Nick Hornby „Elu edetabelid”

Nick Hornby „Elu edetabelid”
Varrak , 2001

Kirjastaja kirjutab: Lõbus-nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film on linastunud ka Eesti kinodes. 1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti- ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine.

Katked raamatust:

„Me maadlesime ühel ja samal vanal teemal. Vahel tüütasid katsed tema rindu puudutada mind nii ära, et proovisin siis teda puudutada jalgevahelt, liigutus, milles oli tubli annus eneseiroonilist vaimukust: nagu üritaks laenata viiekat, saaks vastuseks ei ja küsiks hoopis viitkümmend naela.” (lk 13)

„Lugege ükskõik millist naisteajakirja ja te näete sama kaebust, mis kordub üha uuesti: mehed – need väiksed poisid kümne või kahekümne või kolmekümne aasta pärast – on voodis lootusetud. Neid ei huvita eelmäng; neil pole mingit tahtmist stimuleerida vastassugupoole erogeenseid tsoone; nad on egoistlikud, ahned, kohmakad ja juhmid. Vägisi tekib tunne, et need kaebused on omamoodi saatuse iroonia. Tollal ei tahtnudki me muud kui eelmängu, aga tüdrukud polnud huvitatud. Nad ei tahtnud, et neid puudutataks, hellitataks, stimuleeritaks, erutataks; õigupoolest andsid nad meile kolaka, kui me katset tegime. Siis pole ju üldse mingi ime, et me kõike seda eriti ei valda. Me veetsime kaks-kolm pikka ja arengu seisukohalt äärmiselt olulist aastat, kõrvus ülitungiv keeld sellest isegi mõelda. Neljateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel muutub eelmäng millestki, mida poisid tahavad teha ja tüdrukud ei, millekski, mida naised tahavad ja mehed ei viitsi./–/Kui minu arvamust teada tahate, moodustavad ideaalse paari Cosmopolitani naine ja neljateistkümneaastane poiss.” (lk 14)

„Ma pole kunagi olnud täiesti kindel, mis minus naistele meeldib, aga ma tean, et innukusest on kasu (isegi mina tean, kui raske on vastu panna kellelegi, kes peab sind vastupandamatuks)….” (lk 21)

„Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 24-25)

„Seda võib näha absoluutselt kõikjal: noored keskklassi kuuluvad inimesed, kes hakkavad oma elus pettuma, teevad restoranides ja klubides ja veinibaarides liiga suurt lärmi. „Vaadake mind! Ma pole üldsegi nii igav, kui te arvate! Ma oskan lõbutseda küll!” Traagika. Olen rõõmus, et õppisin kodus molutama.” (lk 29)

„…pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel peol kokku saaksid” (lk 94-95)

„See ongi tegelikult loo moraal, vastassoo peamine võlu meile kõigile, vanadele ja noortele, meestele ja naistele: meil on vaja kedagi, kes päästaks meid pühapäevaõhtuses kinosabas kaastundlikest naeratustest, kedagi, kes võib meid peatada langemast auku, kus elavad oma ema ja isaga jäävalt üksikud inimesed.” (lk 114)

„… vahel on vaja kedagi, keda visata nagu käsigranaati keset kehva suhet, et see õhku lendaks.” (lk199)

„Tead sa seda väljendit „aega on tal laialt käes, mõtteid ainult enda jaoks”? See oled sina.”
„Mida ma peaksin siis tegema?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida. Töötama. Inimestega läbi käima. Juhtima skaudisalka või isegi klubi. Midagi muud kui ootama, et elu muutuks, ja jätma kõik otsad lahti. Sa jätaksid elu lõpuni kõik otsad lahti, kui ainult saaksid. Sa lebaksid surivoodil, surres mõnda suitsetamisega seotud haigusse, ja mõtleksid, noh, vähemalt olen ma kõik otsad lahti jätnud. Vähemalt ei teinud ma midagi, millest ei saanud enam välja rabelda. Ja kogu see aeg, mis sa kõik otsad lahti hoiad, keerad sa nad sõlme.” (lk 206)

„Asjale paneb põntsu unelemine. Teen seda mis tavaliselt – kujutlen kogu suhte käiku viimase tillukese detailini välja, esimesest suudlusest voodisse, sealt kokku kolimiseni, sealt abiellumiseni (olen minevikus isegi pulmapeo lintide lood ritta seadnud), sealt selleni, kui kena ta rasedana välja näeb, sealt laste nimedeni – kuni taipan äkki, et midagi ei saagi enam, noh, tegelikult juhtuda. Olen kõik ära teinud, elanud kogu suhte oma peas läbi. Olen vaadanud filmi kiirluubis; tean kogu süžeed, lõppu, kõiki häid kohti. Nüüd pean ma lindi tagasi kerima ja kõik reaalajas uuesti üle vaatama, ja mis lõbu see peaks pakkuma?” (lk 242)

Teised arvavad:

Nick Hornby rokib
Sehkendaja
Film

 

 

 

 

 

 

 

Nick Hornby ”Kuidas olla hea”

Nick Hornby ”Kuidas olla hea” Varrak , 2003, sari Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: “Kuidas olla hea” erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks – ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob – seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

Katked raamatust:

”Kui minu mõtted meie abielust oleksid filmiks vändatud, ütleksid kriitikud, et see koosneb vaid sisutust täitematerjalist, mille võib kokku võtta nii: kaks inimest kohtuvad, armuvad, saavad lapsi, hakkavad tülitsema, muutuvad paksuks ja pahuraks (mees) ja tüdinuks, lootusetuks ja pahuraks (naine) ning lähevad lahku.” (lk 8)

”Vahe Davidiga seksimise ja Stepheniga seksimise vahel on nagu vahe teaduse ja kunsti vahel. Stepheniga on kõik üks empaatia ja kujutlusvõime ja uurimine ning uudsuse vapustus, aga tulemus on… ebakindel, kui te taipate, mida ma silmas pean. Ma olen sellest hõivatud, aga mitte just päris kindel, mida see kõik tähendab. David aga vajutab ühele ja seejärel teisele nupule ja – bingo! Üht-teist toimub. See on nagu lifti käsitsemine – just niisama romantiline, aga tegelikult niisama tõhus.” (lk 27)

”Teate, see, mida ma tõeliselt tahan ja mida Stephen mulle annab, on võimalus end algusest peale uuesti luua. Davidi pilt minust on nüüd täielik ja ma olen üsna kindel, et see ei meeldi meile kummalegi eriti; ma tahan lehekülje välja rebida ja puhtal lehel uuesti alustada, nagu ma ikka lapsena tegin, kui joonistus untsu läks. Õigupoolest polegi tähtis, kes see puhas leht on, niisiis pole oluline, kas Stephen mulle meeldib või kas ta oskab minuga voodis midagi peale hakata ja nii edasi. Ma ihkan lihtsalt tema vaimustust ja huvi, kui ma räägin, et mu lemmikraamat on ”Middlemarch”, ja ma ihkan just seda tunnet, mis mul tema seltsis tekib, tunnet, et ma pole veel päris untsu läinud.” (lk 40)

”… me elame elu, mida kohutav hulk inimesi peaks normaalseks. On neid – rocklauljad, romaanikirjanikud, ajalehtede noored kolumnistid, need, kes teevad näo, et millelegi sellisele mõtlemine, mis puudutab lapsi ja igapäevst tööd ja puhkusepakette, tähendab pikka ja piinarikast vaimset surma -, kes ei peaks meid isegi põlguse vääriliseks, sedavõrd siiralt oleme omaks võtnud teatud konservatiivse elustiili ideaali. ” (lk 125)

”Selles untsuläinud suhete puhul asi ongi. Sa võid alati hoiduda küsimusele vastamast seeläbi, et seda kordad. ”Kas sa armastad mind? – ”Kas sa tahad lahutust?” – ”Kas sa oled õnnelik?” Sinu elukaaslane on täpselt niisama põiklev nagu sa ise, ja kui ta on inimene – see tähendab arg, aga samal ajal millegipärast tulvil moraalseid eneseõigustusi – , siis ei seo ta end ühegi kirge või kohustust eeldava väljendiga. On ju suhete untsumineku põhjuseks just nimelt kire või kohusetunde puudumine. Niisiis on minu kogemuste kohaselt ühtaegu lihtne ja soovitav igasugune tõsine arutelu peaaegu otsekohe naeruväärseks patiseisuks pöörata. Võib mööduda aastaid, enne kui pead otsuse langetama.” (lk 248)

”Armastus, nagu selgub, on niisama ebademokraatlik nagu raha, niisiis koguneb see inimeste ümber, kellel on seda niigi küllalt: vaimult ja kehalt tervete ning armastusväärsete ümber. ” (lk 256)

Teised arvavad:

Tühi vaimutsemine tõsisel teemal
Olles Nick Hornby
Sehkendaja
Raamatutuba
Katkend raamatust

 

Kazuo Ishiguro „Nokturnid”

Kazuo Ishiguro „Nokturnid: viis lugu muusikast ja hämarusest”

Kirjastaja kirjutab: Kazuo Ishiguro (s 1954 Nagasakis, Jaapanis) perekond asus Inglismaale elama 1960. aastal. Hariduse sai ta õppis inglise keelt ja filosoofiat ning on 1982. aastast saadik olnud elukutseline kirjanik. Eesti keeles on Kazuo Ishigurolt varem ilmunud „Päeva riismed” (1994, 2006), „Hõljuva maailma kunstnik” (2000) ja „Mägede kahvatu terendus” (2000).

„Nokturnid” on raamat, mis ühendab viis nukkerleebet lugu muusikast, inimestest ja nende unistustest. Viiest novellist koosnev kogumik on ühtne tervik, mis sarnaneb romaaniga. Kõiki novelle ühendab teema, millele autor viitab alapealkirjas „Viis lugu muusikast ja hämarusest“. Need on lood luhtunud lootustest, pettumustest, täitumata jäänud unistustest ja nurjunud eneseteostusest või siis hirmust olla elus teisejärguline, jääda tagaplaanile. Samas on tegu vägagi mitmekihiliste lugudega, ühtki raamatu viiest minajutustajast ei saa pidada täiesti usaldusväärseks ning pigem on algusest peale selge, et nende vaatenurk on tingitud nende endi olukorrast ja minapildist. Nagu eluski, saab tragöödiast tihtipeale farss ning mõnelgi puhul tundub, et kõige olulisemat ei nimetata tekstis kordagi otsesõnu. Ometi on kuhugi ridade vahele peidetud ka inimlik soojus ja lohutus. Varrak, 2011. Sari ”Moodne aeg”. Inglise keelest tõlkinud Aet Varik, kujundaja Dan Mikkin

Viis novelli: Džässilaulja. Olgu vihm või paistku päike. Malverni mäed. Nokturn. Tšellistid.

Katked raamatust:

„Lubage, et ma avaldan teile ühe väikese saladuse,” ütles härra Gardner äkitselt. „Väikese saladuse, mis puudutab esinemist. Profid omavahel. See on päris lihtne. Te peate midagi teadma – pole tähtis, mis see on, aga te peate oma kuulajaskonnast midagi teadma. Midagi, mis teie jaoks, teie sisimas, eristab tänast publikut nendest, kellele te laulsite eile õhtul. Ütleme, et te olete Milwaukees. Ja teil tuleb endalt küsida, mis on Milwaukee publiku juures teistmoodi, mis on neis erilist? Miks on ta erinev Madisoni publikust? Kui mitte midagi pähe ei tule, siis lihtsalt pinguta, kuni selle lõpuks leiad. Milwaukee, Milwaukee. Milwaukees on maitsev seakarbonaad. Sellest aitab, selle seljas sa sõidadki, kui rahva ette astud. Nendele ei pea sa selle kohta midagi ütlema, olgu see sul lihtsalt meeles, kui sa neile laulad. Need inimesed siin minu ees söövad maitsvat seakarbonaadi. Mis seakarbonaadi puutub, siis on nende nõudmised väga kõrged. Kas mõistate, mida ma räägin? Niimoodi saab publikust teie tuttav, keegi, kellele te võite esineda. Ja ongi kogu mu saladus. Professionaalid omavahel.” (lk 21, Džässilaulja)

