RSS

Mari Saat „Lasnamäe lunastaja”

09 veebr.

Kirjastaja kirjutab: Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada. “Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud autorile omasel meisterlikul moel ning selles avaldub tema sügav inimesetundmine ja psühholoogiline täpsus. Tuum, 2009
Autorist

Raamat sai Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa aastapreemia 2008.a
Tõlgitud ka soome keelde

Hea ja kiiresti neelatav lugemine – eks ta ole lühike ka. Teema on huvitav – eesti elu läbi eestivenelase pilgu… Samas tekkis lugedes siiski mõte, et päris nii see vist pole…. Pigem siis eestivenelase elu Eestis läbi eestlase pilgu?

Katked raamatust:

„…siinsed inimesed olid nii täpsed ja just siinsed naised muudkui arutasid, mis õige või vale; mitte „armastab” – „ei armasta” või „õnnelik” ja „õnnetu”, vaid ikka „õige” – „vale” või „kellel on õigus” – justkui oleks neil sees mingi joonlaud, millega saab kogu aeg joont tõmmata õige-vale vahel, ja kui siis kogu aeg püsid õige poole peal, siis ongi kõik korras. Siinsed naised elasid tihti üksi, kasvatasid üksi last, mitte alati sellepärast, et mehed oleksid neid maha jätnud, vaid et nad leidsid, et nii on õige./—/ …talle tundus, et ainult siin, sellel niiskel ja hallil maal saigi niimoodi mõelda ja elada – et kui ta tagasi läheks kuhugi Venemaale, kasvõi tagasi Uraalide taha, kust ta ju tuli, peaks ta elama teisiti, leppides, kannatades…„ (Natalja Filippovna, lk 10)

„Eestlastel ei saa ju nimest aru, kes mees, kes naine! Muidugi oleks ta võinud eesnime järgi ära mõistatada, aga needki on eestlastel nii segased – Teet on mees, Reet – naine… või niisamuti need Elo ja Eno – üks neist on mees ja teine – naine, aga kumb? Ja mõnikord on siuksed veel omavahel abielus! – Teet ja Reet!… Neil eestlastel on nagu ükskõik, kummast soost nad on!” (lk 17-18, Natalja Filippovna)

„Sofial oli üks saladus, mida ta kellelegi polnud rääkinud, mitte ühelegi oma sõbrannale, isegi mitte emale. /—/ … tal on kogu aeg, väikesest peale olnud säärane sisetunne, et temast saab Eesti Vabariigi president. Juba sellepärast oli see ilmvõimatu, et ta oli naissoost. /–/ Aga see oli veel kõige väiksem asi. Võibolla poleks eriliseks takistuseks ka see, et tal pole korralikku perekonda – ainult ema, ja seegi lihtsalt tööline./—/Aga võimatuks teeb asja see, et ta on venelane, ja mitte põliselt siin elanud – ütleme, et Kuperjanov oli ju ka venelane, aga Kuperjanov võitles eestlastele vabaduse, kuid tema, Sofia, tuli okupandina kusagilt Uuralite tagant, enam-vähem Siberist, sealt, kuhu eestlasi küüditati, kuigi ta siin on sündinud, aga pärit ikkagi Siberist. Ja nimi ka selline – Tomskaja – just nagu viide sellele, kuhu eestlasi küüditati. Ei, siis peaks eestlastega küll midagi täiesti segi olema, kui temasugune inimene nende presidendiks saaks…/–/ Mis võiks siis eestlastega lahti olla, kui nad tema presidendiks valiksid? Võib-olla oleks neid siis juba nii vähe järel, et nad oleksid peaaegu välja suremas, ja neil oleks ükskõik, kas president on naine või neeger või koguni venelane. „ (lk 55-57, Sofia, Natalja Filippovna tütar)

„Tegelikult on eestlased teistmoodi kui venelased. Seda sai ta aru, kui oli ükskord vabaõhumuuseumis ekskursioonil: seal oli üks korstnata talumaja, suitsutare, igivana… See pidi olema tavaline talumeeste maja, aga ühes seinas oli nii jäme palk, et ta oli sama jäme kui Sofial pikkust, ja ta oli seinas koos oma juurtega, ja rehetoa põranda sillutiseks olid laiad lihvitud paeplaadid… Mõnes mõttes oli see küll talumaja, tillukeste akendega, madalate ustega, kõrgete lävepakkudega aga seal oli midagi igavest nagu vanades lossides. Vene majad tehti vundamendita – kui ta ükskord sõitis Peterburi, olid tee ääres vene külakesed, majad tihedalt üksteise küljes kinni ja mida vanem maja, seda enam viltu. Pärast seletas ema, et see tuleb sellest, et majad on ilma vundamendita, et kust selle vundamendi jaoks kivegi saaks – Venemaal on puhas muld ja pole kive, Eestis on jälle ainult kivid…. Aga Sofia jaoks tegi see eestlased teistsuguseks kui venelased – eestlased olid siin oma maa sees nagu tilluke terav okas maa sisse kiilutud ja mis nad tegid, seda tegid justkui igaveseks, aga venelased paistsid olevat lahtiselt maapinna peal, pidevalt valmis liikuma – nagu see Ivan muinasjutus, kes sai oma ahjuga maad mööda ringi sõita – lesis ahju peal ja sõitis… Ivan oli laisk. Ja eestlased arvavad, et venelased on laisad, aga tegelikult pole see nii. Või kui ongi, siis ei pruugi eestlased oma virkusega paremad olla – nad on lihtsalt teistmoodi. Nad on järsemad, selgemad, justkui punktikesed, aga venelased on rohkem voolavad, rohkem laialivalguvad…Sofia ei osanud öelda, kumb on ilusam.” (lk 59-60, Sofia)

Teised arvavad:

Johanna Ross „Üks väga armas ja hale lugemine vähemusrühmade olukorrast Eestis“ (Vikerkaar, nr 3, 2009)
Märt Väljataga, „Pildid ja sümbolid“
Andrei Hvostov „Raamat, mille lugemine teeb paremaks“ (Looming, nr 2, 2009)
Aija Sakova, Lasnamäe lunastab uus, demokraatlike väärtustega põlvkond.
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendaja
Nädala autor
Lugemissoovituse blog
Birk Rohelend
Danzumees
Yksainus Kas see ongi eesti nüüdiskirjanduse tipptase?

Intervjuu autoriga

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/02/2012 in mari saat

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: