Eino Lainvoo ”Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”

Eino Lainvoo ”Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”

Ajakiri Looming nr 10, 2011, lk 1386-1408

Artur Alliksaar:

Artur vastas: ”Igal looval isikul on õigus elunähtuste käsitlemiseks talle kõige hingelähedasemast aspektist. Tahan ainult toonitada, et platooniline armastus on poolik armastus. Sageli polegi see muud kui autosugestiivne endapete, isiku fantaasiamäng, markeerimaks tema psühhofüüsilist küündimatust.” (lk 1400)

”Vahemaa vähendab mõõdukat kirge ja kasvatab suurt, nii nagu tuul, kustutades küünlad, puhub lõkkele leegi.” (lk 1400-1401)

”Mu sõber aga austas seekord õhtumaist traditsiooni, üllatades mind paradoksiga Romain Rolland´i romaanist ”Jean Christophe”: ”Helladele ja nõrkadele hingedele on suurimaks õnnetuseks kohata täiuslikku õnne, sest selle möödumine muudab nad õnnetuks kogu ülejäänud eluks.”” (lk 1401)

”Iga suur armastus on ühteaegu ka traagiline armastus, sest ta lõpeb surmaga. Üks kahest – kas sureb armastatu või sureb armastus – , aga kaotajale poolele kujuneb sellest alati kannatuse allikas. Paraku pole kõik inimesed suureks armastuseks suutelised, küllaltki palju on neid, kellele piisab ka normatiivsest kiimlemisest.” (lk 1401)

 

 

Peeter Volkonski “ISBN 978-9985-9980-6-9″

Peeter Volkonski, 2010
Pealkiri: ISBN 978-9985-9980-6-9
Kirjastaja: Menu Kirjastus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2009. a

Sisukirjeldus: Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Sellist tüüpi huumor nagu näiteks lugu ”Masake ja kolm karu” ei ole kindlasti minu maitse. Oli ka siiski paremaid, kuid … no ei tulnud siit suuremat lugemiselamust.
XXX

Segadus

Lugesin mõni aeg tagasi lehest nuppu, et Stallone´i juures läksid kaklema Van Damme ja Seagal. Ei teadnudki kohe, kumma poolt olla.

XXX

Teised arvavad:

Vürst Volkonski kraapis sahtlipõhjad kokku

Vanemuine sündis ümber Volkonskiks
Sehkendaja
Kriuxu kiixud

 

 

Kadri Hinrikus “Kui emad olid väikesed”

Kirjastaja kirjutab: Kas pole mõneti kummaline mõelda, et kõik emadki on olnud kord pisikesed tüdrukud ja kõik vanaemad ja vanavanaemad samuti? Ometi on see tõsi. Nad on jonninud, püksi pissinud, tähti õppinud ja klassis nurgas seisnud. Need lood siin raamatus jutustavadki kahe ema lapsepõlvest. Nad sündisid Eesti Vabariigis, läksid kooli, kui käis Teine maailmasõda, ja lõpetasid keskkooli kui nende maad nimetati Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. See oli üks kirju aeg. Viie sõja-aasta jooksul nägid nad, kuidas kord olid võimul venelased, kord sakslased, siis jälle venelased, ning nad elasid läbi koledaid pommitamisi. Aga kõigele vaatamata olid nad nagu tüdrukud ikka – mängisid, õppisid ja viskasid õpetajatega nalja. Need on enamjaolt päriselt juhtunud lood, autori fantaasiat leidub siin vaid pisut.Eesti Ekspress, 2009

Kaunilt kujundatud ja armas raamat nagu ka autori eelmine teos.

