Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”
Eesti Raamat, 2003

Kirjastaja kirjutab: See on erootiline armastusromaan, mis ulatub kohati eleegilise poeemi piirimaile ja meenutab 19. sajandi romantilist kirjandust. Ometi on tegevuskohaks tänapäeva Tokyo ja teemagi tänapäevane: keskeakriisis mees, kistud kirest, mis kajab aastate tagant ja tungib üha kasvades tema olemasolu tuuma. Hajime ja Shimamoto on pere ainukesed lapsed ja kaks sugulashinge. Nad veedavad lapsepõlve rahulikke pärastlõunaid, kuulates plaate ja vesteldes elu tuhandepalgelise olemuse üle. Paraku see ilus aeg lõppeb: Hajime kolib teise linna elama ja kaks sõpra kaotavad kontakti. Aastad lähevad, Hajime on kolmekümnendates ja kõik tema elus näib olevat korras: tal on naine, kaks tütart ja kaks edukat džässibaari. Ühel päeval seisab äkki tema baarileti ees tuttav kogu…

Khm, ”erootiline armastusromaan” on küll veidi kummaline määratlus…
Varasemalt loetud Murakami teostest (”Norra mets” ja ”Kafka mererannas”) sarnaneb see rohkem ”Norra metsaga”.

Katked raamatust:

“Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.” (lk 7)

“Tead, teinekord tunduvad mu baarid just nende kujutletud kohtadena, mida oma meeltes olen loonud. Õhulossid. Istutan siia mõned lilled, ehitan sinna purskkaevu, sean iga detaili väga hoolikalt paika. Inimesed tulevad, joovad midagi, kuulavad muusikat, ajavad juttu ning lähevad koju. Nad on nõus maksma hulga raha, et tulla ning midagi juua – ja tead miks? Sest kõik otsivad täpselt ühte ja sama asja: kujuteldavat kohta, omaenese õhulossi – ja omaenese nurgakest selles lossis.” (lk 80)

“Kõik, millel on kuju, võib hetkega kaduda.” (lk 104)

“.. on kurb tõsiasi, et mõnda asja ei saa tagurpidi keerata. Kui see kord juba liikuma on hakanud, võid sa pingutada, aga endisesse paika ei saa ealeski tagasi pöörduda. Olgu või tühiasi, kuid nii see jääb.” (lk 111)

“Vahest saanuks kergem, kui ma oleksin osanud nutta. Aga mille pärast ma õieti pidanuks nutma? Keda pidanuks leinama? Olin liiga enesekeskne, et nutta teiste inimeste pärast, ning liiga vana, et halada iseenda pärast.” (lk 117)

“Katsu nüüd kujutleda, et sa oled talupoeg, kes elab ihuüksi Siberi tundras. Päev päeva järel rügad oma põllul tööd teha. Nii kaugele, kui silm ulatub, on täielik tühjus. Silmapiir on põhjas, lõunas, idas ja lanes täpselt ühesugune. Igal hommikul, kui päike ida poolt tõuseb, lähed sina oma põllule tööle. Kui päike on täpselt su pea kohal, pead lõunapuhkust. Kui päike kaob läände, lähed koju magama. /–/ Ühel päeval sureb miski sinu sees”
“Mis nimelt?”
Naine vangutas pead. “Ma ei tea. Miski. Päev päeva järel vaatad sa, kuidas päike idast tõuseb, üle taevalaotuse liigub ja läände kaob ning siis miski murdub su sees ja sureb. Viskad ühel hetkel oma kõpla käest ning hakkad täiesti mõttelagedana lääne poole kõmpima. Suundud maale, mis asub lääne pool päikest. Kõnnid ja kõnnid nagu nõiutu. Päev päeva järel, söömata ja joomata, kuni ükskord surnult maha kukud. See ongi hysteria siberiana.” /–/
“Aga mis seal lääne pool päikest siis on?” küsisin.
Ta vangutas pead. “Ma ei tea seda. Võib-olla polegi midagi. Aga võib-olla on miski. Mis see ka poleks, igatahes on seal midagi hoopis muud kui lõuna pool piiri.” (lk 131-132)

“Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?” (lk 149)

Teised arvavad:

Sehkendaja
Lugemispäevik
Bibliofiil
pisikese-oma.blogspot.com

 

 

Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab”

Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab” luulet, juhuluulet, laulusõnu ja muud eri aegadest
Eesti Raamat, 1985. Kujundanud Leo Lapin, toimetanud Rein Veidemann.
Kirjastaja kirjutab: Luuletuskogu sisaldab värsse nii autori poeeditee algusest, 60.-70. aastate vahetusest kui ka värskeimat loomingut; omaette tsüklina on esitatud eelmise valikkogu (1969) järelpõimik «Läbi peo mul voolab puu», mis siin ilmub täiendatult, samuti laulutekstid (filmile «Viimne reliikvia», «Vettinud peiari» laulud jm.). Pingelised mõtisklused aja ning inimese üle vahelduvad lüüriliste paladega, tõsised ja murelikud read kergema naljaga, sekka mõned sarkastilisemadki noodid. Ühtlasi annab kogumik ülevaate autori otsingutest luule väljendusvahendite avardamisel.

Suved, talved I;  Läbi peo mul voolab puu (1965-1967);  Laulud “Viimsest reliikviast” (1969); Vettinud peiar (1968); Kuivanud peiar jm (1970); Eelõitseng I; Pühapäev kohalikul taevakehal (1965-1983); Palu “Saatja aadressist ja teistest luuletustest 1968-1972”; Montale; Suved, talved II; Juhuluulet; Eelõitseng II; Epiloog: tempora mutantur.

Lesin pööningul, loen. Vihm, vihm
krabiseb suvise eluaseme katusel. Oleks ainult, et….!
See veel puuduks, kui… ! Tõesti, üle prahi
on see pool-unine olemine, vähenõudlik elu
-         kuni vaid katus pea kohal enam-vähem peab. (lk 7, Suved, talved I)

XXX

Meri! Kui meie
vait jääme, raadio kinni keerame
ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista –
meri!
Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi –
läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski –
meri! Magame, ärkame, töötame, sekeldame,
ei pane tähelegi, aga
tema ikka,
ikka,
ikka,
asja ees, teist taga. (lk 9, Suved, talved I)

XXX

läbi peo mul voolab puu
ega aja pinde
nõtkun üle halja jõe
jõe mis tulvil linde

nõtkun üle halja jõe
maarjaheina kõrreke
tuksumas mul hambus
/—/

nõtkun üle halja jõe
taga sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi peo mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel (lk 22-23, katked luuletusest “Maarjaheina kõrreke”; Läbi peo mul voolab puu (1965- 1967))

XXX

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad,
üks mees nägi unes taevalikku õiglust
ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama.

Kuid ah –
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
üksteisele müüme
omad usud ja tõed…

Üks naine nägi unes taevalikku armastust,
mis lunastab kõik, kes temasse usuvad,
üks naine nägi unes taevalikku armastust
ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama

Kuid ah –
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
üksteisele müüme
omad usud ja tõed…. (lk 47 “Viimse reliikvia laulud”)
(Prostituudi laul või siis uuem versioon – 3pead ja Bonzo esituses)

XXX

Epiloog: tempora mutantur

Ajad muutuvad, aga mis siis?
Meie või? Noh, kuidas keegi ja kunagi.
Jõgi voolab mis jaksab,
liiv lendleb ja vajub,
kruus veereb kaasa osa teed,
kaljune põhi jääb.
Ajad muutuvad, jõgi voolab mis jaksab
üle, ümbert ja läbi,
ja ise  tead, mida
sa sellega teed.
(Niipalju kui sa tead.)
Lõpuks oled ka ise üks imelik jõgi
teades-teadmata,
tahes-tahtmata,
iseendaga ikka vist pärivoolu,
olgu siis muuga kuis on.
Mai 1984  (lk 168)

Teised arvavad:
Loterii
Intervjuu autoriga
 

 

 

 

Nikolai Baturin “Apokalüpsis anno Domini”

Nikolai Baturin “Apokalüpsis anno Domini…” (Eesti Raamat, 1997)

Annotatsioon raamatus: Reaalse tagapõhjaga ”Apokalüpsis” on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatanud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siiratud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar? Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seitse luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Tema ”Apokalüpsis” sai 1996. aasta romaanivõistlusel II auhinna.

Raamatu tagakaanel: ”Apokalüpsis … Kristlikus mõistekäsituses tähendab see müstilist ennustust maailmalõpust. Käesoleva teose kontekstis on see nägemus maailmalõpust, milles elame meie. Niipalju kui me elame vääriti või õigesti, on meil võimalus maailmalõpunägemust süvendada või hajutada.
Tõeliselt on väheusutav, et maailmalõpp inimtegevuse (või tegevusetuse) toimel on üldse võimalik. Igatahes kõik inimese püüded seda teostada on seni läinud luhta. See viib mõttele, et võtmesõna MINA OLEN SIND (MAAILM) SÜNNITANUD – MINA SU KA HÄVITAN on endiselt Looja käes.
Nõnda on iga Apokalüpsis – ka käesolev – vaid maailmalõpu lavastus, mis meisterliku läbiviimise ja sügava sisseelamise juhul võib võrduda tõelise Apokalüpsisega.
Niisiis, Lugeja, sinu käes on ohuromaan, hoiatusromaan. Multiplitseeritud, lõpututahkse maailma lõpliku hävingu Stsenaarium, mille detailid on surmast hullemad. – Käi ”Apokalüpsisega…” ringi ettevaatlikult, säästa selle põhjal oma lapsi…. ning ära anna teost lugeda lapsikutele, kes on ahkrad kohe kõike järele tegema. Siiralt soovitades, Autor.”

Nukkude Maa – TERRA PUPARUM    Nukuparandaja     Igavikuliivad      HVS – hingelise vaegurluse sündroom ”võõra südame hääl”

”… ja inimesed – mõistagi imeaimelised, otsekui eluvõimelised nukud. Nad liikusid oma töis ja toiminguis, otsides nagu Pärismaailma inimesedki oma igapäisest mõttetust olmest – kõrgemat Olemismõtet.
”Kõik on Otsijad – üksikud on Leidjad!” pilkusid Nukuparandaja huuled otsekui hääletus palves. Ta silmi valgusid pisarad, mis sinkjate kudrustena veeresid mööda kuuelakka põrandale. ” (lk 46)

”Ja mis on parem: võita või kaotada?”
”Mõnikord on parem võita, mõnikord kaotada.”
”Võita neid, kes meid vihkavad – ja kaotada neile, kes meid armastavad!” (lk 65-66)

”Rohkem kui kõikidel asjadel, on austusel ja armastusel kalduvus olla võltsingud,” ütles kindralile ta ”võõra südame hääl”. (lk 129)

”Looduse teed, hoolimata nende järskudest kurvidest, on õgevad ja lihtsad. Inimene teeb kõik selleks, et muuta need võimalikult keerukamaks, purustades ühtjada Suuri Tervikuid, mis loodusseaduste järgi on tabud. Rohkem kui eneseteostusest, teeb ta seda enesetõestusest, et mitte öelda kuritegelikkusest. Nüüd siis on ta loogilise järjena jõudnud Suure Tervikuni, mida ajastaega on nimetatud…
….inimese hingeks.” (lk 142)

”Järsk meenutus mõjub mälestustele hukutavalt” (lk 160)

”Mida ta mõtles, millele lootis? Ja kas oli mõtet mõelda, kui polnud millelegi loota?” (lk 196)

”Kui mäng käib kõrgelt – kõlab vale seda madalamalt” (lk 208)

”… Nukumaailmas ei reetnud keegi kedagi – kuna seal polnud keegi kellelegi ustav. Keegi ei tundnud kurvastust – kuna ei teatud, mis on rõõm… Seal valitsesid kummalised poolmõisted.” (lk 240)

”Nad tapavad relvata – tehes sellega maailma enda vastu relvituks. Nad ei respekteeri rahu – muutes ”sõja” mõiste seega olematuks. Nad ei tunnista ustavust ega tea seetõttu reetmist… Neil on oma suletud mõisted ja avamata tõed, mille järgi Keha on Hinge haud (soma sema), ning igas hingeroimas näevad nad Haua tuulutamist.” (lk 241-242)

”Mis on üldse… Igavik?” /–/ ”See on Mineviku ja Tuleviku kohtumine Olevikus…” (lk 266)

”Loodus sulgus inimese ees, kuna teda ei mõistetud. Mida ei mõistetud, seda hakati kartma; mida kardeti, seda hakati vihkama.” (lk 323)

”HVSi ühiskonnal ei puudunud arengunäitajad: kadus kuritegevus, narkomaania, prostitutsioon – kõik kasutasid vägivalda. Kõik taarusid, kõik hoorasid.” (lk 323)

”Õnneliku juhuse abil tegin geniaalse vea, millega tõestasin oma ammuse kahtluse, et puudulikkus, kui see puutub inimesse, on parem liigsusest. Et hing on kogu kurja läte; kõige selle loomeallikas, mida maailm ei vaja…”
”Vakka! Hing on ka kõige hea läte!” /–/
”Kantsli ja kateedri tarkus… Maailm laseb end petta eufooriast, mida hetkeks pakub hea – ja saab selle eest tasutud kurjaga. Küllaliselt!”/–/ ”Oma geniaalset viga süvendades mõistsin, et hea ja kurja vastuseis tuleb kaotada just ”hea” kõrvaldamisega, kuna hing püstitab ülesandeid, mida inimene ei suuda täita…”
”Ainult hing suudab armastada!” /–/
”Hetkeks. Siis põleb see läbi nagu hõõgniit ja muutub vihkamiseks… /–/ Ühel välkvalgel viivul ma mõistsin, et mitte nukud ei tule muuta inimeste sarnaseks…
… vaid inimesed tuleb muuta nukkude sarnaseks!” (345-346)

Teised arvavad:

Mürgita pole muinasjutte

 

 

Mati Unt “Räägivad ja vaikivad”

Mati Unt Räägivad. Väiksesed repliigid. Vaimude tund Jannseni tänaval. Kuuvarjutus. Tõlkis. Vaikimisest.(Eesti Raamat, 1986)

Annotatsioon raamatus: Käesolevasse proosavalimikku on koondatud autori viimaste aastate loomingut. Vormiuuenduslik ”Räägivad” ning ”Kuuvarjutus” ilmusid 1984.a vastavalt ”Loomingu Raamatukogu” ning ajakirja ”Looming” vahendusel, lühiproosa-killud on assotsiatiivsed mõttekatked argielu teemadel, ”Vaimude tund…” kujutab näidendivormis ajatransformatsiooni L.Koidula ja A.Kallase võimalikust kohtumisest.

 

Tsitaadid raamatust:

“Räägivad”
” Eerika mees: Eerika loeb üldse liiga palju. Ausalt öeldes ei mõju see talle hästi. Ma saaks aru, kui kirjanike hulgas oleks natuke rohkem vaimselt terveid inimesi. Siis poleks midagi. Aga neil on mingi eriline lõbu oma isiklikele õnnetustele ja pisihädadele anda kosmiline mastaap. Tahan olla loomulik, terve, ükskõik mis sõnad veel – tubli, hea… saate isegi aru, aga nad veenavad mind iga päev, et see pole võimalik. Kui ma lähen raamatukokku, tunnen õhus midagi pahelist. Kuulen palavikulisis sosinaid ja paheliste sireenide üminat. Täitsa hea on hingata, kui jälle värske õhu käes olen! Ärge mõistke mind valesti. Kirjandus on väga tore asi, kui elu sujub, nagu sujuma peab. Aga kriisiolukorras saada aru, missugune jama ta tegelikult on. Siis temast tuge ei leia.” (lk 56-57)

“Asedirektor: ”Meie siin põhjamaadel ei joo mõnust ega elurõõmust, me ei naudi joomise protsessi õdusust ega vaimukat vestlust, nagu ehk romaani maades. Meil on pikad ja pimedad talved, majade ümber ulub tuisk. Me tahame seda unustada. See on meie rassile omane. Näete, siin kirjutab üks soome alkohoolik: Our drinking habits are heavy and rooted  deep in our melancholy history. We drink not so often, but  we drink to get drunk, and…”” (lk 60)

“Väikesed repliigid”
“Pärastlõuna Põhja-Tartumaal: “Lumi on ebaloomulik asi ja ma ei saa aru, miks me elame kohas, kus sajab lund. Meie esivanemad oleksid võinud valida koha, kus keskkonna temperatuur pole keha temperatuurist oluliselt madalam. Me oleksime võinud asuda kõrbesse, sest liiv ei sula. Ta pole illusoorne nagu lumi. Liivast linnad püsivad kauem kui lumelinnad. ” (Lk 78)

“Kuuvarjutus”
”Kord magan selili, kord kõhuli, siis jälle selili. Mõnikord küljeli.
Niisugune on see inimese elu.
Nad lasevad end kellast petta. See liigub, ja nemad arvavad, et muugi liigub. Tegelikult liigub ainult kell. Täpsemalt: hammasrattad tema sees. Erinevad kellavabrikud, erinevad hammasrattad, aga ühesugune aeg.” (Lk 142)

”Tekkis tunne, et heinaaeg on käes. Nii see kord juba on, pole midagi teha. Suvel tahaks suusatada, talvel marju korjata, aga meile on peale surutud nagu mingi nõiaring: kevadel ujuta laevukesi, suvel võta loogu, sügisel kartuleid, talvel otsi kasukas välja. Niisiis olemegi selle kuradi aastaaegade vaheldumise orjad, meie kõik.” (Lk 147)

”Siis jutustas mu mees, et temal oli poisikesena olnud armuvahekorrast õige iseäralik kujutlus: isa paneb sperma preservatiivi sisse ja ulatab selle häbelikul ilmel emale. See toimub köögi ja elutoa vahelisel uksel. ” (Lk 169)

“Tõlkis”
”Tema teine abielu ei kujunenud püsivaks. Ta käis käest kätte, kuid mitte alla. ” (Lk 200)

”Vaikimisest”
” Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtame neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. /—/ Nende tõeline väliskuju on meie eest pidevalt varjatud, sest nad on riides. /—/ Ja inimene ei maskeeri end mitte ainult väliselt. Kogu tema käitumine on vaos hoitud, mõtted kolba varjus./—/Kokkuvõtteks: ei meie tea, mis nad seal tänaval, trammis või restoranis mõtlevad./–/ Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad.” (Lk 202)

”Õnneks, jah, nad vaikivad. Võime rahulikult kuulata biitmuusikat, linnamüra, oma käekella tiksumist./—/ Õnneks on nad leidnud endale rääkimist asendavaid tegevusi. Restoranis nad muidugi söövad, ühesõnaga, suu on putru täis, bussis torgivad keeleotsaga hambaauku, tänaval on tegemist orienteerumise ja liikluse jälgimisega. Lõppude lõpuks on ka neid, kes endale ausalt tunnistavad, et neil pole midagi öelda. Mõned vaikivad solvumisest, kes pikemat, kes lühemat aega. Mõned soovivad salapäraseks jääda. Ka Andre Maurois on arvanud, et noormees ei muutu naeruväärseks, kui ta salongis terve õhtu vaikib – tingimusel, et ta ütleb ainult ühe fraasi, mis on elegantne. Mõni arvab, et ta siseelu on piisavalt intensiivne ja ta ei taha seda teistega jagada, otse välja öeldes: ei taha heita pärleid sigade ette./—/… inimene on tihti lihtsalt tagasihoidlik. Ta sees sünnib igasugu vaimukusi. Aga kesk tunnustatud vaimutsejaid ei julge too inimene oma fraasidega välja tulla. Ta seltskondlik positsioon on madalam kui kaasvestlejatel või ei taha ta teistelt säramisrõõmu ära võtta. /–/ Vahel aga ei leia inimene partnerit. Ta pulbitseb, kuid on üksi. Siis peab ta sisemonolooge, laob kõik välja. Ja kui lõpuks kohtab inimest, kellele need sõnad olid mõeldud, siis on tekst juba ”ära tarvitatud”, inimene on end kaudselt välja reageerinud, ja nüüd ta vaikib. /—/ Me jääme tummaks suure õnnetuse, suure armastuse, üldse igasuguse väga suure asja ees.” (Lk 203-204)

”Ometi ei taha ma öelda, jätkas ta, et vaikimine segaks elementaarset, inimlikku suhtlemist. /—/ Raamatud vaikivad, aga mis sellest – me saame ikkagi teada, mis seal sees on. /—/ Ja lõppude lõpuks on olemas ka vaikiv põlgus, tumm meeleheide, me kõik oleme ”kuulnud” tumma karjet, meid on haaranud vaikne valu, me oleme käitunud tasa ja targu, armastanud Tiiut, kes on tasane ja helde, ja oleme teinud vaikivaid kokkuleppeid.”( Lk 204-205)

”Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia.” (Lk 205)

Lavastus “Räägivad”
Kuuldemäng “Räägivad”

Räägivad ja Kuuvarjutus sisalduvad ka Mati Undi Kogutud teoste 4.osas. 

 

 

Nikolai Baturin “Delfiinide tee”

Kirjastaja kirjutab: Delfiinide tee : romantiline histooria, Nikolai Baturin, Eesti Raamat, 2009.
Kusagil soojal üksildasel ookeanirannal kõrgub kummaline ehitis, mis on tekkinud ookeanivärina tagajärjel üksteise otsa kuhjunud laevavrakkidest. Sel kummalisel moodustisel on siiski ka oma väike elanikkond, koosnedes üksildunud inimestest, igal oma lugu. Ühel päeval saabub sealt suunast, kust ei tulda, uus asukas; selgub, too naine on väljunud… merest.
See on romaan ühest võimalikust maailmast, kus valitseb omapärane kooskõla, see on jutustus kohusest ja kaastundest, armastusest ja kurbusest, inimestest ja delfiinidest.

Kohati tundus, et see raamat oli minust üle. Eriti esimese ja viimase osa puhul – nii mõndagi jäi ilmselt mõistmata. Vaatamata sellele oli raamat nauditav, eriti tänu autori huvitavale keelekasutusele.

Tsitaate raamatust:

„Mõlemad näisid korraga aru saavat, et maailm polnud üksnes kahetine, võimatu ja võimalik, vaid oli olemas ka kolmas, võimatusevõimaluse mõõde.“ ( lk.14)

„Lootus on selle ootus, mis peab tulema, aga ei tule.“ ( lk.51)

„Saepurusaagijad. Need, kes aina oma minevikus sorivad.“ (lk 50)

„Ainult võõrast valu ja kannatust võid sa pidada omaks ning tuntuks ja oma võõraks ning tundmatuks, siis hakkavad ilmnema su enese hägused piirjooned, inimese mõõtmed ning elu mõte, mida pidasid olematuks.“ ( lk.79)

„…sain aru, et õnnest pole kunagi küllalt. Ning et suures õnneihaluses õnnest ei saaks liiga, oli maailmas… …õnnetus.“ (lk 135)

„… mida ei teata, see ka ei peata. Võimekas tarksõna, mille varjus võis teha lõpmata palju head, niisamuti lõpmata palju kurja.“ (lk.159)

Teised arvavad:
Berk Vaher, EPL (17.04.09)
Tiit Aleksejev: Lugedes N.Baturini „Delfiinide teed“
Loterii
Sehkendaja