Hermann Hesse „Peter Camenzind”

Kirjastaja kirjutab: Peter Camenzind on väikeses Šveitsi külas sündinud noormees, kes lahkub isakodust ja läheb ülikooli õppima. Ta ei taha valida rutiinset akadeemilist karjääri ja asub mööda ilma rändama. Camenzindi teele jäävad nii looduskaunid paigad kui ka lõbustuskohad, samavõrd oluline on ka tema vaimne teekond eneseleidmiseni.
“Peter Camenzind” on Hermann Hesse autobiograafiliste sugemetega debüütromaan, mis ilmus 1904. aastal. Sarjast „Punane raamat“, Tänapäev, 2007

Katkeid raamatust:

„Muide, pole midagi tulutumat kui järelemõtlemine kellegi üle, keda sa armastad. Sellised mõttekäigud on nagu teatavad rahva- ja sõdurilaulud, kus esineb tuhandeid asju, kuid refään pöördub kangekaelselt tagasi sealgi, kuhu ta üldse ei sobi.” (lk 56-57)

„Ah, armastus pole selleks, et meid õnnelikuks teha. Ma arvan, et ta on olemas selleks, et meile näidata, kui tugevad me võime olla kannatuses ja selle kandmises.” (lk 59)

„Kes on nii vahva kui tema? Kes on nii jaunis, fantastiline, pöörane, rõõmus ja raskemeelne? Ta on kangelane ja võlur. Ta on võrgutaja ja Erose vend. Ta suudab võimatut; vaesed inimsüdamed täidab ta ilusate ja imeliste luuleteostega. Minust, erakust ja talupojast, tegi ta kuninga, luuletaja ja targa. Tühjaks jäänud elupaate koormab ta uute saatustega ja karile jooksnuid ajab suure elu tõtakasse hoovusse tagasi.
Selline on vein.“ (lk 62-63)

„Paljud ütlevad, et nad „armastavad loodust”. See tähendab, et neile pole vastumeelt olukorrale vastavalt looduse väljapakutud võludel endale meeldida lasta. Nad lähevad loodusesse ja rõõmustavad maa ilu üle, tallavad aasad ära ja kisuvad lõpuks terve hulga lilli üles ning murravad oksi, et neid peagi minema visata või näha neid kodus närbumas. Nii armastavad nad loodust. Neile meenub see armastus pühapäeval, kui on ilus ilm, ja neid liigutab siis nende hea süda. Neil ju poleks seda vaja, sest „inimene on looduse kroon”. Oo jaa, kroon! „ (lk 89-90)

„Ma tundsin ilma erilisema kahetsuseta, et olen noorusaegadest välja kasvanud ja jõudmas küpsesse ikka, mil õpitakse omaenda elu vaatlema lühida teelõiguna ning iseennast rändurina, kelle kulg ja lõplik kadumine maailma suurt ei loksuta ja teda kinni ei pea. Sul on sinu elusiht, on oma lemmikunistus, kuid sa ei tunne ennast ilmaski asendamatuna, ning teel olles lubad endale tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle.” (lk 105)

Teised arvavad:

Heinsaar ja Hesse sulasid ühte
1year100books.wordpress.com
Ecopunks
Peter Camenzind and its enduring relevance

 

Jevgeni Zamjatin “Meie”

Kirjastaja kirjutab: Raamatu tegevus toimub totalitaarses tulevikuühiskonnas, mille nimi on Ühtne Riik. Kõrgeim juht Heategija pakub alamatele turvatunnet ja materiaalseid hüvesid, aga mitte vabadust. „Meie” peategelane D-503, matemaatik ja insener, kellel teiste kodanike kombel on nime asemel ainult number. Jevgeni Zamjatini (1884-1937) ainus romaan „Meie” on üks maailmakirjanduse kuulsamaid antiutoopiaid, mis oli eeskujuks ka George Orwelli raamatule „1984”. Jevgeni Zamjatin sai loa Nõukogude Liidust lahkuda 1931. aastal ja elas surmani vaesuses Pariisis. Sarjast Punane raamat. Tänapäev 2006

 

Katkeid raamatust:

”…tal on keele kiirus valesti arvestatud, keele sekundkiirus peab alati olema veidi väiksem mõtte sekundkiirusest, ammugi ei tohi see olla vastupidi.” (lk 12)

”Ma pean võimalikus, et paiksusega kohanemine ei tulnud kergesti ega otsekohe. Kui Kahesaja-aastase sõja ajal kõik teed hävisid ja kasvasid rohtu, küllap tundus siis esialgu väga ebamugav elada linnades, mida üksteisest lahutas roheline tihnik. Aga mis sellest! Pärast seda, kui inimesel oli saba ära kukkunud, ei õppinud ta arvatavasti ka otsekohe kärbseid ilma saba abita eemale peletama. Ja alguses igatses ta kahtlemata oma saba taga. Aga praegu – kas te suudaksite ette kujutada, et teil on saba? Või: kas te suudaksite end ette kujutada tänaval – alasti, ilma ”pintsakuta” (võimalik, et te käite ikka veel ringi ”pintsakutega”)? Niisamuti on lugu siin: ma ei suuda ette kujutada linna, mida ei ümbritseks Roheline Müür, ei suuda ette kujutada elu, mida ei hoia koos Käsulaua numbrite raam.” (lk 14)

”Igal hommikul, kuuerattalise täpsusega, ühel ja selsamal tunnil, ühel ja selsamal minutil – meie, miljonid, tõuseme kui üks mees. Ühel ja selsamal tunnil me alustame ühtsete miljonitena tööd – ja lõpetame ühtsete miljonitena. Sulades kokku ühtseks miljonikäeliseks kehaks, me tõstame ühel ja selsamal Käsulaua määratul sekundil lusikad suu juurde – ühel ja selsamal sekundil lähme jalutamiskäigule, siseneme auditooriumi või Taylori-harjutuste saali, suigune unne…

Ma olen täiesti avameelne: õnneülesande absoluutselt lõplikku lahendust ei ole veel meilgi: kaks korda päevas – kellaaegadel 16-17 ja 21-22 – pudeneb ühtne võimas organism üksikuteks rakkudeks: need on Käsulaua määratud Isiklikud Tunnid.” (lk 15)

”Ja siis see – kas pole absurdne, et riik (ja ta veel julges end riigiks nimetada!) võis jätta igasuguse kontrollita seksuaalelu. Kes iganes, millal ja kui palju tahtis… Täiesti ebateaduslikult, just nagu loomad. Ja nagu loomad, sünnitasid nad pimesi lapsi. Kas pole naeruväärne: tunda taimearetust, kanaaretust, kalaaretust (meil on olemas täpsed andmed, et see kõik oli neile teada) ja ometi mitte jõuda selle loogilise astmestiku viimase astme – lastearetuseni. Suutmata mõttega küündida meie Emaduse ja Isaduse Normideni.” (lk 16)

”Armastus ja nälg valitsevad maailma” (lk 24)
”Eks ole ju selge: õndsus ja kadedus on selle murru lugeja ja nimetaja, mida kutsutakse õnneks.” (lk 24)
”On loomulik, et kui Ühtne Riik oli alistanud Nälja (algebraliselt = väliste hüvede summa), alustas ta pealetungi teisele maailma valitsejale – Armastusele. Lõpuks saavutati võit ka selle stiihia üle, st. ta organiseeriti, matematiseeriti ja umbes kolmsada aastat tagasi kuulutati välja meie ajalooline Lex sexualis: ”Igal numerusel on õigus – kui seksuaalannile – mis tahes teisele numerusele.
Edasi on juba puhas tehnika. Teid uuritakse hoolikalt Seksuaalbüroo laborites, määratakse täpselt suguhormoonide sisaldus veres – ja kavandatakse teile vastav Seksuaalpäevade tabel. Seejärel te esitate avalduse, et soovite oma päevadel kasutada seda-ja-seda numerust (või seda-ja-seda), ja saate ettenähtud talgoniploki (roosa). Ja ongi kõik.” (lk 24)

”…meieni jõudnud kirjelduste põhjal kogesid muistsed midagi selletaolist oma ”jumalateenistuste” ajal. Kuid nemad teenisid oma mõttetut käsitamatut Jumalat – meie teenime mõttekat ja kõige täpsemal moel käsitatavat; nende Jumal ei andnud neile midagi peale igaveste, vaevarikaste otsingute; nende Jumal ei mõelnud välja midagi targemat kui tuua ennast teadmata põhjusel ohvriks – meie jälle toome ohvri oma Jumalale, Ühtsele Riigile – rahuliku, läbimõeldud, aruka ohvri. Jah, see oli pidulik liturgia Ühtse Riigi auks, mälestus Kahesaja-aastase sõja kannatusepäevadest ja – aastatest, suursugune võidupüha, mis tähistab kõikide võitu üksiku üle, summa võitu ühe üle…” (lk 46-47)

”Hävitada kiiresti vähesed on arukam kui anda paljudele võimalus ennast hukutada – mandumisest rääkimata – ja nii edasi.” (lk 55)

”Teadmine, mis on absoluutselt kindel selles, et ta on eksimatu – see on usk.” (lk 59)

”Neile kahele paradiisis – pakuti valikut: kas õnn ilma vabaduseta – või vabadus ilma õnneta; kolmandat pole antud. Nemad, tolvanid, valisid vabaduse – ja mis oli tulemus? Selge see – igatsesid sajandeid ahelate järele. Ahelate järele – saage aru – sellest see maailmavalu. Sajandeid!” (lk 61)

”… kõrgeim inimeses on mõistus ja selle töö seisneb nimelt lõpmatuse pidevas piiristamises, lõpmatuse tükeldamises mugavateks, kergestiseeditavateks portsjonideks – diferentsiaalideks.” (lk 65)

”Korrutustabel on targem, absoluutsem kui muistne Jumal: ta ei eksi mitte kunagi – saage aru – mitte kunagi. Ja pole kedagi õnnelikumat arvudest, sest nad elavad korrutustabeli igaveste, rangelt korrapäraste seaduste järgi. Ei kõhklusi ega eksimist. Tõde on üksainus, ja tõe tee on üksainus; ning see tõde on – kaks korda kaks, ja see tõe tee on – neli. Ja kas poleks absurdne, kui need õnnelikult, ideaalselt korrutatud kahed hakkaksid mõtlema mingist vabadusest, st ilmselgelt – veast. ” (lk 67)

”Ju siis armastad. Kardad – sest see on sinust tugevam, vihkad – sest sa ei saa seda endale alistada. Sest armastada saabki ju ainult alistamatut.” (lk 71)

”… kõik ülev on lihtne; saage aru: vankumatud ja igavesed on ainult aritmeetika neli reeglit. ” (lk 112-113)

”Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena – nagu aero. Ringid on mitmesugused – kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi – ja jälle on null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde – jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale – ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null.”(lk 113)

”Mõistagi ei sarnane see muistsete ajal toimunud organiseerimatute valimiste korralagedusega, kui – naljakas öeldagi – kui koguni valimiste tulemused polnud ette teada. Ehitada riiki täiesti arvestamatute juhuste varal, pimesi – mis võiks olla mõttetum?” (lk 133)

”Räägitakse, et muistsete valimised olevat toimunud kuidagi salaja, nad olevat varjanud end kui vargad; mõned meie ajaloolased väidavad koguni, et nad olevat tulnud valimispidustustele hoolega maskeeritult.” (lk 133)

”Meil aga pole midagi varjata ega häbebeda: meie pühitseme valimisi avalikult, ausalt keset päeva. Ma näen, kuidas kõik hääletavad Heategija poolt; kõik näevad, kuidas hääletan Heategija poolt mina, ja kuidas saaks see üldse teisiti olla, kui ”kõik” ja ”mina” – see on üksainus ühtne MEIE. /–/ Sest kui koguni oletatda võimatut, st mingit dissonantsi tavalises monograafias, siis on ju Hoidjad siinsamas, meie ridades: nad saavad otsekohe kindlaks teha eksiteele sattunud numerused ja päästa nad edaspidistest valedest sammudest ning samas Ühtse Riigi – nendest endist.” (lk 134)

”Inimene on nagu romaan: kuni päris viimase leheküljeni pole teada, kuidas see lõpeb. Muidu ei tasukski ju lugeda…” (lk 156)

”Kas te usute seda, et te surete? Jah, inimene on surelik, mina olen inimene: järelikult olen ma… Ei, see pole see: ma tean, et te seda teate. Ma küsin hoopis: kas teil on olnud juhust sellesse uskuda, jääda seda lõplikult uskuma, mitte mõistuse, vaid kehaga, tajuda, et ükskord need sõrmed, mis hoiavad sedasama lehekülge – on kollased ja jääkülmad.
Ei: muidugi ei usu te sellesse – ja seepärast pole seniajani hüpanud kümnendalt korruselt alla sillutisele, seepärast sööte, keerate lehekülge, ajate habet, naetatate, kirjutate – seniajani…” (lk 179)

”Varem ma ei teadnud – aga nüüd tean, ja teie teate: naer võib olla mitut värvi. See on teie sees sündinud plahvatuste kauge kaja: need võivad olla punased, sinised, kuldsed pidupäevaraketid – ja võivad olla õhkulennanud inimkeha riismed…” (lk 212)

Teised arvavad:

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
ALEKS LANGE: Jevgeni Zamjatini “Meie” – Orwelli inspireerija
Veel arvamusi

 

Albert Camus “Võõras”

Kirjastaja kirjutab:Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alzheerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.
Sari Punane raamat. Tänapäev, 2003. Originaali pealkiri L’étranger

1937. aastal, kui Camus alles „Õnnelikku surma“ kirjutas, pani ta paberile esimesed märkmed teoseks, millest hiljem sündis romaan „Võõras“: „Jutustus. Mees, kes ei taha ennast õigustada. Ta eelistab arusaama, mis teistel temast tekib. Ta tapab, olles üksi teadlik oma tõest. Sellise lohutuse tühisus.“ (järelsõnas, lk 100)

Katkeid teosest:

„Ülekuulamine algas. Ta ütles kõigepealt, et mind on kirjeldatud kui vaikset ja endassetõmbunud inimest, ja ta tahab teada, mis mina sellest iseloomustusest arvan.

„See on sellepärast, et mul pole kunagi midagi erilist öelda,“ vastasin. „Parem olen siis vait.“ (lk 53)

„Olin küll lugenud, et vangis kaotavat inimene pikapeale ajataju. Aga varem ei olnud sellel minu jaoks erilist sisu. Ma ei mõistnud siis, et päevad võivad olla korraga pikad ja lühikesed. Pikad elada, seda küll, aga nii tühjad, et hakkavad lõpuks üksteisega kattuma. Nad kaotavad oma nime.“ (lk 63-64)

„Milles seda meest lõpuks süüdistatakse,/–/kas selles, et ta mattis oma ema, või selles, et ta tappis inimese?“ (lk 74)

„Ma ju teadsin, et pole eriti tähtis, kas sured kolmekünme- või seitsmekümneaastaselt, sest igal juhul elavad teised mehed ja naised ikkagi edasi, ja seda veel tuhandeid aastaid. Mis võib veel selgem olla! Surema pean ikkagi mina, olgu nüüd või kahekümne aasta pärast. /–/ Sellest hetkest peale, kui oled surnud, pole enam tähtis, kuidas ja millal sa surid – see on päevselge.“ (lk 87)

„Mõtlesin ka, et võib-olla on ta haige või surnud. Seegi oleks asjade loomulik käik. Kuidas ma aga oleksin võinud seda aimata, sest peale meie kehade, mis nüüd olid lahutatud, ei sidunud meid miski ega meenutanud teineteisele. Muide, kui see nii oleks olnud, oleks Marie mälestus jätnud mind ükskõikseks. Surnuna ei huvitanud ta mind enam. Pidasin seda päris loomulikuks, nagu ma ka väga hästi mõistsin, et inimesed mind pärast mu surma unustavad. Neil pole minuga siis enam midagi peale hakata. Ma ei saa isegi öelda, et see mõte mulle valu oleks teinud.“ (lk 88)

„Esimest korda üle väga pika aja mõtlesin emale. Mulle näis, et mõistan, miks ta oma elu lõpul võttis endale „peigmehe“, miks ta mängis kõige uuestialgamist. Seal, ka seal, selles vanadekodus, kus elud kustusid, oli õhtu nagu mingi nukker hingetõmbeaeg. Nii surma lähedal oli ema end tundnud vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. Kellelgi, mitte kellelgi pole õigust teda taga nutta. Ja minagi tundsin end valmis kõike uuesti läbi elama. Nagu oleks see suur viha puhastanud mind halvast ja uhtunud minema kogu lootuse, avasin end selles tulede ja tähtedega kirjutatud öös esimest korda maailma hellale ükskõiksusele.“ (lk 93)

Teised arvavad:

Albert Camus – oma ja võõras

MMX MMXI

 

Milan Kundera “Teadmatus”

Kirjastaja kirjutab: “Teadmatus” on üks Milan Kundera uuemaid romaane. Tegevuse keskmes on tšehhi põgenikud, kes pärast aastakümnetepikkust eemalolekut naasevad kodumaale. Elu välismaal pole olnud kerge, nad on kaotanud sideme oma sugulaste ja kodumaaga, alustanud välismaal nullist. Kodumaale naasmine on mitmes mõttes problemaatiline: nad küsivad endalt, kas üldse minna tagasi ja mida on alles sellest, mida nad mäletavad? Kas kodumaa on nende sünnimaa või nüüdseks see riik, kuhu nad põgenesid? Kuidas suhtuvad tagasitulijatesse kodumaale jääjad? Teisalt on “Teadmatus” ka lugu inimsuhetest, kahest kadunud abielust ja ühest juhuslikust kohtumisest.
Milan Kundera (s. 1929) elab praegu Pariisis. Ta on üks kaasaja tuntumaid kirjanikke, kelle teostest on eesti keeles varem ilmunud “Olemise talumatu kergus”, “Surematus”, “Nali” jt raamatud.
Sari Punane raamat. Tänapäev 2006. Originaali pealkiri L’ignorance.

Katkeid raamatust:

„Kreeka keeles on tagasitulek nostos. Algos tähendab kannatust. Nostalgia on niisiis kannatus, mille põhjustab täitumata iha tagasi minna.“ (lk 7)

„Kõik ennustused eksivad, see on üks vähestest asjadest, milles inimesed kindlad võivad olla. Aga kui need ka eksivad, räägivad need tõde nende kohta, kes neid välja ütlevad, mitte nende tuleviku, vaid nende oleviku kohta.“ (lk 13)
„… me parandame oma tundeid, kui tunded on eksinud. Kui ajalugu on neist lahti öelnud.“ (lk 35)

„Alles hiljuti vaidlesid kõik omavahel, igaüks tahtis tõestada, et tema oli vana korra all rohkem kannatanud kui teised. Kõik tahtsid, et teda peetakse ohvriks. Aga need kannatuse võistlused on lõppenud. Tänapäeval uhkustatakse eduga, mitte kannatustega.“ (lk 35)

„Just nende hetkedel, kui ta eelmise armastuse igatsus seguneb uue armastuse üllatustega, tunneb ta kõige selgemalt, kuidas ilu temasse tungib. Endise kallima sekkumine loosse, mida ta parajasti läbi elab, pole tema jaoks salajane truudusetus, vaid suurendab veelgi tema kiindumust selle vastu, kes ta kõrval kõnnib.

Vanemana näeb ta neis sarnasustes inimeste kahetsusväärset ühetaolisust (kes peatuvad suudlemiseks samades kohtades, kellel on sama maitse riietuse suhtes, kes meelitavad naist sama metafooriga) ja sündmuste tüütut monotoonsust (mis on ainult sama asja igavene kordumine). Aga oma teismeeas võtab ta neid kokkusattumisi kui imet, püüdes ahnelt nende tähendusi lahti seletada. Asjaolu, et ta praegune kallim sarnaneb veidral moel eelmisega, muudab ta veelgi erakordsemaks, veelgi omapärasemaks ja tüdruk usub, et poiss on talle saladuslikul moel ette määratud.“ (lk 66)

„Kui väsitav on truudus, mille allikaks pole tõeline kirg.“ (lk 67)

„Elul, mille oleme selja taha jätnud, on halb komme varjust välja tulla, meie peale kaevata, meile kohtuprotsesse korraldada.“ (lk 74)

„Igavik on aeg, mis on peatunud, mis on liikumatuks jäänud. Tulevik muudab igaviku võimatuks.“ (lk 85)

„Inimene, kes suudaks täiel jõul elada kaks korda kauem, ütleme siis sada kuuskümmend aastat, ei kuuluks samasse liiki kui meie. Elus poleks midagi samamoodi, ei armastus, ambitsioonid, tunded, igatsus, mitte midagi. Kui emigrant tuleks pärast kahtekümmet välismaal elatud aastat tagasi kodumaale ja tal oleks veel sada aastat elada, ei tunneks ta sugugi Suure tagasituleku meeleliigutust, arvatavasti poleks see tema jaoks mitte tagasitulek, vaid üks arvukatest käänakutest tema elu pikal teel.
Sest isamaa mõiste selle sõna üllas ja tundelises tähenduses on seotud meie elu suhtelise lühidusega, mis annab liiga vähe aega, et me saaksime kiinduda mõnda teise maasse, teistesse maadesse, teistesse keeltesse.
Armusuhted võivad täita kogu täiskasvanuelu. Aga kui see elu oleks oluliselt pikem, kas ei lämmataks tüdimus mitte erutusvõime ammu enne, kui füüsilised võimed vähenevad? Sest on tohutu vahe esimesel, kümnendal, sajandal, tuhandetal ja kümne tuhandetal suguühtel. Kus asub piir, millest alates muutub kordamine stereotüüpseks, kui mitte koomiliseks või lausa võimatuks? Ja kui see piir on ületatud, mis saab mehe ja naise vahelisest armusuhtest? Kas see kaob? Või vastupidi peavad armukesed oma elu seksuaalfaasi tõelise armastuse barbaarseks eelajalooks? Nendele küsimustele vastamine on sama lihtne kui kujutada ette tundmatu planeedi elanike psühholoogiat.
Armastuse (suure armastuse, ainukordse armastuse) mõiste sündis arvatavasti samuti kitsastest ajapiirangutest, mis meile on antud. Kui see aeg oleks piiranguteta, kas oleks siis Josef oma kadunud naisesse niivõrd kiindunud olnud? „ (lk 99-100)

„Kui keegi suudaks meeles pidada kõike, mida ta on läbi elanud, kui ta suudaks mistahes hetkel meelde tuletada mistahes lõiku oma minevikust, poleks tal inimolenditega midagi ühist: ei tema armastus,sõprus, viha ega võime andestada või kätte maksta ei sarnaneks meie omaga.“ (lk 101)

„… kellel on hüvastijätud untsu läinud, ei saa jällenägemisest suurt midagi oodata.“ (lk 110)

„Tuleviku suhtes eksivad kõik. Inimene võib kindel olla ainult käesolevas hetkes. Aga on see tõsi? Kas saab inimene tõesti olevikku tunda? On ta võimeline seda hindama? Loomulikult mitte. Sest kuidas saaks see, kes ei tunne tulevikku, mõista oleviku tähendust? Kui me ei tea, millise tuleviku poole olevik meid viib, kuidas saaksime öelda, kas see olevik on hea või halb, kas see väärib meie heakskiitu, meie umbusku või meie viha?“ (lk 116)

„Ta armatseb metsikult, himuralt ja samal ajal mässib unustusekardin tema iharuse öösse, mis kõik kustutab. Nagu kirjutaks luuletaja oma kõige tähtsamat luuletust tindiga, mis koheselt kaob.“ (lk 144)

„… mehed, kes on võtnud endale võrgutaja rolli, teevad ikka ja jälle selle vea, et arvestavad ainult naistega, keda nad võiksid ihaldada.“ (lk 146)

Teised arvavad:

Elu kui tantsuõhtu
Väike tagasitulek

noppeid raamatutest