RSS

Monthly Archives: september 2011

Toomas Vint “Kuulujutud, need vastikud või imepärased”

Toomas Vint. Kuulujutud, need vastikud või imepärased

Looming, nr 3, 2011

 

”… kuulujutud on imepärased. Kujutage vaid ette, kuidas üksik kuulujutt läheb kord internetis lendu nagu tilluke seeme, mis õige pea langeb inimloomuse rammusasse pinda ning sellest võrsub väga kiiresti kuri taim. Kui kuulujutte on mitu, siis saab neist õige pea paks mets, mis omasoodu varjutab kõik tõelise.  Saad aru, mingist hetkest alates pole tõel enam vähimatki väärtust. Kuulujutt ruulib! Kui nii vaadata, siis võib sõnadega maailma muuta. Võtad lihtsalt kätte, kirjutad usutavaid luiskelugusid ning ühel heal päeval ongi kogu ümbritsev muutunud väljamõeldiseks.” (lk 370)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/09/2011 in loetud teosed, toomas vint

 

Sildid: , , , ,

Rein Veidemann “101 Eesti kirjandusteost”

Kirjastaja kirjutab: Rein Veidemann on valinud rikkast Eesti kirjandusest välja 101 teksti, mis tema hinnangu kohaselt moodustavad selle telje, mille ümber on kujunenud Eesti kirjanduse identiteet. Võimalik, et kirjanduse hindamisel on lugeja pilk ja lugeja maitse määravam kui mõnes muus valdkonnas ning seda valikut saab võtta ka kui ühe lugeja koostatud väärtteoste nimekirja. Rein Veidemann pole aga muidugi niisama lihtsalt lugeja, vaid Eesti kirjanduse õppejõud ning kahtlemata lisab see tema valikule kaalu, sest ta on hinnanud valitud teoseid nii oma aja konteksti kui ka nende ajas kestvust silmas pidades. Samal ajal kutsub igasugune valik lugejaid endaga vaidlema ning küllap juhtub see ka käesoleva raamatu puhul. Igal juhul ärgitab see kaasa mõtlema ning võib-olla ka mõnda teost taas riiulilt võtma ja üle lugema. Varrak, 2011, Sari “101 Eesti…”
Nimekiri teostest ja mõned näited

Esmalt tekkis kohe nö sportlik huvi, et kui mitut neist olen ise lugenud… selgus, et mitte ülearu paljusid…vaid ligikaudu neljandikku mainitutest. Samas tuleb tunnistada, et kohati polnudki see arvestuse tegemine nii lihtne. Mõnel juhul seetõttu, et ammused lugemised pole enam nii selgelt meeles. Pole enam kindel, kas sisu tuleb tuttav ette seetõttu, et koolitunnis sai autori loominguga tutvutud või lugesin kaanest kaaneni läbi ka teose enda? Nii leidub siin mitmeid teoseid, mis oma olemuselt on tuttavad, kuid tegelikult ma neid lugenud pole…
Ilmselt pole kuigi üllatav, et kõige enam on autor esile tõstnud A.H.Tammsaare ja Jaan Krossi teoseid (mõlemalt 4), kolme teosega järgnevad: E. Vilde, P-E Rummo, M.Unt, O.Luts. Nendest olen kõiki nimekirja jõudnud teoseid lugenud Tammsaarelt ja Undilt. Teistega on lugu kehvem.
Nimekirjas on esile toodud nii romaane, luulekogusid kui ka üksikuid luuletusi. Viimaste hulgas on mitmeid, mis on tuntuks saanud lauluna – laulupidude hitid Mu isamaa on minu arm (Lydia Koidula) ja Ta lendab mesipuu poole (Juhan Liiv) ;  huvitavamate leidudena – Üks veski seisab vete pääl (Hando Runnel) ja Vana mehe laul (Juhan Viiding)
ja kõige suurema üllatajana Öösinine taevas (Arvi Siig):

Teised arvavad:
Klassikaraadio saade „Uus raamat“ (23.09.11)
Veidemann üllitas oma arusaama Eesti kirjandusest (ETV, Saade OP! 13.09.11)
Õhtulehe raamatublogi
Intervjuu autoriga
Veidemann’s list sai kaante vahele (PM, 9.08.11)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/09/2011 in loetud teosed, rein veidemann

 

Sildid: , , , ,

Nirti “Ja anna andeks meile meie võlad”

Kirjastaja kirjutab: Koduvägivald, alkohoolikust isa, allaheitlik ema, koledad pruunid onud köögilaua taga ja väike tüdruk oma pisut suurema õega sellesama laua all – selline on lapsepõlvepildike peategelase Liliti tavalisest õhtupoolikust. Suureks saades rebib Lilit end küll lahti maakolka masendavast argipäevast, ent taustsüsteemina jääb see teda saatma ka pealtnäha tõusujoones kulgevas täiskasvanueas – segased suhtevõrgustikud ja eneseotsingutel ämbrisse astumine jätkuvad ka suurlinna tulede valguses.
Noore autori esikromaan „Ja anna meile andeks meie võlad…“ jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime. Petrone Print, 2009

Autor: Triin Põldra ehk kirjanikunimega Nirti

kõige üllatavam selle teose puhul on ilmselt autori vanus…meeldiv avastus

Teised arvavad:
Valus elu andis aluse raamatus (TPM, 25.11.10)
Alveri preemia läks prosaist Nirtile (EPL, 26.11.10)
Äärealade ohvrite traagiline lugu, taustaks gosplikoor (EPL, 15.01.2010)
Kalev Kesküla  persoonilugu Nirtist
Raamatukoguhoidja tutvustab
seniidis.blogspot.com
Karuema päevaraamat
Tavainimene
Toomas Vint
Raamatutuba (tsitaate)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/09/2011 in loetud teosed, nirti

 

Sildid: , , , ,

Armin Kõomägi “Pagejad”

Kirjastaja kirjutab: Lugejate ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud novellimeistri esimene romaan. Imearstina esinev miljonär meelitab lihtsameelseid osalema inimkatsetes, eksperimendi käigus hargnevad lahti eesti inimeste elulood. Erksa detailitunde, särtsaka lause ja terve maailmavaatega romaan elust ja inimestest meie ümber. Ilus, põnev ja mõtlemapanev raamat, üks parimaid eesti romaane, milles kunst ja meelelahutus on oivalises tasakaalus. Jumalikud Ilmutused, 2009

Selle kiitva tutvustuse peale peab ütlema, et ma olen küll kaugel sellest, et kasutada siinkohal väljendit „üks parimaid eesti romaane“. Ei avaldanud muljet see teos.

Autori kodulehekülg

Teised arvavad:
Teise raamatu sündroom (Looming nr 10, 2009)
Valge müts koka peas (Sirp, 7.08.09)
Toomas Vint
Kaarel Kressa (EPL, 22.05.09)
Segane maailm
Intervjuu autoriga

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/09/2011 in armin kõomägi, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Ene Mihkelson “Katkuhaud”

Kirjastaja kirjutab: Ene Mihkelsoni raamat kirjutab asjadest, mis puudutavad kõiki eestlasi lähedalt. Tema romaani minategelane hakkab uurima, mis juhtus tegelikult Teise maailmasõja lõpus ja selle järel, ajal, millest tal endal on üsna udused ja lapselikud mälestused. Ta teab, et ta isa ja ema varjasid ennast metsas, isa tapeti, ema on küll elus, kuid jutustaja on temast võõrdunud. Teda kasvatas tädi, ema õde, ning just selle tädi poole ta nüüd pöördubki lisaks arhiividele ja vestlustele teiste oma kodukandi inimestega. Tõde, mis vähehaaval välja tulema hakkab, ei ole meeldiv. See on keerulise aja keerulisi valikuid ja suhteid peegeldav tõde nagu katkuhaud, mille lahti kaevamist peljatakse. Varrak, 2007.
Ene Mihkelson pälvis raamatu “Katkuhaud” eest Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.

Ei tekitanud erilist emotsiooni, veidi raskesti jälgitav

Ilmunud ka Eesti Päevalehe sarjas „Eesti lugu“ (2009) 

Teised arvavad:
Eesti lugu: Ene Mihkelson „Katkuhaud” (EPL, 5.06.09)
Ene Mihkelson jälgib poliitilist katku Eesti näitel (EPL, 8.06.07)
“Ma müüsin su, sa müüsid mu” (Sirp, 25.05.07)
Mihkelsoni romaan pesapuust ja selle põlemisest, ajalugu ja tänapäev (PM, 22.06.07)
Tõde ja õiglus ehk tammsaarelik sisekaemus ja liivilikult tundlik mõte (PM, 22.06.07)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/09/2011 in ene mihkelson, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Birk Rohelend “Mina, Mortimer”

Kirjastaja kirjutab: Mortimer on 23-aastane üliõpilane, kes avastab saatuse tahtel, et senine elu on olnud justkui klišeedest koosnev kaardimajake ja tema kontroll olukordade üle vaid illusioon. Nii saab alguse ärkamine – saabub luupainajalik reaalsus, mis vaheldub absurdimaigulise unenäomaailmaga.
Kiiresti saab selgeks, kui kohutavalt keeruline võib tegelikult olla see, mis pealtnäha on tundunud nii lihtne. Tänapäev, 2007, sarjast „Tänapäeva noorsooromaan“

Ei olnud minu maitsele…

Autori kodulehekülg
Koolinoorte poolt on tehtud mitu veebilehte, mis koondavad infot autori kohta, nt see ja see ja see.

Teised arvavad:
Mari Klein (EPL, 13.04.07)
Raamatutuba (tsitaate)
Valgeseelik (tsitaate)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/09/2011 in birk rohelend, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Andrus Kivirähk “Mees, kes teadis ussisõnu”

Kirjastaja kirjutab: Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad. Eesti Keele Sihtasutus, 2007.

Hea raamat ka teisel lugemisel. fantaasiarikas, sünge, irooniline, võimsate kujunditega

Raamat on ilmunud ka audioraamatuna ning teose ainetel on valminud lauamäng ja teatrilavastus (Endla teatris).

Tsitaadid raamatust:

„Võõrad asjad ei too kellelegi õnne ega edu.“ (lk 30, Vootele raudmeeste vastu nende endi relvadega võitlemisest)

„Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll. /—/ Inimene ei talu, et ilmas on asju, mis jäävad väljapoole tema käeulatust. /—/ Tänu sellistele muinasjuttudele muutub maailm hoopis lihtsamaks ja selgemaks./–/ Inimene tahab endale ikka väiksegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.“ (lk 43, Vootele haldjatest, näkkidest ja vanadest legendidest)

„Elu on kord juba selline, et kõik asjad saavad otsa“ (lk 119, Vootele)

„Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni, kuni päike paistab. Ja üldse, ka vihma eest saab varju minna, ning paljud asjad, mis kaugelt tunduvad koledad, pole lähedalt vaadates üldsegi nii hirmsad.“ (lk 120, Vootele)

„Ainult sitikad elavad ilma ussisõnadeta – aga mis elu see on?“ (lk 124, Ints)

„Lollus on tugevam kui tarkus. Rumalus on vintske nagu puujuur, mis puurib end maasse seal, kus kunagi kõndisid inimesed.“ (lk 142, Leemet)

„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.“ (lk 170, Leemet külavanem Johannesest)

„Inimene on ju nagu sipelgas, tema saatuseks on palehigis oma leiba teenida.“ (lk 175, külavanem Johannes)

“Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll, keda saab panna vastutama.“ (lk 192, Leemet)

„Mul oli kõrini kõigist neist haldjatest ja jeesustest ning teistest välja mõeldud olevustest. Nad olid mind tüüdanud metsas ega kadunud kuhugi ka külas, vahetades üksnes nime, kuid jäid ikka sama nähtamatuiks ning mõttetuiks.“ (lk 292, Leemet)

„Neid [haldjaid] pole tarvis karta, kartma peab inimesi, kes haldjatesse usuvad. Sama lugu on sinu jumalaga. See on vaid haldjate uus nimi, mille on andnud mungad, just nii nagu nad minugi ümber ristiksid. Mis sellest muutub? Mina jään ikka iseendaks, ükskõik, kuidas mind kutsutakse, ja samamoodi ei saa kunagi olema haldjaid, hüütagu neid kuidas tahes.“ (Leemet külavanem Johannesele, lk 293)

„Piltlikult öeldes: seal, kus varem oli kuiv maa, lainetas nüüd meri ja mina polnud veel jõudnud endale lõpuseid kasvatada, mina ahmisin ikka õhku oma vanade kopsudega, mis uues maailmas enam millekski ei kõlvanud, ning sellepärast oli mul pidevalt õhust puudus. Ma püüdsin pealetungiva vee eest pääseda ja endale kaldaliiva sisse pesa uuristada, kuid iga järgmine merelaine nurjas mu pingutused, kuni polnud enam ei pesa ega kallastki. Mida ma sain sinna parata?“ (Leemet, lk 316)

„Kes on korra kuristikust alla lennanud ja end vastu maad lömaks kukkunud, sellele ei tohiks enam kuigi palju korda minna, kui tema lõtva keha ikka ja jälle tagasi mäetippu tassitakse ning üha uuesti sügavikku lennutatakse. „ (lk 334, Leemet)

„Minevik tundus vaid kauge muinasjutuna, mis võib olla kurvem või lõbusam, kuid millel pole mingit seost käesoleva hetkega.“ (lk 369, Leemet)

„Pärast mind pidi ta kaduma, sest seda, millest keegi midagi ei tea ja mida keegi kungi näinud pole, ei olegi ju enam tegelikult olemas. Ta oli hingav surnu.“ (lk 379, Leemet Põhja Konnast)

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20/09/2011 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,