RSS

Aldous Huxley “Nood koltunud lehed”

02 nov.

Tutvustus raamatus: Aldous Huxley kuulub meie sajandi eriti silmapaistvate ja väga omanäoliste kirjanike hulka. Ta on neist muutuvaist kirjanikest, kelle stiil, rütm ja huvialad on olnud pidevais ümberhinnanguis. Seekord tutvustame teile noort Huxley´t, kelle huviorbiidis oli tollal, neil kolmekümnendail aastail kergelt satiiriline suhtumine inglise aristokraatia mõneti hapuksläinud traditsionalismi. Tol ajastul põrkusid kokku mõnus materialistlik maailmakäsitlus ning kõik see uus, mille tõid endaga kaasa Einstein, Freud ja Lobatševski. Tolles maailmavaatelises, äärmiselt põnevas mõistete hägunemises tärkaski noore Huxley võrdlev-uuriv vaim.
Laiemalt teada Huxleyle, kelle loomingus on suur osakaal müstitsismil, eetika suhtelisusel ja kes on oma hilisemate teoste tõttu laiemalt tuntud, vastandub käesolevas romaanis noor, vaimukas, elegantne, sädelev Huxley, kes on nii erinev tollest tavapäraselt kanoniseeritud Huxleyst.
Kupar, 1996. Tõlkinud Enn Vetemaa, värsid tõlkinud Ants Oras ; sarja kujundas P. Niinepuu. Sari XX sajandi klassika. Esitrükk eesti keeles: Tartu : Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1933. Originaali pealkiri: Those barren leaves.

Katkeid raamatust:

”Vanad raamatud ei puutu siia. Ei puutu sellepärast, et nende looja on juba olematu. Ainukene raamat on see raamat, mida parajasti kirjutad. Ning kui toogi kord ilmub, kui seda on lugema hakatud, ei tule temagi enam arvesse. Nii et raamatut, millest oleks huvitav vestelda, pole olemaski; ei saa põhimõtteliselt ollagi.” (lk 10)

”Loomulikkus tunneb end hästi ainult varjatuna.” (lk 14)

”Demokraatia eeldab mõistust” (lk 28)

” Võimalik, et kui ma nüüd väidan, et koguni armastus tundus neil päevil huvitavam kui praegu, arvate te, et minu mõistus on vananenud koos mu veresoonkonnaga.  Aga on ju põnev, kui seelikud ulatuvad maani – isegi kinganina on siis ahvatlus. Kujutlus on alati põnevam realiteedist. Olime nagu püssirohutünnid, iga pisivihje võis mõjuda sädemena. Kui nüüd, mil liigutakse ringi paljaste põlvedega ning naised on paljasselgsed otsekui  saduldamata metshobused, ei eruta naine enam kedagi. Kaardid on lauale heidetud, ettekujutusele pole tööd.  Kõik on mäng ning järelikult igav. Varjatus, silmakirjalikkuski ei pruugi alati olla mitte lõiv pahele ja patule, vaid mõnikord ka vahend, mis muudab elu huvitavamaks.” (lk 34-35)

”Üheksateistkümnenda sajandi silmakirjatsemine on  oma ajastu laps, kirjandusliku romantismi kaksikõde, ja samal ajal vältimatu reaktsioon kaheksateistkümnenda sajandi ülespuhutud klassitsismile.  Kirjanduses on klassitsism talumatu just liiga paljude piiravate reeglite  tõttu; armastuses on ta väljakannatamatu aga liialt  väheste keeldude pärast. Reeglite leiutamine just selleks, et neid siis kohe murda, võib teha armastuse põnevaks. ” (lk 36)

”Soojusel on inimestele kahesugune mõju: otsene ja kaudne. Otsene mõju ei vaja loodetavasti mingeid kommentaare. Kuid kaudne pole vähem tähtis. Kuumal maal ei viitsita ülemäära tööd rabada. Töötatakse just nii palju, et endal hinge sees hoida – ning hoitakse au sees kestvat puhkust. On ilmne, et ainus, mida inimene – kui ta just filosoof pole – jõudeajal teha viitsib, on armatsemine. Ükski tõsine, kõvasti töötav inimene ei leia aega ega jaksu aina kirgedele anduda. ” (lk 42)

”Mida tundlikum oled, seda tarvilikum on kanda maski. ” (lk 45)

”Ükski, kellel on midagi öelda, ei pääse väärtõlgendustest. Publik mõistab vaid seda, millega on juba läbi ja lõhki tuttav. Iga uus asi lööb ta orienteerumisvõime segi.” (lk 49)

”Maniakaalne  püüd moodne olla on tapnud lugemiskunsti. Enamik neist, keda ma tunnen loevad kahte või kolme päevalehte, sirvivad esmaspäevast laupäevani poolt tosinat nädalalahete; kuu lõpul ootavad oma järjekorda muidugi kuukirjad. Ja muul ajal – ning  siin kasutaksin ma küll Piibli sõnavara – hooravad nad uute romaanide, uute näidendite, värsikogude ja biograafiatega. Neil pole aega enamaks kui vaid pinnal libisemiseks. (lk 50)

”Ei – lõpuks on need siiski lugejad, kes teevad raamatust selle, mis ta on. Autor tahab, aga lugeja määrab. ” (lk 51)

”Olen omandanud hästikirjutamisekunsti – see tähendab  kunsti võimalikult keerukas sõnastuses mitte midagi ära öelda. ” (lk 75)

”Olemuslikult kuri inimene on haruldane. Nagu geenius ja idiootki. ” (lk 85)

”Kui kõik see juhtuks minuga praegu, tunduks asi mulle normaalne. Armatsedes noore naisega teaksin ma täpselt, kellega armatsen, kuid neil päevil ma alles õppisin seda – ehmatusega kogesin ma, et võib olla sügavalt armunud, orjalikult  kiindunud inimesse, kellest sa sisimas lugu ei peagi, kes sulle mõne joone poolest lausa vastumeelne on, keda pead raiskuläinuks ning kes sind isegi tüüdata võib. Ja miks ka mitte?  nendiksin ma nüüd. See on loomulikem asi maa peal. Kuid toona ma nähtavasti idealiseerisin armastust kui niisugust – armastus pidi olema raugematu vaimne ekstaas, midagi  sellist,  mida koged vaid mõnel haruldasel sümfooniakontserdil või koguni  kirikus. Sellesse tundesse pidid mahtuma hellus ja imetlus ja austus. Nüüd tean ma, et armastusse võivad need tunded  lahutamatu osana kuuluda küll, kuid tingimata ei pruugi. Nad võivad eksisteerida ka väljaspool armastust, omaette ja sugugi mitte kõik korraga.  Armastust ja õnne tuleb võtta puhtalt, rikkumatult, mõistuse kontrollita. See on kuum, karm, veidi mürgine jook…” (lk 125)

”Jah, mis tähtsust on tarkusel ja tervameelsusel, kui pole ehedat armastust eksistentsi vastu.” (lk 168)

”raha on ohtlik vähemalt kahte pidi: kui keegi saabki rikkaks, ei vähene ta ahnus ja vägivallatsemishimu, jah, tema sigatsemine, kui otse öelda, karvavõrdki; kuid see, kes on rahast lage, ei häbene ühtki jälkust, et jõukaks meheks saada. ” (lk 192)

”Omand on needus nagu selle puuduminegi. ” (lk 192)

”näis olevat tüüpiline, et keegi ei tohi meist õnnetum olla. Kõik tahame end kuulutada just selleks kõige õnnetumaks.” (lk 193)

”On ju nii, et igaüks meist kaldub ka teistes nägema nii omaenda tugevusi kui ka nõrkusi. /–/ Kuid enda pahe avastamine kelleski teises ei tähenda veel seda, et tollele teisele sama pahe andestatakse.” (lk 221)

”Jaa- sellest, kuidas see sõna kõlab eri keeltes, võib ligikaudu oletada, mida sõna tarvitajad armastamise all silmas peavad. Võtame näiteks amour – kui paljutähendav on pikk ”u” enne põrisevat ”r-i. ”Ou”, see tähendab ”uu”, hääldamiseks tuleb huuled seada koonusekujuliselt. Järgnev ”rr” on aga juba raevukas ja kirglik. Kas ei vasta sellele armastusekäsitlusele üheksa kümnendikku prantsuse proosast? Aga ka draamast? Asjalik ja rõve korraga. Seevastu Liebe – kui rauge, kuupaistesonaadilik ja sentimentaalne kõla on kahekordsel ”i”-l! Ja määgiv ”bee-bee” selle järel. Indlev lammas. Kogu saksa romantism mahub sellesse sõnna. /–/ Mis puutub meie oma sõnasse love, siis on see tüüpiliselt puiklev ja kõhklev. See ähmane ühesilbilisus iseloomustab meie vastumeelsust millestki suisa ära öelda. See sümboliseerib meid kõige kõrgemal määral. Silmakirjalik ja platooniline on see ümisev love. (lk 252)

”Kui armastust ilma vastuarmastuseta võib pidada väga valusaks kogemuseks, siis olla armastatud kellegi poolt, kellest ei hoolita, on küll ülimalt tüütu. Vist ükski muu olukord ei näita selgemini kire kui sellise absurdsust. Näha kedagi end narriks tegevat – eks see ju või naerma ajada. Kui aga teid ennast tabab õnnetus, ja te end narriks teete, küllap te siis pühite pisaraid… Kõik see kokku on aga tüütu ja läila!” (lk 261)

Teised arvavad:
Vaapo Vaher, EPL 13.05.1996

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/11/2011 in aldous huxley

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: