Mati Unt Räägivad. Väiksesed repliigid. Vaimude tund Jannseni tänaval. Kuuvarjutus. Tõlkis. Vaikimisest.(Eesti Raamat, 1986)
Annotatsioon raamatus: Käesolevasse proosavalimikku on koondatud autori viimaste aastate loomingut. Vormiuuenduslik ”Räägivad” ning ”Kuuvarjutus” ilmusid 1984.a vastavalt ”Loomingu Raamatukogu” ning ajakirja ”Looming” vahendusel, lühiproosa-killud on assotsiatiivsed mõttekatked argielu teemadel, ”Vaimude tund…” kujutab näidendivormis ajatransformatsiooni L.Koidula ja A.Kallase võimalikust kohtumisest.
Tsitaadid raamatust:
“Räägivad”
” Eerika mees: Eerika loeb üldse liiga palju. Ausalt öeldes ei mõju see talle hästi. Ma saaks aru, kui kirjanike hulgas oleks natuke rohkem vaimselt terveid inimesi. Siis poleks midagi. Aga neil on mingi eriline lõbu oma isiklikele õnnetustele ja pisihädadele anda kosmiline mastaap. Tahan olla loomulik, terve, ükskõik mis sõnad veel – tubli, hea… saate isegi aru, aga nad veenavad mind iga päev, et see pole võimalik. Kui ma lähen raamatukokku, tunnen õhus midagi pahelist. Kuulen palavikulisis sosinaid ja paheliste sireenide üminat. Täitsa hea on hingata, kui jälle värske õhu käes olen! Ärge mõistke mind valesti. Kirjandus on väga tore asi, kui elu sujub, nagu sujuma peab. Aga kriisiolukorras saada aru, missugune jama ta tegelikult on. Siis temast tuge ei leia.” (lk 56-57)
“Asedirektor: ”Meie siin põhjamaadel ei joo mõnust ega elurõõmust, me ei naudi joomise protsessi õdusust ega vaimukat vestlust, nagu ehk romaani maades. Meil on pikad ja pimedad talved, majade ümber ulub tuisk. Me tahame seda unustada. See on meie rassile omane. Näete, siin kirjutab üks soome alkohoolik: Our drinking habits are heavy and rooted deep in our melancholy history. We drink not so often, but we drink to get drunk, and…”” (lk 60)
“Väikesed repliigid”
“Pärastlõuna Põhja-Tartumaal: “Lumi on ebaloomulik asi ja ma ei saa aru, miks me elame kohas, kus sajab lund. Meie esivanemad oleksid võinud valida koha, kus keskkonna temperatuur pole keha temperatuurist oluliselt madalam. Me oleksime võinud asuda kõrbesse, sest liiv ei sula. Ta pole illusoorne nagu lumi. Liivast linnad püsivad kauem kui lumelinnad. ” (Lk 78)
“Kuuvarjutus”
”Kord magan selili, kord kõhuli, siis jälle selili. Mõnikord küljeli.
Niisugune on see inimese elu.
Nad lasevad end kellast petta. See liigub, ja nemad arvavad, et muugi liigub. Tegelikult liigub ainult kell. Täpsemalt: hammasrattad tema sees. Erinevad kellavabrikud, erinevad hammasrattad, aga ühesugune aeg.” (Lk 142)
”Tekkis tunne, et heinaaeg on käes. Nii see kord juba on, pole midagi teha. Suvel tahaks suusatada, talvel marju korjata, aga meile on peale surutud nagu mingi nõiaring: kevadel ujuta laevukesi, suvel võta loogu, sügisel kartuleid, talvel otsi kasukas välja. Niisiis olemegi selle kuradi aastaaegade vaheldumise orjad, meie kõik.” (Lk 147)
”Siis jutustas mu mees, et temal oli poisikesena olnud armuvahekorrast õige iseäralik kujutlus: isa paneb sperma preservatiivi sisse ja ulatab selle häbelikul ilmel emale. See toimub köögi ja elutoa vahelisel uksel. ” (Lk 169)
“Tõlkis”
”Tema teine abielu ei kujunenud püsivaks. Ta käis käest kätte, kuid mitte alla. ” (Lk 200)
”Vaikimisest”
” Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtame neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. /—/ Nende tõeline väliskuju on meie eest pidevalt varjatud, sest nad on riides. /—/ Ja inimene ei maskeeri end mitte ainult väliselt. Kogu tema käitumine on vaos hoitud, mõtted kolba varjus./—/Kokkuvõtteks: ei meie tea, mis nad seal tänaval, trammis või restoranis mõtlevad./–/ Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad.” (Lk 202)
”Õnneks, jah, nad vaikivad. Võime rahulikult kuulata biitmuusikat, linnamüra, oma käekella tiksumist./—/ Õnneks on nad leidnud endale rääkimist asendavaid tegevusi. Restoranis nad muidugi söövad, ühesõnaga, suu on putru täis, bussis torgivad keeleotsaga hambaauku, tänaval on tegemist orienteerumise ja liikluse jälgimisega. Lõppude lõpuks on ka neid, kes endale ausalt tunnistavad, et neil pole midagi öelda. Mõned vaikivad solvumisest, kes pikemat, kes lühemat aega. Mõned soovivad salapäraseks jääda. Ka Andre Maurois on arvanud, et noormees ei muutu naeruväärseks, kui ta salongis terve õhtu vaikib – tingimusel, et ta ütleb ainult ühe fraasi, mis on elegantne. Mõni arvab, et ta siseelu on piisavalt intensiivne ja ta ei taha seda teistega jagada, otse välja öeldes: ei taha heita pärleid sigade ette./—/… inimene on tihti lihtsalt tagasihoidlik. Ta sees sünnib igasugu vaimukusi. Aga kesk tunnustatud vaimutsejaid ei julge too inimene oma fraasidega välja tulla. Ta seltskondlik positsioon on madalam kui kaasvestlejatel või ei taha ta teistelt säramisrõõmu ära võtta. /–/ Vahel aga ei leia inimene partnerit. Ta pulbitseb, kuid on üksi. Siis peab ta sisemonolooge, laob kõik välja. Ja kui lõpuks kohtab inimest, kellele need sõnad olid mõeldud, siis on tekst juba ”ära tarvitatud”, inimene on end kaudselt välja reageerinud, ja nüüd ta vaikib. /—/ Me jääme tummaks suure õnnetuse, suure armastuse, üldse igasuguse väga suure asja ees.” (Lk 203-204)
”Ometi ei taha ma öelda, jätkas ta, et vaikimine segaks elementaarset, inimlikku suhtlemist. /—/ Raamatud vaikivad, aga mis sellest – me saame ikkagi teada, mis seal sees on. /—/ Ja lõppude lõpuks on olemas ka vaikiv põlgus, tumm meeleheide, me kõik oleme ”kuulnud” tumma karjet, meid on haaranud vaikne valu, me oleme käitunud tasa ja targu, armastanud Tiiut, kes on tasane ja helde, ja oleme teinud vaikivaid kokkuleppeid.”( Lk 204-205)
”Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia.” (Lk 205)
Lavastus “Räägivad”
Kuuldemäng “Räägivad”
Räägivad ja Kuuvarjutus sisalduvad ka Mati Undi Kogutud teoste 4.osas. 
Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Menu Kirjastus, 2011 (Ilmunud trükisena 2010. a)
