Kirjastaja kirjutab: Raamatu tegevus toimub totalitaarses tulevikuühiskonnas, mille nimi on Ühtne Riik. Kõrgeim juht Heategija pakub alamatele turvatunnet ja materiaalseid hüvesid, aga mitte vabadust. „Meie” peategelane D-503, matemaatik ja insener, kellel teiste kodanike kombel on nime asemel ainult number. Jevgeni Zamjatini (1884-1937) ainus romaan „Meie” on üks maailmakirjanduse kuulsamaid antiutoopiaid, mis oli eeskujuks ka George Orwelli raamatule „1984”. Jevgeni Zamjatin sai loa Nõukogude Liidust lahkuda 1931. aastal ja elas surmani vaesuses Pariisis. Sarjast Punane raamat. Tänapäev 2006
Katkeid raamatust:
”…tal on keele kiirus valesti arvestatud, keele sekundkiirus peab alati olema veidi väiksem mõtte sekundkiirusest, ammugi ei tohi see olla vastupidi.” (lk 12)
”Ma pean võimalikus, et paiksusega kohanemine ei tulnud kergesti ega otsekohe. Kui Kahesaja-aastase sõja ajal kõik teed hävisid ja kasvasid rohtu, küllap tundus siis esialgu väga ebamugav elada linnades, mida üksteisest lahutas roheline tihnik. Aga mis sellest! Pärast seda, kui inimesel oli saba ära kukkunud, ei õppinud ta arvatavasti ka otsekohe kärbseid ilma saba abita eemale peletama. Ja alguses igatses ta kahtlemata oma saba taga. Aga praegu – kas te suudaksite ette kujutada, et teil on saba? Või: kas te suudaksite end ette kujutada tänaval – alasti, ilma ”pintsakuta” (võimalik, et te käite ikka veel ringi ”pintsakutega”)? Niisamuti on lugu siin: ma ei suuda ette kujutada linna, mida ei ümbritseks Roheline Müür, ei suuda ette kujutada elu, mida ei hoia koos Käsulaua numbrite raam.” (lk 14)
”Igal hommikul, kuuerattalise täpsusega, ühel ja selsamal tunnil, ühel ja selsamal minutil – meie, miljonid, tõuseme kui üks mees. Ühel ja selsamal tunnil me alustame ühtsete miljonitena tööd – ja lõpetame ühtsete miljonitena. Sulades kokku ühtseks miljonikäeliseks kehaks, me tõstame ühel ja selsamal Käsulaua määratul sekundil lusikad suu juurde – ühel ja selsamal sekundil lähme jalutamiskäigule, siseneme auditooriumi või Taylori-harjutuste saali, suigune unne…
Ma olen täiesti avameelne: õnneülesande absoluutselt lõplikku lahendust ei ole veel meilgi: kaks korda päevas – kellaaegadel 16-17 ja 21-22 – pudeneb ühtne võimas organism üksikuteks rakkudeks: need on Käsulaua määratud Isiklikud Tunnid.” (lk 15)
”Ja siis see – kas pole absurdne, et riik (ja ta veel julges end riigiks nimetada!) võis jätta igasuguse kontrollita seksuaalelu. Kes iganes, millal ja kui palju tahtis… Täiesti ebateaduslikult, just nagu loomad. Ja nagu loomad, sünnitasid nad pimesi lapsi. Kas pole naeruväärne: tunda taimearetust, kanaaretust, kalaaretust (meil on olemas täpsed andmed, et see kõik oli neile teada) ja ometi mitte jõuda selle loogilise astmestiku viimase astme – lastearetuseni. Suutmata mõttega küündida meie Emaduse ja Isaduse Normideni.” (lk 16)
”Armastus ja nälg valitsevad maailma” (lk 24)
”Eks ole ju selge: õndsus ja kadedus on selle murru lugeja ja nimetaja, mida kutsutakse õnneks.” (lk 24)
”On loomulik, et kui Ühtne Riik oli alistanud Nälja (algebraliselt = väliste hüvede summa), alustas ta pealetungi teisele maailma valitsejale – Armastusele. Lõpuks saavutati võit ka selle stiihia üle, st. ta organiseeriti, matematiseeriti ja umbes kolmsada aastat tagasi kuulutati välja meie ajalooline Lex sexualis: ”Igal numerusel on õigus – kui seksuaalannile – mis tahes teisele numerusele.
Edasi on juba puhas tehnika. Teid uuritakse hoolikalt Seksuaalbüroo laborites, määratakse täpselt suguhormoonide sisaldus veres – ja kavandatakse teile vastav Seksuaalpäevade tabel. Seejärel te esitate avalduse, et soovite oma päevadel kasutada seda-ja-seda numerust (või seda-ja-seda), ja saate ettenähtud talgoniploki (roosa). Ja ongi kõik.” (lk 24)
”…meieni jõudnud kirjelduste põhjal kogesid muistsed midagi selletaolist oma ”jumalateenistuste” ajal. Kuid nemad teenisid oma mõttetut käsitamatut Jumalat – meie teenime mõttekat ja kõige täpsemal moel käsitatavat; nende Jumal ei andnud neile midagi peale igaveste, vaevarikaste otsingute; nende Jumal ei mõelnud välja midagi targemat kui tuua ennast teadmata põhjusel ohvriks – meie jälle toome ohvri oma Jumalale, Ühtsele Riigile – rahuliku, läbimõeldud, aruka ohvri. Jah, see oli pidulik liturgia Ühtse Riigi auks, mälestus Kahesaja-aastase sõja kannatusepäevadest ja – aastatest, suursugune võidupüha, mis tähistab kõikide võitu üksiku üle, summa võitu ühe üle…” (lk 46-47)
”Hävitada kiiresti vähesed on arukam kui anda paljudele võimalus ennast hukutada – mandumisest rääkimata – ja nii edasi.” (lk 55)
”Teadmine, mis on absoluutselt kindel selles, et ta on eksimatu – see on usk.” (lk 59)
”Neile kahele paradiisis – pakuti valikut: kas õnn ilma vabaduseta – või vabadus ilma õnneta; kolmandat pole antud. Nemad, tolvanid, valisid vabaduse – ja mis oli tulemus? Selge see – igatsesid sajandeid ahelate järele. Ahelate järele – saage aru – sellest see maailmavalu. Sajandeid!” (lk 61)
”… kõrgeim inimeses on mõistus ja selle töö seisneb nimelt lõpmatuse pidevas piiristamises, lõpmatuse tükeldamises mugavateks, kergestiseeditavateks portsjonideks – diferentsiaalideks.” (lk 65)
”Korrutustabel on targem, absoluutsem kui muistne Jumal: ta ei eksi mitte kunagi – saage aru – mitte kunagi. Ja pole kedagi õnnelikumat arvudest, sest nad elavad korrutustabeli igaveste, rangelt korrapäraste seaduste järgi. Ei kõhklusi ega eksimist. Tõde on üksainus, ja tõe tee on üksainus; ning see tõde on – kaks korda kaks, ja see tõe tee on – neli. Ja kas poleks absurdne, kui need õnnelikult, ideaalselt korrutatud kahed hakkaksid mõtlema mingist vabadusest, st ilmselgelt – veast. ” (lk 67)
”Ju siis armastad. Kardad – sest see on sinust tugevam, vihkad – sest sa ei saa seda endale alistada. Sest armastada saabki ju ainult alistamatut.” (lk 71)
”… kõik ülev on lihtne; saage aru: vankumatud ja igavesed on ainult aritmeetika neli reeglit. ” (lk 112-113)
”Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena – nagu aero. Ringid on mitmesugused – kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi – ja jälle on null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde – jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale – ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null.”(lk 113)
”Mõistagi ei sarnane see muistsete ajal toimunud organiseerimatute valimiste korralagedusega, kui – naljakas öeldagi – kui koguni valimiste tulemused polnud ette teada. Ehitada riiki täiesti arvestamatute juhuste varal, pimesi – mis võiks olla mõttetum?” (lk 133)
”Räägitakse, et muistsete valimised olevat toimunud kuidagi salaja, nad olevat varjanud end kui vargad; mõned meie ajaloolased väidavad koguni, et nad olevat tulnud valimispidustustele hoolega maskeeritult.” (lk 133)
”Meil aga pole midagi varjata ega häbebeda: meie pühitseme valimisi avalikult, ausalt keset päeva. Ma näen, kuidas kõik hääletavad Heategija poolt; kõik näevad, kuidas hääletan Heategija poolt mina, ja kuidas saaks see üldse teisiti olla, kui ”kõik” ja ”mina” – see on üksainus ühtne MEIE. /–/ Sest kui koguni oletatda võimatut, st mingit dissonantsi tavalises monograafias, siis on ju Hoidjad siinsamas, meie ridades: nad saavad otsekohe kindlaks teha eksiteele sattunud numerused ja päästa nad edaspidistest valedest sammudest ning samas Ühtse Riigi – nendest endist.” (lk 134)
”Inimene on nagu romaan: kuni päris viimase leheküljeni pole teada, kuidas see lõpeb. Muidu ei tasukski ju lugeda…” (lk 156)
”Kas te usute seda, et te surete? Jah, inimene on surelik, mina olen inimene: järelikult olen ma… Ei, see pole see: ma tean, et te seda teate. Ma küsin hoopis: kas teil on olnud juhust sellesse uskuda, jääda seda lõplikult uskuma, mitte mõistuse, vaid kehaga, tajuda, et ükskord need sõrmed, mis hoiavad sedasama lehekülge – on kollased ja jääkülmad.
Ei: muidugi ei usu te sellesse – ja seepärast pole seniajani hüpanud kümnendalt korruselt alla sillutisele, seepärast sööte, keerate lehekülge, ajate habet, naetatate, kirjutate – seniajani…” (lk 179)
”Varem ma ei teadnud – aga nüüd tean, ja teie teate: naer võib olla mitut värvi. See on teie sees sündinud plahvatuste kauge kaja: need võivad olla punased, sinised, kuldsed pidupäevaraketid – ja võivad olla õhkulennanud inimkeha riismed…” (lk 212)
Teised arvavad:
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
ALEKS LANGE: Jevgeni Zamjatini “Meie” – Orwelli inspireerija
Veel arvamusi
