RSS

Monthly Archives: november 2011

Nikolai Baturin “Apokalüpsis anno Domini”

Nikolai Baturin “Apokalüpsis anno Domini…” (Eesti Raamat, 1997)

Annotatsioon raamatus: Reaalse tagapõhjaga ”Apokalüpsis” on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatanud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siiratud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar? Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seitse luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Tema ”Apokalüpsis” sai 1996. aasta romaanivõistlusel II auhinna.

Raamatu tagakaanel: ”Apokalüpsis … Kristlikus mõistekäsituses tähendab see müstilist ennustust maailmalõpust. Käesoleva teose kontekstis on see nägemus maailmalõpust, milles elame meie. Niipalju kui me elame vääriti või õigesti, on meil võimalus maailmalõpunägemust süvendada või hajutada.
Tõeliselt on väheusutav, et maailmalõpp inimtegevuse (või tegevusetuse) toimel on üldse võimalik. Igatahes kõik inimese püüded seda teostada on seni läinud luhta. See viib mõttele, et võtmesõna MINA OLEN SIND (MAAILM) SÜNNITANUD – MINA SU KA HÄVITAN on endiselt Looja käes.
Nõnda on iga Apokalüpsis – ka käesolev – vaid maailmalõpu lavastus, mis meisterliku läbiviimise ja sügava sisseelamise juhul võib võrduda tõelise Apokalüpsisega.
Niisiis, Lugeja, sinu käes on ohuromaan, hoiatusromaan. Multiplitseeritud, lõpututahkse maailma lõpliku hävingu Stsenaarium, mille detailid on surmast hullemad. – Käi ”Apokalüpsisega…” ringi ettevaatlikult, säästa selle põhjal oma lapsi…. ning ära anna teost lugeda lapsikutele, kes on ahkrad kohe kõike järele tegema. Siiralt soovitades, Autor.”

Nukkude Maa – TERRA PUPARUM    Nukuparandaja     Igavikuliivad      HVS – hingelise vaegurluse sündroom ”võõra südame hääl”

”… ja inimesed – mõistagi imeaimelised, otsekui eluvõimelised nukud. Nad liikusid oma töis ja toiminguis, otsides nagu Pärismaailma inimesedki oma igapäisest mõttetust olmest – kõrgemat Olemismõtet.
”Kõik on Otsijad – üksikud on Leidjad!” pilkusid Nukuparandaja huuled otsekui hääletus palves. Ta silmi valgusid pisarad, mis sinkjate kudrustena veeresid mööda kuuelakka põrandale. ” (lk 46)

”Ja mis on parem: võita või kaotada?”
”Mõnikord on parem võita, mõnikord kaotada.”
”Võita neid, kes meid vihkavad – ja kaotada neile, kes meid armastavad!” (lk 65-66)

”Rohkem kui kõikidel asjadel, on austusel ja armastusel kalduvus olla võltsingud,” ütles kindralile ta ”võõra südame hääl”. (lk 129)

”Looduse teed, hoolimata nende järskudest kurvidest, on õgevad ja lihtsad. Inimene teeb kõik selleks, et muuta need võimalikult keerukamaks, purustades ühtjada Suuri Tervikuid, mis loodusseaduste järgi on tabud. Rohkem kui eneseteostusest, teeb ta seda enesetõestusest, et mitte öelda kuritegelikkusest. Nüüd siis on ta loogilise järjena jõudnud Suure Tervikuni, mida ajastaega on nimetatud…
….inimese hingeks.” (lk 142)

”Järsk meenutus mõjub mälestustele hukutavalt” (lk 160)

”Mida ta mõtles, millele lootis? Ja kas oli mõtet mõelda, kui polnud millelegi loota?” (lk 196)

”Kui mäng käib kõrgelt – kõlab vale seda madalamalt” (lk 208)

”… Nukumaailmas ei reetnud keegi kedagi – kuna seal polnud keegi kellelegi ustav. Keegi ei tundnud kurvastust – kuna ei teatud, mis on rõõm… Seal valitsesid kummalised poolmõisted.” (lk 240)

”Nad tapavad relvata – tehes sellega maailma enda vastu relvituks. Nad ei respekteeri rahu – muutes ”sõja” mõiste seega olematuks. Nad ei tunnista ustavust ega tea seetõttu reetmist… Neil on oma suletud mõisted ja avamata tõed, mille järgi Keha on Hinge haud (soma sema), ning igas hingeroimas näevad nad Haua tuulutamist.” (lk 241-242)

”Mis on üldse… Igavik?” /–/ ”See on Mineviku ja Tuleviku kohtumine Olevikus…” (lk 266)

”Loodus sulgus inimese ees, kuna teda ei mõistetud. Mida ei mõistetud, seda hakati kartma; mida kardeti, seda hakati vihkama.” (lk 323)

”HVSi ühiskonnal ei puudunud arengunäitajad: kadus kuritegevus, narkomaania, prostitutsioon – kõik kasutasid vägivalda. Kõik taarusid, kõik hoorasid.” (lk 323)

”Õnneliku juhuse abil tegin geniaalse vea, millega tõestasin oma ammuse kahtluse, et puudulikkus, kui see puutub inimesse, on parem liigsusest. Et hing on kogu kurja läte; kõige selle loomeallikas, mida maailm ei vaja…”
”Vakka! Hing on ka kõige hea läte!” /–/
”Kantsli ja kateedri tarkus… Maailm laseb end petta eufooriast, mida hetkeks pakub hea – ja saab selle eest tasutud kurjaga. Küllaliselt!”/–/ ”Oma geniaalset viga süvendades mõistsin, et hea ja kurja vastuseis tuleb kaotada just ”hea” kõrvaldamisega, kuna hing püstitab ülesandeid, mida inimene ei suuda täita…”
”Ainult hing suudab armastada!” /–/
”Hetkeks. Siis põleb see läbi nagu hõõgniit ja muutub vihkamiseks… /–/ Ühel välkvalgel viivul ma mõistsin, et mitte nukud ei tule muuta inimeste sarnaseks…
… vaid inimesed tuleb muuta nukkude sarnaseks!” (345-346)

Teised arvavad:

Mürgita pole muinasjutte

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/11/2011 in loetud teosed, nikolai baturin

 

Sildid: , , ,

Maarja Kangro “Homaarid kahele”

Maarja Kangro “Homaarid kahele”
Vikerkaar nr 4-5, 2011, lk 17-29

Katkeid teosest:
***
”Mida sina siis elus tahaksid?”
”Ahaa. Mina. Ma tahaksin jälle kellegi pärast lolliks minna. Jah, seda ma tahaksin.”
”Tõesti?”
”Jah. Ma tahaksin kiimas iba suust vilja ajada, tõsiselt.”
Sa vangutasid pead.
”See on see, mida kõige rohkem tahta, ” ütlesin ma. ”Ma tahan ihaldada. Ilgelt. Ma kardan, et ma muidu suren ära. Kui ma ei ihalda, siis ma kardan, et mulle sõidab peateele veoauto ette. Kukub kivi katuselt pähe. Saan AIDSi või tuberkuloosi või sojapiimast vähi. Jahimees laseb juhusliku kuuli, lennuk kukub alla. Ma tahaks kas või kellegi pärast kannatada, aga mitte enam seda praegust jama. Seda käib-kah-värki.” (lk 23)

***

”… Ma võtan homaarid.”
”See on kahe inimese ports.”
”Kuulge, kui te oleksite kingapoe müüja, kas te siis ka ütlekstite, kui näeksite ühejalgset uksest sisenemas, et vabandust, meil on siin kahejalgsetele mõeldud kingad?” (lk 26)

***

”Muudkui peab kahekesi olema, eks ole?/–/ Jaa. Üksi ei saa. Kaob see elu mõttekene. Kaob see vähenegi IQ. Sõnavara kuivab kokku. Lõpuks ei näegi enam maailma värviliselt ega kuule teatud sagedustel helisid, jaa, võib juhtuda, et üksiolemine lõpeb iseenesesliku sensoorse deprivatsiooniga.” (lk 26)

***

”Aga ma ütlen teile: kui kahekesi võid ajada nüri juttu, siis üksi kahtlustad sa lolliksminekut pidevalt! Sul on kogu aeg tunne, et oled ebaadekvaatne. Ekstra-nüri. Miski ei kõlba, mis sa teed. Sa arvad, et kõik on pask. Maailm on out there, ja sa ootad sealt kogu aeg signaali, et sina tegelikult talle pihta ei saa. Sa mõtled, et peaks maksimaalset kasu taotlema. Kui teist inimest pole, mis siis muud. Mõtled, et võiks vähemalt püüda pappi kokku ajada. Aga siis mõtled, et pole üldse vahet, kas millestki kasu on või mitte. Mis sa sellega üksi teed. Millega, küsite. Noh, ükskõik millega. Kõik võib perse minna, kui üksi oled. Head teed tal minna.” (lk 27)

***

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 18/11/2011 in maarja kangro

 

Sildid: , , , ,

Mihhail Epstein “Début de siècle…”

Mihhail Epstein. Début de siècle ehk post-ilt proto-le. Uue sajandi manifest.
Vikerkaar nr 4-5, 2011, lk 103-129  (Tõlkeallikas: Знамя, 2001, nr. 5; Originaali pealkiri Début de siècle, или От пост-к прото-. Манифест нового века)

Annotatsioon: Tsivilisatsiooni ajaloost ja tulevikust; sajandivahetused kui uute ajastute algused. Artikli osana 21. sajandi mõistete ja terminite lühisõnastik

 

Katkeid artiklist:

“Võrreldes uut üldinimest – biotehnoloogilist liiki – eesootava vastuoludepingega, võib Stavrogini, Karamazovi või isegi Puškini tüüpi “üldinimese” hinges toimuv võitlus paista võrdlemisi tühisena. Kas on võimalik vallata valguse kiirust või laine dünaamilisust – ja ikkagi tunda koduigatsust? Kas on võimalik tungida pilguga nahaalusesse sidekoesse, siseelundite ehitusse – ja samal ajal nautida teise olendi nahapinna puudutamist? Kas on võimalik teada teisest “kõike” – ja ühtlasi teda armastada? Kas on võimalik olla teistele informatsioonilises mõttes läbipaistev – ja siiski säilitada häbitunne? Kuidas olla niihästi täiel määral masin kui ka täiel määral inimene, tapmata endas ühega teist?” (lk 108)

“Kuid reaalsust ei asenda isegi selles, puhthedonistlikus plaanis mitte miski. Onanism jääb onanismiks, isegi kui ajupildid omandavad kolmemõõtmelise kombatavuse. Me ihkame olla ihatud – ja seepärast tunneme vajadust Teise järele, täielikult tahtva ja vaba järele nagu me ise. Nii nagu igasugune kõne on vastus ja pöördumine võõra kõne poole, ei kõnele ka iha mitte objektidega, vaid võõraste ihadega. Ei mingi virtuaalne Lollobrigida, kes mu embusse langeb ja mind tuhandete kõige rafineeritumate hellitustega üle külvab, ei asenda harilikku, valikul ja vastastikusel tundel põhinevat armastust kui võõra, mind ihaldava tahte ilmingut.” (lk 112)

“Meie suhe tulevikuga on niihästi utoopiline kui ka apokalüptiline. Me ka kardame seda, mida me kannatamatult ootame: psühhotroonse tsivilisatsiooni tulekut ja nende mõtlevate masinate ajastut, mis võivad meid oma mõtte tööriistaks muuta. Me naudime ette kõigi oma soovide täitumist – ja samas kardame, et see viimane tehnorevolutsioon purustab õhukese vaheseina psüühika ja reaalsuse vahel. Me oleme sisenenud üha kiirenevate aegade ajastusse, keerisjasse lehtrisse, mille lõpus ootab meid tundmatu – see käestkaduv perspektiivi lõpp, kus sulavad ühte Eros ja Thanatos, tung ja hukk.” (lk 121)

artiklit saab lugeda ka siit: 1. osa ja 2.osa

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18/11/2011 in loetud teosed, mihhail epstein

 

Sildid: , , ,

Juhan Liiv ”Rukkivihud rehe all”

Tutvustus: Juhan Liivi paljudest luuletustest on säilinud käsikirjades ja hilisemates publikatsioonides mitu erinevat varianti.
Käesoleva valimiku põhiline osa toetub autori eluajal ilmunud viimase väljaande (Juhan Liivi luuletused. Noor-Eesti, Tartu 1910) redaktsioonile. Kolme nim. kogumikust pärineva luuletuse (»Öösse ära kadus», «Külm» ja «Ta lendab mesipuu poole»), samuti postuumsetest kogumikest valitud luuletuste puhul on siin kasutatud lugejate teadvuses juurdunumad, kõige kunstiküpsematena tunduvad variandid. Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 (koostanud Paul Rummo). Rukkivihud rehe all [Võrguteavik] Ilmunud Sauga : Digipuuk, 2010 (kättesaadav: e-raamatukogu.com)

Sisaldab mitmeid juba kooliajast tuntud luuleridu…
”Igav liiv ja tühi väli…” (”Sügis”) ”Tulin linnast, lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt…” (“Rändaja”) ”Ta lendab lillest lillesse ja lendab mesipuu poole…” (”Ta lendab mesipuu poole”) ”Kui mina olin veel väikene mees, üks helin mul helises rinna sees…” (”Helin”)
Uue ja huvitava faktina leidsin, et minu jaoks Ruja lauluna tuntud ”Eile nägin ma Eestimaad” on algselt kirjutanud samuti Juhan Liiv. Tõsi, laulusõnades on Ott Arderi poolt tehtud küll olulisi muudatusi. J.Liivi versioon ja Ruja versioon

Uue leiuna enda jaoks toon esile järgmise.

“Kes meeldida tahab”

Kes meeldida tahab, peab roomama,
”jah” ütledes ”ei” peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja – tänama!

Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kummardama kulla eel –
peab nuttes naeratama veel.

Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka
Tal enesel katsutaks meeldida!

Ja jääb ta nüüdki veel muutmata,
ta tõearmastus puut´mata,
üks peab nüüd kahest sündima:
ta peab nüüd tõusma või langema!

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/11/2011 in juhan liiv, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Indrek Hirv ”Ülalt valla”

Indrek Hirv ”Ülalt valla” (Maarjamaa, 2009). Trükitud 360 nummerdatud ja autori poolt signeeritud eksemplari. Järelsõna, Rebekka Lotman.

Mina tutvusin teosega E-Raamatukogu.com –is, kus kahjuks järelsõna polnud.

 

 

mu elu…

+++

mu elu see on kala elu veeta

ma janunen  – teadmata täpselt mida

kui vaikne öö on pilvitu on see ta

ja pole siiski – mul on veel üks rida

 

ma ootan armastust mu süda vajab –

et aega pumbata  – ka seda

võin astuda öö all kui tähti sajab

hing avali – ja siiski januneda

 

liig lihtne olnud mõni viis mu meelest

liig lihtsameelne mõni vana naine

nii mõni lihtne sõna kadund keelest

mu pää on klaar – kuid südamel on paine

 

mu elu see on kala elu veeta

ma janunen  – teadmata täpselt mida

kui vaikne öö on pilvitu on see ta

ja pole siiski kui on kurgus kida.

 

Teised arvavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/11/2011 in indrek hirv, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Aldous Huxley “Nood koltunud lehed”

Tutvustus raamatus: Aldous Huxley kuulub meie sajandi eriti silmapaistvate ja väga omanäoliste kirjanike hulka. Ta on neist muutuvaist kirjanikest, kelle stiil, rütm ja huvialad on olnud pidevais ümberhinnanguis. Seekord tutvustame teile noort Huxley´t, kelle huviorbiidis oli tollal, neil kolmekümnendail aastail kergelt satiiriline suhtumine inglise aristokraatia mõneti hapuksläinud traditsionalismi. Tol ajastul põrkusid kokku mõnus materialistlik maailmakäsitlus ning kõik see uus, mille tõid endaga kaasa Einstein, Freud ja Lobatševski. Tolles maailmavaatelises, äärmiselt põnevas mõistete hägunemises tärkaski noore Huxley võrdlev-uuriv vaim.
Laiemalt teada Huxleyle, kelle loomingus on suur osakaal müstitsismil, eetika suhtelisusel ja kes on oma hilisemate teoste tõttu laiemalt tuntud, vastandub käesolevas romaanis noor, vaimukas, elegantne, sädelev Huxley, kes on nii erinev tollest tavapäraselt kanoniseeritud Huxleyst.
Kupar, 1996. Tõlkinud Enn Vetemaa, värsid tõlkinud Ants Oras ; sarja kujundas P. Niinepuu. Sari XX sajandi klassika. Esitrükk eesti keeles: Tartu : Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1933. Originaali pealkiri: Those barren leaves.

Katkeid raamatust:

”Vanad raamatud ei puutu siia. Ei puutu sellepärast, et nende looja on juba olematu. Ainukene raamat on see raamat, mida parajasti kirjutad. Ning kui toogi kord ilmub, kui seda on lugema hakatud, ei tule temagi enam arvesse. Nii et raamatut, millest oleks huvitav vestelda, pole olemaski; ei saa põhimõtteliselt ollagi.” (lk 10)

”Loomulikkus tunneb end hästi ainult varjatuna.” (lk 14)

”Demokraatia eeldab mõistust” (lk 28)

” Võimalik, et kui ma nüüd väidan, et koguni armastus tundus neil päevil huvitavam kui praegu, arvate te, et minu mõistus on vananenud koos mu veresoonkonnaga.  Aga on ju põnev, kui seelikud ulatuvad maani – isegi kinganina on siis ahvatlus. Kujutlus on alati põnevam realiteedist. Olime nagu püssirohutünnid, iga pisivihje võis mõjuda sädemena. Kui nüüd, mil liigutakse ringi paljaste põlvedega ning naised on paljasselgsed otsekui  saduldamata metshobused, ei eruta naine enam kedagi. Kaardid on lauale heidetud, ettekujutusele pole tööd.  Kõik on mäng ning järelikult igav. Varjatus, silmakirjalikkuski ei pruugi alati olla mitte lõiv pahele ja patule, vaid mõnikord ka vahend, mis muudab elu huvitavamaks.” (lk 34-35)

”Üheksateistkümnenda sajandi silmakirjatsemine on  oma ajastu laps, kirjandusliku romantismi kaksikõde, ja samal ajal vältimatu reaktsioon kaheksateistkümnenda sajandi ülespuhutud klassitsismile.  Kirjanduses on klassitsism talumatu just liiga paljude piiravate reeglite  tõttu; armastuses on ta väljakannatamatu aga liialt  väheste keeldude pärast. Reeglite leiutamine just selleks, et neid siis kohe murda, võib teha armastuse põnevaks. ” (lk 36)

”Soojusel on inimestele kahesugune mõju: otsene ja kaudne. Otsene mõju ei vaja loodetavasti mingeid kommentaare. Kuid kaudne pole vähem tähtis. Kuumal maal ei viitsita ülemäära tööd rabada. Töötatakse just nii palju, et endal hinge sees hoida – ning hoitakse au sees kestvat puhkust. On ilmne, et ainus, mida inimene – kui ta just filosoof pole – jõudeajal teha viitsib, on armatsemine. Ükski tõsine, kõvasti töötav inimene ei leia aega ega jaksu aina kirgedele anduda. ” (lk 42)

”Mida tundlikum oled, seda tarvilikum on kanda maski. ” (lk 45)

”Ükski, kellel on midagi öelda, ei pääse väärtõlgendustest. Publik mõistab vaid seda, millega on juba läbi ja lõhki tuttav. Iga uus asi lööb ta orienteerumisvõime segi.” (lk 49)

”Maniakaalne  püüd moodne olla on tapnud lugemiskunsti. Enamik neist, keda ma tunnen loevad kahte või kolme päevalehte, sirvivad esmaspäevast laupäevani poolt tosinat nädalalahete; kuu lõpul ootavad oma järjekorda muidugi kuukirjad. Ja muul ajal – ning  siin kasutaksin ma küll Piibli sõnavara – hooravad nad uute romaanide, uute näidendite, värsikogude ja biograafiatega. Neil pole aega enamaks kui vaid pinnal libisemiseks. (lk 50)

”Ei – lõpuks on need siiski lugejad, kes teevad raamatust selle, mis ta on. Autor tahab, aga lugeja määrab. ” (lk 51)

”Olen omandanud hästikirjutamisekunsti – see tähendab  kunsti võimalikult keerukas sõnastuses mitte midagi ära öelda. ” (lk 75)

”Olemuslikult kuri inimene on haruldane. Nagu geenius ja idiootki. ” (lk 85)

”Kui kõik see juhtuks minuga praegu, tunduks asi mulle normaalne. Armatsedes noore naisega teaksin ma täpselt, kellega armatsen, kuid neil päevil ma alles õppisin seda – ehmatusega kogesin ma, et võib olla sügavalt armunud, orjalikult  kiindunud inimesse, kellest sa sisimas lugu ei peagi, kes sulle mõne joone poolest lausa vastumeelne on, keda pead raiskuläinuks ning kes sind isegi tüüdata võib. Ja miks ka mitte?  nendiksin ma nüüd. See on loomulikem asi maa peal. Kuid toona ma nähtavasti idealiseerisin armastust kui niisugust – armastus pidi olema raugematu vaimne ekstaas, midagi  sellist,  mida koged vaid mõnel haruldasel sümfooniakontserdil või koguni  kirikus. Sellesse tundesse pidid mahtuma hellus ja imetlus ja austus. Nüüd tean ma, et armastusse võivad need tunded  lahutamatu osana kuuluda küll, kuid tingimata ei pruugi. Nad võivad eksisteerida ka väljaspool armastust, omaette ja sugugi mitte kõik korraga.  Armastust ja õnne tuleb võtta puhtalt, rikkumatult, mõistuse kontrollita. See on kuum, karm, veidi mürgine jook…” (lk 125)

”Jah, mis tähtsust on tarkusel ja tervameelsusel, kui pole ehedat armastust eksistentsi vastu.” (lk 168)

”raha on ohtlik vähemalt kahte pidi: kui keegi saabki rikkaks, ei vähene ta ahnus ja vägivallatsemishimu, jah, tema sigatsemine, kui otse öelda, karvavõrdki; kuid see, kes on rahast lage, ei häbene ühtki jälkust, et jõukaks meheks saada. ” (lk 192)

”Omand on needus nagu selle puuduminegi. ” (lk 192)

”näis olevat tüüpiline, et keegi ei tohi meist õnnetum olla. Kõik tahame end kuulutada just selleks kõige õnnetumaks.” (lk 193)

”On ju nii, et igaüks meist kaldub ka teistes nägema nii omaenda tugevusi kui ka nõrkusi. /–/ Kuid enda pahe avastamine kelleski teises ei tähenda veel seda, et tollele teisele sama pahe andestatakse.” (lk 221)

”Jaa- sellest, kuidas see sõna kõlab eri keeltes, võib ligikaudu oletada, mida sõna tarvitajad armastamise all silmas peavad. Võtame näiteks amour – kui paljutähendav on pikk ”u” enne põrisevat ”r-i. ”Ou”, see tähendab ”uu”, hääldamiseks tuleb huuled seada koonusekujuliselt. Järgnev ”rr” on aga juba raevukas ja kirglik. Kas ei vasta sellele armastusekäsitlusele üheksa kümnendikku prantsuse proosast? Aga ka draamast? Asjalik ja rõve korraga. Seevastu Liebe – kui rauge, kuupaistesonaadilik ja sentimentaalne kõla on kahekordsel ”i”-l! Ja määgiv ”bee-bee” selle järel. Indlev lammas. Kogu saksa romantism mahub sellesse sõnna. /–/ Mis puutub meie oma sõnasse love, siis on see tüüpiliselt puiklev ja kõhklev. See ähmane ühesilbilisus iseloomustab meie vastumeelsust millestki suisa ära öelda. See sümboliseerib meid kõige kõrgemal määral. Silmakirjalik ja platooniline on see ümisev love. (lk 252)

”Kui armastust ilma vastuarmastuseta võib pidada väga valusaks kogemuseks, siis olla armastatud kellegi poolt, kellest ei hoolita, on küll ülimalt tüütu. Vist ükski muu olukord ei näita selgemini kire kui sellise absurdsust. Näha kedagi end narriks tegevat – eks see ju või naerma ajada. Kui aga teid ennast tabab õnnetus, ja te end narriks teete, küllap te siis pühite pisaraid… Kõik see kokku on aga tüütu ja läila!” (lk 261)

Teised arvavad:
Vaapo Vaher, EPL 13.05.1996

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/11/2011 in aldous huxley

 

Sildid: , , , ,