RSS

Frederic Beigbeder “17,90 €”

22 aug.

Kirjastaja kirjutas: Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, kujundanud Jüri Jegorov
232 lk, Varrak, 2011
Kopiraiter Octave Parango käsi ei käi hästi. Ta teenib pööraseid summasid, aga rahast rahuldust ei saa, naine saatis ta pikalt ja tal on tõsised probleemid kokaiiniga. Nüristavast tööst tüdinud, hakkab ta kirjutama raamatut, mis peaks reklaamimaailma küünilisuse ja silmakirjalikkuse paljastama ning teda ennast suletud ringist välja aitama. Kuid võta näpust – oodatud vallandamise asemel saab Octave’ile osaks hoopis edutamine.
„17,90 €“ on prantsuse staarkirjanik Beigbeder’ rahvusvaheline bestseller, vaimukas triller sentimentaalsest möllumehest moodsas maailmas.

Tsitaate raamatust:

Peategelase tutvustus: „ Minu nimi on Octave ja mu rõivastus pärineb APC-st. Ma olen kopiraiter – oo-jaa, universumi reostaja. Olen see tüüp, kes teile kõiksugu sitta müüb. See, kes paneb teid unistama asjadest, mida te kunagi endale ei saa. Alalõpmata sinisest taevast, tüdrukutest, kes pole kunagi koledad, täiuslikust, PhotoShopis töödeldud õnnest. Klantspildid ja paaniflöödimuss. Peaks teil raha kokku hoides õnnestuma soetada oma unistuste auto, mida ma ülistasin oma viimases kampaanias, olen ma selle juba aegunuks kuulutanud. Ma olen teist alati kolme trendi võrra ees ja hoolitsen selle eest, et te oleksite pidevalt fustreeritud. Glamuur on maa, kuhu eales ei jõuta. Ma uimastan teid uudiskaubaga ja uudiskauba eeliseks on see, et ta ei jää kunagi uueks. Alati leidub uus uudiskaup, mis eelmise sära tuhmuma paneb. Minu kutsumuseks on teie ila jooksma panna. Minu tegevusalal ei soovi keegi teie õnne, kuna õnnelikud inimesed ei tarbi.“ (lk 12)

„Hedonism pole humanism, vaid cash-flow. Mis on selle lipukirjaks? „Kulutan, järelikult olen.“ Kuid selleks, et luua vajadusi, tuleb õhutada kadedust, valu, rahuldamatust – säärane on minu laskemoon. Ja minu märklauaks olete teie.“ (lk 12)

„Jämedas joones oli nende ideeks hävitada metsad ja asendada need autodega. See polnud teadlik ja läbimõeldud plaan – see oli midagi hoopis hullemat. Neil polnud aimugi, kuhu nad teel on, kuid liikusid vilet lastes edasi – pärast meid tulgu või veeuputus (või pigem happevihmad). Esimest korda planeet Maa ajaloos oli kõigi maade inimestel ühine eesmärk: teenida piisavalt raha, et elada nagu reklaamis. Kõik muu oli teisejärguline, järelmõjude saabumise ajaks pidid nemad juba läinud olema.“ (lk 23)

„Kolmekümneaastaseks saades kasvatab igaüks endale kibekähku soomuse selga: pärast mõningaid südamepurunemisi pagevad naised ohu eest, minnes välja vanade kindlust sisendavate troppidega. Mehed, kes ei taha enam armastada, panevad lolitasid või litse. Igaüks hoidub oma kilbi varju – enam kunagi ei taheta olla naeruväärne ega õnnetu. Sa nutad taga iga, mil armastus haiget ei teinud. Kuueteistkümneselt käisid plikadega ja saatsid neid pikalt, või siis jätsid nemad sind tõsisemate tagajärgedeta maha – kahe minutiga oli kõik jälle korras. Miks on hiljem kõik nii palju tähtsamaks muutunud? Loogiliselt võttes peaks olema vastupidi: draamad teismeeas, kergemeelsus kolmekümnendates. Kuid nii see ei ole. Mida vanemaks saad, seda hellikumaks muutud. Kolmekümne kolmeselt ollakse liialt tõsine. (lk 58)

„Kaupade võidukäik rajaneb nende müügile: sinu tööks on veenda ostjaid valima toodet, mis kõige kiiremini ära kulub”. (lk 61)

”…tõeline hedonism seisneb igavuses. Üksnes igavus võimaldab nautida hetke, ent kogu inimkond püüdleb vastupidise poole: igavuse eest pagemiseks on õhtumaalastel erinevad kanalid: televisioon, kino, internet, telefon, videomängud või lihtsalt ajakirjad. Nad pole kunagi selle juures, mida nad teevad, nad elavad üksnes võõraste häälte kaudu, justkui oleks häbiasi leppida täiel rinnal hingamisega siin ja praegu. Olles teleka või veebilehekülje ees, rääkides moblaga või mängides PlayStationil, me ei ela. Me pole seal, kus oleme, vaid mujal. Me pole ehk küll surnud, et mitte ka kuigi elus. Oleks põnev välja arvutada, kui mitu tundi päevas me veedame väljaspool olevikuhetke. Kui mitu tundi pole me seal, kus me oleme? Kõik need masinad muudavad meid äraolevateks abonentideks ja sellest seisusest välja tulla on väga raske. Kõigil vaatemänguühiskonna kriitikutel on kodus telekas. Kõigil tarbimisühiskonna põlguritel on Visa kaart. Olukord on väljapääsmatu. Pascalist saadik pole midagi muutunud: ikka püüab inimene ängistusest pääsemiseks meelt lahutada. Lihtsalt meelelahutus on muutunud niivõrd kõikeläbivaks, et on Jumala välja vahetanud. Kuidas pääseda meelelahutuse eest? Vaadates näkku ängistusele.“ (lk 116)

„Maailm on ebatõeline, välja arvatud siis, kui ta on tüütu.“ (lk 116)

„Armastus on nagu doomino: esimene tasakaalukaotus toob kaasa kõik järgnevad.“(lk 126)

”…mis vahe on rikastel ja vaestel? Vaesed müüvad uimasteid, et endale Nike´id osta, sellal kui rikkad müüvad Nike´e, et osta uimasteid. (lk 195)

”Te olete oma ajastu produktid. Ei. Liiga lihtne oleks süüdistada ajastut. Te olete lihtsalt produktid. Kuna inimesed üleilmastumist enam ei huvita, tuli teil muutuda toodeteks, et ühiskond teie vastu vähegi huvi tunneks. Kapitalism muudab inimesed riknevateks jogurtiteks, vaatemängusõltlasteks – ligimest lömastama dresseeritud tegelasteks.“ ( Lk 199)

„Elu kulgeb nõnda: te elate ja surete ning nende kahe vahel valutab teil kõht. Elada tähendab kannatada lakkamatu kõhuvalu all: 15-aastaselt kõhuvalu sellepärast, et olete armunud; 25-aastaselt sellepärast, et teid ängistab tulevik; 35-selt sellepärast, et te joote, 45-selt sellepärast, et kurnate end tööga, 55-selt sellepärast, et te pole enam armunud, 65-selt sellepärast, et teid ängistab minevik, 75-selt sellepärast, et teid pureb vähk. Kõige selle vahepeal pole te teinud muud kui allunud oma vanematele, siis oma abikaasadele ja seejärel arstidele.” (lk 205)

”Peagi asenduvad riigid ettevõtetega. Inimestel pole enam rahvust, nad saavad kaubamärkide kodakondseiks: nad hakkavad elama Microsoftias või Mcdonaldlandis ning neid hakatakse hüüdma calvinkleinlasteks või pradakateks.” (lk 222)


Teised arvavad:
Lyhiyhendused
Eesti Päevaleht, Mart Niineste
Eesti Ekspress, Kaia Sisask
loterii
Õhtulehe raamatublogi

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/08/2011 in frederic beigbeder, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: