus maailmast, kus juudi varjamine on taas kuritegu; kus inimesed jagunevad alfadeks, kellele on kõik lubatud, ja beetadeks, kel pole inimväärtust ega inimväärikust. Nägemus, mis tundub võimatu, jabur, kuid kui mõtlema jääme, hakkab õudne. Nägijaks ja tegijaks postmodernne naine, kes tahab elult võtta kõik, mis võtta annab.” Jaan Kaplinski

Raamat tekitab vastakaid tundeid. Kuigi leidus ka huvitavaid mõttekäike, polnud see kohati eriti veenev ja aeg-ajalt jäi veidi härima üleolev kõiketeadjalikkus. Khm, ja halastuseksile on lisandunud uus halastamise viis – halastusostud.

Katkeid raamatust:

„Anna oli nõus, et noored võisid muutuda, puhtalt seetõttu, et said targemaks ja kogenumaks. Täiskasvanud inimene muutus aga ainult siis, kui ta tõesti pidi muutuma. Tavaliselt juhtus see siis, kui ta oli midagi kaotanud – tervise, au või vara –, siis oli põhjust ülbust maha kerida või sissetiksunud põhimõtteid väänata. Ent kõik need olid sunnitud muutused, kohanemised – mitte iseenesest tekkinud soov saada paremaks inimeseks.“  (1 ptk)

„Anna tõdes taas, et tema naissoost kaasmaalased olid kenad ja vaiksed nagu nukud, samal ajal kui isased oma nasaalbassidega lärmasid ja töntside sõrmedega õllekõhtu kratsisid. Algul oli ta mõelnud, et see on juhus või karikatuur, – nüüd nägi ta aga sellist kõrvutust peaaegu iga kord justkui üleskutset, et naised võõramaalastega verd segama hakkaks.“ (2 ptk)

“Oletame, et Iisrael ja Palestiina on üliõpilased, kes jagavad ühiselamutuba. Nii. Ja kui me nüüd lähemegi sinna narratiivi, et Iisrael varastas araablastelt nende põlise maa, siis… noh, selles kontekstis, ütleme, Iisrael varastab Palestiinalt kümme tuhat dollarit – vaesele tudengile ikka päris suur summa, vähemalt poole aasta elatusraha. Loomulikult on see Iisraelist alatu – varastamine on juba definitsiooni järgi alatu – , aga noh, Iisrael on noor ja läbematu ja hulljulge ja kasutab šanssi. Palestiina on muidugi vihane ja tõstab lärmi. Keegi ei reageeri. Okei, shit happens. Seda vihasemaks Palestiina saab. Iisrael on eluga edasi liikunud, lõpetab parajasti ülikooli cum laude. Palestiina aga on kooli üldse pooleli jätnud ja ei tegelegi muuga kui Iisraeli siunamisega – hei, näete, kus see tõbras varastus mult raha. Kõik noogutavad, et jube küll, aga teha midagi ei saa. Ja nii see elu läheb. Vahepeal on Iisraelist saanud  oma ala edukas professionaal ning ühel päeval annab ta Palestiinale raha tagasi ja vabandab … aga selle aja peale on kõik nii muutunud – ja Iisrael ei saa anda Palestiinale seda tõelist asja – oma arengut ja haridust. Palestiina keeldub rahast, keeldub ka protsentidest ja jätkab – pane tähele, jätkab – mitte enda harimist ja arendamist, vaid oma endise toakaaslase kirumist. Sellest saabki tema elu sisu.”  (3 ptk)

”Anna muigas: ”Jah… Siiski, kõige hullem oli lääne alaväärsuskompleks, see naivismi ja poliitilise korrektsuse segu, multukultuursuse võidukäik – olukord, kus ei tohtinud öelda, et üks kultuur on parem kui teine… Näiteks võisid sa öelda, et minu arust on pepsi parem kui koka või Armani parem kui H&M või Audi parem kui BMW  - või isegi, et Bach on parem kui Händel, ja muidugi, et Mac on parem kui PC, aga kultuurid pidid kõik olema ühevõrra head – samas kastis terad ja sõklad. Kuigi sõklad olid tunginud terade maale, olid terad varsti olukorras, kus isegi nende seadusi enam ei täidetud, ja terad varsti olukorras, kus isegi nende seadusi enam ei täidetud, ja terad mõtlesid: okei, inimestel on eri kombed ja arvamused, las nad siis olla… Ma arvan, et see oli kurja juur, kuigi see algas ilusatest liberaalsetest väärtustest – usu- ja sõnavabadusest. Lihtsalt üks hetk kadus terve mõistus, kriitikameel. ( 3ptk)

““Pealegi meeldib mulle loomulik ilu,” lisas Anna ja muutus nukraks – ta ei tahtnud mõelda ilust, sest ta vananes ja ilu kadus – kauni naise vananemine on omaette eksistentsiaalne piin, võrreldav alfaisase potentsi kadumisega.” (3 ptk)

“Dan oli kunstnik, kes elatus rikaste sõprade korraldatud halastusostudest. Sest vabatahtlikult – esteetilistel põhjustel – tema üüratuid, halli ja valgega täis pläkerdatud pannoosid keegi ei tahtnud. “Kuidas te oma kunsti kirjeldaks?” oli kunagi üks väikest kasvu kriitik pärinud. Ligi kahemeetrine Dan teeskles mõttepausi. Ta vaatas mõõdetud rahuga oma pannood, siis kaugusse, siis kriitiku silmadesse, siis uuesti kaugusse. ”Ma arvan, et … see on suur,” venitas ta pühalikult. ”Jah, suur – nii on õige öelda.” (4 ptk)

”… peaasi, et pulli saaks ja silmaring avarduks. Vaid nii on võimalik unustada oma surelikkust. Pealegi oli võim mind alati köitnud, juba lapsepõlvest saati. Kui mehel ei olnud positsiooni, ei erutunud ma piisavalt – ei vaimselt ega füüsiliselt. Kui ma seda endale tunnistasin, läks elu lihtsamaks – see oli nagu hälbe tunnistamine – umbes, et jah, olen lombakas, ja seetõttu ei saa minust kunagi balletitantsijat… Avalikult rääkisid kõik sisemisest ilust ja heast südamest, aga see oli lihtsalt massidele lohutuseks – enamus polnud nagunii suuteline võimsatega kohtuma. Nad olid liiga hallid või sidemeteta – võisid kuulata oma iidoli plaati, aga ei võinud unistadagi temaga kohtumisest. Mina olin miskipärast olukorras, kus mul oli see võimalik.” (5 ptk)

„Asi on selles, et enamik inimesi ei tahagi huvitavat, vaid turvalist elu…“ (5 ptk)

Teised arvavad:

koššerkaaviar Felixi majoneesiga
Lugemissoovituse blog
lihtsaltise.blogspot.com
intervjuu autoriga
maemaailm
 

 

Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”

Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Menu Kirjastus, 2011 (Ilmunud trükisena 2010. a)

Kättesaadav e-raamatuna Tallinna Keskraamatukogu E-raamatukogus (ELLU)

Sisukirjeldus: Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

Kuldar Sink astub ellu; Kaunitar, kes oli juba kõike näinud; Kevad Kaareperes; Eesti loodus; Rebased ja koerad; Tiit Aaviksoo kolm elu; Midagi uut; Rebased ja linnud; Juhtum pargis; Endel Lippmaa lahkumine; Endel Lippmaa tagasitulek; Rokokoo tagasitulek; Juhtum tänavanurgal; Jaht; Saiast vuntsid; Juhtum Koerus; Kevad Supilinnas; Kõhkleja Bernard; Inimesed ja jumalad; Raimond Kukumaa armastused; Siinpool püüniseid; Peep Laanepuu rünnakud; Täiskuutund; Elu pärast surma; Patukahetsus Pööraveres; Pilet Kalaabriasse

Pole päris minu maitsele üldiselt, kuid mõningaid vahvaid lugusid ja seiku leidus ka. Lemmiku tiitel läheb loole ”Saiast vuntsid”

”Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli juba kõike näinud”)

”Tõesti, pole hullemat saatust kui olla lootusetult armunud kaunitari, kes sinust on lootusetult tüdinenud.” (“Kaunitar, kes oli juba kõike näinud”)

”Ja aeg, see kõigi heade ja pahade ükskõikne sõber,…” (Jaht)

”Teise elupoole esimesel päeval meisterdas Valdek Oro enesele saiast vuntsid. Ta kleepis vuntsid nina alla, vaatas end peeglist ja sattus kõrgendatud meeleollu./—/
”Aga akna taga kahekorruselise puukuuri kohal rippus vana kuu, vaatas toolil kõõluvat Valdekut ja mõtles: ”Imelik on ikka see inimese elu. Kord elu jooksul mõtleb ta vilja midagi originaalset, aga ka siis ei märka seda keegi, sest igaühel on omad mured ja asjaajamised ning andekas inimene lööb käega, hääbub ja käib peagi alla …”
Valdek Oro oli aga jõudnud vahepeal tooliga selili kukkuda ja vaatas laginal naerdes valget lage.” (Saiast vuntsid)

 

Teised arvavad:
Poeedist peiariks
Emand, kelle koputusi tasub kuulatada

 

Jututihnikute uimastav rägastik
Kronotoop
Keskraamatukogu
loterii

 

A.H. Tammsaare “Kärbes”

Kirjastaja kirjutab: Anton Hansen Tammsaare „Kärbes”. 1917. aastal ilmunud novell kirjaniku Koitjärve perioodist. Digira, 2011 (formaat: epub)

Digira on e-raamatutena välja andnud koostöös Tartu Linnaraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumiga vanemat eesti kirjandusklassikat, mis autoriõiguste alt vabanenud.

Klassikute e-raamatud tasuta
Eestikeelseid e-raamatuid laetakse iTunesist alla üle 500 korra nädalas

E-raamat on tehtud esmatrüki järgi ehk nö vanamoodsas keeles. Esmatrükki saab näha ka siit või siit. Lugemiseks siiski mõistlik võtta Digira epub näiteks siit või paberraamat;)

Katkeid raamatust (mõnes kohas kursiivis toodud võrdlus hilisemast trükist):

2.ptk

„Küll oled sa alles laps,” ütles Tiksi kergelt ohates, „sa räägid armastusest, nagu oleks see lõbus ajawiide.”
„Seda on mulle wististe naised õpetanud.”

„On siis nii paljud sind juba armastanud?” „Ma arwan, mitte ainuski.” „Kuidas nad siis õpetasid?” „Mittearmastamisega.”

4. ptk

„Üksik kaob, hulk jääb; üksik häwineb, tema töö püsib; /—/ inimene tuleb põrmust ja läheb põrmu, aga tema mälestus jääb, lehwides meile ammugi kustunud aegade rüpest; kunstnik unub, aga tema tööd jääwad meile raudwarana, wõiks isegi öelda, wanawarana, mis on kõige kallim wara; mõtleja peaaju kustub, langeb olematuse piiridesse tagasi, aga mõte jääb, pannes liikuma uusi mõtteid.”/–/

„Üürike on inimene, kaduw tema ihu, möödaminew liha ja weri, nukralt juhuslik tema ergukawa, kus heliseb mänglew waim ja peab küllastawalt sädelewat rõõmupidu suremata hing.”

9. ptk

„Peaasi on sõnade toon, modulatsion, muusika, mitte tähendus. Tähendus on juhuslik ja wõib mõnikord ropukski saada, muusika pole aga kunagi ropp, halwemal korral ainult pikant. Mis puutub mõtlejasse asjade juhuslikkus? Tema nõuab jäädawat. Muusika on sõnas jäädaw, igaweste helisew ja woolaw. Sellepärast jätke tähendus, kuulake muusikat.”

”… põhjusmõte on ainult mõte, et mõte on ainult sõna, et sõna tuleb aimest, et aime tekib muljest, tundmusest ja et tundmuse wastu on iga sõna, iga mõte, iga põhjusmõtegi wõimetu, olgu ta awaldatud waidluses wõi jutluses. Ta oli näinud, et waidlus midagi ei seleta, lepita ega liida, waid ennem segab, lõhub, weel enam nokkapidi kokku ajab. Kõige paremal korral oli ta waidlusega ikka ainult tundmusi äratanud, lõbu walmistanud wõi haiget teinud, mis on mõnikord kõige weetlewam lõbu. Pole ainust mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täieste ühte moodi, sest inimeste tunded ja tundmused esinewad nagu nende näod, hääled, sõrmeotsadki. Iga räägitud wõi kirjutatud sõna on ainult wõõritimõistmiseks kõige parajam. Waielda wõiks ehk matematika wormelitega, sest need on tähenduses kindlamad kui lihtsamgi sõna.”

Hilisemast väljaandest:

”… põhimõte on ainult mõte, mõte on ainult sõna, sõna tuleb aimest, aime tekib muljest, tundmusest ja tundmuse vastu on iga sõna, iga mõte, iga põhimõtegi võimetu, olgu ta avaldatud vaidluses või jutluses./–/ Vaidlus midagi ei seleta, lepita ega liida, vaid ennem segab, lõhub, veel enam nokkapidi kokku ajab. Kõige paremal korral oli ta vaidlusega ikka ainult tundmusi äratanud, lõbu valmistanud või haiget teinud, mis on mõnikord kõige veetlevam lõbu. Pole ainust mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täiesti ühte moodi, sest inimeste tunded ja tundmused erinevad nagu nende näod, hääled, sõrmeotsadki. Iga räägitud või kirjutatud sõna on ainult võõritimõistmiseks kõige parajam./–/ ”

10.ptk

„Naine on hippopotamuse kõrwal Looja suurem imetöö”, kiitis ka Kulno, „sest mõlemate ramm puhkab nende lõugades ja hirmus jõud peitub nende niuetes. Aga ma arwan, ennem taltsutab mees hippopotamuse kui naise.”

”Ühistegewus tähendab wõitlust, mida nimetatakse sõjaks, kui ta juba küllalt suureks ja ägedaks areneb.”

13.ptk

” Elu on imelik. Mõnikord näib, nagu oleks ta unistus, mõnikord nagu armastus, mõnikord wõdiseb ta sinaka nukruseloorina läbi kõrwetawate hingepisarate, mõnikord näed teda kirewa waibana, mida tallawad hooletud jalad, aga lõpuks pole ta ometi ei niisugune ega niisugune.”

14.ptk

”Ta oli alles nii noor, et ta ei teadnud: raamatuid kirjutades peawad kõik wanad olema, nii wanad, et nad enam midagi inimlikku ei warja, ei peida, ei häbene.”

” Mõnikord tunneb Merihein, et midagi puudub ja et igawus ligi tükib. Siis joob ta weidi rohkem ja nõnda peab kärbes sagedamini tema targutusi kuulama. „Tead sa, mis on noorus?” küsib ta kord ja mõtlemata kostab ta ise: „Noorus on armastus. Tahad nooreks jääda, siis armasta, armasta, armasta. Armasta ükskõik keda wõi mida, aga peaasi armasta, armasta kõigest südamest.” Teine kord küsib ta kärbselt: „Tead, mis on armastus?” ja jällegi kostab ta mõtlemata: „Armastus on noorus.” Alles nüüd tuleb talle waremalt esitatud ja wastatud küsimine meelde ja ta märkab, et mõtted ringi käiwad, nagu eksija metsas. Sellepärast lausub ta: „Kärbes, kärbes, me asjad pole korras. Lubasin su ära wärwida, aga kärbse wärw on alles leidmata, pole aega, pole mahti, on muid toimetusi. Wärwi end ise. Tänini oled silmi ja jalgu kaswatanud, hakka nüüd arendama aju, küllap siis märkad, et ilm wõib wärwitagi wärwiline olla. Siis saad ka teada, noor wõib olla üksigi, päris ihuüksi, aga armastus tuleb ikka kahekesi, armastus ja unistused. Noorus on wanade kaugem unistus.”

„Õnnetu armastus on ainuke õnnelik armastus.”

„Armastus on ikka kartuse hakatus” /–/  „mida suurem armastus, seda suurem kartus.”

15.ptk

„Loojad on nukrad ja sünnitajad kannatawad walu”/–/  „Ei mina kirjutaks, kui walus oleks.”
„Muidu on weel walusam: riimid ripuwad õhus, unistused ei anna ööselgi rahu, istuwad peatsis, liiguwad jalutsis, tulewad woodi alt, seinaprao waheltki. Aga pane paberile, kohe waiksed kui utekesed, magawad kui siugud. Luuletamine on päris mõrtsukatöö, unistuste tapmine. On mul mõni ilus ja suur unistus, siis kannan teda wõimalikult kaua peas, hinges, ei pane teda sõnadesse. Alles siis, kui ma teda küllalt imetlenud, armastanud, kumardanud, isegi jumaldanud, alles siis tõmban ta sõnawõllasse. Kõlgu ilmarahwa naeruks, lõbusta hoolimata meeli, tee nalja edewatele, kõdita wäsinud erkusid oma neitsilikkusega, selleks oled sa ikka weel hea küll, sina, mu hingepisar! Aga mõnikord on aimdus, et kui mitte täna, siis homme tuleb see kõige suurem unistus, unistuste unistus, ja seda ei ütle ma kellelegi, teda ei reota ma sõnadega, ehk olgu siis, et leiduks keegi, kes niisama suur ja kallis, kui mu unistuste unistus.”

„Ma armastasin oma unistust liiga, sellepärast põgenes ta minu juurest. Aga unistusi ei tohi liiga armastada, neid peab nõnda armastama, et nende wastu wõiks olla kare, südameta, armutu, halastamata.”

16.ptk

”Nagu iga kuulsusega, nõnda oli lugu ka siin: tõelikkust wärwiti, tõelikkus tõsteti nii öelda idealsesse walgusesse. Idealne walgus loob ikka luulewarjundid.”

”Kõik meie teadlasedki on päris luuletajad. Neis on ikka rohkem luulet, kui et olla ainult teadlased, ja rohkem teadust, kui et jääda ainult luuletajateks. Moodne teadlane on ikka pisut luuletaja ja luuletaja pisut teadlane.”

„Kunstnikud peawad olema patused, kunstnikud peawad olema kohtumõistjad. Aga meie oleme wagad ja meie patud on laste patud. Nad on nii waiksed, et kelleski ei tõuse tõsist himu, ei sütti kuumendawat kirge õndsaks saada. Meie õppiw noorsugugi on waga nagu meie ise, mõtleb ainult diplomi ja teenistuse peale, unistab soojast pesast. Ei ole kuritahtlist üle aisa wäljalöömist ega astla wastu takka ülesraiumist. Kes söandaks tõsiselt omasugustele naistele ja neiudelegi järel jooksta. Need jäetakse muulastele, aina wõrgutatakse noori teenijaid ja awateletakse ilusaid õmblejaid.”

„Naised on ikka meeste rumalustes süüdi.”

18.ptk

”Waigistuseks walas ta klaasi täis ja rüüpas, kuna ta jaoleruttawale kärbsele lausus:

„Ainult sind, mu armsam, mõistan ma täieste, sest sinus pole midagi muud, kui aga ainult see, mis ma ise sinna pannud, ja teistes mõistame täieste ainult iseoma mõtet, iseoma tundmust.”

„Aga millal tohib teid oodata?”
„Ei tohigi.” /–/ „Ootamine teeb aja igawaks, sellepärast ei tohi.”

19.ptk

„Tõepoolest, sul on õigus, me oleme ühiskondlikud, wäga ühiskondlikud, paheliselt ühiskondlikud. Ühiskondlikkus tähendab, et kellelegi tehakse ülekohut, kedagi kitsendatakse, rõhutakse, kurnatakse. Ühiskond loob riigid, kirikud, seltsid, ühisused, aga ikka ainult selleks, et teisi ei mikski panna, et teisi aina oma kasuks tarwitada. Weel enam: ühiskond kurnab paratamata ka iseennast, kuni ta laguneb. Üksikud loowad jumalad, mis on surelikud, sest nad on elawad, aga ühiskond muudab nad fantoomideks, muinasjuttudeks ja neid ei surma suuremagi nõia kuul. Kõik usuwad lõpuks, et elawad on ainult fantoomid, muinasjutud, omasugused kodukäijad ja et tõelik elu on meelte pettus. Aga pettuse peale waatamata kannatatakse ometi tõelikkuse käes, mida loonud ühiskondlikud tondid.”

” Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimesewaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedaste wastuse, mida mõtleja kõige wähem aimanud.”

„Töö on elu saladus. Armastuski ei tähenda muud kui tööd. Mis wäärtus oleks kõige ülewamalgi tundmusel, kui ta ei aja tööle, kui ta ei aja looma.”

20.ptk

„Pisut naeruwäärt inimesed on ikka huwitawad”

22.ptk

”Ja kui Lutwei on tõsine ja sõnakehw, kui ta on Tiksiga, nagu oleks neil juba pooltosinat lapsi, wõi kui ta muutub nukralt hellameelseks ja tundlikuks, siis mõtleb Tiksi ainult rumaluste, ainult mängu peale. /–/ mängib ja ei tea, kuidas küll mängida, et mängule lõpp tuleks, sest ta kardab mängus kaotada usu, et üürike õnneunistus polnud mitte petlik wiirastus.”

23.ptk

”…tõed on nii mõnegi õnne häwitajad, rumalad, arutud, halastamata häwitajad.”

25.ptk

”Oi, elu on imelik! Elu nagu polekski elu, elu oleks nagu mäng, mitte ka mäng, waid mingisugune tõelikkuse ja mängu segu ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikkus ja kus algab mäng. Nad wahelduwad, nad põimiwad end läbisegi, nad muutuwad: elu saab mänguks ja mäng eluks ning kes ütleb, kumba armastame enam. Imelik mäng, imelik elu!”

Hilisemast väljaandest:
”Oi, elu on imelik! Elu nagu polekski elu, elu oleks nagu mäng, mitte ka mäng, vaid mingisugune tõelikkuse ja mängu segu ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikkus ja kus algab mäng. Nad vahelduvad, nad põimuvad läbisegi, nad muutuvad: elu saab mänguks ja mäng eluks ning kes ütleb, kumba armastame enam. Imelik mäng, imelik elu! ”

”Suur rõõm ei tähenda kunagi head ja suur naer kuulutab ikka nuttu.”

„On inimesi, kes wäga wähe pattu teewad, aga kes on siiski wäga patused. Teised selle wastu teewad ühtepuhku pattu, aga jääwad ometi wagaks. Te teate, lapsi soowitatakse wagaduse eeskujuks, aga kas olete tähele pannud, kui kurjad on lapsed? Kurjad ja wagad, isegi õndsad, sest mingisugune kurjus, mingisugune patt ei too neile südametunnistuse piina.”

27.ptk

”Wõib olla, meie ei tea ilmast üleüldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub wähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läwe, kõik mu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elawaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste waludele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huwitab teiste, kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie wiisil kannatawad.”

”Halb on nutta ja kaebada, aga oleks weel halwem, kui walu teeb tummaks ja kui silmad ei anna wett.”

Hilisemast väljaandest:
”Halb on nutta ja kaevata, aga oleks veel halvem, kui valu teeb tummaks ja kui silmad ei anna vett.”

30.ptk

„Issand, kui lapsemeelne sa alles oled! Mis peaksid teadlased peale hakkama, kui poleks enam waleteateid, ja mis amet on uurijatel, kui mitte wõltsimiste paljastamine? Mina olen kandidaditööd kirjutades tähele pannud, et just wõltsimistest tõsine teadus ja uurimine algabki. Sellepärast muretsetawatki wiisakatesse muuseumidesse niipalju wõltsituid asju.”

„Sa kuulsid juba, et ma walede ja tõdede kohta oma arwamist olen muutnud. /–/ Mis jääks biblioteekidesse järele, kui heidaksime kõrwale kõik raamatud, kus leidub walet? Tõepoolest on aga meie armsamad raamatud just need kõige waleworstlikumad. Nõndasama on lugu ka inimestega. Kas wõiks seltsimeest wõi sõpra olla, kui poleks walet? Wõi pole sa märganud, missugune wärskus on waletajates?Waled ja tõed ei tähenda ju muud midagi, kui et meie oma seisukohta waatlemisel muudame. Pealegi, mis sa arwad , kas pole huwitaw walede küllusesarwe waadelda, kuni sealt üks tõde teise järel wälja lipsab? See on enam kui huwitaw, see on otse elurõõmuline üllatus.”

Teised arvavad:

AH Tammsaare naiskujud