RSS

Ingmar Bergman „Sügissonaat“

sügissonaat (1)Ingmar Bergman „Sügissonaat“
NyNorden, 2008

Tutvustus: «Sügissonaati» võib lugeda üheks Bergmani kõige läbikirjutatumaks ja kirjanduslikumaks käsikirjaks. Avades oma kangelannade teadvuse ja alateadvuse varjatumaid tahkusid, sunnib autor meidki enda sisse vaatama. «Sügissonaat» mõjub nagu jutlus. Üheski oma varasemas filmis pole ta rääkinud nii lihtsalt ja otse kui siin.
Etenduse tutvustus: „Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Etendust ma näinud pole ja filmi samuti mitte. Ainult tekstina väga hinge ei läinud.

xxx

Viktor: Mina ei tea, mida mõeldakse täiskasvanud olemise all.
Eva: Mina ka ei tea.
Viktor: Täiskasvanu on vahest see, kes oskab elada oma unistuste ja lootustega. Enam ei igatseta midagi.“ (lk 23-24)

xxx

Sehkendaja

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in ingmar bergman, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Gabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“

kolonelile-ei-kirjuta-keegiGabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“
Eesti Raamat, 2016

Tutvustus: 1957 kirjutatud ja 1961 ilmunud „Kolonelile ei kirjuta keegi” kuulub autori varasemate teoste hulka. 
Tegevuspaigaks on Ladina-Ameerika unine väikelinn või küla, kus elav kolonel kraabib vaevaga kokku sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad elus teda ja tema abikaasat. Viisteist aastat ootab ta sõjaveteranipensioni, mida talle kui nüüdseks ununenud nn tuhandepäevase sõja kangelasele lubati. Võitluskukk on ainus, mis annab talle lootust paremale tulevikule, ja nii saab kukest meeleheite trotsimise ja vastupanu sümbol. Ümbritsevamaailma probleemid ilmuvad selles loos väga konkreetsete inimsaatuste kaudu. 
Raamat jutustab väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu. Enne avaldamist kirjutas autor raamatut korduvalt ümber ja tulemuseks on erakordselt sisutihe ning jõuline jutustus, mille iga stseen ja tegevus on kiidulaul elule. 
„Kolonelile ei kirjuta keegi“ on autori enda hinnangul tema parim teos.

Ei olnud minu jaoks.

„Poisid tõid nii palju maisi, et ta otsustas seda meiega jagada. Nõndamoodi on elu.“
„Nii ta on, „ ohkas kolonel. „Elu on parim asi, mis kunagi välja mõeldud.“ (lk 68)

 
 

Sildid: , , ,

Jim Ashilevi „Portselansuits“

t3_245-21342-Portselansuits_esikaas_0Jim Ashilevi „Portselansuits“
Eesti Draamateater, 2007
Näidendiraamat 5

Tutvustus: Eesti Draamateatri Näidendiraamatu 5. väljaandeks on Jim Ashilevi “Portselansuits”. Näidend kolme tegelasega. Või kahe tegelasega? Või siiski kolmega, sest kelleks õieti pidada oma sisemist koletist, omaenese vaimu deemonlikku varju – seda, kes teeb iseenda kohalolu sulle talumatuks? Kes on su armastust jälitav surma sugulane? „See polnud haigus, see kõik olin mina,” ütleb Ike. „Ma tahtsin ainult kodu näha enne, kui ma oma kadumisjalutuskäigule asusin. Ma oleksin pidanud sind vaatama, ütlema head aega ja lahkuma. Nüüd me oleme isegi rohkem õnnetud, kui varem. Sina arvad, et ma olen aru kaotanud ja mina pean jälgima, kuidas sa haihtud.“
“Portselansuits” esietendus 1. augustil 2007 Eesti Teatriliidu saalis Tallinnas, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv, valguskunstnik Airi Eras.

Etendust ma ise näinud ei ole. Teksti põhjal ka liiga lähedaseks ei saanud.

xxx

Kassini: Jäta järele.
Ike: Ma ei näe enam midagi. Sa tapsid mu maailma tühjaks.
Kassini: See on alati olnud tühi. Sul oli lapsena sellepärast hea, et sul oli enamus ajast põnev. Sul oli põnev sellepärast, et sul oli tegevust, sa ei juurelnud selle üle, miks sul nii hädasti tegevust vaja on. Nüüd on aeg edasi läinud ja enam nii ei ole.

Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi – see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.

Ike: Loomulikult pole maailmas midagi teha. Midagi pole teha ega öelda. Kõik, mida tehakse või öeldakse, on meelevaldne. (lk 40)

Ekspress

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Marko Kompus „Poeedinahk“

poeedinahkMarko Kompus „Poeedinahk“
Unenoppija, 2014

Tutvustus: Tõhus käsiraamat kaotatud mõtete leidmiseks ja käsilolevate asjade seletamiseks. Erakpoeedilt.

Ei olnud minu maitsele üldse.

„emakeelselges silmapõhjas köhib maakeeli põhjatuule kuhi“ (lk 5)

Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, marko kompus

 

Sildid: , , ,

Berit Kaschan „Ma naeran magades“

beritBerit Kaschan „Ma naeran magades“
Verb, 2016

Tutvustus: Berit Kaschani kauaoodatud esimene luuleraamat. Autor on olnud 2015.
aastal PEN International New Voices Awardi nominent.

xx

Hilisküps

Ma armun augustis,
sest mul ei ole kombeid,
kuid hing on kerge
ja hõõguv kui meduus.

Nüüd luusin laidudel,
mu silmades on endeid.
Ma magan dokkides
ja ärkan tõusuvees.

Kord sõitsin merd –
ja mul ei olnud hambaid,
siis tuukriks hakkasin
ja suu sai pärleid täis.

Kas tead, mu arm,
sind olen aastaid valvand –
vist täna öösel
saabki tuhat täis. (lk5)

Xxx

Reisipalavik

Inimesed bussipeatuses ootavad
palgatõusu,
kadunud armastuse naasmist,
harvemini ka midagi uut,
eksamitulemusi,
järgmist olümpiakulda,
elatustaseme tõusu,
abikaasa juubelit,
et saaks jälle kõnega esineda
ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada
või hoopis aega, mil kodust minema saab.
Oodatakse allahindlusi ja ülesaamisi,
väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist,
kaevadäikest, et saaks lõpuks trepile istuda,
telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta,
taasühinenud Led Zeppelini kontserti,
esimest vahekorda ja DNA-analüüsi tulemusi,
juuksuriskäiku ja mantlit keemilisest puhastusest tagasi,
inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni,
viimast päeva ruineerival töökohal
ja üleüldist heakskiitu.
Ei olegi nii lihtne
oodata vaid bussi. (lk 7)

Klassikaraadio. Uus raamat

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in berit kaschan, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Tõnu Õnnepalu „Mäed“

Naidendiraamat_esikaas.inddTõnu Õnnepalu „Mäed“
Eesti Draamateater, 2016
Näidendiraamat 26

Tutvustus: “Mäed” on Tõnu Õnnepalu (1962) neljas seni lavale jõudnud näidend (eelmised on „Sajand“, „Vennas“ ja „Ingeland“). „Mäed“ pani ta kirja 2015. aasta sügisel Lõuna-Prantsusmaal Alpide eelmäestikku peitunud Die linnakeses. „Mäed esietendus Eesti Draamateatris 14. Septembril 2016, lavastajas Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor.
Tõnu Õnnepalu: “Mägedes on sul reaalselt võimalik tõusta, omal jõul. Sa lähed teele ühe küsimuse, viha, murega südames. Sa lähed ja lähed, tõus pole kuigi järsk, aga miks see süda siis nii taob, miks sa hingeldad, miks higi selga mööda alla voolab? Oled alles metsas, midagi eriti ei paista, siis alles ilmub esimene vaade. Org on jäänud alla. Sina oled juba üleval. Ja jõuad sa õhtuks siis nii kõrgele kui jõuad, selle viimase nuki või serva pealt alla vaadates märkad ometi, et küsimust, millega tulema hakkasid, pole enam. Pole ka vastust. Küsimuse kadumine ongi vastus.”

MAED__0488

Näidendi tutvustus: Mäed on järsud. Kõik on seal järsk. Alles oli kõik selge ja klaar, avarus lõputu, järsku on kõik kadunud — ainult udu. Üks hooletu samm ja kadunud oled sa isegi… Mägedes on toetuspunkti leidmine iga hetk eluline, füüsiline küsimus. Taevasinasse tõusmiseks tuleb kõvasti maa külge klammerduda. Aga elus?
Vana Munk istub pingil ja vaatab mägesid. Ei kipu üles ega alla. On ise nagu mäed. Kas ta teab? Nii Poiss kui Tüdruk usuvad omal kombel, et teab. Igal juhul on ta ainus, kes neid siin kuulab, peale mägede. Aga mõistab ta neid või mõistab ta nende üle kohut või hoopis naerab nende üle? Või ehk on ta nende küsimuste ja nende armastuse vastu sama ükskõikne kui need kaljud ja see lumi seal üleval? Või hoopis…