Teised arvavad:
Ilusad ja hääd lood (PM, 27.02.10)

Love the World
Päriselt juhtunud lood (PM, 2.05.09)

 

Kadri Hinrikus “Miia ja Friida”

Kirjastaja kirjutab: See raamat sai alguse autorile ema, isa ja tädi poolt oma lapsepõlvest jutustatud lugudest. Kadri hakkas neid üles kirjutama ning suures kirjutamise õhinas lisas killukese fantaasiat ja mõne loo ka enda mälestustest. Nii saidki raamatus kokku kahe väikese tüdruku – Miia ja Friida – ilus, soe ja vahel ka murelik lapsepõlv. Miia aeg oli see, kus isasid sünnitusmajja ei lastud, neil oli Moskvitsh ja nad vaatasid telerist korvpallivõistlusi. Friida aeg oli see, kus saiategu oli pidu ja aastaajad olid sellised nagu nad peavad olema ning natuke tumedust oli selles ajas ka. Kaht erineval ajastul elavat tüdrukut ühendab vana talu metsa serval. Eesti Ekspress, 2008

autori kommentaar
raamat on valitud 2008. aasta kauneimate raamatute hulka

 

Jaan Kaplinski “Paus”

  ajakirjas Looming, nr 1, 2011, lk 9-30

Annotatsioon: Kirjanik Jaan Kaplinski mõtisklus haigusest, haiglasolemisest, surmast ja oma elukäigust.

Tsitaate teosest:

”Elu koosneb pausidest ja nootidest nagu muusikagi, ja tegelikult on imelik, et me pause kaldume pidama millekski väheoluliseks ja tühiseks. Vanad hiinlased olid targemad: nemad oskasid hinnata jõudeolekut ja logelemist, pidades seda inimese vaimule ja kehale sama oluliseks kui tööd ja pingutust. Keskmisele eestlasele esialgu väga võõras arusaam. /–/ Eestlasel, protestandi eetika viimases virvenduses üles kasvanud eurooplasel ja ameeriklasel on imelik ja paha olla, kui tal pole midagi teha. Eurooplane ja ameeriklane on saanud juurde palju vaba aega, aga ei oska sellega suurt pääle hakata, nad kardavad vaba aega, jõudeaega, see on neile probleem, ”vaba aja probleem”. Ja nii on eurooplane ja ameeriklane leiutanud võimalused vaba aeg surnuks lüüa, toppida täis midagi, mida nimetatakse ajaviiteks. Teisiti öeldes – võtta endalt vabadus. Nii istub ta pikki tunde teleka ees, vahtides programme, mis on spetsiaalselt disainitud vaba aja, vabaduse hävitamiseks.” (Lk 10)

”Romantikutel on mõnes asjas rohkem õigus kui küünikutel. Kuigi tegelikult küünikud on pettunud või hirmunud romantikud.” (Lk 24)

”Armastus ja haigus on sarnased: mõlemad võivad sind haarata, muuta su meelt, su isiksust. Võib-olla sellepärast võib armastus saada jagu haigusest, valust, küllap ka haigus ja valu armastusest. Kui suur peab olema armastus, et ületada igasugune, ka kõige rängem valu? Kas see üldse on võimalik? Ma ei tea. Keegi vist ei tea. Armastuse ja haiguse seostest on olemas ka küünilisemaid arvamusi: armastust, sügavat armumist on loetud haiguseks ja üritatud ravidagi.” (Lk. 25)

”Armastus viib inimesed sängi nagu haiguski. Sängis paranetakse või surrakse, sängis armastatakse. Ja sängis muutub inimene lapsemaks kui muidu. Armunud räägivad üksteisega lapsikult, hellitavalt nagu ema titaga. Kallimat kutsutakse kiisukeseks, tibukeseks, kullakeseks, musiks. Ka haigetega räägitakse ja käitutakse sageli nagu lastega. ” (Lk 26)

Jaan Kaplinski kodulehekülg

Jaan Kaplinski blogi

ja veel autorist

 

Viivi Luik “Varjuteater”

Kirjastaja kirjutab: „Varjuteatris” räägib Viivi Luik oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile „Seitsmes rahukevad”. Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Reisikiri? Elulooraamat? Natuke üht ja natuke teist, aga tegelikult pole kumbki ja parem ongi.

Tsitaat raamatust:

”Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.” (lk 52)

Teised arvavad:
Looming, Maarja Kangro ”Hommage iseendale”

Varraku raamatublogi

loterii

Valiti aasta parimaks reisiraamatuks