Asko Künnap „ja sisalikud vastasid”

Asko Künnap „ja sisalikud vastasid” [kolmes kirjas]
Näo Kirik, 2003

Tutvustus: Luulekogu “Ja Sisalikud vastasid (kolmes kirjas)” on luuletaja, disaineri, raamatukujundaja, illustraatori ja reklaamitegija Asko Künnapi raamatuks vormunud maailmamudel, mille koostamisel pole ta unustanud end ka fotograafi ja fondiloojana lansseerida. Samas võib Sisalikke käsitleda ka kaanetatud näituse või raamatukujunduse õppematerjalina edasijõudnuile. Ja seda kõike paraja annuse huumori ja eneseirooniaga. Võtme selle raamatu lahti harutamiseks annab kirpväike kiri üheksanda leheküljel: pisemgi tekst väärib lugemist.

xxx

Õhtu langedes

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
kuhu mürades jooksevad lapsed,
me alla luiteid jalutame,
saableist lõikeheinas
sellesama mere äärde,
seitse aastat nooremaina,
tooremaina, targemaina,
mere äärde, milles oli saari
ja noogutavaid kalu,
kus randa püstitati helehalle
julgustavaid telke,
kus kajakad, ritsikad, sorrid
olid viisakalt vait.

Nüüd, kui kõik meis on
tardunud tuhaks,
ja sellest tuhast tehtud
uit-tuuline liivarand,
ei julge ma enam sinna randa
minemata jätta,
ei julge õhtu langedes.  (lk 20)

xxx

autorist
kuldmuna
2003.aasta 25 kaunima raamatu hulgas

 

Doris Kareva „Lõige”

Doris Kareva „Lõige”
Verb, 2007

Kirjastaja kirjutab: Puhas ja stiilne kuldlõige. Terav kui skalpell, habras kui aeg.

xxx

 

Armastus läheb üle
mägede, jõgede, kuristiku,
otsatu ookeani
silmagi pilgutamata.

Armastus läheb läbi
soode ja rabade,
kõrbete, tundrate
kordagi võpatamata.

Armastus võidab kõik.

Armastus mõistab kõik,
usub kõik, loodab kõik,
andestab kõik.

Kõik on armastus , kuni
armastus läheb üle.

Kuidas?  (lk 12)

xxx

Lepime kokku vähemalt sõnades.
Ütleme, et see on See.
Peale mõistmise illusiooni
ei hoia meid miski.

Ei hoia meid miski
koos.  (lk 13)

xxx

Valu tuletab meelde, et oled veel elus –
pidevalt muutuvas ebakõlas.
Lummuslik,
meeletu igatsushõige.

Haamri ja alasi vahel
sepa talus, muundumisvalus
tunned,
mis lõige on õige.  (lk 54)

xxx

Teised arvavad:

kui pettumusest sai katarsis

Risttee blogi

intervjuu autoriga

 

Kristiina Ehin „Simunapäev”

Kristiina Ehin „Simunapäev”
Huma, 2003
Kristiina Ehini teine luulekogu.

Autorilt: 
«Simunapäev — mida see unustusse vajuv rahvakalendripüha minu jaoks tähendab? Tegelikult mitte ainult hingedeaja algust, püha Siimeoni ega ühte üürikest sügispäeva oktoobri lõpus.
Mulle meeldib anda päevadele ja aegadele oma tähendusi, mille kordumist ei kindlusta ükski kalender. Minu Simunapäevas on õnnelikku üminat, kirkust, kõdulõhna ja laadakära. See päev on aastatepikkune ja ulatub tagajalgu pidi kaugesse minevikku välja. Millal ta jälle tuleb? Sellisena nagu siin enam mitte kunagi.»

xxx

 

öö tuleb lõõtsutades

õõtsutades puusi

maasikad on punades kui sepapajaraud

eemal üle kahe kivikangru

vanavanemate taluhaud

 

korsten

vundament ja purunenud klaasid

kiile kumisemas allikal

siin nad armusid ja armastasid

kuni juuksed olid hallid

 

öö läheb lõõtsutades

õõtsutades puusi

nagu kannaks teda igivanad ihad

ja tema jälgedesse võrsub üha uusi

kaski kel on

helevalged pihad

(lk 34)

 

Litter. Saate teema: Kristiina Ehin ja “Simunapäev”

 

 

Arvi Siig „Neoon kangialuste kohal”

Arvi Siig „Neoon kangialuste kohal”
Pegasus 2007

Kirjastaja kirjutab: VALIKLUULEKOGU. Koostaja: Tony Blackplait Arvi Siig on tähelepanuväärne luuletaja. Tema esikkogu ilmus esimeses „Noorte autorite” kassetis 1962. aastal ning sellest ajast alates on ta eesti luulet ilmestanud omanäoliste tekstidega, mille kõige iseloomulikum tunnus on eriline lembus linnatemaatika suhtes.Arvi Siia luuletused räägivad suurlinnast, sellest, mida teevad, tunnevad ja mõtlevad noored uljad inimesed, sellest, mis on linnas imetlemis-, aga ka taunimisväärset, sellest, kuidas moodne ühiskondlik inimene elab ja on. Kuigi osa neist tekstidest on kirjutatud üle pea 50 aastat tagasi, ei ole tollast aega kirjeldavad värsid aegade muutudes oma poeetilisust ja kaalukust kaotanud, neil on linnanooruse olemuse kohta endiselt väga palju öelda. Valikkogusse „Neoon kangialuste kohal” on kogutud kokku Arvi Siia linnateemalisi, aga ka teisi luuletusi kõikidest tema luulekogudest. Mahukas teoses on nad paigutatud 19 temaatilisse peatükki, andes nii autori loomingust põhjaliku ülevaate. Kõik tekstid on varustatud allikaviitega. Sisuosale lisanduvad tekstoloogilised märkused, autori lühibiograafia, Rein Veidemanni järelsõna Arvi Siia luulest, Tony Blackplaiti järelsõna ülevaade sõjajärgse lääne noortekultuuri tekkest ja olemusest ning tekstide tähestikuline register. „Neoon kangialuste kohal” kohal on mõeldud kõigile, kes peavad lugu heast luulest, hindavad eesti autoreid ning kes soovivad osa saada põnevast retkest minevikku, et seeläbi olevikku paremini mõista. Mitmeid Arvi Siia luuletusi on kasutanud oma lauludes ansambel “Vennaskond” eesotsas Tõnu Trubetskiga.

Jõudsin minagi Arvi Siia luuleni tänu Vennaskonnale. Ja peamiselt tänu loole ”Öösinine taevas”
Veel Arvi Siia tekste, mida on ansambel Vennaskond kasutanud: Üliõpilaskohvikus  Mängib džäss    Tuled öös  Nad läksid öös

xxx

Visioon

Vast oli nii lapseea unedes,
muinasjutus või mingis müüdis,
kuid metsas, mis tiheneb, tumeneb,
näen minemas ennast nüüdki.

/—/

Kuni usun elu enese imet,
seni kõigest, mis ees, saan jõu.
Elu tulek on, milles minek
on tähtsam kui päralejõud.
(lk 179, luuletuse algus ja lõpp)

xxx

„Suurimad tõed väljenduvad ikka minevikuvormis,….”

„Liiga sageli mõtlevad inimesed
iseendid
ja teisigi välja.
Täpselt nii
nagu unistatakse talvel suvest.”
(lk 363, katked luuletusest”Tuba”)

xxx

Teised arvavad:

Melanhoolse rändaja öölaul

Kauaoodatud taaskohtumine Arvi Siiaga

Avastades taas Arvi Siiga

 

 

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis”

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis: luuletusi 1992-1999”

Huma, 2000

Kristiina Ehini esimene luulekogu.

 

 

ükskord õhtu hüppab üle

pikast kuumast päevast

siis ma kustutan kõik tuled

vaatan vaikselt taevast

 

taevas üle maa ja minu

lähedal ja kaugel

söödan tasa õhtusinas

hämarusehauge

 

kaugenevad havid reas

varsti käes on hommik

hambulistes põskedes

hapud hernekommid

(lk 10)

xxx

seisame lahkumislahel

laevadel purjed pingul

murdsekundiks hakitud aeg

me jalge ees valgel liival

 

luited puutuvad kuud

juba lõpevad sõnad ja numbrid

videvik sirutab käed

ja rohkem ei tea me kumbki

(lk 51)

xxx

Tema esimene luulekogu “Kevad Astrahanis” (2000) ei leidnud kaugeltki väga head vastuvõttu. Jaak Urmet on seda nimetanud igavaks ja tüüpiliseks eesti naisluuleks

intervjuu autoriga peale selle raamatu (st esimese luulekogu) ilmumist

 

Aapo Ilves ”Tulen öösel sulle koju”

Aapo Ilves ”Tulen öösel sulle koju”
Väike Kirjastaja, 2009

Sisukirjeldus: Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas.Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Üldiselt ei paku selline luule just väga midagi mu hingele… kohati on muidugi ka andekaid leide, aga mnjah

Väikeste linnade mehed

Kuu on päike

 

Teised arvavad:

Jerofejev
Kikilipsuta Ilves
Jürgen Rooste
Bukahooliku märkmed
Kronotoop
Autori seletuskiri

 

Peeter Volkonski “ISBN 978-9985-9980-6-9″

Peeter Volkonski, 2010
Pealkiri: ISBN 978-9985-9980-6-9
Kirjastaja: Menu Kirjastus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2009. a

Sisukirjeldus: Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Sellist tüüpi huumor nagu näiteks lugu ”Masake ja kolm karu” ei ole kindlasti minu maitse. Oli ka siiski paremaid, kuid … no ei tulnud siit suuremat lugemiselamust.
XXX

Segadus

Lugesin mõni aeg tagasi lehest nuppu, et Stallone´i juures läksid kaklema Van Damme ja Seagal. Ei teadnudki kohe, kumma poolt olla.

XXX

Teised arvavad:

Vürst Volkonski kraapis sahtlipõhjad kokku

Vanemuine sündis ümber Volkonskiks
Sehkendaja
Kriuxu kiixud

 

 

Kristiina Ehin „ Luigeluulinn”

Kristiina Ehin „ Luigeluulinn”
Huma, 2006 (esmatrükk 2004)

 

Luigeluulinn (ETV)

üks luuletus

 

olin seltskonnas, kus üks tüdruk
naeratas pagana normaalselt
suunurgad tõmbusid täpselt
põselohkude tekkimise piirile
huuled paljastasid valgete hammaste ilusa rea
üks poiss jälle julges naeratada ainult suuga
ta huuled liikusid, aga tema hambad olid kokku pressitud
üks tüdruk naeratas nii, et silmad ei naernud
üks poiss naeratas nii, et kõik kuulsid
üks tüdruk naeratas siis, kui kõik naeratasid
üks poiss pettis mult välja naeratuse
mida pärast häbenesin

kas see ongi rõõm –
päiksekiir hirmu
pragudest? (lk 9)

xxx

Teised arvavad:

Kristiina Ehin, muinasaja mäletaja
Mõned tähelepanekud

 

„Sõnad soojas süliriimis: seks eesti luules”

„Sõnad soojas süliriimis: seks eesti luules”, koostanud Jaak Urmet. Pegasus, 2011

Kirjastaja kirjutab: Eesti luulest on viimaste aastate jooksul koostatud hulk temaatilisi kogumikke. Nii on luulehuvilisi rõõmustanud näiteks raamatud tulvil loodus-, ema-, armastus-, murde-, jõulu- ja punkluulet. On koostatud antoloogiaid teemal „naine eesti luules“ ja „alkohol eesti luules“. Eesti luule on osutunud ootamatult rikkalikuks ja paljupakkuvaks, sellest võib leida üha uusi unustussevajunud autoreid, teemasid, tekste. Millest kõigest on kirjutatud! Ka seksist: füüsilisest ihast teise inimese vastu kõigis selle avaldumisvormides, unelmast kuni selle realiseerimiseni. Seni puudus korralik ülevaade seksist eesti luulest, kuid nüüd on see olemas. Seksist prantsuse luules võib välja anda pika rea köiteid, vene luulest kargavad sel teemal kõigepealt pähe Puškini „alaealistele mittesobivad“ luuletused. Nüüd on ka eesti luule vastav kihistus leidnud tee ühiste kaante vahele. Ja üllatus, üllatus, ei olegi siin jäme ots tänapäeva lärmakate ja „rikutud“ noorpoeetide käes. Seks eesti luules algab juba „Kalevipojaga“, tundmatu autoriga 1779. aastast, Kristjan Jaak Petersoniga, Marie Underiga, Henrik Visnapuuga. Julgelt ja vallatult laulavad seksist Albert Trapeež, Matti Moguči, Ralf Rond. Teemat arendavad Merca, Aleksander Suuman, August Alle, Tõnu Trubetsky, Arvi Siig, Ott Arder, Jürgen Rooste, Bernard Kangro, Kalju Lepik, Harald Rajamets ja paljud teised. Rõõmustagem sellegi üle, et nende kaante vahele pole ära mahtunud kaugeltki mitte kõik eesti seksihõngulised värsid. Eesti luules on hoovusi, mis mitte ei ole tuimad, igavad ja põhjamaised!

Intrigeeriva teemavalikuga luulekogumik. Ei saa just öelda, et kõik luuletused siin väga seksikad tunduksid. Kogumikku on valitud väga erinevas stiilis ja ajaloolises kontekstis loodud luuletusi. Koostaja poolt kirjutatud järelsõna annab aga teosele teatava raamistiku ja võtme tehtud valikute mõistmiseks.

 

“Hommikune kohv” Arvi Siig

„sest kuigi teineteist ei tea me, -
kui öös me saime sõnadeta,
siis milleks hommikulgi peame
end sõnadega teisteks petma?” (lk 37, katkend luuletusest)

xxx

Karin  Saarsen „Ilusaim päev”

Ilusaim päev oli,
kui tulid. Luba küsimata.

Silmis virvatuled
kui sulid. Luba küsimata

suu otsis vaid
keelat paiku. Luba küsimata.

Kirgedes keha on
humala maiku. Luba küsimata

päevast sai meelte
meeletu püha. Luba küsimata.

Mälestust naudin
üha ja üha. Luba küsimata. (lk 66)

xxx

Arvi Siig „Öisel lainel”

Kõik kadus hetkes kuumavas ja iidses,
aeg haihtus kurti, ajatusse unne…
Nüüd laman silmili su juuste samblal siidsel
ja aega taastumas su rinna rütmis tunnen.
On vaikus.
Hämarus.
Ja igatsetud viiv, mis
maailmas ainsana on igatsusest tühi.
Me nagu sõnad soojas süliriimis,
kaks sõna, kellel
kõigiga on ühist. (lk 181, katkend luuletusest)

xxx

Tõnu Trubetsky “Appi! Ma vajan armastust!!!”
Tõnu Trubetsky “Pille-Riin” 
Tõnu Trubetsky “Ma armastan Ameerikat”
Olavi Ruitlane „Puiduärimehe naine”

 

 

 

Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab”

Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab” luulet, juhuluulet, laulusõnu ja muud eri aegadest
Eesti Raamat, 1985. Kujundanud Leo Lapin, toimetanud Rein Veidemann.
Kirjastaja kirjutab: Luuletuskogu sisaldab värsse nii autori poeeditee algusest, 60.-70. aastate vahetusest kui ka värskeimat loomingut; omaette tsüklina on esitatud eelmise valikkogu (1969) järelpõimik «Läbi peo mul voolab puu», mis siin ilmub täiendatult, samuti laulutekstid (filmile «Viimne reliikvia», «Vettinud peiari» laulud jm.). Pingelised mõtisklused aja ning inimese üle vahelduvad lüüriliste paladega, tõsised ja murelikud read kergema naljaga, sekka mõned sarkastilisemadki noodid. Ühtlasi annab kogumik ülevaate autori otsingutest luule väljendusvahendite avardamisel.

Suved, talved I;  Läbi peo mul voolab puu (1965-1967);  Laulud “Viimsest reliikviast” (1969); Vettinud peiar (1968); Kuivanud peiar jm (1970); Eelõitseng I; Pühapäev kohalikul taevakehal (1965-1983); Palu “Saatja aadressist ja teistest luuletustest 1968-1972”; Montale; Suved, talved II; Juhuluulet; Eelõitseng II; Epiloog: tempora mutantur.

Lesin pööningul, loen. Vihm, vihm
krabiseb suvise eluaseme katusel. Oleks ainult, et….!
See veel puuduks, kui… ! Tõesti, üle prahi
on see pool-unine olemine, vähenõudlik elu
-         kuni vaid katus pea kohal enam-vähem peab. (lk 7, Suved, talved I)

XXX

Meri! Kui meie
vait jääme, raadio kinni keerame
ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista –
meri!
Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi –
läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski –
meri! Magame, ärkame, töötame, sekeldame,
ei pane tähelegi, aga
tema ikka,
ikka,
ikka,
asja ees, teist taga. (lk 9, Suved, talved I)

XXX

läbi peo mul voolab puu
ega aja pinde
nõtkun üle halja jõe
jõe mis tulvil linde

nõtkun üle halja jõe
maarjaheina kõrreke
tuksumas mul hambus
/—/

nõtkun üle halja jõe
taga sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi peo mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel (lk 22-23, katked luuletusest “Maarjaheina kõrreke”; Läbi peo mul voolab puu (1965- 1967))

XXX

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad,
üks mees nägi unes taevalikku õiglust
ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama.

Kuid ah –
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
üksteisele müüme
omad usud ja tõed…

Üks naine nägi unes taevalikku armastust,
mis lunastab kõik, kes temasse usuvad,
üks naine nägi unes taevalikku armastust
ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama

Kuid ah –
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
üksteisele müüme
omad usud ja tõed…. (lk 47 “Viimse reliikvia laulud”)
(Prostituudi laul või siis uuem versioon – 3pead ja Bonzo esituses)

XXX

Epiloog: tempora mutantur

Ajad muutuvad, aga mis siis?
Meie või? Noh, kuidas keegi ja kunagi.
Jõgi voolab mis jaksab,
liiv lendleb ja vajub,
kruus veereb kaasa osa teed,
kaljune põhi jääb.
Ajad muutuvad, jõgi voolab mis jaksab
üle, ümbert ja läbi,
ja ise  tead, mida
sa sellega teed.
(Niipalju kui sa tead.)
Lõpuks oled ka ise üks imelik jõgi
teades-teadmata,
tahes-tahtmata,
iseendaga ikka vist pärivoolu,
olgu siis muuga kuis on.
Mai 1984  (lk 168)

Teised arvavad:
Loterii
Intervjuu autoriga