Kadri Kõusaar „Alfa“. Hea Lugu, 2011
Kättesaadav ka e-raamatuna ELLUs
Sisukirjeldus: 21. sajandi esimene veerand. Anna (33) on femme fatale – ilus, haritud ja üksik. Armastuse leidmisest on ta peaaegu loobunud, laste saamise soovist veel mitte. Euroopas on aga käivitunud uued, ehmatavad protsessid, mis haaravad kaasa ka Anna. Sõbra päästmine viib naise ettekavatsetud mõrvani. Antisemitism ja Lähis-Ida; armastus ja seks; kuritöö ja karistus – kõik need vastandlikud teemad segunevad “Alfas” kangeks ja kummastavaks kokteiliks. “Romaanis kujutatud elud ja tõekspidamised on kui ebavõrdsuse manifestatsioon: alfa-naine otsib üleoleva alasti aususega häid geene, ilu ja andekust, keegi teine naudinguid ja kolmas jääb kõigest ilma. Kedagi üheselt hukka või õigeks mõista justkui ei saagi. Mitmekihiline, hõrk, valus ja helge kirjutamislaad on tõeliselt haarav.” Ülle Madise “Tulevikunägemus maailmast, kus juudi varjamine on taas kuritegu; kus inimesed jagunevad alfadeks, kellele on kõik lubatud, ja beetadeks, kel pole inimväärtust ega inimväärikust. Nägemus, mis tundub võimatu, jabur, kuid kui mõtlema jääme, hakkab õudne. Nägijaks ja tegijaks postmodernne naine, kes tahab elult võtta kõik, mis võtta annab.” Jaan Kaplinski
Raamat tekitab vastakaid tundeid. Kuigi leidus ka huvitavaid mõttekäike, polnud see kohati eriti veenev ja aeg-ajalt jäi veidi härima üleolev kõiketeadjalikkus. Khm, ja halastuseksile on lisandunud uus halastamise viis – halastusostud.
Katkeid raamatust:
„Anna oli nõus, et noored võisid muutuda, puhtalt seetõttu, et said targemaks ja kogenumaks. Täiskasvanud inimene muutus aga ainult siis, kui ta tõesti pidi muutuma. Tavaliselt juhtus see siis, kui ta oli midagi kaotanud – tervise, au või vara –, siis oli põhjust ülbust maha kerida või sissetiksunud põhimõtteid väänata. Ent kõik need olid sunnitud muutused, kohanemised – mitte iseenesest tekkinud soov saada paremaks inimeseks.“ (1 ptk)
„Anna tõdes taas, et tema naissoost kaasmaalased olid kenad ja vaiksed nagu nukud, samal ajal kui isased oma nasaalbassidega lärmasid ja töntside sõrmedega õllekõhtu kratsisid. Algul oli ta mõelnud, et see on juhus või karikatuur, – nüüd nägi ta aga sellist kõrvutust peaaegu iga kord justkui üleskutset, et naised võõramaalastega verd segama hakkaks.“ (2 ptk)
“Oletame, et Iisrael ja Palestiina on üliõpilased, kes jagavad ühiselamutuba. Nii. Ja kui me nüüd lähemegi sinna narratiivi, et Iisrael varastas araablastelt nende põlise maa, siis… noh, selles kontekstis, ütleme, Iisrael varastab Palestiinalt kümme tuhat dollarit – vaesele tudengile ikka päris suur summa, vähemalt poole aasta elatusraha. Loomulikult on see Iisraelist alatu – varastamine on juba definitsiooni järgi alatu – , aga noh, Iisrael on noor ja läbematu ja hulljulge ja kasutab šanssi. Palestiina on muidugi vihane ja tõstab lärmi. Keegi ei reageeri. Okei, shit happens. Seda vihasemaks Palestiina saab. Iisrael on eluga edasi liikunud, lõpetab parajasti ülikooli cum laude. Palestiina aga on kooli üldse pooleli jätnud ja ei tegelegi muuga kui Iisraeli siunamisega – hei, näete, kus see tõbras varastus mult raha. Kõik noogutavad, et jube küll, aga teha midagi ei saa. Ja nii see elu läheb. Vahepeal on Iisraelist saanud oma ala edukas professionaal ning ühel päeval annab ta Palestiinale raha tagasi ja vabandab … aga selle aja peale on kõik nii muutunud – ja Iisrael ei saa anda Palestiinale seda tõelist asja – oma arengut ja haridust. Palestiina keeldub rahast, keeldub ka protsentidest ja jätkab – pane tähele, jätkab – mitte enda harimist ja arendamist, vaid oma endise toakaaslase kirumist. Sellest saabki tema elu sisu.” (3 ptk)
”Anna muigas: ”Jah… Siiski, kõige hullem oli lääne alaväärsuskompleks, see naivismi ja poliitilise korrektsuse segu, multukultuursuse võidukäik – olukord, kus ei tohtinud öelda, et üks kultuur on parem kui teine… Näiteks võisid sa öelda, et minu arust on pepsi parem kui koka või Armani parem kui H&M või Audi parem kui BMW - või isegi, et Bach on parem kui Händel, ja muidugi, et Mac on parem kui PC, aga kultuurid pidid kõik olema ühevõrra head – samas kastis terad ja sõklad. Kuigi sõklad olid tunginud terade maale, olid terad varsti olukorras, kus isegi nende seadusi enam ei täidetud, ja terad varsti olukorras, kus isegi nende seadusi enam ei täidetud, ja terad mõtlesid: okei, inimestel on eri kombed ja arvamused, las nad siis olla… Ma arvan, et see oli kurja juur, kuigi see algas ilusatest liberaalsetest väärtustest – usu- ja sõnavabadusest. Lihtsalt üks hetk kadus terve mõistus, kriitikameel. ( 3ptk)
““Pealegi meeldib mulle loomulik ilu,” lisas Anna ja muutus nukraks – ta ei tahtnud mõelda ilust, sest ta vananes ja ilu kadus – kauni naise vananemine on omaette eksistentsiaalne piin, võrreldav alfaisase potentsi kadumisega.” (3 ptk)
“Dan oli kunstnik, kes elatus rikaste sõprade korraldatud halastusostudest. Sest vabatahtlikult – esteetilistel põhjustel – tema üüratuid, halli ja valgega täis pläkerdatud pannoosid keegi ei tahtnud. “Kuidas te oma kunsti kirjeldaks?” oli kunagi üks väikest kasvu kriitik pärinud. Ligi kahemeetrine Dan teeskles mõttepausi. Ta vaatas mõõdetud rahuga oma pannood, siis kaugusse, siis kriitiku silmadesse, siis uuesti kaugusse. ”Ma arvan, et … see on suur,” venitas ta pühalikult. ”Jah, suur – nii on õige öelda.” (4 ptk)
”… peaasi, et pulli saaks ja silmaring avarduks. Vaid nii on võimalik unustada oma surelikkust. Pealegi oli võim mind alati köitnud, juba lapsepõlvest saati. Kui mehel ei olnud positsiooni, ei erutunud ma piisavalt – ei vaimselt ega füüsiliselt. Kui ma seda endale tunnistasin, läks elu lihtsamaks – see oli nagu hälbe tunnistamine – umbes, et jah, olen lombakas, ja seetõttu ei saa minust kunagi balletitantsijat… Avalikult rääkisid kõik sisemisest ilust ja heast südamest, aga see oli lihtsalt massidele lohutuseks – enamus polnud nagunii suuteline võimsatega kohtuma. Nad olid liiga hallid või sidemeteta – võisid kuulata oma iidoli plaati, aga ei võinud unistadagi temaga kohtumisest. Mina olin miskipärast olukorras, kus mul oli see võimalik.” (5 ptk)
„Asi on selles, et enamik inimesi ei tahagi huvitavat, vaid turvalist elu…“ (5 ptk)
Teised arvavad:
koššerkaaviar Felixi majoneesiga
Lugemissoovituse blog
lihtsaltise.blogspot.com
intervjuu autoriga
maemaailm
Holger Kaints, „Mardika umb“