„Ja me ei ole ju enam noored. Eks me väärime teineteist. Peaksime aru saama, et meil on vedanud. Aga ometi paistab, nagu ei oleks me iialgi rahul. Ma ei tea, miks. Sest kui ma rahulikult järele mõtlen, siis saan aru, et ma ei ihalda tegelikult kedagi teist.”/–/
„Tead ju küll, Raymond, kui sa oled peol, tantsupeol. Parajasti on aeglane tants ja sina oled koos kellegagi, kellega sa tõesti tahad koos olla, ja kogu ülejäänud ruum peaks õhku haihtuma. Aga ei haihtu. Lihtsalt ei haihtu. Sa tead, et keegi teine ei ole pooltki nii tore kui mees, keda sa käte vahel hoiad. Ja ikkagi… tjah, terve tuba on ju igasuguseid inimesi täis. Nad ei lase sul olla. Nad hõiguvad ja lehvitavad ja teevad igasugu totrusi, et sinu tähelepanu endale tõmmata. „Oi! Kas sa tõesti oled säärasega rahul!? Võiksid palju parema saada! Vaata siia!” Tundub, nagu hõikaksid nad kogu aeg midagi säärast. Ja olukord muutub meeleheitlikuks, sa ei saagi oma kaaslasega rahulikult tantsida.” (lk 76-77, Olgu vihm või paistku päike)

„Kunagi ei maksa öelda, et on liiga hilja. ”Liiga hilja” pole muud kui ettekääne. Ei, tõtt-öelda on lugu nii, et ma olen väga hõivatud, ja siis ma ütlengi endale, et ma olen liiga hõivatud, et õppida prantsuse keelt, õppida mõnd pilli mängima, lugeda „Sõda ja rahu”. Teha kõike seda, mida ma ikka olen tahtnud teha.” (lk 188-189, Tšellistid)

Teised arvavad:

Muusika mängib, inimesed tõmblevad

Kazuo Ishiguro EP lootusest ja ebaõnnest 

Sehkendaja

Orkaani südames on vaikus

 

Aldous Huxley “Nood koltunud lehed”

Tutvustus raamatus: Aldous Huxley kuulub meie sajandi eriti silmapaistvate ja väga omanäoliste kirjanike hulka. Ta on neist muutuvaist kirjanikest, kelle stiil, rütm ja huvialad on olnud pidevais ümberhinnanguis. Seekord tutvustame teile noort Huxley´t, kelle huviorbiidis oli tollal, neil kolmekümnendail aastail kergelt satiiriline suhtumine inglise aristokraatia mõneti hapuksläinud traditsionalismi. Tol ajastul põrkusid kokku mõnus materialistlik maailmakäsitlus ning kõik see uus, mille tõid endaga kaasa Einstein, Freud ja Lobatševski. Tolles maailmavaatelises, äärmiselt põnevas mõistete hägunemises tärkaski noore Huxley võrdlev-uuriv vaim.
Laiemalt teada Huxleyle, kelle loomingus on suur osakaal müstitsismil, eetika suhtelisusel ja kes on oma hilisemate teoste tõttu laiemalt tuntud, vastandub käesolevas romaanis noor, vaimukas, elegantne, sädelev Huxley, kes on nii erinev tollest tavapäraselt kanoniseeritud Huxleyst.
Kupar, 1996. Tõlkinud Enn Vetemaa, värsid tõlkinud Ants Oras ; sarja kujundas P. Niinepuu. Sari XX sajandi klassika. Esitrükk eesti keeles: Tartu : Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1933. Originaali pealkiri: Those barren leaves.

Katkeid raamatust:

”Vanad raamatud ei puutu siia. Ei puutu sellepärast, et nende looja on juba olematu. Ainukene raamat on see raamat, mida parajasti kirjutad. Ning kui toogi kord ilmub, kui seda on lugema hakatud, ei tule temagi enam arvesse. Nii et raamatut, millest oleks huvitav vestelda, pole olemaski; ei saa põhimõtteliselt ollagi.” (lk 10)

”Loomulikkus tunneb end hästi ainult varjatuna.” (lk 14)

”Demokraatia eeldab mõistust” (lk 28)

” Võimalik, et kui ma nüüd väidan, et koguni armastus tundus neil päevil huvitavam kui praegu, arvate te, et minu mõistus on vananenud koos mu veresoonkonnaga.  Aga on ju põnev, kui seelikud ulatuvad maani – isegi kinganina on siis ahvatlus. Kujutlus on alati põnevam realiteedist. Olime nagu püssirohutünnid, iga pisivihje võis mõjuda sädemena. Kui nüüd, mil liigutakse ringi paljaste põlvedega ning naised on paljasselgsed otsekui  saduldamata metshobused, ei eruta naine enam kedagi. Kaardid on lauale heidetud, ettekujutusele pole tööd.  Kõik on mäng ning järelikult igav. Varjatus, silmakirjalikkuski ei pruugi alati olla mitte lõiv pahele ja patule, vaid mõnikord ka vahend, mis muudab elu huvitavamaks.” (lk 34-35)

”Üheksateistkümnenda sajandi silmakirjatsemine on  oma ajastu laps, kirjandusliku romantismi kaksikõde, ja samal ajal vältimatu reaktsioon kaheksateistkümnenda sajandi ülespuhutud klassitsismile.  Kirjanduses on klassitsism talumatu just liiga paljude piiravate reeglite  tõttu; armastuses on ta väljakannatamatu aga liialt  väheste keeldude pärast. Reeglite leiutamine just selleks, et neid siis kohe murda, võib teha armastuse põnevaks. ” (lk 36)

”Soojusel on inimestele kahesugune mõju: otsene ja kaudne. Otsene mõju ei vaja loodetavasti mingeid kommentaare. Kuid kaudne pole vähem tähtis. Kuumal maal ei viitsita ülemäära tööd rabada. Töötatakse just nii palju, et endal hinge sees hoida – ning hoitakse au sees kestvat puhkust. On ilmne, et ainus, mida inimene – kui ta just filosoof pole – jõudeajal teha viitsib, on armatsemine. Ükski tõsine, kõvasti töötav inimene ei leia aega ega jaksu aina kirgedele anduda. ” (lk 42)

”Mida tundlikum oled, seda tarvilikum on kanda maski. ” (lk 45)

”Ükski, kellel on midagi öelda, ei pääse väärtõlgendustest. Publik mõistab vaid seda, millega on juba läbi ja lõhki tuttav. Iga uus asi lööb ta orienteerumisvõime segi.” (lk 49)

”Maniakaalne  püüd moodne olla on tapnud lugemiskunsti. Enamik neist, keda ma tunnen loevad kahte või kolme päevalehte, sirvivad esmaspäevast laupäevani poolt tosinat nädalalahete; kuu lõpul ootavad oma järjekorda muidugi kuukirjad. Ja muul ajal – ning  siin kasutaksin ma küll Piibli sõnavara – hooravad nad uute romaanide, uute näidendite, värsikogude ja biograafiatega. Neil pole aega enamaks kui vaid pinnal libisemiseks. (lk 50)

”Ei – lõpuks on need siiski lugejad, kes teevad raamatust selle, mis ta on. Autor tahab, aga lugeja määrab. ” (lk 51)

”Olen omandanud hästikirjutamisekunsti – see tähendab  kunsti võimalikult keerukas sõnastuses mitte midagi ära öelda. ” (lk 75)

”Olemuslikult kuri inimene on haruldane. Nagu geenius ja idiootki. ” (lk 85)

”Kui kõik see juhtuks minuga praegu, tunduks asi mulle normaalne. Armatsedes noore naisega teaksin ma täpselt, kellega armatsen, kuid neil päevil ma alles õppisin seda – ehmatusega kogesin ma, et võib olla sügavalt armunud, orjalikult  kiindunud inimesse, kellest sa sisimas lugu ei peagi, kes sulle mõne joone poolest lausa vastumeelne on, keda pead raiskuläinuks ning kes sind isegi tüüdata võib. Ja miks ka mitte?  nendiksin ma nüüd. See on loomulikem asi maa peal. Kuid toona ma nähtavasti idealiseerisin armastust kui niisugust – armastus pidi olema raugematu vaimne ekstaas, midagi  sellist,  mida koged vaid mõnel haruldasel sümfooniakontserdil või koguni  kirikus. Sellesse tundesse pidid mahtuma hellus ja imetlus ja austus. Nüüd tean ma, et armastusse võivad need tunded  lahutamatu osana kuuluda küll, kuid tingimata ei pruugi. Nad võivad eksisteerida ka väljaspool armastust, omaette ja sugugi mitte kõik korraga.  Armastust ja õnne tuleb võtta puhtalt, rikkumatult, mõistuse kontrollita. See on kuum, karm, veidi mürgine jook…” (lk 125)

”Jah, mis tähtsust on tarkusel ja tervameelsusel, kui pole ehedat armastust eksistentsi vastu.” (lk 168)

”raha on ohtlik vähemalt kahte pidi: kui keegi saabki rikkaks, ei vähene ta ahnus ja vägivallatsemishimu, jah, tema sigatsemine, kui otse öelda, karvavõrdki; kuid see, kes on rahast lage, ei häbene ühtki jälkust, et jõukaks meheks saada. ” (lk 192)

”Omand on needus nagu selle puuduminegi. ” (lk 192)

”näis olevat tüüpiline, et keegi ei tohi meist õnnetum olla. Kõik tahame end kuulutada just selleks kõige õnnetumaks.” (lk 193)

”On ju nii, et igaüks meist kaldub ka teistes nägema nii omaenda tugevusi kui ka nõrkusi. /–/ Kuid enda pahe avastamine kelleski teises ei tähenda veel seda, et tollele teisele sama pahe andestatakse.” (lk 221)

”Jaa- sellest, kuidas see sõna kõlab eri keeltes, võib ligikaudu oletada, mida sõna tarvitajad armastamise all silmas peavad. Võtame näiteks amour – kui paljutähendav on pikk ”u” enne põrisevat ”r-i. ”Ou”, see tähendab ”uu”, hääldamiseks tuleb huuled seada koonusekujuliselt. Järgnev ”rr” on aga juba raevukas ja kirglik. Kas ei vasta sellele armastusekäsitlusele üheksa kümnendikku prantsuse proosast? Aga ka draamast? Asjalik ja rõve korraga. Seevastu Liebe – kui rauge, kuupaistesonaadilik ja sentimentaalne kõla on kahekordsel ”i”-l! Ja määgiv ”bee-bee” selle järel. Indlev lammas. Kogu saksa romantism mahub sellesse sõnna. /–/ Mis puutub meie oma sõnasse love, siis on see tüüpiliselt puiklev ja kõhklev. See ähmane ühesilbilisus iseloomustab meie vastumeelsust millestki suisa ära öelda. See sümboliseerib meid kõige kõrgemal määral. Silmakirjalik ja platooniline on see ümisev love. (lk 252)

”Kui armastust ilma vastuarmastuseta võib pidada väga valusaks kogemuseks, siis olla armastatud kellegi poolt, kellest ei hoolita, on küll ülimalt tüütu. Vist ükski muu olukord ei näita selgemini kire kui sellise absurdsust. Näha kedagi end narriks tegevat – eks see ju või naerma ajada. Kui aga teid ennast tabab õnnetus, ja te end narriks teete, küllap te siis pühite pisaraid… Kõik see kokku on aga tüütu ja läila!” (lk 261)

Teised arvavad:
Vaapo Vaher, EPL 13.05.1996

 

David Abbott “Klaverimängija”

Kirjastaja kirjutab: Inglise keelest tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme, kujundanud Dan Mikkin. 192 lk, kõva köide, sari „Moodne aeg“, 2011
Tundub, et raamatu peategelasel Henry Cage’il pole elult enam palju soovida – ta on jõukas ja edukas ärimees, kes on jäänud pensionile, et tegeleda oma lemmikharrastustega. Ometi satub ta ootamatute sündmuste keerisesse. Üks neist saab alguse aastatuhande vahetuse pidustuste käigus, kus Henry põrkab Westminsteri sillal kokku sadistliku psühhopaadi Coliniga, kes hakkab teda jälitama. Samal ajal saab Henry teada, et ta endine naine Nessa on Ameerikas vähki suremas ning lisaks üritab mees taastada suhteid temast võõrdunud pojaga.
Raamatus hargneb lahti haarav ja liigutav lugu inimsuhete haprusest, juhuste mõjust ja sellest, kuidas väikesed vead inimloomuses võivad kujundada meie saatust.
Lõikava irooniaga pikitud, samas ääretult siiras teos, kus igal sõnal on kaal. Nagu peategelane, on ka romaani autor David Abbott reklaamiguru. Reklaamindusest erru läinud Abbott on ohtralt reklaamiauhindu pälvinud ning büroo Abbott Mead Vickers BBDO rajaja.

Raamat, mis ei tekitanud mingeid meeldejäävaid emotsioone.

Ka teised ei jaga eriti rohkelt kiitust:

Varraku raamatublogi
Õhtulehe raamatublogi
loterii
sehkendaja
Pildikesi ühe eduka ja üksiku vanamehe elust

intervjuu autoriga