RSS

Monthly Archives: oktoober 2011

Doris Kareva “Kurbuse värv”

Doris Kareva, Kurbuse värv

Ajakiri Looming nr 6, 2011, lk 777-778

 

”Võimatu valgel joonistub eriti selgelt vilja kõik niivõrd endastmõistetav, et seda märkab meel alles kaotuse kaudu. Mõtle tuult kuulates, kuidas igas su hingetõmbes läbib sind taevas – mies lõhnu kannab see õhk, mismoodi see puudutab nahka, mies varjundid kõik on värelemas su ümber ja sinus. Kurbuse kuuendas toonis on ilu ja arusaam elu imest – kingitusest, mies antud ja mille eest sa pole veel taibanud tänulik olla.” (lk 777)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/10/2011 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Peeter Sauter “Selts”

Peeter Sauter “Selts”

Ajakiri Looming nr 6, 2011, lk. 744-776

 

”Ülesriputatud pikka pesujoru oli kena vaadata nagu ikka. Nagu oleks midagi head ära teinud. Siuke tunne tuleb erinevatest asjadest. Kui uus raamat on välja tulnud, kui tuba on koristatud, kui kempsupotti on tubli ports tehtud. Ja pesu nöörile riputatud. Midagi peab neis sarnast olema. Võib-olla see, et miski eelnev on jalust korjatud ja tühjaks tehtud. Raamat on eelmisest tekstist lahtisaamine ja võimalus edasi liikuda, ja muuga sama lugu. Aga vaevalt, et surres on hea tühi tunne, et nüüd saab eelnevast lahti ja võib edasi liikuda ja uute asjade järele ringi vaadata. Ja lahutus polnud ka selline, et küll on hea lahti saada ja uusi asju otsida. Oli lihtsalt, jah, ei oskagi öelda, mis oli. Veider tunne. Võib-olla surmaga on sama, et ei jõua arugi saada, mis ta selline on.” (lk 749)

“Lahkumindud naisest tuleb nagu surnust rääkida — head või üldse mitte midagi. See on puhas egoism, nii on endal parem tunne. On tunne, et said tünga, aga ise suudad okeiks jääda.” (lk 753)

“Vahel tundubki mõni lause hea ja siis pole suurt tähtsust, mida lausega on mõeldud või mis ta tähendas või mida öelda taheti. Hea lause oleks nagu mingi asi iseeneses, ilma tähenduseta. Lihtsalt ports sõnu. Muster.” (lk 761)

“Võib-olla siuke ongi üks hea religioon, see, kus jumalat ja käske pole, see ei muutu dogmaatiliseks, ahistavaks. Reegleid pole, on aint mingi vastastikune heatahtlikkus, mis hoiab kaose ja entroopia parajal moel tasaselt mulisemas. Entroopia pudrupada, mida peab korralikult kulbiga aeg-ajalt liigutama, et põhja ei kõrbeks.” (lk 766)

“Veider, kui kokku saadakse, ollakse valmis ohverdama suuri asju ja vastu tulema teineteisele kaugele ja mitte rõhutama oma ohvreid. Aga kui huvi on kahanenud, tulevad tülid ja nägelused tühjast asjast ja me hakkame kalkuleerima, kes kui palju on kulutanud või midagi muud teise heaks teinud.” (lk 772)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/10/2011 in loetud teosed, peeter sauter

 

Sildid: , , , ,

Mati Unt “Räägivad ja vaikivad”

Mati Unt Räägivad. Väiksesed repliigid. Vaimude tund Jannseni tänaval. Kuuvarjutus. Tõlkis. Vaikimisest.(Eesti Raamat, 1986)

Annotatsioon raamatus: Käesolevasse proosavalimikku on koondatud autori viimaste aastate loomingut. Vormiuuenduslik ”Räägivad” ning ”Kuuvarjutus” ilmusid 1984.a vastavalt ”Loomingu Raamatukogu” ning ajakirja ”Looming” vahendusel, lühiproosa-killud on assotsiatiivsed mõttekatked argielu teemadel, ”Vaimude tund…” kujutab näidendivormis ajatransformatsiooni L.Koidula ja A.Kallase võimalikust kohtumisest.

 

Tsitaadid raamatust:

“Räägivad”
” Eerika mees: Eerika loeb üldse liiga palju. Ausalt öeldes ei mõju see talle hästi. Ma saaks aru, kui kirjanike hulgas oleks natuke rohkem vaimselt terveid inimesi. Siis poleks midagi. Aga neil on mingi eriline lõbu oma isiklikele õnnetustele ja pisihädadele anda kosmiline mastaap. Tahan olla loomulik, terve, ükskõik mis sõnad veel – tubli, hea… saate isegi aru, aga nad veenavad mind iga päev, et see pole võimalik. Kui ma lähen raamatukokku, tunnen õhus midagi pahelist. Kuulen palavikulisis sosinaid ja paheliste sireenide üminat. Täitsa hea on hingata, kui jälle värske õhu käes olen! Ärge mõistke mind valesti. Kirjandus on väga tore asi, kui elu sujub, nagu sujuma peab. Aga kriisiolukorras saada aru, missugune jama ta tegelikult on. Siis temast tuge ei leia.” (lk 56-57)

“Asedirektor: ”Meie siin põhjamaadel ei joo mõnust ega elurõõmust, me ei naudi joomise protsessi õdusust ega vaimukat vestlust, nagu ehk romaani maades. Meil on pikad ja pimedad talved, majade ümber ulub tuisk. Me tahame seda unustada. See on meie rassile omane. Näete, siin kirjutab üks soome alkohoolik: Our drinking habits are heavy and rooted  deep in our melancholy history. We drink not so often, but  we drink to get drunk, and…”” (lk 60)

“Väikesed repliigid”
“Pärastlõuna Põhja-Tartumaal: “Lumi on ebaloomulik asi ja ma ei saa aru, miks me elame kohas, kus sajab lund. Meie esivanemad oleksid võinud valida koha, kus keskkonna temperatuur pole keha temperatuurist oluliselt madalam. Me oleksime võinud asuda kõrbesse, sest liiv ei sula. Ta pole illusoorne nagu lumi. Liivast linnad püsivad kauem kui lumelinnad. ” (Lk 78)

“Kuuvarjutus”
”Kord magan selili, kord kõhuli, siis jälle selili. Mõnikord küljeli.
Niisugune on see inimese elu.
Nad lasevad end kellast petta. See liigub, ja nemad arvavad, et muugi liigub. Tegelikult liigub ainult kell. Täpsemalt: hammasrattad tema sees. Erinevad kellavabrikud, erinevad hammasrattad, aga ühesugune aeg.” (Lk 142)

”Tekkis tunne, et heinaaeg on käes. Nii see kord juba on, pole midagi teha. Suvel tahaks suusatada, talvel marju korjata, aga meile on peale surutud nagu mingi nõiaring: kevadel ujuta laevukesi, suvel võta loogu, sügisel kartuleid, talvel otsi kasukas välja. Niisiis olemegi selle kuradi aastaaegade vaheldumise orjad, meie kõik.” (Lk 147)

”Siis jutustas mu mees, et temal oli poisikesena olnud armuvahekorrast õige iseäralik kujutlus: isa paneb sperma preservatiivi sisse ja ulatab selle häbelikul ilmel emale. See toimub köögi ja elutoa vahelisel uksel. ” (Lk 169)

“Tõlkis”
”Tema teine abielu ei kujunenud püsivaks. Ta käis käest kätte, kuid mitte alla. ” (Lk 200)

”Vaikimisest”
” Ja ongi parem, et nad ei räägi, ütles ta otsustavalt. Kui kohtame neid tänaval, trammides, restoranides, on alati kerge hirm, et teevad suu lahti. Juba esimene sõna võib kogumulje rikkuda. /—/ Nende tõeline väliskuju on meie eest pidevalt varjatud, sest nad on riides. /—/ Ja inimene ei maskeeri end mitte ainult väliselt. Kogu tema käitumine on vaos hoitud, mõtted kolba varjus./—/Kokkuvõtteks: ei meie tea, mis nad seal tänaval, trammis või restoranis mõtlevad./–/ Niisiis, mõtelgu mis nad tahavad, peaasi et vaikivad.” (Lk 202)

”Õnneks, jah, nad vaikivad. Võime rahulikult kuulata biitmuusikat, linnamüra, oma käekella tiksumist./—/ Õnneks on nad leidnud endale rääkimist asendavaid tegevusi. Restoranis nad muidugi söövad, ühesõnaga, suu on putru täis, bussis torgivad keeleotsaga hambaauku, tänaval on tegemist orienteerumise ja liikluse jälgimisega. Lõppude lõpuks on ka neid, kes endale ausalt tunnistavad, et neil pole midagi öelda. Mõned vaikivad solvumisest, kes pikemat, kes lühemat aega. Mõned soovivad salapäraseks jääda. Ka Andre Maurois on arvanud, et noormees ei muutu naeruväärseks, kui ta salongis terve õhtu vaikib – tingimusel, et ta ütleb ainult ühe fraasi, mis on elegantne. Mõni arvab, et ta siseelu on piisavalt intensiivne ja ta ei taha seda teistega jagada, otse välja öeldes: ei taha heita pärleid sigade ette./—/… inimene on tihti lihtsalt tagasihoidlik. Ta sees sünnib igasugu vaimukusi. Aga kesk tunnustatud vaimutsejaid ei julge too inimene oma fraasidega välja tulla. Ta seltskondlik positsioon on madalam kui kaasvestlejatel või ei taha ta teistelt säramisrõõmu ära võtta. /–/ Vahel aga ei leia inimene partnerit. Ta pulbitseb, kuid on üksi. Siis peab ta sisemonolooge, laob kõik välja. Ja kui lõpuks kohtab inimest, kellele need sõnad olid mõeldud, siis on tekst juba ”ära tarvitatud”, inimene on end kaudselt välja reageerinud, ja nüüd ta vaikib. /—/ Me jääme tummaks suure õnnetuse, suure armastuse, üldse igasuguse väga suure asja ees.” (Lk 203-204)

”Ometi ei taha ma öelda, jätkas ta, et vaikimine segaks elementaarset, inimlikku suhtlemist. /—/ Raamatud vaikivad, aga mis sellest – me saame ikkagi teada, mis seal sees on. /—/ Ja lõppude lõpuks on olemas ka vaikiv põlgus, tumm meeleheide, me kõik oleme ”kuulnud” tumma karjet, meid on haaranud vaikne valu, me oleme käitunud tasa ja targu, armastanud Tiiut, kes on tasane ja helde, ja oleme teinud vaikivaid kokkuleppeid.”( Lk 204-205)

”Peaksime vähemalt selle poole püüdma, et räägime vajaduse korral. Ärme räägime igasugust jama. Keeleline kommunikatsioon viib sõdade ja perekonnatülideni. Nii et hoiame tagasi. Täielikku vaikust soovida oleks utoopia.” (Lk 205)

Lavastus “Räägivad”
Kuuldemäng “Räägivad”

Räägivad ja Kuuvarjutus sisalduvad ka Mati Undi Kogutud teoste 4.osas

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/10/2011 in loetud teosed, mati unt

 

Sildid: , , , , ,

Teet Kallas “Heliseb-kõliseb…”

Kirjastaja kirjutab: Romaan-revüü ehk lihtne ja tõepärane kirjeldus bioloogiakandidaat Kaaro Neeme viibimisest noorte suvepäevadel mõnes Eesti NSV rajoonis 196… aasta juunikuus.
Teet Kallase esikromaan „Heliseb-kõliseb…” ilmus esmakordselt 1972. aastal ja põhjustas hoobilt suurt elevust. Tollane kriitika on seda võrrelnud muuhulgas Jack Kerouaci hipiromaanide ning Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga”. Selleks oli ka põhjust — teist sellist mitmedimensioonilist ning sõna otseses mõttes liikuvat romaani eesti kirjanduses naljalt ei kohta.

Romaani sisu moodustab peategelase, bioloogiakandidaat Kaaro Neeme ning bussitäie loovisikutest meelelahutajate — muusikute, kunstnike, lauljate — sõitmine mööda noorte suvepäevi juunikuises Eestis. Tee viib neid erinevatesse kohtadesse, mille käigus kohtutakse äärmiselt erinevate inimeste ja nende omanäoliste, et mitte öelda veidrate tegemistega. Ent paralleelselt esineb romaanis ka unenäoline võlumaailm ja selle seadused, tegelased ning n-ö. reaalsest maailmast erinev problemaatika. Kahte maailma näib ühendavat salapärane Fantoom…
Tegemist on eesti kirjanduse ainulaadse road-movie’liku romaaniga, mis jahmatab oma julguse ja vaimukuse, satiiri ja uuenduslikkusega, eriti kui pidada silmas tollaseid olusid ja kirjutamistingimusi — autor viibis nimelt sel ajal nii KGB eeluurimisvanglas kui ka hullumajas. Lisaks pakuvad äratundmist tegelaste kohati varjamatud prototüübid, kellest nii mõnigi esineb romaanis lausa pärisnime all. Nii kohtame raamatus Andres Vanapat, Arvi Siiga, Hando Runnelit, Robert Vaidlot, Hugo Hiibust, Uno Eltsi jmt värvikaid isikuid.
Romaani teine, 2008. aasta väljaanne sisaldab lisaks autori täiendavaid joonelauseid kommentaare ning Juku-Kalle Raidi põhjalikku järelsõna. Pegasus, sari „Hõbevaramu“, 2008

Tsitaate raamatust:

„pikka iga, head tervist ja palju päikest neile, kes julgevad uskuda võimatut, olgu see teinekord kas või muinasjutt…“ (lk 42)

„Inimesed teevad väga asjalikke tegusid ja neil on alati väga asjalikult kiire. Ja kui nad mõnikord õhtuti, silmad kinni ja unetus kallal, mõtlevadki mingeid veidraid mõtteid, et oleks ma näiteks nähtamatu või oleks mul näiteks seitsmepenikoormasaapad või oskaksin ma läbi seinte käia, ja siis neid imelikke mõtteid edasi arendavad, ei julge nad sellest mingi hinna eest mitte kellelegi hingata. See on meie sajandile sobimatu, viimati koguni haiguslik… Sellele vaatamata mõtleb ka kõige tähtsam ja kõige täiskasvanum inimene enda jaoks küllap iga päev mõne muinasjutu välja, nii pentsik kui see ka pole. Ainult ta on nendega nii rumalasti üksinda, nii üksinda…“ (lk 86)

„Lapsepõlvemälestused on nagu asendamatud lohutajad hetkil, mil inimest piiravad halvad eelaimdused, mil teda pahatahtlikena ründavad mitmesugused pool- ja veerandtoonid. Lapsepõlvemälestused on nagu aforismid, nagu valmid. Aga ometi on nad kõik tõestisündinud lood. (lk 151)

„Elu on nii suur saladus ja nii lihtne asi, et selle kinnitamiseks pead aeg-ajalt midagi näpuga katsuma“ (lk 311)

Teised arvavad:
Ilmaliku leeri reis hullarist Patareisse (Juku-Kalle Raid)
Sukeldumist võimaldav maailmakirjandus (Peeter Helme, Sirp, 8.08.2008)
intervjuu autoriga (18.07.2007) 
intervjuu autoriga (19.07.2008)
intervjuu autoriga (19.07.2008)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 04/10/2011 in loetud teosed, teet kallas

 

Sildid: , , , ,