RSS

A.H. Tammsaare “Kärbes”

27 dets.

Kirjastaja kirjutab: Anton Hansen Tammsaare „Kärbes”. 1917. aastal ilmunud novell kirjaniku Koitjärve perioodist. Digira, 2011 (formaat: epub)

Digira on e-raamatutena välja andnud koostöös Tartu Linnaraamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumiga vanemat eesti kirjandusklassikat, mis autoriõiguste alt vabanenud.

Klassikute e-raamatud tasuta
Eestikeelseid e-raamatuid laetakse iTunesist alla üle 500 korra nädalas

E-raamat on tehtud esmatrüki järgi ehk nö vanamoodsas keeles. Esmatrükki saab näha ka siit või siit. Lugemiseks siiski mõistlik võtta Digira epub näiteks siit või paberraamat;)

Katkeid raamatust (mõnes kohas kursiivis toodud võrdlus hilisemast trükist):

2.ptk

„Küll oled sa alles laps,” ütles Tiksi kergelt ohates, „sa räägid armastusest, nagu oleks see lõbus ajawiide.”
„Seda on mulle wististe naised õpetanud.”

„On siis nii paljud sind juba armastanud?” „Ma arwan, mitte ainuski.” „Kuidas nad siis õpetasid?” „Mittearmastamisega.”

4. ptk

„Üksik kaob, hulk jääb; üksik häwineb, tema töö püsib; /—/ inimene tuleb põrmust ja läheb põrmu, aga tema mälestus jääb, lehwides meile ammugi kustunud aegade rüpest; kunstnik unub, aga tema tööd jääwad meile raudwarana, wõiks isegi öelda, wanawarana, mis on kõige kallim wara; mõtleja peaaju kustub, langeb olematuse piiridesse tagasi, aga mõte jääb, pannes liikuma uusi mõtteid.”/–/

„Üürike on inimene, kaduw tema ihu, möödaminew liha ja weri, nukralt juhuslik tema ergukawa, kus heliseb mänglew waim ja peab küllastawalt sädelewat rõõmupidu suremata hing.”

9. ptk

„Peaasi on sõnade toon, modulatsion, muusika, mitte tähendus. Tähendus on juhuslik ja wõib mõnikord ropukski saada, muusika pole aga kunagi ropp, halwemal korral ainult pikant. Mis puutub mõtlejasse asjade juhuslikkus? Tema nõuab jäädawat. Muusika on sõnas jäädaw, igaweste helisew ja woolaw. Sellepärast jätke tähendus, kuulake muusikat.”

”… põhjusmõte on ainult mõte, et mõte on ainult sõna, et sõna tuleb aimest, et aime tekib muljest, tundmusest ja et tundmuse wastu on iga sõna, iga mõte, iga põhjusmõtegi wõimetu, olgu ta awaldatud waidluses wõi jutluses. Ta oli näinud, et waidlus midagi ei seleta, lepita ega liida, waid ennem segab, lõhub, weel enam nokkapidi kokku ajab. Kõige paremal korral oli ta waidlusega ikka ainult tundmusi äratanud, lõbu walmistanud wõi haiget teinud, mis on mõnikord kõige weetlewam lõbu. Pole ainust mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täieste ühte moodi, sest inimeste tunded ja tundmused esinewad nagu nende näod, hääled, sõrmeotsadki. Iga räägitud wõi kirjutatud sõna on ainult wõõritimõistmiseks kõige parajam. Waielda wõiks ehk matematika wormelitega, sest need on tähenduses kindlamad kui lihtsamgi sõna.”

Hilisemast väljaandest:

”… põhimõte on ainult mõte, mõte on ainult sõna, sõna tuleb aimest, aime tekib muljest, tundmusest ja tundmuse vastu on iga sõna, iga mõte, iga põhimõtegi võimetu, olgu ta avaldatud vaidluses või jutluses./–/ Vaidlus midagi ei seleta, lepita ega liida, vaid ennem segab, lõhub, veel enam nokkapidi kokku ajab. Kõige paremal korral oli ta vaidlusega ikka ainult tundmusi äratanud, lõbu valmistanud või haiget teinud, mis on mõnikord kõige veetlevam lõbu. Pole ainust mõtlejat ega mõtet, pole ainustki õpetajat ega õpetust, mida kakski mõistaksid täiesti ühte moodi, sest inimeste tunded ja tundmused erinevad nagu nende näod, hääled, sõrmeotsadki. Iga räägitud või kirjutatud sõna on ainult võõritimõistmiseks kõige parajam./–/ ”

10.ptk

„Naine on hippopotamuse kõrwal Looja suurem imetöö”, kiitis ka Kulno, „sest mõlemate ramm puhkab nende lõugades ja hirmus jõud peitub nende niuetes. Aga ma arwan, ennem taltsutab mees hippopotamuse kui naise.”

”Ühistegewus tähendab wõitlust, mida nimetatakse sõjaks, kui ta juba küllalt suureks ja ägedaks areneb.”

13.ptk

” Elu on imelik. Mõnikord näib, nagu oleks ta unistus, mõnikord nagu armastus, mõnikord wõdiseb ta sinaka nukruseloorina läbi kõrwetawate hingepisarate, mõnikord näed teda kirewa waibana, mida tallawad hooletud jalad, aga lõpuks pole ta ometi ei niisugune ega niisugune.”

14.ptk

”Ta oli alles nii noor, et ta ei teadnud: raamatuid kirjutades peawad kõik wanad olema, nii wanad, et nad enam midagi inimlikku ei warja, ei peida, ei häbene.”

” Mõnikord tunneb Merihein, et midagi puudub ja et igawus ligi tükib. Siis joob ta weidi rohkem ja nõnda peab kärbes sagedamini tema targutusi kuulama. „Tead sa, mis on noorus?” küsib ta kord ja mõtlemata kostab ta ise: „Noorus on armastus. Tahad nooreks jääda, siis armasta, armasta, armasta. Armasta ükskõik keda wõi mida, aga peaasi armasta, armasta kõigest südamest.” Teine kord küsib ta kärbselt: „Tead, mis on armastus?” ja jällegi kostab ta mõtlemata: „Armastus on noorus.” Alles nüüd tuleb talle waremalt esitatud ja wastatud küsimine meelde ja ta märkab, et mõtted ringi käiwad, nagu eksija metsas. Sellepärast lausub ta: „Kärbes, kärbes, me asjad pole korras. Lubasin su ära wärwida, aga kärbse wärw on alles leidmata, pole aega, pole mahti, on muid toimetusi. Wärwi end ise. Tänini oled silmi ja jalgu kaswatanud, hakka nüüd arendama aju, küllap siis märkad, et ilm wõib wärwitagi wärwiline olla. Siis saad ka teada, noor wõib olla üksigi, päris ihuüksi, aga armastus tuleb ikka kahekesi, armastus ja unistused. Noorus on wanade kaugem unistus.”

„Õnnetu armastus on ainuke õnnelik armastus.”

„Armastus on ikka kartuse hakatus” /–/  „mida suurem armastus, seda suurem kartus.”

15.ptk

„Loojad on nukrad ja sünnitajad kannatawad walu”/–/  „Ei mina kirjutaks, kui walus oleks.”
„Muidu on weel walusam: riimid ripuwad õhus, unistused ei anna ööselgi rahu, istuwad peatsis, liiguwad jalutsis, tulewad woodi alt, seinaprao waheltki. Aga pane paberile, kohe waiksed kui utekesed, magawad kui siugud. Luuletamine on päris mõrtsukatöö, unistuste tapmine. On mul mõni ilus ja suur unistus, siis kannan teda wõimalikult kaua peas, hinges, ei pane teda sõnadesse. Alles siis, kui ma teda küllalt imetlenud, armastanud, kumardanud, isegi jumaldanud, alles siis tõmban ta sõnawõllasse. Kõlgu ilmarahwa naeruks, lõbusta hoolimata meeli, tee nalja edewatele, kõdita wäsinud erkusid oma neitsilikkusega, selleks oled sa ikka weel hea küll, sina, mu hingepisar! Aga mõnikord on aimdus, et kui mitte täna, siis homme tuleb see kõige suurem unistus, unistuste unistus, ja seda ei ütle ma kellelegi, teda ei reota ma sõnadega, ehk olgu siis, et leiduks keegi, kes niisama suur ja kallis, kui mu unistuste unistus.”

„Ma armastasin oma unistust liiga, sellepärast põgenes ta minu juurest. Aga unistusi ei tohi liiga armastada, neid peab nõnda armastama, et nende wastu wõiks olla kare, südameta, armutu, halastamata.”

16.ptk

”Nagu iga kuulsusega, nõnda oli lugu ka siin: tõelikkust wärwiti, tõelikkus tõsteti nii öelda idealsesse walgusesse. Idealne walgus loob ikka luulewarjundid.”

”Kõik meie teadlasedki on päris luuletajad. Neis on ikka rohkem luulet, kui et olla ainult teadlased, ja rohkem teadust, kui et jääda ainult luuletajateks. Moodne teadlane on ikka pisut luuletaja ja luuletaja pisut teadlane.”

„Kunstnikud peawad olema patused, kunstnikud peawad olema kohtumõistjad. Aga meie oleme wagad ja meie patud on laste patud. Nad on nii waiksed, et kelleski ei tõuse tõsist himu, ei sütti kuumendawat kirge õndsaks saada. Meie õppiw noorsugugi on waga nagu meie ise, mõtleb ainult diplomi ja teenistuse peale, unistab soojast pesast. Ei ole kuritahtlist üle aisa wäljalöömist ega astla wastu takka ülesraiumist. Kes söandaks tõsiselt omasugustele naistele ja neiudelegi järel jooksta. Need jäetakse muulastele, aina wõrgutatakse noori teenijaid ja awateletakse ilusaid õmblejaid.”

„Naised on ikka meeste rumalustes süüdi.”

18.ptk

”Waigistuseks walas ta klaasi täis ja rüüpas, kuna ta jaoleruttawale kärbsele lausus:

„Ainult sind, mu armsam, mõistan ma täieste, sest sinus pole midagi muud, kui aga ainult see, mis ma ise sinna pannud, ja teistes mõistame täieste ainult iseoma mõtet, iseoma tundmust.”

„Aga millal tohib teid oodata?”
„Ei tohigi.” /–/ „Ootamine teeb aja igawaks, sellepärast ei tohi.”

19.ptk

„Tõepoolest, sul on õigus, me oleme ühiskondlikud, wäga ühiskondlikud, paheliselt ühiskondlikud. Ühiskondlikkus tähendab, et kellelegi tehakse ülekohut, kedagi kitsendatakse, rõhutakse, kurnatakse. Ühiskond loob riigid, kirikud, seltsid, ühisused, aga ikka ainult selleks, et teisi ei mikski panna, et teisi aina oma kasuks tarwitada. Weel enam: ühiskond kurnab paratamata ka iseennast, kuni ta laguneb. Üksikud loowad jumalad, mis on surelikud, sest nad on elawad, aga ühiskond muudab nad fantoomideks, muinasjuttudeks ja neid ei surma suuremagi nõia kuul. Kõik usuwad lõpuks, et elawad on ainult fantoomid, muinasjutud, omasugused kodukäijad ja et tõelik elu on meelte pettus. Aga pettuse peale waatamata kannatatakse ometi tõelikkuse käes, mida loonud ühiskondlikud tondid.”

” Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimesewaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedaste wastuse, mida mõtleja kõige wähem aimanud.”

„Töö on elu saladus. Armastuski ei tähenda muud kui tööd. Mis wäärtus oleks kõige ülewamalgi tundmusel, kui ta ei aja tööle, kui ta ei aja looma.”

20.ptk

„Pisut naeruwäärt inimesed on ikka huwitawad”

22.ptk

”Ja kui Lutwei on tõsine ja sõnakehw, kui ta on Tiksiga, nagu oleks neil juba pooltosinat lapsi, wõi kui ta muutub nukralt hellameelseks ja tundlikuks, siis mõtleb Tiksi ainult rumaluste, ainult mängu peale. /–/ mängib ja ei tea, kuidas küll mängida, et mängule lõpp tuleks, sest ta kardab mängus kaotada usu, et üürike õnneunistus polnud mitte petlik wiirastus.”

23.ptk

”…tõed on nii mõnegi õnne häwitajad, rumalad, arutud, halastamata häwitajad.”

25.ptk

”Oi, elu on imelik! Elu nagu polekski elu, elu oleks nagu mäng, mitte ka mäng, waid mingisugune tõelikkuse ja mängu segu ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikkus ja kus algab mäng. Nad wahelduwad, nad põimiwad end läbisegi, nad muutuwad: elu saab mänguks ja mäng eluks ning kes ütleb, kumba armastame enam. Imelik mäng, imelik elu!”

Hilisemast väljaandest:
”Oi, elu on imelik! Elu nagu polekski elu, elu oleks nagu mäng, mitte ka mäng, vaid mingisugune tõelikkuse ja mängu segu ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikkus ja kus algab mäng. Nad vahelduvad, nad põimuvad läbisegi, nad muutuvad: elu saab mänguks ja mäng eluks ning kes ütleb, kumba armastame enam. Imelik mäng, imelik elu! ”

”Suur rõõm ei tähenda kunagi head ja suur naer kuulutab ikka nuttu.”

„On inimesi, kes wäga wähe pattu teewad, aga kes on siiski wäga patused. Teised selle wastu teewad ühtepuhku pattu, aga jääwad ometi wagaks. Te teate, lapsi soowitatakse wagaduse eeskujuks, aga kas olete tähele pannud, kui kurjad on lapsed? Kurjad ja wagad, isegi õndsad, sest mingisugune kurjus, mingisugune patt ei too neile südametunnistuse piina.”

27.ptk

”Wõib olla, meie ei tea ilmast üleüldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub wähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läwe, kõik mu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elawaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste waludele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huwitab teiste, kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie wiisil kannatawad.”

”Halb on nutta ja kaebada, aga oleks weel halwem, kui walu teeb tummaks ja kui silmad ei anna wett.”

Hilisemast väljaandest:
”Halb on nutta ja kaevata, aga oleks veel halvem, kui valu teeb tummaks ja kui silmad ei anna vett.”

30.ptk

„Issand, kui lapsemeelne sa alles oled! Mis peaksid teadlased peale hakkama, kui poleks enam waleteateid, ja mis amet on uurijatel, kui mitte wõltsimiste paljastamine? Mina olen kandidaditööd kirjutades tähele pannud, et just wõltsimistest tõsine teadus ja uurimine algabki. Sellepärast muretsetawatki wiisakatesse muuseumidesse niipalju wõltsituid asju.”

„Sa kuulsid juba, et ma walede ja tõdede kohta oma arwamist olen muutnud. /–/ Mis jääks biblioteekidesse järele, kui heidaksime kõrwale kõik raamatud, kus leidub walet? Tõepoolest on aga meie armsamad raamatud just need kõige waleworstlikumad. Nõndasama on lugu ka inimestega. Kas wõiks seltsimeest wõi sõpra olla, kui poleks walet? Wõi pole sa märganud, missugune wärskus on waletajates?Waled ja tõed ei tähenda ju muud midagi, kui et meie oma seisukohta waatlemisel muudame. Pealegi, mis sa arwad , kas pole huwitaw walede küllusesarwe waadelda, kuni sealt üks tõde teise järel wälja lipsab? See on enam kui huwitaw, see on otse elurõõmuline üllatus.”

Teised arvavad:

AH Tammsaare naiskujud

Advertisements
 
 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: