RSS

Monthly Archives: august 2011

Ivan Turgenev “Isad ja pojad”

Kirjastaja kirjutab: Vene keelest tõlkinud Marta Sillaots ja Evi Puskar; Varrak, 2006.
Üks suuremaid vene kirjanikke Ivan Turgenev on kirjutanud nii romaane, jutustusi kui ka näidendeid. Tema stiili iseloomustab täpsus ja elegants, ta on ühtaegu venelik ja euroopalik. Ta sündis Venemaal, sai hariduse Peterburis ja Berliinis ning elas pikka aega Baden-Badenis ja hiljem Pariisis.
1862.aastal ilmunud romaani “Isad ja pojad” peetakse tema parimaks teoseks ning omal ajal tekitas see Venemaal palju vaidlusi ja proteste. Lisaks inimsuhetele on ta kirjeldanud oma raamatus ka ideede konflikti, liberaalide ja radikaalsete demokraatide arusaamade kokkupõrget.

Tsitaate raamatust:
”Nagu kõik naised, kel pole korda läinud armuõnne tunda, ihkas ta aina midagi, ilma et oleks teadnud, mida nimelt. Õigupoolest ei tahtnud ta mitte midagi, ehkki talle tundus, et tahab kõike.” (Lk 102)

”Aeg (tuntud lugu!) lendab mõnikord justkui lind, vahel aga roomab nagu uss; ja inimesel on iseäranis hea siis, kui ta üldse ei märka, kas aeg läheb kiiresti või aeglaselt. ” (Lk 103)

”Kas te siis arvate, et on kerge anduda täielikult ükskõik millele?”
”See pole kerge, kui hakkad kaalutlema ja momenti ootama, oma väärtust ise üles kruvima ja ennast üsna kõrgelt hindama; kuid kaalutlemata anduda on väga kerge.”
”Kuidas saab jätta ennast kõrgelt hindamata? Kui mul mingit hinda ei ole, kes vajab siis mu andumust?”
”See ei ole enam minu mure; teine peab selles selgusele jõudma, mis minu hind on. Peaasi: tuleb osata anduda.”  (lk 114, Bazanov ja Anna Sergejevna Odintsova vestlus)

”Õelge, miks tundub isegi siis, kui me naudime näiteks muusikat või vestlust sümpaatsete inimestega, miks tundub see kõik pigem vihjena mingile mõõtmatule, kuskil eksisteerivale õnnele kui tõelise õnnena, see tähendab niisuguse õnnena, mis on meil enestel! Miks on see nõnda? /–/” ”Te ju teate kõnekäändu: hea on seal, kus meid ei ole”, kostis Bazarov. (Lk 117)

”…mis lõbu on kõnelda ja mõelda tulevikust, kui see enamasti meist üldse ei olene. Kui tuleb juhus midagi korda saata – väga tore; aga kui ei tule, siis oled vähemalt sellegagi rahul, et pole enneaegu asjata lobisenud” (Lk 118, Bazarov).

”Näed, mida ma praegu teen: kohvrisse jäi tühi koht ja mina panen sinna heinu; nõnda on lood ka meie elukohvriga: topi see ükskõik, mida täis peaasi, et tühjust ei oleks.” (Lk 212)

Teised arvavad:

Eesti Päevaleht

nopped raamatust

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/08/2011 in ivan turgenev, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Viivi Luik “Varjuteater”

Kirjastaja kirjutab: „Varjuteatris” räägib Viivi Luik oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile „Seitsmes rahukevad”. Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Reisikiri? Elulooraamat? Natuke üht ja natuke teist, aga tegelikult pole kumbki ja parem ongi.

Tsitaat raamatust:

”Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.” (lk 52)

Teised arvavad:
Looming, Maarja Kangro ”Hommage iseendale”

Varraku raamatublogi

loterii

Valiti aasta parimaks reisiraamatuks

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/08/2011 in loetud teosed, viivi luik

 

Sildid: , , , ,

Anton Tšehhov “Näidendid”

Anton Tšehhov “Näidendid” Avita Kirjastus, 2006

Kirjastaja kirjutab: Ivanov, Onu Vanja, Kajakas, Kirsiaed ja Kolm õde.  Järelsõna Tšehhovist kui küünikust kameeleonist, inimliku tühisuse ja tüdimuse suurimast portreteerijast on kirjutanud Alvar Loog.

“Meil ei ole õnne ega tulegi, me ainult ihaldame õnne.” (“Kolm õde”, lk 224)

Kuuldemäng ” Kirsiaed”

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/08/2011 in anton tšehhov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Frederic Beigbeder “17,90 €”

Kirjastaja kirjutas: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundanud Jüri Jegorov
232 lk, Varrak, 2011
Kopiraiter Octave Parango käsi ei käi hästi. Ta teenib pööraseid summasid, aga rahast rahuldust ei saa, naine saatis ta pikalt ja tal on tõsised probleemid kokaiiniga. Nüristavast tööst tüdinud, hakkab ta kirjutama raamatut, mis peaks reklaamimaailma küünilisuse ja silmakirjalikkuse paljastama ning teda ennast suletud ringist välja aitama. Kuid võta näpust – oodatud vallandamise asemel saab Octave’ile osaks hoopis edutamine.
„17,90 €“ on prantsuse staarkirjanik Beigbeder’ rahvusvaheline bestseller, vaimukas triller sentimentaalsest möllumehest moodsas maailmas.

Tsitaate raamatust:

Peategelase tutvustus: „ Minu nimi on Octave ja mu rõivastus pärineb APC-st. Ma olen kopiraiter – oo-jaa, universumi reostaja. Olen see tüüp, kes teile kõiksugu sitta müüb. See, kes paneb teid unistama asjadest, mida te kunagi endale ei saa. Alalõpmata sinisest taevast, tüdrukutest, kes pole kunagi koledad, täiuslikust, PhotoShopis töödeldud õnnest. Klantspildid ja paaniflöödimuss. Peaks teil raha kokku hoides õnnestuma soetada oma unistuste auto, mida ma ülistasin oma viimases kampaanias, olen ma selle juba aegunuks kuulutanud. Ma olen teist alati kolme trendi võrra ees ja hoolitsen selle eest, et te oleksite pidevalt fustreeritud. Glamuur on maa, kuhu eales ei jõuta. Ma uimastan teid uudiskaubaga ja uudiskauba eeliseks on see, et ta ei jää kunagi uueks. Alati leidub uus uudiskaup, mis eelmise sära tuhmuma paneb. Minu kutsumuseks on teie ila jooksma panna. Minu tegevusalal ei soovi keegi teie õnne, kuna õnnelikud inimesed ei tarbi.“ (lk 12)

„Hedonism pole humanism, vaid cash-flow. Mis on selle lipukirjaks? „Kulutan, järelikult olen.“ Kuid selleks, et luua vajadusi, tuleb õhutada kadedust, valu, rahuldamatust – säärane on minu laskemoon. Ja minu märklauaks olete teie.“ (lk 12)

„Jämedas joones oli nende ideeks hävitada metsad ja asendada need autodega. See polnud teadlik ja läbimõeldud plaan – see oli midagi hoopis hullemat. Neil polnud aimugi, kuhu nad teel on, kuid liikusid vilet lastes edasi – pärast meid tulgu või veeuputus (või pigem happevihmad). Esimest korda planeet Maa ajaloos oli kõigi maade inimestel ühine eesmärk: teenida piisavalt raha, et elada nagu reklaamis. Kõik muu oli teisejärguline, järelmõjude saabumise ajaks pidid nemad juba läinud olema.“ (lk 23)

„Kolmekümneaastaseks saades kasvatab igaüks endale kibekähku soomuse selga: pärast mõningaid südamepurunemisi pagevad naised ohu eest, minnes välja vanade kindlust sisendavate troppidega. Mehed, kes ei taha enam armastada, panevad lolitasid või litse. Igaüks hoidub oma kilbi varju – enam kunagi ei taheta olla naeruväärne ega õnnetu. Sa nutad taga iga, mil armastus haiget ei teinud. Kuueteistkümneselt käisid plikadega ja saatsid neid pikalt, või siis jätsid nemad sind tõsisemate tagajärgedeta maha – kahe minutiga oli kõik jälle korras. Miks on hiljem kõik nii palju tähtsamaks muutunud? Loogiliselt võttes peaks olema vastupidi: draamad teismeeas, kergemeelsus kolmekümnendates. Kuid nii see ei ole. Mida vanemaks saad, seda hellikumaks muutud. Kolmekümne kolmeselt ollakse liialt tõsine. (lk 58)

„Kaupade võidukäik rajaneb nende müügile: sinu tööks on veenda ostjaid valima toodet, mis kõige kiiremini ära kulub”. (lk 61)

”…tõeline hedonism seisneb igavuses. Üksnes igavus võimaldab nautida hetke, ent kogu inimkond püüdleb vastupidise poole: igavuse eest pagemiseks on õhtumaalastel erinevad kanalid: televisioon, kino, internet, telefon, videomängud või lihtsalt ajakirjad. Nad pole kunagi selle juures, mida nad teevad, nad elavad üksnes võõraste häälte kaudu, justkui oleks häbiasi leppida täiel rinnal hingamisega siin ja praegu. Olles teleka või veebilehekülje ees, rääkides moblaga või mängides PlayStationil, me ei ela. Me pole seal, kus oleme, vaid mujal. Me pole ehk küll surnud, et mitte ka kuigi elus. Oleks põnev välja arvutada, kui mitu tundi päevas me veedame väljaspool olevikuhetke. Kui mitu tundi pole me seal, kus me oleme? Kõik need masinad muudavad meid äraolevateks abonentideks ja sellest seisusest välja tulla on väga raske. Kõigil vaatemänguühiskonna kriitikutel on kodus telekas. Kõigil tarbimisühiskonna põlguritel on Visa kaart. Olukord on väljapääsmatu. Pascalist saadik pole midagi muutunud: ikka püüab inimene ängistusest pääsemiseks meelt lahutada. Lihtsalt meelelahutus on muutunud niivõrd kõikeläbivaks, et on Jumala välja vahetanud. Kuidas pääseda meelelahutuse eest? Vaadates näkku ängistusele.“ (lk 116)

„Maailm on ebatõeline, välja arvatud siis, kui ta on tüütu.“ (lk 116)

„Armastus on nagu doomino: esimene tasakaalukaotus toob kaasa kõik järgnevad.“(lk 126)

”…mis vahe on rikastel ja vaestel? Vaesed müüvad uimasteid, et endale Nike´id osta, sellal kui rikkad müüvad Nike´e, et osta uimasteid. (lk 195)

”Te olete oma ajastu produktid. Ei. Liiga lihtne oleks süüdistada ajastut. Te olete lihtsalt produktid. Kuna inimesed üleilmastumist enam ei huvita, tuli teil muutuda toodeteks, et ühiskond teie vastu vähegi huvi tunneks. Kapitalism muudab inimesed riknevateks jogurtiteks, vaatemängusõltlasteks – ligimest lömastama dresseeritud tegelasteks.“ ( Lk 199)

„Elu kulgeb nõnda: te elate ja surete ning nende kahe vahel valutab teil kõht. Elada tähendab kannatada lakkamatu kõhuvalu all: 15-aastaselt kõhuvalu sellepärast, et olete armunud; 25-aastaselt sellepärast, et teid ängistab tulevik; 35-selt sellepärast, et te joote, 45-selt sellepärast, et kurnate end tööga, 55-selt sellepärast, et te pole enam armunud, 65-selt sellepärast, et teid ängistab minevik, 75-selt sellepärast, et teid pureb vähk. Kõige selle vahepeal pole te teinud muud kui allunud oma vanematele, siis oma abikaasadele ja seejärel arstidele.” (lk 205)

”Peagi asenduvad riigid ettevõtetega. Inimestel pole enam rahvust, nad saavad kaubamärkide kodakondseiks: nad hakkavad elama Microsoftias või Mcdonaldlandis ning neid hakatakse hüüdma calvinkleinlasteks või pradakateks.” (lk 222)


Teised arvavad:
Lyhiyhendused
Eesti Päevaleht, Mart Niineste
Eesti Ekspress, Kaia Sisask
loterii
Õhtulehe raamatublogi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/08/2011 in frederic beigbeder, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Daniel Pennac “Nagu romaan”

Kirjastaja kirjutab: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundaja Mari Kaljuste
Varrak, 2010, 160 lk
Daniel Pennaci (s 1944) üks rahvusvaheliselt kõige menukamaid teoseid on pühendatud lugemisele, täpsemalt küsimusele, miks noored tänapäeval ei loe piisavalt ja kuidas seda olukorda parandada. Kuigi sisult tõsine, on raamat kirjutatud väga ladusalt, loetavalt ja vaimukalt. Autor lähtub oma kogemusest kooliõpetajana ja lapsevanemana, et kritiseerida mitmeid kivistunud arusaamisi laste lugema õpetamise vallas. Tema raamat on ühtaegu pedagoogiline lugemisõpetus kui ka liigutav kiidulaul lugemise vajalikkusele.

Tsitaate raamatust:

“Nagu iga endast lugu pidav “õiguste” loend, peaks ka käesolev algama õigusest vastavaid õigusi – antud juhul lugemise oma – mitte kasutada. Vastasel juhul oleks tegemist mitte õiguste loendi, vaid salakavala lõksuga.” (lk.135)

Lugeja õigused:

1. Õigus mitte lugeda
2. Õigus lehti vahele jätta
3. Õigus raamat pooleli jätta
4. Õigus üle lugeda
5. Õigus lugeda mida iganes
6. Õigus bovarismile
7. Õigus lugeda kus iganes
8. Õigus sirvida
9. Õigus lugeda valjusti
10. Õigus vaikida

Teised arvavad:

Klassikaraadio saade “Uus raamat”  26.11. 2010
Vikerraadio saade “Loos on asju” 21.11.2010
Varraku raamatublogi
lihtsaltise.blogspot.com
Blogistaja Blogi
sehkendaja
private disco

PS! Lugemisaasta (2010) puhul kingiti see raamat igale Eestis asuvale koolile ja raamatukogule.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/08/2011 in daniel pennac, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Daniel Glattauer “Hea põhjatuule vastu”

Raamat, mida lugeda ühe hingetõmbega… või ühe päevaga… haarav!

Kirjastaja kirjutab:Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke
Sari “Moodne aeg”, Varrak, 208 lk, 2011
Kõik algab juhuslikult – nagu nii mõnigi oluline asi siin elus. Leo Leike postkasti jõuavad eksikombel kellegi tundmatu Emmi Rothneri e-kirjad. Mees vastab viisakusest. Tekib kirjavahetus. Algul püütakse vastastikku vaimukusi pilduda, ent aja möödudes läheb suhtlemine isiklikumaks – ja flirtivamaks. Kuigi tegelikult pole kumbki neid uut suhet otsimas: Emmi on pealtnäha õnnelikus abielus, Leo aga pole veel toibunud eelmise suhte purunemisest. Ometigi muutub selline virtuaalne lähedus kummalegi järjest vajalikumaks, pakkudes nii erutavaid kõrghetki kui ka masendavaid madalseise.
Daniel Glattauer (s 1960 Viinis) on õppinud pedagoogikat ja kunstiajalugu. Alates 1985. aastast on ta tegev ajakirjanikuna päevalehe Der Standard juures. „Hea põhjatuule vastu“ ilmus 2006 ja kandideeris suurimale saksa kirjandusauhinnale Deutscher Buchpreis. Teos sai kiirelt bestselleriks, on tõlgitud 36 keelde ning 2007 valmisid selle põhjal ka teatrilavastus ja kuuldemäng.

Tsitaate raamatust:

„Kui ei saa teineteisega koos ega ilma teineteiseta, siis on ainult üks võimalus: selle asemel! /—/ Te peate uuesti armuma. Alles siis saate teada, millest olete kõik see aeg puudust tundnud. Lähedus pole mitte vahemaa katkestamine, vaid selle ületamine. Pinge pole mitte täiuslikkuse vähesus, vaid pidev tüürimine selle poole ja sellest korduv kinnihoidmine.“ (lk 97)

”Vanu aegu ei saa korrata. Nii nagu öeldud, on need vanad ajad. Uued ajad ei saa kunagi olla sellised nagu vanad ajad. Kui nad seda üritavad, mõjuvad nad vanade ja kulunutena, nii nagu need, kes neid taga igatsevad. Kunagi ei tohiks vanu aegu taga nutta. Kes vanu aegu taga nutab, see on vana ja nutab.” (lk 157)

Teised arvavad:

Meiliromaan naistele (Tõnis Erilaid, Õhtulehe raamatublogi)

Klassikaraadio saade „Uus raamat“ 3.06.2011

Vikerraadio saade „Loos on asju“ 29.05.2011

Sehkendaja

loterii

südamelähedaselt

Guardian

Q Blog [sh katkend raamatust (inglise k), intervjuu inglise keelde tõlkijatega]

Vulpes Libris

Beauty is a Sleeping Cat

Viimati mainitud blogi postituses on vihjatud sellele, et ingliskeelse versiooni kaanekujundus on kehvem kui saksakeelse oma.

Netiavarustest leidsin veel mõned variandid… ega need lugema ei kutsu eriti ükski. Eesti oma kõige ilusam – lihtne ja stiilne.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/08/2011 in daniel glattauer, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,