RSS

Monthly Archives: veebruar 2012

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström
588 lk, Varrak, 2008, sarjast „Moodne aeg”.
Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.  

Võrratu teos. Ma polnud varem Murakami loominguga kokku puutunud ning tõesti suurepärane avastus. Kolades veidi interneti avarustes on näha, et see on insprireerinud paljusid.  Värvikaid tegelasi ja seiku leidub siin tõesti hulgaliselt.

Kassidega vestlev vanamees Nakata, taevast alla sadavad sardiinid…

„… Nakatal on kõva pea. Ega Nakata alati niimoodi kõva peaga pole olnud, aga lapsepõlves juhtus õnnetus ja pärast seda jäi Nakata rumalaks. Isegi kirjutada ei oska. Ei oska lugeda ei raamatuid ega ajalehti.” „No aga sina oskad näiteks kassidega rääkida…” (lk 58)

Oshima-san: „Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult  kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud.  Juuksed on pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui oleks tal järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Oshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.” (lk 42)
„Kui ma autoga sõidan, siis ma üritan võimalikult kiiresti sõita. Kui täiel kiirusel õnnetusse sattuda, siis juba sõrme lõikamise suguse pisikese haavaga ei piirdu. Kui tegemist on suure verejooksuga, siis pole tavainimestel ja hemofiiliahaigetel ellujäämise šansside osas erilist vahet. Nii on aus. Sured ausalt ja rahulikult, ilma oma pead vaevamata, et kuidas selle hüübivuse ja ma ei tea millega veel on./–/Ma ei näe võib-olla küll sedamoodi välja, aga tegelikult olen ma väga ettevaatlik inimene, kes riske ei võta. /–/ Peale selle tahaksin ma vaikselt üksinda surra, kui suremiseks läheb.” „Teiste inimestega koos suremine ei kuulu sinu elu valikute hulka, kas nii?” „Täpselt nii.” (lk 134-135)
„Kuid ehhki mu kehaehitus on naise oma, olen ma oma teadvuse poolt täielikult mees./–/ Vaimselt elan ma mehe elu./–/ Seksuaalsest orientatsioonist rääkides meeldivad mulle enam mehed. Nii et ma olen ühtaegu naine ja gei./–/” (lk 222, Oshima-san)

„See oli üks musta siidimütsiga pikakasvuline mees. Ta istus nahaga kaetud pöördtoolil, jalg üle põlve. Seljas tulipunane kitsalõikeline pikkade käistega kuub, mille all oli must vest. Jalas mustad säärikud. Püksid valge kui lumi ja kangesti liibuvad. Peaaegu nagu pikad aluspüksid.” (lk 154-155)

„Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ära /—/. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon. Aga siiski, ma ei ole päris Johnnie Walker. Tolle Inglise alkoholitootjaga ei ole mul mingit pistmist. Ma lihtsalt kasutan praegu omavoliliselt nende sildil olevat imidžit ja nime. Sest imidžit ja nime on ju hädasti vaja.” (lk 156)

 

 

 

„Toas puuduvad igasugused kaunistused, kuid seinal ripub üks väike õlimaal. Mererannal oleva noormehe realistlik pilt. Maal pole paha. Võib olla, et isegi kuulsa kunstniku maalitud. Noormees on kuskil 12-aastane. Valge müts päikese kaitseks peas, istub ta kipakal rannatoolil. Istub käsipõsakil, küünarnukk käetoe peal. Näol hõljumas pisut depressiivne, aga samas rahulolev ilme. Noormehe kõrval istub must saksa lambakoer, just nagu poissi valvates. Taustal paistab meri. Ka paar inimest on taustale joonistatud, kuid nad on nii väiksed, et nägu pole näha. Avameres paistab üks saar. Mere kohal heljub paar rusikasuurust pilve. See on suvine maastik.” (lk 213)

Raamatus esinevast laulust „Kafka mererannas” on tehtud ka lugejate poolt endi versioone, nt see, mis küll eriti ei kattu minu kujutlusega sellest loost.

„Kafka mererannas
Kui sina oled maailma veerel
Olen mina kustunud vulkaanikraatris
Ukse taga seisavad
Tähtedeta jäänud sõnad

Kuu valgustab magavat sisalikku
Taevast sajab tillukesi kalu
Akna taga seisavad
Kalestunud südamega sõdurid 

(refrään)

Mererannas toolil istub Kafka
Mõtleb maailma liigutavale pendlile
Kui sulgub südame õiekroon
Muutub liikumatusse määratud
Sfinksi vari noaks
Ja lõikub su unedesse

Uppunud neiu sõrm
Otsib kompides uksekivi
Kergitab sinist rüüserva
Ja vaatab Kafkat mererannas” (lk 281)

Veel katkeid raamatust:

„Vaid möödaminnes riivab käis… /–/ kuid seotud läbi elude. /–/ kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”  (lk 38)

„Ma olen vaba, mõtlen ma. Sulen silmad ja mõtlen hetkel selle üle, et ma vaba olen. Aga seda, mida vaba olemine tähendab, ma veel hästi ei mõista. Ainus, millest ma hetkel aru saan, on see, et ma olen ihuüksi. Olen ihuüksi võõras kohas. Just nagu üksildane maadeavastaja, kes on kaotanud kaardi ja kompassi. Kas vaba olemine seda tähendabki?” (lk 54)

„Kui vähenutika ajuga väga palju mõelda, hakkab pea lihtsalt valutama.” (lk 150)

„Mina ennustada ei oska, kas õnneks või õnnetuseks. Kui peaks tunduma, et ma teen pidevalt halbu ennustusi, siis tuleb see sellest, et ma olen loomult eriti kaine mõtlemisega realist. Mina räägin asjadest deduktiivselt, üldisest loogikast lähtudes. No ja see kõlab siis õnnetu ettekuulutusena. Miks? Aga sellepärast, et meid ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui tegelikkuseks saanud õnnetute ettekuulutuste ladestus. Võta ükskõik mis kuupäeva leht. Kui leht lahti teha ja heade ning halbade uudiste vahekorda vaadata, siis saab igaüks aru, et see nii on.” (lk 192, Oshima-san)

„Enamus meist otsib kogu oma armetu elu oma puuduvat poolt taga…” (lk 195)

„Kas pole selline muinasjutulaadne armastuslugu igav?” /–/ „Edasi tuleb kindlasti suur pööre.” „Täpselt nii,”/–/ „Selline on juba muinasjutu struktuur – suur pööre. Ootamatu areng. On olemas ainult üks õnn, kuid erinevaid õnnetuse tüüpe on mustmiljon. Just nagu Tolstoi ütles. Õnn on allegooria, õnnetus muinasjutt.” (lk 196)

„Seda, mis tunne on, kui sind ahistatakse, kui sügavalt see inimest haavab, teab ainult see, kes ise ahistamist kogenud on. Valu on isiklik asi ja pärast jäävad sellest isiklikud armid. Nii et õigluse ja võrdõiguslikkuse nõutamisel ei jää ma kellelegi alla. Aga see, mis mind palju enam häirib, on inimesed, kellel puudub kujutlusvõime. Või nagu T.S. Eliot ütleb, „tühjad inimesed”. Inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.” (lk 224-225 Oshima-san)

„Mitte inimesed ei vali oma saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on ehitatud. Ja nagu Aristoteles ütles, ei sünni nende teoste tragöödilisus iroonilisel kombel mitte kangelaste puudustest, vaid nende voorustest. Saad aru? Mida vooruslikumad nad on, seda suurematesse tragöödiatesse nad satuvad – mitte, mida puudulikumad nad on.” (lk 245)

„Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.” (lk 280)

„Kui luuletuse sõnad ei leia ettekuulutuslikku tunnelit lugeja ja autori vahel, siis on see teos luuletusena läbi kukkunud.”

„Aga pole vähe luuletusi, mis lihtsalt sellist nägu teevad,”/–/
„Täpselt nii. Seda inimteerida pole sugugi raske, kui vaid tehnika käpas on. Kui piisavalt sümbolistlikke sõnu kasutada, näeb iga asi luuletuse moodi välja.” (lk 301)

„Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär – kõik voolav ja ajutine. Ühte kohta igavesti ühel ja samal kujul paika jäämine ei ole võimalik. Kogu universum on üks suur transpordifirma.” (lk 355)

„… armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme. See on selline tunne, nagu siis, kui astud ühte armsaks saanud tuppa, mille juba ammu kaotanud oled. Väga loomulik tundmus. Sina pole esimene, kes seda tunneb, nii et patenti ei maksa selle peale võtta.” (lk 367)

„… enamus inimesi siin maailmas ei ihalegi vabadust. Nad ainult mõtlevad, et ihalevad. Kõik on tühipaljas illusioon. Enamus inimesi ei teaks, mida endaga suures hädas peale hakata, kui neile tõeline vabadus kätte anda.” (lk 390)

„See kõlab küll banaalselt, aga ega asjad juhtuvad siis, kui nad juhtuvad, nii et pole mõtet ette spekuleerida. Ja enamasti ei lähe asjad nii, nagu võiks arvata.” (lk 433)

„Jutuajamine on väga tähtis. Kes või mis su kaaslane ka ei oleks, alati on parem rääkida, kui rääkimata jätta.” (lk 440, Hoshino-san)

„Ah et kivi on siis sõnaaher…. Seda võis ta olekust muidugi arvata,” ütles Hoshino-poiss. „Et kivi-härra on meil napisõnaline ja ujumises äärmiselt vilets.” (lk 448)

„Inimene on sünni ja kasvamise kaudu ikka teatud kohta kinnistatud – muidugi teatud määral. Ma mõtlen, et inimese mõtteviis ja tunded on arvatavasti pinnavormide ja temperatuuri ja tuule suunaga seotud.” (lk 571-572 , Sada-san)

„Me kõik kaotame pidevalt midagi väga tähtsat./—/ Suuri šansse ja võimalusi, tundeid, mida tagasi ei saa. See ongi üks elu mõte. Aga meie peas – ma vähemalt arvan, et peas – on niisuguste asjade säilitamiseks üks pisike tuba. Kindlasti midagi niisugust nagu meie raamatukogu fondituba. Ja selleks, et oma südame täpset asukohta teada, peame me pidevalt selle toa kohta kataloogi pidama. Koristama, tuulutama, lilli kastma. Ehk teisisõnu, me elame igavesti omaenese raamatukogus.” (Oshima-san, lk 575)

Teised arvavad:
Ärge kartke kujutlusvõimet
Murakami nõuab lugejalt sihikindlust
Murakami, tšutike treaapiline kirjandus
Mineviku ja tuleviku katkematu ring
Sehkendaja
Segane maailm
Nopped raamatutest
Raamatutuba
Raamat ja Kuu
Raamatust lugesin
Hateruma
Nädala autor
The Guardian: Kill me or the cat gets it
The New Canon
A Life in writing

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/02/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Mari Saat „Lasnamäe lunastaja”

Kirjastaja kirjutab: Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada. “Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud autorile omasel meisterlikul moel ning selles avaldub tema sügav inimesetundmine ja psühholoogiline täpsus. Tuum, 2009
Autorist

Raamat sai Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia 2008.a
Tõlgitud ka soome keelde

Hea ja kiiresti neelatav lugemine – eks ta ole lühike ka. Teema on huvitav – eesti elu läbi eestivenelase pilgu… Samas tekkis lugedes siiski mõte, et päris nii see vist pole…. Pigem siis eestivenelase elu Eestis läbi eestlase pilgu?

Katked raamatust:

„…siinsed inimesed olid nii täpsed ja just siinsed naised muudkui arutasid, mis õige või vale; mitte „armastab” – „ei armasta” või „õnnelik” ja „õnnetu”, vaid ikka „õige” – „vale” või „kellel on õigus” – justkui oleks neil sees mingi joonlaud, millega saab kogu aeg joont tõmmata õige-vale vahel, ja kui siis kogu aeg püsid õige poole peal, siis ongi kõik korras. Siinsed naised elasid tihti üksi, kasvatasid üksi last, mitte alati sellepärast, et mehed oleksid neid maha jätnud, vaid et nad leidsid, et nii on õige./—/ …talle tundus, et ainult siin, sellel niiskel ja hallil maal saigi niimoodi mõelda ja elada – et kui ta tagasi läheks kuhugi Venemaale, kasvõi tagasi Uraalide taha, kust ta ju tuli, peaks ta elama teisiti, leppides, kannatades…„ (Natalja Filippovna, lk 10)

„Eestlastel ei saa ju nimest aru, kes mees, kes naine! Muidugi oleks ta võinud eesnime järgi ära mõistatada, aga needki on eestlastel nii segased – Teet on mees, Reet – naine… või niisamuti need Elo ja Eno – üks neist on mees ja teine – naine, aga kumb? Ja mõnikord on siuksed veel omavahel abielus! – Teet ja Reet!… Neil eestlastel on nagu ükskõik, kummast soost nad on!” (lk 17-18, Natalja Filippovna)

„Sofial oli üks saladus, mida ta kellelegi polnud rääkinud, mitte ühelegi oma sõbrannale, isegi mitte emale. /—/ … tal on kogu aeg, väikesest peale olnud säärane sisetunne, et temast saab Eesti Vabariigi president. Juba sellepärast oli see ilmvõimatu, et ta oli naissoost. /–/ Aga see oli veel kõige väiksem asi. Võibolla poleks eriliseks takistuseks ka see, et tal pole korralikku perekonda – ainult ema, ja seegi lihtsalt tööline./—/Aga võimatuks teeb asja see, et ta on venelane, ja mitte põliselt siin elanud – ütleme, et Kuperjanov oli ju ka venelane, aga Kuperjanov võitles eestlastele vabaduse, kuid tema, Sofia, tuli okupandina kusagilt Uuralite tagant, enam-vähem Siberist, sealt, kuhu eestlasi küüditati, kuigi ta siin on sündinud, aga pärit ikkagi Siberist. Ja nimi ka selline – Tomskaja – just nagu viide sellele, kuhu eestlasi küüditati. Ei, siis peaks eestlastega küll midagi täiesti segi olema, kui temasugune inimene nende presidendiks saaks…/–/ Mis võiks siis eestlastega lahti olla, kui nad tema presidendiks valiksid? Võib-olla oleks neid siis juba nii vähe järel, et nad oleksid peaaegu välja suremas, ja neil oleks ükskõik, kas president on naine või neeger või koguni venelane. „ (lk 55-57, Sofia, Natalja Filippovna tütar)

„Tegelikult on eestlased teistmoodi kui venelased. Seda sai ta aru, kui oli ükskord vabaõhumuuseumis ekskursioonil: seal oli üks korstnata talumaja, suitsutare, igivana… See pidi olema tavaline talumeeste maja, aga ühes seinas oli nii jäme palk, et ta oli sama jäme kui Sofial pikkust, ja ta oli seinas koos oma juurtega, ja rehetoa põranda sillutiseks olid laiad lihvitud paeplaadid… Mõnes mõttes oli see küll talumaja, tillukeste akendega, madalate ustega, kõrgete lävepakkudega aga seal oli midagi igavest nagu vanades lossides. Vene majad tehti vundamendita – kui ta ükskord sõitis Peterburi, olid tee ääres vene külakesed, majad tihedalt üksteise küljes kinni ja mida vanem maja, seda enam viltu. Pärast seletas ema, et see tuleb sellest, et majad on ilma vundamendita, et kust selle vundamendi jaoks kivegi saaks – Venemaal on puhas muld ja pole kive, Eestis on jälle ainult kivid…. Aga Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis… Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi, siis ei pruugi eestlased oma virkusega paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad…Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam.” (lk 59-60, Sofia)

Teised arvavad:

Johanna Ross „Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis“ (Vikerkaar, nr 3, 2009)
Märt Väljataga, „Pildid ja sümbolid“
Andrei Hvostov „Raamat, mille lugemine teeb paremaks“ (Looming, nr 2, 2009)
Aija Sakova, Lasnamäe lunastab uus, demokraatlike väärtustega põlvkond.
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendaja
Nädala autor
Lugemissoovituse blog
Birk Rohelend
Danzumees
Yksainus Kas see ongi eesti nüüdiskirjanduse tipptase?

Intervjuu autoriga

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/02/2012 in mari saat

 

Sildid: , , ,

Mati Unt “Kogutud teosed 3”

Mati Unt, Kogutud teosed 3. Hermes, 2009
Köite sisu: Tühirand, Minu teatriglossaarium, Via regia, Mattias ja Kristiina,  Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi (kaks varianti). Saatesõnad: Tiit Hennoste ja Jaak Rähesoo.

Tühiranna puhul oli huvitav kogemus see, et lugesin novelli ja vaatasin kohe sama päeva jooksul otsa ka filmi. Filmi olin kunagi ammu ka varem näinud, kuid mingit suuremat emotsiooni see tookord ei tekitanud. Nüüd neid nö koos tarbides mõjus ka film paremini. Kogumikus olevatest lugudest meeldisid kõige enam „Tühirand“ ja „Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi“, aga ka „Mattias ja Kristiina“. „Minu teatriglossaarium“ ja „Via regia“, mis on väga keskendunud teatrimaailmale, jäid minu jaoks ehk veidi kaugemaks.
„Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi“ on raamatus kahes versioonis. Mõned autorid leiavad, et teose valmimise järel on nö asjaga ühelpool ja selle juurde tagasi ei pöördu. Undi puhul tundub olevat iseloomulik, et teosest ilmub eri aegadel muudetud versioone. See annab võimaluse jälgida teksti arengut. Eks paljud autorid kirjutavad oma tekste mitu korda läbi ja vormivad seda, kuid enamasti ei ole lugejal võimalust sellega tutvuda.

Katked raamatust:

„Tühirand”

„Ma istusin üksi mere ääres, TÜHIRANNAL, solistasin madalas vees, ilm oli ilus. Korjasin teokarpe, panin nad veest väljaulatuvale palgiotsale ja vaatasin, kuidas nad kuivades tuhmuvad. Äkki nägin, et kaugelt, sealtpoolt, kus pidi asuma linn, läheneb ühtlane, kõrge, läbinähtamatu UDUSEIN. Seina üks ots kadus merele, teine metsa. Udu lähenes kiiresti ja ma jäin istuma sinna, kus olin. Mida lähemale valge laam jõudis, seda kiiremini tagus mu süda. Lõpuks neelas pilv mu endasse. Päike ja meri kadusid, ma olin üksi, mu keha kattus külma uduhigiga. Vaevu oli kuulda nähtamatu vee loksumist vastu nähtamatuid kive. Ma ei liigutanud ennast, ei tõusnud.” (lk 19-20)

„Aeg, mida ma viitsin, liikus pikkamööda, aeg voolas ja ma tahtsin ta surnuks lüüa, see aeg ei tulnud enam kunagi tagasi, see aeg tuli maa ja mere pealt ja läks sinna, kust ta tulnud oli.” (lk 20)

„Vaatasin ringi. TÜHIRAND. Ei ühtki konkreetset tunnust. Anonüümne maa. Ükskõik mis riik parasvöötmes. Valge leht, valge rand, valgerand. „ (lk 20)

„Ma vihkan suveöid. Kogu suvi on meie laiuskraadil efemeerne, tema algus tähendab ühtlasi tema lõppu. Ja kiire valgenemine tekitab tunde, et sind on kuriteolt tabatud, et pead põgenema, et oled hiljaks jäänud. Armastajad ja huligaanid leiavad pääsupaiga oktoobris, novembris, vihmas ja poris.” (lk 37)

„Meenutamine on lapsikus, läbielatud etapp. Vähem mälu, vähem mõtteid, vähem enesepiina.” (lk 40)

„Ent põhimõtteliselt oli kõik üks ja seesama, ja sellepärast, et kõik oli üks ja seesama, ei tohtinud see enam kauem edasi kesta. Pole oluline, millised on teated rahvusvahelisest olukorrast või meteoroloogilised prognoosid – inimese süda tunneb niikuinii ja lootusetult täpselt ära sõja ja tormi lähenemise.” (lk 47)

„Via Regia”

„Mäng on niisiis kuninglik tee (ehk via regia) isiksuse, Mina väljakujundamiseks. Laps mängib selleks, et teada saada seda, mida ta veel ei tea. Ta valmistub täiskasvanu individualiseeritud eluks. Ta mängib tulevikku: papat-mammat, tööd, surma. Ta mängib tulevikku suunatud psüühiliste ressursside arvel, sest tal pole veel midagi mäletada. Ta ennustab.“ (lk 139)

„Mattias ja Kristiina”

„Tedagi haaras see üldine teesklus, mis tabab inimesi, kes üksi või kahekesi kõnnivad istujate seas. Ka nemad teesklesid, et nad on hästikasvatatud, rikkad ja õnnelikud, täiesti vabad, ainult teineteisega ametis. Nad teesklesid seda, mis oli moeks saanud: muretust ja materiaalset kindlustatust.“ (lk 186-187)

„Sel ajal täitis restoran üha enam rahvast. Muidugi ei tulnud siia ainult linna aukodanikud, osakonnajuhatajad, peainsenerid ja erariides militsionäärid, vaid tulid ka elupõletajad, alfonsid, asotsiaalsed luuletajad ja mõned avalikud naised, kes ise olid tegelikult veendunud, et nad (asjatult) otsivad õnne ja kodusoojust. Täna õhtul moodustasid nad kõik lõbusa (või nutuse või räuskava) vennaskonna, suure demokraatliku klubi või koguni karnevali. Seisusevahed kadusid ja laulja laulis ja köögis praeti liha. Justkui suur laev seisis restoran jõe kaldal, suur kaldale jooksnud ookeaniaurik. Kõigil olid kõik võimalused lahti, kogu maailmal olid kõik võimalused lahti, miljonid inimesed oleksid hea meelega objektiivsetest seaduspärasustest välja hüpanud, kas või mõneks tunniks.” (lk 188)

„Kuid oma elukäigust ei tohi iialgi teha liiga suurt numbrit, ükskõik kui halvasti sul ka läheb, sest  kõigil läheb enamasti ühtmoodi ja sinu saatus pole kellelegi uudis.” (lk 197)

„… ja meie ise olime alati samad, lapsepõlve seisma jäänud, algul põhimõtteliselt, pärast harjumusest, veel hiljem inertsist…” (lk 203)

„Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi”

„Isa ütles endale, et igal võimalusel oleks kõik samuti läinud. Ajalooliste protsesside teisitikulgemine poleks tema elus praktiliselt midagi muutnud. Kui tal oleks olnud too teine naine, oleks kõik täpselt samuti lõppenud. Oleks olnud öö, peegel oleks peegeldanud tühjust, poeg oleks tulnud jooma pealt koju, teine naine hingaks läbi suu nagu seegi, endal oleks sama jalg vooditeki alt väljas. Ehkki isa tegi valiku naiste vahel tänu oludele, arvas ta nüüd, et ülemaailmsed katastroofid ei puuduta meie isikliku elu bioloogilisi rütme. Teine naine praeguse asemel oleks ka paksuks läinud ja tulemus oleks ikka sama – oli siis Teine maailmasõda või ei olnud.” (lk 217-218)

„Mees ju eelistab ikka neid naisi, kes temast ei hooli. Armastus hirmutab meest. Parem siis mitte armastada, ja sa näed, et mees ei jookse kuhugi. Nii mõtles ema, nii sõnastas ta eluvaateid aforismikogumike stiilis. Ema elutarkus meenutas lööklauseid bulvariromaanidest. Kuid ema teadis, et ta mõtleb loomulikult. Ema ei armastanud moodi, perverssusi ja kunstlikult loodud olukordi. Ema arvas, et ilm läheb hukka just sellepärast, et inimest õpetatakse hetkest hetkeni elama, sekundit kõige kallimaks pidama, aga see käib vastu inimese põhiloomusele, mis näeb ette elu planeerimist.” (lk 251)

„Stendhali järgi algab armastus imetlusest, veel enam, välgulöögist, mis läbistab kogu isiksust. Sellest välgulöögist peale elab armastaja lootuses ja sellest hetkest on armastus olemas. Kuid ta vajab kristallisatsiooni. Kristallisatsioon on tihti seotud lühida lahusolekuga armastuse objektist. Just sel ajal mõeldakse armastatule juurde kõikvõimalikud positiivsed omadused. Sellele järgneb enamasti kahtlus, mis paremal juhul ümber lükatakse, ja kahtlusele järgneb teine kristallisatsioon. Ja alles pärast mitmekihilist armumängu algab vastastikune armastus.” (lk 256)

„Inimene on oma ajas täpselt see, mis ta on. Hiljem on ta miski muu, ja need on kaks eraldi inimest, üks ei tohi teise üle kohut mõista.” (lk 332)

„Kes jõuab ära kahetseda, mis elus tehtud? See on see kõige magedam töö. Edasi vaata, mitte tagasi, edasi vaadata, kuni haud paistab. Kõige tublimatest meestest saavad nutused lüürikud. Nad jäävad oma aega kinni, nad jäävad sinna, kus oli nende tipp, nende tähetund, nagu nüüd alati öeldakse. Oma klassi, oma kursusele, oma esimesele töökohale, oma esimesse lahingusse. Seal nad siis on ja nendele ei maksa enam loota. Ja ikka tõmbavad nad sind oma mängu.” (lk 333)

Tiit Hennoste iseloomustus viimasele loole raamatu järelsõnast: „Tavaline keskklassi pere, võiks öelda, edukad konformistid ja pragmaatikud. Ratsionalistid-füüsikud, mitte lüürikud. Tehnikaharidusega tallinlased, mitte ülikoolist läbi imbunud Tartu vaimu kandjad. See on lugu pealispinnal korralikust perest, kelle pinna all köeb. Nööbikeerutamist mängiv poeg, kes otsib fantaasias võimu naiste üle. Väikekodanlik pereema, kes on alla surunud oma romantilised maailmad. Aga loo emotsionaalses keskmes on tegelikult isa, tema mälu ja mälestused, tema afektid ja õudused. Ja see on lugu sellest, kuidas elu toob majja tüdruku, kelle saatuseks on lõhkuda pealispindne rahu, mõistuslik elukorraldus ja hävitada kogu see maailm.” (lk 379)

Teised arvavad:

Nopped raamatutest
Filmist  „Tühirand“
Mati Undi teoste analüüs ning nendes avalduvad paralleelid Roland Barthes´i seisukohtadega.  
Kronotoop
Tühirand – kas moodsa ajastu piibel?

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/02/2012 in mati unt

 

Sildid: , , ,