Käisin üsna hiljuti seda etendust Draamateatris vaatamas. Ja ilmselt ei oskagi ma näidendit kui tekstiraamatut hetkel etendusest lahutada. Lugemine oli pigem kohapeal kogetu uuesti meenutamine ja läbielamine. Etendus mulle meeldis. See ei olnud põneva sündmustikuga haarav, vaid veidi mõtisklev ja filosoofiline, kuid selline lummav õhtustik ja meeleolu, mida aitasid luua ka lavakujundus ja muusika (tšellomängija laval).

xxx

Tüdruk:„Ma vist segan teid. Teate, mis tema ütleb, kui ma küsin, ega ma ei sega teda?
Mõnikord on ta niisugune, just nagu teie siin. Vaikib. Siis ma arvan, et ta on minu peale vihane ja võib-olla ongi. Seda, keda armastad, ikka vihkad. Vahel. Ja seda, kes sind armastab… Haa! Mul tuli praegu hirmus mõte. Aga see ei ole ju tõsi, ega? Et see, keda armastad… See vihkab sind… alati. Armastust ei või keegi välja kannatada.“ (lk 11)
MAED__0167MAED__0086

 

 

 

 

 

Tüdruk:„Targem tahaks olla. Teie vist olete hästi tark, et te üldse ei räägi. Või kes teab. Tema on ka tihti vakka, ei taha rääkida, aga ma ei usu, et see on tarkusest. Mis mõttes me vaikides targemad oleme kui rääkides? Vait olles lihtsalt me ei räägi oma lollust välja, jätame sügavmõttelise mulje.“ (lk 12-13)

xxx
„Poiss: Ootab?
Vanaeit: Ootab-ootab. Näh, söö nüüd. Soe supp,ma keerasin nõu rätiku sisse.
Poiss: See on ju talle, mitte mulle.
Vanaeit: Söö, mis sulle pakutakse. Seda peab ka oskama.
Poiss: Oskama, mida? Süüa?
Vanaeit: Vastu võtta, mis sulle pakutakse. Armastada on lihtne. Aga armastust välja kannatada, see on hoopis teine tera.“ (lk 42)

xxx

„Vanaeit: See inimese armastus, see on lind, kes otsib oksa, kus puhata.“ (lk 42)

xxx

ERR video

Etenduse arvustus

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Michel Houellebecq „Alistumine“

alistumineMichel Houellebecq „Alistumine“
Varrak, 2016

Tutvustus: Michel Houellebecqi kuues romaan „Alistumine“ ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. Lähituleviku düstoopiaks nimetatud romaani tegevustik toimub 2022. aasta Prantsusmaal, kus presidendivalimistel on kahe suure partei, Rahvusrinde ja Islamiliidu vahelises jõukatsumises poliitiliste kokkumängude tõttu peale jäänud viimased. Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. 
Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?

Intrigeeriv teema ja teadmine, et teose ilmumine suurt meediakära tekitanud, ilmselt tõstsid ootused kõrgemale kui vaja. Raamatu alguse osa meeldis rohkem, aga siis kuidagi hoog vaibus. Ei ole parim tema teostest, aga  huvitav lugemine siiski.

„Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste  ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega , mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil atuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suuaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes.“ (lk 6)

Rabarberibulvar
Müürileht
Sirp
Kultuuritarbija60+
Marcalt maailmale

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Michel Faber „Fahrenheiti kaksikud“

lrk-15-16-2016-fahrenheiti-kaksikudMichel Faber „Fahrenheiti kaksikud“
Loomingu Raamatukogu, 2016, 15-16
SA Kultuurileht

Tutvustus: Hollandi päritolu inglise keeles kirjutava autori jutukogu sisaldab 5 novelli raamatust “Fahrenheiti kaksikud” (2005). Igapäevaelulised lood muudab kohati sürreaalseks peategelase veidi nihestatud vaatenurk või mõni ootamatu pööre sündmuste käigus. On öeldud, et Faber oskab meisterlikult kujutada inimelu haprusehetki, kuid lõpuks jääb siiski kõlama lootusenoot.

Raamat sattus kätte tänu sellele, et Michel Faberi „Imelike uute asjade raamat“ mulle väga meeldis. Tema novellid kahjuks nii ei köitnud. Hetkel on lugemisest veidi aega möödas ja ega väga paljut ei mäletagi enam.

„Kuhu me täpselt läheme? päris Marko´cain. „Minu meelest oleme läinud lõunasse , „kostis õde ja silitas oma lemmiklaikat, lubades segaduses loomal oma karvastes kinnastes sõrmi lakkuda. „Kas suund on üldse tähtis?“ „Seni pole universum meist väljagi teindud,“ lausus Marko´cain. „Kui me läheksime maa lõppu, võib-olla siis saaks ta aru, et meil on abi vaja.“ (lk 74)

Loterii
Mööda netti

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, michel faber

 

Sildid: , , , , ,

Mathura „Jääminek“

jääminekMathura „Jääminek“
Allikaäärne, 2016

Tutvustus: „Jääminek” on lüüriline lugu ühe vanamehe eraklikust elust üksildasel, mahajäetud maastikul – oma varalahkunud naist leinav Manivald mõtleb möödunule tagasi ja püüab selgusele jõuda, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus tema ümber. Ootamatult saabuvad filmitegijad on talle selles kõnekaks, kontrastseks peegliks. Raamat on inspireeritud Kasari jõe luhast ja ümbruskonna tühjaks jäänud küladest. „Jääminek” on autori esimene proosaraamat. 2014. aastal pälvis tema luulekogu „Käe all voogav joon” Gustav Suitsu luulepreemia. 

Poeetiline, võluv, kurvameelne, selline väike hõrk gurmeeteos.

„Õigupoolest ei mäletanudki Manivald enam, millal ta siin viimati kedagi näinud oli, või kellestki kuulnud. Kellegagi kokku sattundud – ei mäletanud. Päevast päeva leidis ta enda eest üksindusse mähkunud maastiku. Ikka jälle täitis tema päevi üks ja sama tühi ootus, aegamööda lahtuv lohutus. Ning seejärel ka mälestuste tihenev udu, õhtute hämarduv kulg. Ikka ja jälle täitisid tema päevi ühed samad tööd ja toimetused – tuua puud ja vesi, teha tuli üles ja süüa keeta. Ükskõik, kas keegi teda üldse enam tundis, meeles pidas. Ükskõik, kas keegi enam teadiski ta olemasolust. Tema kaks lähimat „naabrit“ – Ants Vahetalus Kirikuküla luhapoolsel piiril, Selma kaugemal Leemse vana mahajäetud mõisa taga – olid võib-olla ainsad, kellele ta veel midagi tähendas. Aga vahel Manivald siiski veel unistas, et kellelegi jääks temast kasvõi üksainus mälestus. Keegi mäletaks seda silmavaadet, hääleooni, seda majaaset, kohanime ka siis, kui tema on läinud. Nii mõtles ta nüüdki, kui tuul puhus aegamööda lehed puult ja kõik jäi ümberringi sõnatuks ja paljaks. Nii paljaks, et maastik enam midagi varjata ei suutnud.“ (lk 13)

„Aeglaselt. Aeglaselt ja kannatlikult mõõtis ta saabuvate päevade suurust, üha aeglasemalt tunnistas tundide – sekundite, minutite, kõigi loendamatute päevade möödumist. Nüüd märkas ta  – ja see tundus nii ilmne – , et aeg ei kiirustanud  eales  kuhugi, vaid sa ise  tõukasid teda tagant. Tahtsid ikka, et ta sind kuhugi viiks, kannaks sind silmapiiril terendava tuleviku suunas. Aga lõpuks avastasid, et minevik ja tulevik olid justkui piriskesed metsmaasikad ühel pikal heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkisid. Siis ampsasid korra ja oligi kõik.“ (lk 14-15)

„Jah, vastu  lähenevat talve näis sageli nagu oleks keegi maailma ühe tömbi pliiatsiga üle sodinud; kõik oli aimatav ja adutav ja ilmutas harva selgeid, sirgeid piire. Oli udu või vihm, valitses hämarus või hallus – kõik sai ühe sama eiramatu alatooni. Kõik ootas lahenemist, uueks saamist, ootaks midagi, mis jäi senikauaks varjule teispoole tinast raskust.“ (lk 18)

„Üksindus oli lihtne, kui sellest sai argipäev – kui ei paistnud mingit igatsust või unistust või vabakspääsu. Kui päevad möödusid oma harjumuspärasel viisil, ei märganudki sa varsti enam kõigi tööde ja tegemiste keskel oma üksiolemist. Aga kui su ellu ilmus sündmus, millesarnast sa polnud aastaid tunnistanud, siis ilmnes korraga su üksinduse kogu võim. Siis tundsid, et miski sinus otsis endistviisi teise inimese lähedust ja soojust Ühtainsat kuulajat, kes sind päriselt mõistaks – ei muud.“ (lk 54)

„“Jääminek,“ teatas Manivald siis. „Jääminek on mu lemmikaeg.“ Ning ta kujutles vaimusilmas, kuidas näiliselt tardunud maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas maa murrab end järsku lahti uuele elule, kuidas suurest paigalseisust sünnib ühtäkki kõikehaarav, takistamatu tulv. Iga kord oli see muutus nii üllatav. Iga korraga ilusam.“ (lk 55)

Loterii
Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, mathura

 

Sildid: , , ,