Nick Hornby „Elu edetabelid”

Nick Hornby „Elu edetabelid”
Varrak , 2001

Kirjastaja kirjutab: Lõbus-nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film on linastunud ka Eesti kinodes. 1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti- ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine.

Katked raamatust:

„Me maadlesime ühel ja samal vanal teemal. Vahel tüütasid katsed tema rindu puudutada mind nii ära, et proovisin siis teda puudutada jalgevahelt, liigutus, milles oli tubli annus eneseiroonilist vaimukust: nagu üritaks laenata viiekat, saaks vastuseks ei ja küsiks hoopis viitkümmend naela.” (lk 13)

„Lugege ükskõik millist naisteajakirja ja te näete sama kaebust, mis kordub üha uuesti: mehed – need väiksed poisid kümne või kahekümne või kolmekümne aasta pärast – on voodis lootusetud. Neid ei huvita eelmäng; neil pole mingit tahtmist stimuleerida vastassugupoole erogeenseid tsoone; nad on egoistlikud, ahned, kohmakad ja juhmid. Vägisi tekib tunne, et need kaebused on omamoodi saatuse iroonia. Tollal ei tahtnudki me muud kui eelmängu, aga tüdrukud polnud huvitatud. Nad ei tahtnud, et neid puudutataks, hellitataks, stimuleeritaks, erutataks; õigupoolest andsid nad meile kolaka, kui me katset tegime. Siis pole ju üldse mingi ime, et me kõike seda eriti ei valda. Me veetsime kaks-kolm pikka ja arengu seisukohalt äärmiselt olulist aastat, kõrvus ülitungiv keeld sellest isegi mõelda. Neljateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel muutub eelmäng millestki, mida poisid tahavad teha ja tüdrukud ei, millekski, mida naised tahavad ja mehed ei viitsi./–/Kui minu arvamust teada tahate, moodustavad ideaalse paari Cosmopolitani naine ja neljateistkümneaastane poiss.” (lk 14)

„Ma pole kunagi olnud täiesti kindel, mis minus naistele meeldib, aga ma tean, et innukusest on kasu (isegi mina tean, kui raske on vastu panna kellelegi, kes peab sind vastupandamatuks)….” (lk 21)

„Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 24-25)

„Seda võib näha absoluutselt kõikjal: noored keskklassi kuuluvad inimesed, kes hakkavad oma elus pettuma, teevad restoranides ja klubides ja veinibaarides liiga suurt lärmi. „Vaadake mind! Ma pole üldsegi nii igav, kui te arvate! Ma oskan lõbutseda küll!” Traagika. Olen rõõmus, et õppisin kodus molutama.” (lk 29)

„…pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel peol kokku saaksid” (lk 94-95)

„See ongi tegelikult loo moraal, vastassoo peamine võlu meile kõigile, vanadele ja noortele, meestele ja naistele: meil on vaja kedagi, kes päästaks meid pühapäevaõhtuses kinosabas kaastundlikest naeratustest, kedagi, kes võib meid peatada langemast auku, kus elavad oma ema ja isaga jäävalt üksikud inimesed.” (lk 114)

„… vahel on vaja kedagi, keda visata nagu käsigranaati keset kehva suhet, et see õhku lendaks.” (lk199)

„Tead sa seda väljendit „aega on tal laialt käes, mõtteid ainult enda jaoks”? See oled sina.”
„Mida ma peaksin siis tegema?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida. Töötama. Inimestega läbi käima. Juhtima skaudisalka või isegi klubi. Midagi muud kui ootama, et elu muutuks, ja jätma kõik otsad lahti. Sa jätaksid elu lõpuni kõik otsad lahti, kui ainult saaksid. Sa lebaksid surivoodil, surres mõnda suitsetamisega seotud haigusse, ja mõtleksid, noh, vähemalt olen ma kõik otsad lahti jätnud. Vähemalt ei teinud ma midagi, millest ei saanud enam välja rabelda. Ja kogu see aeg, mis sa kõik otsad lahti hoiad, keerad sa nad sõlme.” (lk 206)

„Asjale paneb põntsu unelemine. Teen seda mis tavaliselt – kujutlen kogu suhte käiku viimase tillukese detailini välja, esimesest suudlusest voodisse, sealt kokku kolimiseni, sealt abiellumiseni (olen minevikus isegi pulmapeo lintide lood ritta seadnud), sealt selleni, kui kena ta rasedana välja näeb, sealt laste nimedeni – kuni taipan äkki, et midagi ei saagi enam, noh, tegelikult juhtuda. Olen kõik ära teinud, elanud kogu suhte oma peas läbi. Olen vaadanud filmi kiirluubis; tean kogu süžeed, lõppu, kõiki häid kohti. Nüüd pean ma lindi tagasi kerima ja kõik reaalajas uuesti üle vaatama, ja mis lõbu see peaks pakkuma?” (lk 242)

Teised arvavad:

Nick Hornby rokib
Sehkendaja
Film

 

 

 

 

 

 

 

Nick Hornby ”Kuidas olla hea”

Nick Hornby ”Kuidas olla hea” Varrak , 2003, sari Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: “Kuidas olla hea” erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks – ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob – seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

Katked raamatust:

”Kui minu mõtted meie abielust oleksid filmiks vändatud, ütleksid kriitikud, et see koosneb vaid sisutust täitematerjalist, mille võib kokku võtta nii: kaks inimest kohtuvad, armuvad, saavad lapsi, hakkavad tülitsema, muutuvad paksuks ja pahuraks (mees) ja tüdinuks, lootusetuks ja pahuraks (naine) ning lähevad lahku.” (lk 8)

”Vahe Davidiga seksimise ja Stepheniga seksimise vahel on nagu vahe teaduse ja kunsti vahel. Stepheniga on kõik üks empaatia ja kujutlusvõime ja uurimine ning uudsuse vapustus, aga tulemus on… ebakindel, kui te taipate, mida ma silmas pean. Ma olen sellest hõivatud, aga mitte just päris kindel, mida see kõik tähendab. David aga vajutab ühele ja seejärel teisele nupule ja – bingo! Üht-teist toimub. See on nagu lifti käsitsemine – just niisama romantiline, aga tegelikult niisama tõhus.” (lk 27)

”Teate, see, mida ma tõeliselt tahan ja mida Stephen mulle annab, on võimalus end algusest peale uuesti luua. Davidi pilt minust on nüüd täielik ja ma olen üsna kindel, et see ei meeldi meile kummalegi eriti; ma tahan lehekülje välja rebida ja puhtal lehel uuesti alustada, nagu ma ikka lapsena tegin, kui joonistus untsu läks. Õigupoolest polegi tähtis, kes see puhas leht on, niisiis pole oluline, kas Stephen mulle meeldib või kas ta oskab minuga voodis midagi peale hakata ja nii edasi. Ma ihkan lihtsalt tema vaimustust ja huvi, kui ma räägin, et mu lemmikraamat on ”Middlemarch”, ja ma ihkan just seda tunnet, mis mul tema seltsis tekib, tunnet, et ma pole veel päris untsu läinud.” (lk 40)

”… me elame elu, mida kohutav hulk inimesi peaks normaalseks. On neid – rocklauljad, romaanikirjanikud, ajalehtede noored kolumnistid, need, kes teevad näo, et millelegi sellisele mõtlemine, mis puudutab lapsi ja igapäevst tööd ja puhkusepakette, tähendab pikka ja piinarikast vaimset surma -, kes ei peaks meid isegi põlguse vääriliseks, sedavõrd siiralt oleme omaks võtnud teatud konservatiivse elustiili ideaali. ” (lk 125)

”Selles untsuläinud suhete puhul asi ongi. Sa võid alati hoiduda küsimusele vastamast seeläbi, et seda kordad. ”Kas sa armastad mind? – ”Kas sa tahad lahutust?” – ”Kas sa oled õnnelik?” Sinu elukaaslane on täpselt niisama põiklev nagu sa ise, ja kui ta on inimene – see tähendab arg, aga samal ajal millegipärast tulvil moraalseid eneseõigustusi – , siis ei seo ta end ühegi kirge või kohustust eeldava väljendiga. On ju suhete untsumineku põhjuseks just nimelt kire või kohusetunde puudumine. Niisiis on minu kogemuste kohaselt ühtaegu lihtne ja soovitav igasugune tõsine arutelu peaaegu otsekohe naeruväärseks patiseisuks pöörata. Võib mööduda aastaid, enne kui pead otsuse langetama.” (lk 248)

”Armastus, nagu selgub, on niisama ebademokraatlik nagu raha, niisiis koguneb see inimeste ümber, kellel on seda niigi küllalt: vaimult ja kehalt tervete ning armastusväärsete ümber. ” (lk 256)

Teised arvavad:

Tühi vaimutsemine tõsisel teemal
Olles Nick Hornby
Sehkendaja
Raamatutuba
Katkend raamatust

 

Kazuo Ishiguro „Nokturnid”

Kazuo Ishiguro „Nokturnid: viis lugu muusikast ja hämarusest”

Kirjastaja kirjutab: Kazuo Ishiguro (s 1954 Nagasakis, Jaapanis) perekond asus Inglismaale elama 1960. aastal. Hariduse sai ta õppis inglise keelt ja filosoofiat ning on 1982. aastast saadik olnud elukutseline kirjanik. Eesti keeles on Kazuo Ishigurolt varem ilmunud „Päeva riismed” (1994, 2006), „Hõljuva maailma kunstnik” (2000) ja „Mägede kahvatu terendus” (2000).

„Nokturnid” on raamat, mis ühendab viis nukkerleebet lugu muusikast, inimestest ja nende unistustest. Viiest novellist koosnev kogumik on ühtne tervik, mis sarnaneb romaaniga. Kõiki novelle ühendab teema, millele autor viitab alapealkirjas „Viis lugu muusikast ja hämarusest“. Need on lood luhtunud lootustest, pettumustest, täitumata jäänud unistustest ja nurjunud eneseteostusest või siis hirmust olla elus teisejärguline, jääda tagaplaanile. Samas on tegu vägagi mitmekihiliste lugudega, ühtki raamatu viiest minajutustajast ei saa pidada täiesti usaldusväärseks ning pigem on algusest peale selge, et nende vaatenurk on tingitud nende endi olukorrast ja minapildist. Nagu eluski, saab tragöödiast tihtipeale farss ning mõnelgi puhul tundub, et kõige olulisemat ei nimetata tekstis kordagi otsesõnu. Ometi on kuhugi ridade vahele peidetud ka inimlik soojus ja lohutus. Varrak, 2011. Sari ”Moodne aeg”. Inglise keelest tõlkinud Aet Varik, kujundaja Dan Mikkin

Viis novelli: Džässilaulja. Olgu vihm või paistku päike. Malverni mäed. Nokturn. Tšellistid.

Katked raamatust:

„Lubage, et ma avaldan teile ühe väikese saladuse,” ütles härra Gardner äkitselt. „Väikese saladuse, mis puudutab esinemist. Profid omavahel. See on päris lihtne. Te peate midagi teadma – pole tähtis, mis see on, aga te peate oma kuulajaskonnast midagi teadma. Midagi, mis teie jaoks, teie sisimas, eristab tänast publikut nendest, kellele te laulsite eile õhtul. Ütleme, et te olete Milwaukees. Ja teil tuleb endalt küsida, mis on Milwaukee publiku juures teistmoodi, mis on neis erilist? Miks on ta erinev Madisoni publikust? Kui mitte midagi pähe ei tule, siis lihtsalt pinguta, kuni selle lõpuks leiad. Milwaukee, Milwaukee. Milwaukees on maitsev seakarbonaad. Sellest aitab, selle seljas sa sõidadki, kui rahva ette astud. Nendele ei pea sa selle kohta midagi ütlema, olgu see sul lihtsalt meeles, kui sa neile laulad. Need inimesed siin minu ees söövad maitsvat seakarbonaadi. Mis seakarbonaadi puutub, siis on nende nõudmised väga kõrged. Kas mõistate, mida ma räägin? Niimoodi saab publikust teie tuttav, keegi, kellele te võite esineda. Ja ongi kogu mu saladus. Professionaalid omavahel.” (lk 21, Džässilaulja)

„Ja me ei ole ju enam noored. Eks me väärime teineteist. Peaksime aru saama, et meil on vedanud. Aga ometi paistab, nagu ei oleks me iialgi rahul. Ma ei tea, miks. Sest kui ma rahulikult järele mõtlen, siis saan aru, et ma ei ihalda tegelikult kedagi teist.”/–/
„Tead ju küll, Raymond, kui sa oled peol, tantsupeol. Parajasti on aeglane tants ja sina oled koos kellegagi, kellega sa tõesti tahad koos olla, ja kogu ülejäänud ruum peaks õhku haihtuma. Aga ei haihtu. Lihtsalt ei haihtu. Sa tead, et keegi teine ei ole pooltki nii tore kui mees, keda sa käte vahel hoiad. Ja ikkagi… tjah, terve tuba on ju igasuguseid inimesi täis. Nad ei lase sul olla. Nad hõiguvad ja lehvitavad ja teevad igasugu totrusi, et sinu tähelepanu endale tõmmata. „Oi! Kas sa tõesti oled säärasega rahul!? Võiksid palju parema saada! Vaata siia!” Tundub, nagu hõikaksid nad kogu aeg midagi säärast. Ja olukord muutub meeleheitlikuks, sa ei saagi oma kaaslasega rahulikult tantsida.” (lk 76-77, Olgu vihm või paistku päike)

„Kunagi ei maksa öelda, et on liiga hilja. ”Liiga hilja” pole muud kui ettekääne. Ei, tõtt-öelda on lugu nii, et ma olen väga hõivatud, ja siis ma ütlengi endale, et ma olen liiga hõivatud, et õppida prantsuse keelt, õppida mõnd pilli mängima, lugeda „Sõda ja rahu”. Teha kõike seda, mida ma ikka olen tahtnud teha.” (lk 188-189, Tšellistid)

Teised arvavad:

Muusika mängib, inimesed tõmblevad

Kazuo Ishiguro EP lootusest ja ebaõnnest 

Sehkendaja

Orkaani südames on vaikus

 

Michel Houellebecq „Võitlusvälja laienemine”

Kirjastaja kirjutab: Michel Houellebecq on üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke maailmas, seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. Alustanud luuletajana, saavutas ta kuulsuse siiski romaanikirjanikuna. 1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” on tema esimene romaan, mis pälvis kohe laialdast tähelepanu. Raamat jutustab üksildasest arvutispetsialistist Pariisis, kellel pole ei sõpru ega kallimat. Tema suhteliselt trööstitu ja rutiinse igapäevaelu kirjeldused vahelduvad vaimukate ja teravmeelsete mõtisklustega tänapäeva moodsa elulaadi üle, mis näib soodustavat, et selliseid üksikuid, frustreeritud ja õnneks võimetuid inimesi sünnib aina rohkem. Režisöör Philippe Harel on koostöös Houellebecqiga “Võitlusvälja laienemise” järgi teinud ka menuka filmi. Varrak, 2005. Sari “Moodne aeg”

Katkeid raamatust:

„Otse meie silme all läheb maailm aina ühetaolisemaks; telekommunikatsioonivahendid arenevad kiiresti; korterite sisustusse ilmub üha uuemat tehnikat. Inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu. Ja vähehaaval ilmub nähtavale surma pale kogu oma ilus. Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore.” (lk 15)

„Ma ei kohtunud Jean –Yves Frehaut´ga enam kunagi; ja muide, miks ma oleksingi pidanud temaga kokku saama? Tegelikult polnud me kunagi tõeliselt sõbrustanud. Nagunii juhtub tänapäeval harva, et saadakse jälle kokku, isegi kui suhted on alguses olnud innukad. Mõnikord vahetatakse kiirustades paar sõna, räägitakse veidi üldiselt elust-olust; mõnikord leiab aset füüsiline lähenemine. Iseenesest mõista vahetatakse telefoninumbreid, tavaliselt siiski ei helistata. Ja isegi kui helistatakse ja kohtutakse, asendub esialgne entusiasm kiiresti purunenud illusioonide ja pettumusega.” (lk 34)

„See inimsuhete järkjärguline kadumine tekitab romaanikunstile teatud probleeme. Kuidas on veel võimalik jutustada kuumadest, aastaid kestvatest kirgedest, mille järelkajad puudutavad koguni mitut põlvkonda? Tänapäeval on asi „Vihurimäest” väga kaugel, leebelt öeldes. Romaani vorm ei sobi ükskõiksuse ja eimiski kirjeldamiseks; on tarvis välja mõelda lamedam, napisõnalisem ja süngem väljendusviis.” (lk 34)

„…meie ühiskondades kujutab seks endast kõige ehtsamal kujul omaette diferentseerimissüsteemi, mis on täiesti sõltumatu rahast; samas töötab see süsteem vähemalt niisama halastamatult. Kahe süsteemi mõjud on muuseas täpselt ühesugused. Täpselt nagu äärmuslik majanduslik liberalism toob ka seksuaalne liberalism analoogsetel põhjustel kaasa absoluutse vaesumise. Mõned armatsevad iga päev; teised viis-kuus korda elus või mitte kordagi. Mõned magavad kümnete naistega, teised mitte ühegagi. Seda nimetatakse „turuseaduseks”. Majandussüsteemis, kus vallandamine on keelatud, õnnestub igaühel endale mingi koht leida. Seksuaalsüsteemis, kus abielurikkumine on keelatud, leiab igaüks endale voodikaaslase. Absoluutselt vabas majandussüsteemis koondavad mõned enda kätte tähelepanuväärsed rikkused; teised mädanevad tööpuuduses ja viletuses. Absoluutselt vabas seksuaalsüsteemis on mõnel mitmekesine ja erutav seksuaalelu; teiste osaks jääb masturbeerimine ja üksindus. Liberaalne majandus tähendab võitlusvälja laienemist, selle laienemist igasse vanuse- ja ühiskonnaklassi. Niisamuti tähendab seksuaalne liberalism võitlusvälja  laienemist, selle laienemist igasse vanuse- ja ühiskonnaklassi. /–/ Mõned inimesed on mõlemas edukad; teised kaotavad mõlemas. Firmad võistlevad mõningate noorte ülikoolilõpetajate pärast; naised võistlevad mõningate noorte meeste pärast; mehed võistlevad mõningate noorte naiste pärast; segadus ja möll on tähelepanuväärsed.” (lk 80-81)

„… voodi ostmine on tänapäeval tõeliselt raske…/–/ ./–/… voodi tekitab erinevalt teistest mööbliesemetest eriliselt ja erakordselt valulise probleemi. Kui soovitakse säilitada müüja austus, ollakse sunnitud ostma kaheinimesevoodi, hoolimata sellest, kas selle järele on vajadust või mitte või kas on kohta, kuhu see panna. Osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult, et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei kavatse sa seda elada.” (lk 81-82)

„Armastus, mis on tõeliselt harv, kunstlikult loodud ja hilisaegne nähtus, võib õitsele puhkeda ainult erilises hingeseisundis, mida nii harva ette tuleb ja mis on igas mõttes vastandlik moodsat aega iseloomustavale vabameelsusele./–/ Armastus kui süütus ja võime omada illusioone, kui suutlikkus koondada kogu vastassugupool ühteainsasse armastatud olendisse peab harva vastu aastasele, kuid kindlasti mitte kaheaastasele seksuaalsele ulaelule. Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse sentimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järgult, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts.” (lk 91-92)

Teised arvavad:

Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis
Kibestunud küüniku kõrvalpilk võitlustandrile
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kirjandusblogi
Nopped raamatutest
Arvustusi jm

 

Haruki Murakami „Norra mets”

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami “Norra mets”. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström. Sari “Moodne aeg”. Varrak, 2006.
1949.aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. “Norra metsaga” alustab kirjastus Varrak Murakami tutvustamist eesti lugejatele. Raamatu pealkiri tuleb biitlite laulust, mille kuulmine toob minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõttes kakskümmend aastat tagasi, aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos.
Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama.

Olen täiesti nõus, et Murakami on suurepärane õhustiku looja. Tegelased siin ei olnud küll aga kaugelt mitte nii kummalised kui eelnevalt loetud raamatus “Kafka mererannas”, mis mulle rohkem meeldis. Seda omamoodi salapärast ja veidi absurdset maailma, mis oli viimati mainitus, siin pole. Aga ka see on hea raamat!  Kuigi stiililt üsna erinevad on neil kahel teosel ka sarnasusi… üksildustunne, melanhoolsus ja noore meestegelase vaatepunkt… Autor on ise öelnud: „On kolm asja, mida ma „Norra metsa” kirjutades teha üritasin. Esiteks, kirjutada absoluutse realismi stiilis, teiseks, kirjutada põhjalikult seksist ja surmast, ja kolmandaks, tuua fookusesse häbelikkusetus.” (lk 368)
Peab tunnistama, et enesetappudega oli siin veidi minu meelest üle pingutatud (kui nüüd lugemine sassi ei läinud siis oli neid raamatus lausa neli). Aga autor ise on selle kohta öelnud järgmist: „Paljud tegelased selles raamatus lahkuvad üksteise järel elust. Mind on palju kritiseeritud, et see ei ole just eriti kena jutt. Ma ei taha ennast välja vabandama hakata, aga kui aus olla, siis lugu nõudis mult seda. Mul tõesti ei olnud teist teed. See lugu on lugu ohvritest (ei oska sellele head vastet leida, võiks ilmselt öelda ka „lahingus langenutest”). See on lugu neist paljudest ohvritest, kes surid ja kelle ma kaotasin omaenese sees. Millest ma kirjutada tahtsin, ei olnud see, milline oli armastus, vaid see, millised olid need ohvrid, millised olid need inimesed või asjad, kes neist maha jäid ja edasi elama pidid. Täiskasvanuks saamine on just nimelt selline. See on inimeste üksildane võitlus, haavatasaamine, kaotus ja kaotatudsaamine ja siis kõigest sellest hoolimata edasi elamine.” (lk 369-370)
Raamatu põhjal on tehtud ka film. Eks see raamatu ja filmi võrdlemine ole üks omamoodi mõttetu tegevus, kuid
samas ei saa ka teisiti… Antud juhul (nagu ka enamus juhtudel) jääb film raamtule alla. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda filmi ilma raamatut lugemata nautida… kogu lugu jääks ikka üsna lünklikuks. Film toimib minu jaoks nö taustapildina, illustratsioonina raamatule – olustik ja atmösfäär on ju olemas, aga karakterid ise jäävad filmis üsna avamata, eriti Reiko aga ka Midori… Reikost oli mul raamatu põhjal ikka totaalselt teine pilt tekkinud.Filmi teemaliste posterite konkurss , filmi trailer

Katked teosest:
“Ma arvan, et lõppude lõpuks on ainult puudulik mälu ja puudulikud mälestused need, mida on võimalik tekstinimelisse puudulikku anumasse valada. Ja ma mõtlen, et mida ähmasemaks on muutunud minu mälestus /–/, seda sügavamalt olen ma teda mõistma hakanud.” (lk 14, Watanabe)

„Septembri teisel nädalal jõudsin järeldusele, et ülikooliharidus on üks täiesti mõttetu asi. Otsustasin seda võtta kui treeningperioodi igavuse vastu võitlemiseks.” (lk 67, Watanabe)

„… mis on rikkuriks olemise kõige suurem eelis?” „Ei tea.” „Et saab vabalt öelda, et raha ei ole. No näiteks, ütlen mina oma klassikaaslastele, et teeme midagi, siis nemad vastavad, et „ei mängi välja, raha ei ole”. Aga kui olukord on vastupidi, siis mina küll midagi niisugust ütelda ei saa. Kui mina ütlen, et „mul ei ole praegu raha”, siis tähendab see, et mul tõesti pole üldse raha. Ainult räbal on olla. See on seesama, kui ilus naine ütleb, et „oh, ma näen täna nii halb välja, mina küll välja minna ei saa.” Vaata ainult, kui mõni inetu tüdruk midagi niisugust ütleb, naerdakse välja.” (lk 86, Midori)

„/–/ ma olin alati soojusenäljas. Tahtsin kas või korragi ülevoolavat armastust tunda. /—/ No ja siis ma otsustasingi, et otsin ise endale inimese, kes mind aasta läbi kogu aeg sada protsenti armastaks. Umbes algkooli viiendas või kuuendas klassis otsustasin.”
„Võimas,” ütlesin mina imetlusega. „ No ja kas on ka tulemusi märgata?”
„Vaat see on üks keeruline asi,” ütles Midori ja jäi siis suitsu silmitsedes veidikeseks mõttesse. „Ilmselt ootasin ma liiga kaua ja nüüd nõuan midagi liiga täiuslikku. Seepärast ongi keeruline.”
„Täiuslikku armastust?”
„Seda mitte. Isegi mina ei nõua midagi niisugust. See, mida mina ihkan, on lihtlabane hellitamine. Täiuslik hellitamine. Näiteks – mina ütlen sulle, et ma tahan süüa maasikakooki, ja siis sina heidad kõik kõrvale ja jooksed mulle maasikakooki ostma. Siis tuled tagasi, hingeldad, et võta Midorikene, siin on sinu maasikakook, ja ulatad selle mulle, aga mina ütlen siis, et mul läks juba tuju üle seda süüa ja viskan selle aknast välja. Vaat see on see, millest mina unistan.”
„Mulle tundub küll, et sellel ei ole armastusega mingit pistmist,” ütlesin mina mõneti hämmeldunult. „Muidugi on. Sa lihtsalt ei saa aru,”ütles Midori. „On hetki, mil see on naiste jaoks jube oluline.”
„Maasikakoogi aknast alla viskamine või?”
„Just. /—/.” (lk 103-104, Midori)

„Mängi „Norra metsa” ka,”ültes Naoko. Reiko läks kööki ja tõi sealt õnnetoova kassi kujulise hoiukassa. Naoko võttis rahakotist sada jeeni ja pani sinna sisse. /–/
„Kui ma „Norra metsa” nõuan, siis pean siia sada jeeni panema,” ütles Naoko. „Mulle see lugu kangesti meeldib, sellepärast teemegi nii. Et ma palumisega piiri peaks.” /-/
„Vahel, kui ma seda lugu kuulan, muutun ma jube nukraks. Ma ei tea miks, aga mul on tunne, nagu ma eksleksin kuskil sügavas metsas,” ütles Naoko. „ihuüksinda, läbi külmunud, pime on ka ja mitte keegi mulle appi ei tule. Sellepärast ongi nii, et kui mina ei palu, siis Reiko seda ei mängi ka.” (lk 142-143, Naoko)

„/–/ Ma arvan, et me mõlemad peaksime rohkem oma emotsioone välja elama, nii mina kui sina. Nii et kui sa tahad neid tundeid kellegi peal välja elada, lase aga käia ja ela minu peal välja. Nii hakkame üksteistest paremini aru saama ka.”
„No ja mis siis saab, kui sa minust aru oled saanud?”
„Sa ei mõista kohe üldse,” ütlesin mina. „Siin ei ole küsimus üldse selles, mis saab või ei saa. Maailmas on igasuguseid inimesi. Mõnele meeldib rongisõiduplaanide jälgimine ja seda nad päev otsa teevadki. Mõni tahab tikkudest meetripikkust laevamudelit ehitada. Ma arvan, et ei ole üldse imelik, kui maailmas on kas või üks inimene, kes tahab sind mõista.”
„Nii et see on sul midagi hobitaolist?” ütles Naoko lõbustatult.
„Võib ka nii öelda. Tavalised arukad inimesed nimetavad seda armastuseks või sümpaatiaks, aga kui sina tahad seda hobiks kutsuda, siis olgu pealegi hobi.” (lk 181 Watanabe ja Naoko)

„See, mis meist korralikud inimesed teeb, on see, et me taipame, et meil kõik korras pole.” (lk 189, Reiko)

„…milliseid tõdesid me ka ei tunneks, ei ole võimalik ravida armastatu kaotamise kurbust. Mitte mingi tõde, mitte mingid tõsiasjad, ükskõik milline tugevus, ükskõik milline õrnus -  mitte miski ei suuda seda kurbust ravida. Ainus, mis me võime, on see kurbus lõpuni kurvastada ning sellest midagi õppida, ning see, mida me sealt õppinud oleme, ei aita meid järgmise etteennustamatu kurbuse puhul karvavõrdki.” (lk 339, Watanabe)

Teised arvavad:

Eksle surmani metsast välja
Industrial snowflake
Loterii
Noppeid raamatutest
Sehkendaja
Nuxxbooks
This Bird Has Flown – Haruki Murakami

 

 

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström
588 lk, Varrak, 2008, sarjast „Moodne aeg”.
Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.  

Võrratu teos. Ma polnud varem Murakami loominguga kokku puutunud ning tõesti suurepärane avastus. Kolades veidi interneti avarustes on näha, et see on insprireerinud paljusid.  Värvikaid tegelasi ja seiku leidub siin tõesti hulgaliselt.

Kassidega vestlev vanamees Nakata, taevast alla sadavad sardiinid…

„… Nakatal on kõva pea. Ega Nakata alati niimoodi kõva peaga pole olnud, aga lapsepõlves juhtus õnnetus ja pärast seda jäi Nakata rumalaks. Isegi kirjutada ei oska. Ei oska lugeda ei raamatuid ega ajalehti.” „No aga sina oskad näiteks kassidega rääkida…” (lk 58)

Oshima-san: „Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult  kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud.  Juuksed on pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui oleks tal järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Oshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.” (lk 42)
„Kui ma autoga sõidan, siis ma üritan võimalikult kiiresti sõita. Kui täiel kiirusel õnnetusse sattuda, siis juba sõrme lõikamise suguse pisikese haavaga ei piirdu. Kui tegemist on suure verejooksuga, siis pole tavainimestel ja hemofiiliahaigetel ellujäämise šansside osas erilist vahet. Nii on aus. Sured ausalt ja rahulikult, ilma oma pead vaevamata, et kuidas selle hüübivuse ja ma ei tea millega veel on./–/Ma ei näe võib-olla küll sedamoodi välja, aga tegelikult olen ma väga ettevaatlik inimene, kes riske ei võta. /–/ Peale selle tahaksin ma vaikselt üksinda surra, kui suremiseks läheb.” „Teiste inimestega koos suremine ei kuulu sinu elu valikute hulka, kas nii?” „Täpselt nii.” (lk 134-135)
„Kuid ehhki mu kehaehitus on naise oma, olen ma oma teadvuse poolt täielikult mees./–/ Vaimselt elan ma mehe elu./–/ Seksuaalsest orientatsioonist rääkides meeldivad mulle enam mehed. Nii et ma olen ühtaegu naine ja gei./–/” (lk 222, Oshima-san)

„See oli üks musta siidimütsiga pikakasvuline mees. Ta istus nahaga kaetud pöördtoolil, jalg üle põlve. Seljas tulipunane kitsalõikeline pikkade käistega kuub, mille all oli must vest. Jalas mustad säärikud. Püksid valge kui lumi ja kangesti liibuvad. Peaaegu nagu pikad aluspüksid.” (lk 154-155)

„Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ära /—/. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon. Aga siiski, ma ei ole päris Johnnie Walker. Tolle Inglise alkoholitootjaga ei ole mul mingit pistmist. Ma lihtsalt kasutan praegu omavoliliselt nende sildil olevat imidžit ja nime. Sest imidžit ja nime on ju hädasti vaja.” (lk 156)

 

 

 

„Toas puuduvad igasugused kaunistused, kuid seinal ripub üks väike õlimaal. Mererannal oleva noormehe realistlik pilt. Maal pole paha. Võib olla, et isegi kuulsa kunstniku maalitud. Noormees on kuskil 12-aastane. Valge müts päikese kaitseks peas, istub ta kipakal rannatoolil. Istub käsipõsakil, küünarnukk käetoe peal. Näol hõljumas pisut depressiivne, aga samas rahulolev ilme. Noormehe kõrval istub must saksa lambakoer, just nagu poissi valvates. Taustal paistab meri. Ka paar inimest on taustale joonistatud, kuid nad on nii väiksed, et nägu pole näha. Avameres paistab üks saar. Mere kohal heljub paar rusikasuurust pilve. See on suvine maastik.” (lk 213)

Raamatus esinevast laulust „Kafka mererannas” on tehtud ka lugejate poolt endi versioone, nt see, mis küll eriti ei kattu minu kujutlusega sellest loost.

„Kafka mererannas
Kui sina oled maailma veerel
Olen mina kustunud vulkaanikraatris
Ukse taga seisavad
Tähtedeta jäänud sõnad

Kuu valgustab magavat sisalikku
Taevast sajab tillukesi kalu
Akna taga seisavad
Kalestunud südamega sõdurid 

(refrään)

Mererannas toolil istub Kafka
Mõtleb maailma liigutavale pendlile
Kui sulgub südame õiekroon
Muutub liikumatusse määratud
Sfinksi vari noaks
Ja lõikub su unedesse

Uppunud neiu sõrm
Otsib kompides uksekivi
Kergitab sinist rüüserva
Ja vaatab Kafkat mererannas” (lk 281)

Veel katkeid raamatust:

„Vaid möödaminnes riivab käis… /–/ kuid seotud läbi elude. /–/ kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”  (lk 38)

„Ma olen vaba, mõtlen ma. Sulen silmad ja mõtlen hetkel selle üle, et ma vaba olen. Aga seda, mida vaba olemine tähendab, ma veel hästi ei mõista. Ainus, millest ma hetkel aru saan, on see, et ma olen ihuüksi. Olen ihuüksi võõras kohas. Just nagu üksildane maadeavastaja, kes on kaotanud kaardi ja kompassi. Kas vaba olemine seda tähendabki?” (lk 54)

„Kui vähenutika ajuga väga palju mõelda, hakkab pea lihtsalt valutama.” (lk 150)

„Mina ennustada ei oska, kas õnneks või õnnetuseks. Kui peaks tunduma, et ma teen pidevalt halbu ennustusi, siis tuleb see sellest, et ma olen loomult eriti kaine mõtlemisega realist. Mina räägin asjadest deduktiivselt, üldisest loogikast lähtudes. No ja see kõlab siis õnnetu ettekuulutusena. Miks? Aga sellepärast, et meid ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui tegelikkuseks saanud õnnetute ettekuulutuste ladestus. Võta ükskõik mis kuupäeva leht. Kui leht lahti teha ja heade ning halbade uudiste vahekorda vaadata, siis saab igaüks aru, et see nii on.” (lk 192, Oshima-san)

„Enamus meist otsib kogu oma armetu elu oma puuduvat poolt taga…” (lk 195)

„Kas pole selline muinasjutulaadne armastuslugu igav?” /–/ „Edasi tuleb kindlasti suur pööre.” „Täpselt nii,”/–/ „Selline on juba muinasjutu struktuur – suur pööre. Ootamatu areng. On olemas ainult üks õnn, kuid erinevaid õnnetuse tüüpe on mustmiljon. Just nagu Tolstoi ütles. Õnn on allegooria, õnnetus muinasjutt.” (lk 196)

„Seda, mis tunne on, kui sind ahistatakse, kui sügavalt see inimest haavab, teab ainult see, kes ise ahistamist kogenud on. Valu on isiklik asi ja pärast jäävad sellest isiklikud armid. Nii et õigluse ja võrdõiguslikkuse nõutamisel ei jää ma kellelegi alla. Aga see, mis mind palju enam häirib, on inimesed, kellel puudub kujutlusvõime. Või nagu T.S. Eliot ütleb, „tühjad inimesed”. Inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.” (lk 224-225 Oshima-san)

„Mitte inimesed ei vali oma saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on ehitatud. Ja nagu Aristoteles ütles, ei sünni nende teoste tragöödilisus iroonilisel kombel mitte kangelaste puudustest, vaid nende voorustest. Saad aru? Mida vooruslikumad nad on, seda suurematesse tragöödiatesse nad satuvad – mitte, mida puudulikumad nad on.” (lk 245)

„Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.” (lk 280)

„Kui luuletuse sõnad ei leia ettekuulutuslikku tunnelit lugeja ja autori vahel, siis on see teos luuletusena läbi kukkunud.”

„Aga pole vähe luuletusi, mis lihtsalt sellist nägu teevad,”/–/
„Täpselt nii. Seda inimteerida pole sugugi raske, kui vaid tehnika käpas on. Kui piisavalt sümbolistlikke sõnu kasutada, näeb iga asi luuletuse moodi välja.” (lk 301)

„Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär – kõik voolav ja ajutine. Ühte kohta igavesti ühel ja samal kujul paika jäämine ei ole võimalik. Kogu universum on üks suur transpordifirma.” (lk 355)

„… armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme. See on selline tunne, nagu siis, kui astud ühte armsaks saanud tuppa, mille juba ammu kaotanud oled. Väga loomulik tundmus. Sina pole esimene, kes seda tunneb, nii et patenti ei maksa selle peale võtta.” (lk 367)

„… enamus inimesi siin maailmas ei ihalegi vabadust. Nad ainult mõtlevad, et ihalevad. Kõik on tühipaljas illusioon. Enamus inimesi ei teaks, mida endaga suures hädas peale hakata, kui neile tõeline vabadus kätte anda.” (lk 390)

„See kõlab küll banaalselt, aga ega asjad juhtuvad siis, kui nad juhtuvad, nii et pole mõtet ette spekuleerida. Ja enamasti ei lähe asjad nii, nagu võiks arvata.” (lk 433)

„Jutuajamine on väga tähtis. Kes või mis su kaaslane ka ei oleks, alati on parem rääkida, kui rääkimata jätta.” (lk 440, Hoshino-san)

„Ah et kivi on siis sõnaaher…. Seda võis ta olekust muidugi arvata,” ütles Hoshino-poiss. „Et kivi-härra on meil napisõnaline ja ujumises äärmiselt vilets.” (lk 448)

„Inimene on sünni ja kasvamise kaudu ikka teatud kohta kinnistatud – muidugi teatud määral. Ma mõtlen, et inimese mõtteviis ja tunded on arvatavasti pinnavormide ja temperatuuri ja tuule suunaga seotud.” (lk 571-572 , Sada-san)

„Me kõik kaotame pidevalt midagi väga tähtsat./—/ Suuri šansse ja võimalusi, tundeid, mida tagasi ei saa. See ongi üks elu mõte. Aga meie peas – ma vähemalt arvan, et peas – on niisuguste asjade säilitamiseks üks pisike tuba. Kindlasti midagi niisugust nagu meie raamatukogu fondituba. Ja selleks, et oma südame täpset asukohta teada, peame me pidevalt selle toa kohta kataloogi pidama. Koristama, tuulutama, lilli kastma. Ehk teisisõnu, me elame igavesti omaenese raamatukogus.” (Oshima-san, lk 575)

Teised arvavad:
Ärge kartke kujutlusvõimet
Murakami nõuab lugejalt sihikindlust
Murakami, tšutike treaapiline kirjandus
Mineviku ja tuleviku katkematu ring
Sehkendaja
Segane maailm
Nopped raamatutest
Raamatutuba
Raamat ja Kuu
Raamatust lugesin
Hateruma
Nädala autor
The Guardian: Kill me or the cat gets it
The New Canon
A Life in writing

 

 

 

 

Mihhail Šiškin “Veenuse juus”

Kirjastaja kirjutab: vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa, kujundaja Dan Mikkin. Varrak, 2010.
Vene kirjanik Mihhail Šiškin on sündinud 1961. aastal Moskvas, viimased kümme aastat on ta elanud Šveitsis, kus tegutseb ka föderaalses immigratsiooniteenistuses põgenike küsitlemisel tõlgina, viimane asjaolu on tema enda sõnutsi ärgitanud kirjutama ka „Veenuse juust“. Teda peetakse Nabokovi ja Bunini traditsioonide jätkajaks vene kirjanduses ning ta on saanud „Vene Bookeri“ preemia romaani „Izmaili vallutamine“ eest. „Veenuse juus“ on talle toonud Rahvusliku Bestselleri ja Suure Raamatu preemia.
Käesolevas romaanis laseb Šiškin lugejal plaanipäraselt süüvida erinevatesse ajaloolistesse ja geograafilistesse olukordadesse: tegevus toimub kodusõjaaegsel Venemaal, tänapäeva Euroopas ja koguni muistses Pärsias. Teose tegelaste saatused põimuvad täiesti ootamatul kombel, nende teetähiseks elus on armastus: õnnelik, dramaatiline, mitmesugune. „Kui armastus on kord olnud, ei kao see mitte kunagi“ – see on raamatu leitmotiiv.

EPL, 30.07.2010, Andres Laasik: „Šiškini tundepeen teos on mõeldud nõudlikule lugejale ja on nõudlik ka lugeja enda suhtes.“
Tundub, et mina kui lugeja ei vastanud nendele nõudmistele…või siis lihtsalt see polnud päris „minu teetass“.

Teised arvavad:
Klassikaraadio saade „Uus raamat“
Nopped raamatutest
Meelevalla

 

Nicole Krauss “Armastuse ajalugu”

Kirjastaja kirjutab: autor Nicole Krauss, inglise keelest tõlkinud Kaisa Kaer. Varrak, 2009.
“Armastuse ajalugu” on kummastavalt ilus romaan kahest inimesest, kelle elud on kokku põimunud nii keerulisi teid pidi, et isegi raamatu viimasel leheküljel ei suuda lugeja lõplikult mõista, mis siis õieti juhtus…
See on liigutav lugu üksindusest ning vajadusest täita tühimikku, mille jätab kaotatud armastus. Raamatu tegevus toimub 60 aasta jooksul, ulatudes tagasi natside poolt okupeeritud Ida-Euroopasse ja jõudes tagasi tänapäeva New Yorki.
Leo Gursky on pensionil olev Poolast pärit lukksepp, kes põgenes sõja ajal New Yorki. Tema viimased eluaastad on kantud üksindusetundest, murest selle pärast, et ta võib ühel päeval surra, ilma et keegi tema kadumist üldse tähele paneks. 14-aastane Alma Singer püüab iga hinna eest säilitada mälestust oma surnud isast ja samal ajal kergendada ema kaotusevalu ja depressiooni.
Lisaks Gurskyle ja Almale võib raamatu üheks peategelaseks pidada kirjutamist. Raamat, mille Gursky aastate eest kirjutas ja mille teekond eraldi tegevusliini moodustab, kannab samuti nime „Armastuse ajalugu“. Aegamisi avanev raamat heidab ühtlasi valgust Gursky kujunemisele ja mõjule, mida see oma lugejaile avaldab. Tema olmekoomika ja pealtnäha pisut naeruväärse oleku tagant hakkab tasapisi välja kooruma sügavalt liigutav väärikus ja meelekindlus. „Armastuse ajaloo“ katkendid omakorda on õhulised ja õrnad. Krauss liigub enesekindlalt eri häälte vahel, teismeline ja kohmakas, kuid terane Alma mõjub sama paeluvalt kui pealtnäha kibestunud, ent siiski lootusrikas Gursky. Seega kasvab ka põnevus sedamööda, kuidas eri lood ja tegelased üksteisele lähenevad.
Loo edenedes hakkab lugejale vaikselt selguma Leo Gursky ja Alma seotus ning nende kahe üksildase hinge meeleheite suurus ja võimalik lunastus… 

Tsitaate raamatust:

„Ma mõtlen tihti, kes on viimane inimene, kes mind elusana näeb. Kui ma peaksin kihla vedama, teeksin panuse kulleripoisile Hiina kiirtoidukohast. Ma tellin toitu koju neljal õhtul seitsmest. Kui ta tuleb, teen ma rahakoti otsimisest alati suure etenduse. Ta seisab uksel, rasvane kott peos, samal ajal kui mina mõtlen, kas see ongi see õhtu, kus ma söön kevadrulli lõpuni, ronin voodisse ja saan une pealt südamerabanduse.
Ma katsun sihilikult teha nii, et mind nähakse. Mõnikord väljas olles ostan ma mahla isegi siis, kui mul janu ei ole. Kui poes on palju inimesi, lähen isegi nii kaugele, et pillan oma mündid põrandale laiali, kahekümne viie ja kümnesendised igas suunas veeremas. Ma laskun põlvili. Minu jaoks on põlvililaskumine väga vaevarikas ja veel vaevarikkam on püstitõusmine. Aga siiski. Vahest näen ma välja nagu tola. Ma lähen spordijalatsite poodi ja küsin: Milliseid tosse teil on? Müüja silmitseb mind nagu vaest tobu, kes ma olengi, ja juhatab mind nende ainsa paari mugavate Rockportsi jalatsite juurde, mis on mingis toretsevalt valges toonis. Ei, ütlen ma, sellised on mul juba olemas, ja siis suundun ma Reebokite juurde ja valin välja midagi, mis isegi ei sarnane kingaga, vaid vahest veekindla saapaga, ja küsin suurust number nelikümmend. Poiss vaatab mind uuesti, hoolikamalt. Ta vaatab mind pikalt ja tähelepanelikult. Number nelikümmend, kordan ma soonilist jalatsit hoides. Ta vangutab pead ja läheb laoruumi küsitut tooma, ja selleks ajaks, kui ta tagasi tuleb, koorin ma sokke jalast. Ma käärin püksisääred üles, vaatan alla nende nõtrade asjanduste, oma labajalgade poole, ja möödub piinlik hetk, mille jooksul saab selgeks, et ma ootan, et ta saapad nende otsa paneks. Ma ei osta kunagi. Ma soovin vaid seda, et ma ei sureks päeval, mil mind ei nähtud.“ (lk 5-6)

„Elas kord üks poiss, kes armastas ühte tüdrukut ja tema naer oli küsimus, millele ta tahtis terve elu vastata.“ (lk 15)

Teised arvavad:
„Armastuse ajalugu” – põnev, ent liiga keeruline peegelkaleidoskoop (EPL, 6.03.2010)
KÄTLIN KALDMAA: Mees astub tuppa, armastuse ajalugu kaenla all (EPL, 2.09.2006)
Sehkendaja
Mõned tsitaadid
NY Magazine Book Review
MostlyFictionBook Reviews
Scooter Chronicles

 

Frederic Beigbeder “Armastus kestab kolm aastat”

Kirjastaja kirjutab: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar. Sari “Moodne aeg”. Varrak, 2008.
Frédéric Beigbeder (s 1965) hakkas romaane kirjutama töö kõrvalt reklaamiagentuuris. “Armastus kestab kolm aastat” (1997) on tema kolmas romaan, mis tõi autorile esimese kuulsuse. Tänaseks on Beigbederi kontol kokku seitse romaani, mis on teinud temast ühe tänapäeva kõige loetuma ja kõmulisema prantsuse kirjaniku. Beigbederi romaanide peategelased on pea eranditult praegusaegsed prantsuse mehed, kes elavad pidevas naudinguihas ja hirmus läbi kukkuda. Nende elu täidavad ööklubid, kaunid ja üha vahelduvad naispartnerid, kokaiin, alkohol, kustutamatu kuulsusejanu ja soov teistest parem olla. Romaani “Armastus kestab kolm aastat” minajutustaja räägib oma purunenud armastusloo ja selgitab enda sentimentaalseid tõekspidamisi, mille seas esikohal on tõdemus: armastus saab kesta vaid kolm aastat.

Arrogantne, kohati lahmiv ja banaalne, kuid aeg-ajalt ka tabav ja teravmeelne.

Tsitaate raamatust:

“Kõigepealt aasta aega kirge, siis aasta õrnust ja viimaks aasta tüütust.”

“Armastus on ette kaotatud võitlus. Alguses on kõik ilus, koguni teie ise. Te ei mäleta, et oleksite kunagi varem nii sügavalt armunud olnud./–/ Ühe aasta vältel pole elu muud kui päikesepaisteliste hommikute jada, isegi sel pärastlõunal, kui sajab lund. /–/ Teisel aastal hakkavad asjad muutuma. Ühtäkki olete õrn. /-/ Mõistate oma naist “poolelt sõnalt” – milline ühtekuulumisrõõm! /-/ Seksite aina harvemini ja usute, et sest pole hullu. Olete veendunud, et iga päevaga muutub teie armastus kindlamaks, samal ajal kui maailma lõpp juba läheneb. Kaitsete abielu oma vallaliste sõprade ees, kes teid enam ära ei tunne./–/ Kolmandal aastal…/./ Te ei räägi enam oma naisega. Veedate tunde koos temaga restoranis, kuulates, millest räägivad naaberlaudade inimesed. Käite väljas üha tihedamini, see annab ettekäände mitte seksida. Peagi jõuab kätte hetk, mil te oma abikaasat enam sekunditki välja ei kannata, kuna olete armunud teisesse. /–/”

“Esimesel aastal ostetakse mööblit. Teisel aastal paigutatakse mööblit ümber. Kolmandal aastal jagatakse mööbel omavahel ära.”
“Keskkonnas, milles ma elan, ei püstitata endale enne kolmekümnendat eluaastat ühtegi küsimust. Ja kui see aeg kätte jõuab, on vastuste andmiseks mõistagi juba liiga hilja.”

“Abielu tähendab kaaviari igaks söögikorraks. Küllastumist sellest, mida te iiveldamiseni jumaldate.“

„Armastuse puhul on ainsaks küsimuseks: millisest hetkest alates hakatakse valetama? Olete te ikka koju jõudes alati nii rõõmus, kui leiate ühe ja sama inimese ennast ootamas? Kui ütlete talle “ma armastan sind”, kas mõtlete seda alati tõsiselt? Millalgi saabub tahes-tahtmata hetk, kui peate ennast sundima. “

“Kolme aasta möödudes on ühele paarile avatud kolm teed kinnitamaks oma armastuse lõppu: tuleb kas lahku minna, endid ära tappa või lapsi tegema hakata.”

„Armastus kellegi vastu, kes ka teid armastab, tuleneb nartsissismist. Armastus kellegi vastu, kes teid ei armasta – vaat see tuleb armastusest.“

„Tuleb otsustada: kas kellegagi koos elada või teda ihaldada. Ei saa ihata seda, mis on, see on loomuvastane. Just seetõttu lagunevadki ilusad abielud koost mõne täiesti juhusliku sekkuja pärast.“

„Armastuse kogu häda näib seisnevat selles: kui õnnelik olemiseks on vaja turvatunnet, siis armunud olemiseks on vaja turvatunde puudumist. Kui õnn püsib usaldusel, siis armastus nõuab kahtlusi ja rahutust. Ühesõnaga: jämedalt võttes on abielu mõeldud selleks, et saada õnnelikuks, mitte aga selleks, et jääda armunuks. Ja armumine omakorda pole just parim viis leida õnne. /–/ abielu segab kokku asju, mis üksteisega eriti ei klapi. /-/ Õnnelikku armastust ei ole olemas.“

“…kui  teie naisest on saamas teie sõbranna, on aeg teha mõnele sõbrannale ettepanek saada teie naiseks”

“Olukord armastuses muutub tõeliselt murettekitavaks, kui pornofilmilt pudikeelele üle minnakse. Kui selle asemel et ütelda: “Ma põrutan sulle põske, väike liburaisk” hakatakse ütlema: “tupsununnu paikesekene, tee mulle kõdi-kudi”, on ülim aeg häirekella lüüa.“

“Üksiolemisest on saanud häbiväärne haigus. Mispärast põgenevad kõik üksinduse eest? Sest üksindus kohustab mõtlema. Meie päevil ei kirjutaks Descartes enam: “Mõtlen, järelikult olen olemas.” Ta ütleks: “Olen üksi, järelikult mõtlen.” Mitte keegi ei soovi üksindust, kuna see jätab liialt palju aega mõtiskeluks. Ning mida rohkem me mõtleme, seda targemaks saame ja seda süngemaks jääme?”

“… kui tahad et ta [armastus] kestma jääks, tuleb sul korralikult igavlema õppida. Tuleb leida inimene, kellega on hea teineteisele pinda käia. Kuivõrd igavest kirge pole olemas, püüelgem siis vähemalt talutava tüütuse poole”

“Mida kirglikum sa püüad olla, seda rängemini pettud, kui see otsa saab. Hoopis tüütust on tarvis otsida, siis võid alati üllatunud olla, et sul tõeliselt villand ei saa.“

“Varemalt pidasid abielud mööduvatele tujudele vastu. Tänapäeval on abielud ise mööduvad tujud. Ühiskond, mille keskele oleme sündinud, rajaneb egoismil. Sotsioloogid nimetavad seda individualismiks, kuigi on olemas ka lihtsam sõna: me elame üksinduse ühiskonnas. Enam pole olemas ei perekondi, ei külaühiskonda ega jumalat. Kõigist neist ängistusist on me eelkäijad meid vabastanud ning pannud nende asemel mängima televiisori. Oleme iseeneste hoolde jäetud ning võimetud huvituma ükskõik millest peale meie endi naba.”

„Müüre ehitatakse selleks, et end kaitsta, kuid ühel heal päeval saab neist müüridest vangla“

“Hämmastav pole mitte see, et me elu on näitemäng, vaid see, et seal on nii vähe erinevaid tegelaskujusid.”

„Armunud ollakse sellest päevast alates, kui pigistatakse hambapastat veel kellegi harjale peale enda oma.“

veel tsitaate
ja veel…
Teised arvavad:
matšolikult plärtsuv, aga mõtteterav  (Õhtulehe raamatublogi)
„Frédéric Beigbeder: armastus kestab, kuni sa leiad uue ja parema voodikaaslase“ (EPL; 29.02.08)
moodne aeg käib alla (PM, 9.04.08)
kuribarbie.blogspot.com

 

David Abbott “Klaverimängija”

Kirjastaja kirjutab: Inglise keelest tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme, kujundanud Dan Mikkin. 192 lk, kõva köide, sari „Moodne aeg“, 2011
Tundub, et raamatu peategelasel Henry Cage’il pole elult enam palju soovida – ta on jõukas ja edukas ärimees, kes on jäänud pensionile, et tegeleda oma lemmikharrastustega. Ometi satub ta ootamatute sündmuste keerisesse. Üks neist saab alguse aastatuhande vahetuse pidustuste käigus, kus Henry põrkab Westminsteri sillal kokku sadistliku psühhopaadi Coliniga, kes hakkab teda jälitama. Samal ajal saab Henry teada, et ta endine naine Nessa on Ameerikas vähki suremas ning lisaks üritab mees taastada suhteid temast võõrdunud pojaga.
Raamatus hargneb lahti haarav ja liigutav lugu inimsuhete haprusest, juhuste mõjust ja sellest, kuidas väikesed vead inimloomuses võivad kujundada meie saatust.
Lõikava irooniaga pikitud, samas ääretult siiras teos, kus igal sõnal on kaal. Nagu peategelane, on ka romaani autor David Abbott reklaamiguru. Reklaamindusest erru läinud Abbott on ohtralt reklaamiauhindu pälvinud ning büroo Abbott Mead Vickers BBDO rajaja.

Raamat, mis ei tekitanud mingeid meeldejäävaid emotsioone.

Ka teised ei jaga eriti rohkelt kiitust:

Varraku raamatublogi
Õhtulehe raamatublogi
loterii
sehkendaja
Pildikesi ühe eduka ja üksiku vanamehe elust

intervjuu autoriga