Toomas Raudam ”Mustkunstniku naeratus”
Vikerkaar nr 6, 2011 , lk 7 – 10
”Nii kaua kui mustkunstnik mäletas, oli naeratus talle elus alati olnud suureks abiks. Ja seda veel enne, kui temast sai see, kes ta oli. Naeratus aitas tal varjata oma tegelikke tundeid. Ta kartis inimesi liiga palju armastada; ka viha polnud talle võõras.” (lk 7)
”Ka oma naisega pidi ta ettevaatlik olema. Ta pidi oskama jagada. Mitte ainult võtta, vaid ka anda. Ka siin oli talle – või tema kehale? – abiks naeratus. Naeratus aitas tal võttes anda ja andes võtta.” (lk.8)
