RSS

Haruki Murakami „Kafka mererannas”

27 veebr.

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström
588 lk, Varrak, 2008, sarjast „Moodne aeg”.
Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.  

Võrratu teos. Ma polnud varem Murakami loominguga kokku puutunud ning tõesti suurepärane avastus. Kolades veidi interneti avarustes on näha, et see on insprireerinud paljusid.  Värvikaid tegelasi ja seiku leidub siin tõesti hulgaliselt.

Kassidega vestlev vanamees Nakata, taevast alla sadavad sardiinid…

„… Nakatal on kõva pea. Ega Nakata alati niimoodi kõva peaga pole olnud, aga lapsepõlves juhtus õnnetus ja pärast seda jäi Nakata rumalaks. Isegi kirjutada ei oska. Ei oska lugeda ei raamatuid ega ajalehti.” „No aga sina oskad näiteks kassidega rääkida…” (lk 58)

Oshima-san: „Pisikese korrapärase näoga noormees. Pigem naiselikult  kaunis kui mehelikult nägus. Seljas valge nööpidega triiksärk, jalas oliivrohelised viigipüksid. Mõlemad laitmatult triigitud.  Juuksed on pikemapoolsed. Kui ta maha vaatab, vajub tukk otsmikule, mida ta siis aeg-ajalt, justkui oleks tal järsku meelde tulnud, käega tagasi lükkab. Särgikäised on küünarnukkideni üles keeratud ning käisesuust paistavad kõhetud valged randmed. Peenikese õrna raamiga prillid sobivad ta näokujuga hästi. Särgiesisele on kinnitatud väike plastmassist nimesilt, kuhu on kirjutatud „Oshima”. Ta ei sarnane ühegi raamatukogutöötajaga, keda ma tean.” (lk 42)
„Kui ma autoga sõidan, siis ma üritan võimalikult kiiresti sõita. Kui täiel kiirusel õnnetusse sattuda, siis juba sõrme lõikamise suguse pisikese haavaga ei piirdu. Kui tegemist on suure verejooksuga, siis pole tavainimestel ja hemofiiliahaigetel ellujäämise šansside osas erilist vahet. Nii on aus. Sured ausalt ja rahulikult, ilma oma pead vaevamata, et kuidas selle hüübivuse ja ma ei tea millega veel on./–/Ma ei näe võib-olla küll sedamoodi välja, aga tegelikult olen ma väga ettevaatlik inimene, kes riske ei võta. /–/ Peale selle tahaksin ma vaikselt üksinda surra, kui suremiseks läheb.” „Teiste inimestega koos suremine ei kuulu sinu elu valikute hulka, kas nii?” „Täpselt nii.” (lk 134-135)
„Kuid ehhki mu kehaehitus on naise oma, olen ma oma teadvuse poolt täielikult mees./–/ Vaimselt elan ma mehe elu./–/ Seksuaalsest orientatsioonist rääkides meeldivad mulle enam mehed. Nii et ma olen ühtaegu naine ja gei./–/” (lk 222, Oshima-san)

„See oli üks musta siidimütsiga pikakasvuline mees. Ta istus nahaga kaetud pöördtoolil, jalg üle põlve. Seljas tulipunane kitsalõikeline pikkade käistega kuub, mille all oli must vest. Jalas mustad säärikud. Püksid valge kui lumi ja kangesti liibuvad. Peaaegu nagu pikad aluspüksid.” (lk 154-155)

„Kes vähegi viskiasjandust teab, tunneb mu silmapilkselt ära /—/. Minu nimi on Johnnie Walker. Džonni Vooker. Enamus inimesi siin maailmas teab mind. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma olen üle maailma kuulus. Võiks isegi öelda, et minust on saanud ikoon. Aga siiski, ma ei ole päris Johnnie Walker. Tolle Inglise alkoholitootjaga ei ole mul mingit pistmist. Ma lihtsalt kasutan praegu omavoliliselt nende sildil olevat imidžit ja nime. Sest imidžit ja nime on ju hädasti vaja.” (lk 156)

 

 

 

„Toas puuduvad igasugused kaunistused, kuid seinal ripub üks väike õlimaal. Mererannal oleva noormehe realistlik pilt. Maal pole paha. Võib olla, et isegi kuulsa kunstniku maalitud. Noormees on kuskil 12-aastane. Valge müts päikese kaitseks peas, istub ta kipakal rannatoolil. Istub käsipõsakil, küünarnukk käetoe peal. Näol hõljumas pisut depressiivne, aga samas rahulolev ilme. Noormehe kõrval istub must saksa lambakoer, just nagu poissi valvates. Taustal paistab meri. Ka paar inimest on taustale joonistatud, kuid nad on nii väiksed, et nägu pole näha. Avameres paistab üks saar. Mere kohal heljub paar rusikasuurust pilve. See on suvine maastik.” (lk 213)

Raamatus esinevast laulust „Kafka mererannas” on tehtud ka lugejate poolt endi versioone, nt see, mis küll eriti ei kattu minu kujutlusega sellest loost.

„Kafka mererannas
Kui sina oled maailma veerel
Olen mina kustunud vulkaanikraatris
Ukse taga seisavad
Tähtedeta jäänud sõnad

Kuu valgustab magavat sisalikku
Taevast sajab tillukesi kalu
Akna taga seisavad
Kalestunud südamega sõdurid 

(refrään)

Mererannas toolil istub Kafka
Mõtleb maailma liigutavale pendlile
Kui sulgub südame õiekroon
Muutub liikumatusse määratud
Sfinksi vari noaks
Ja lõikub su unedesse

Uppunud neiu sõrm
Otsib kompides uksekivi
Kergitab sinist rüüserva
Ja vaatab Kafkat mererannas” (lk 281)

Veel katkeid raamatust:

„Vaid möödaminnes riivab käis… /–/ kuid seotud läbi elude. /–/ kui tühine miski ka ei tunduks, mitte midagi ei juhtu siin ilmas juhuslikult.”  (lk 38)

„Ma olen vaba, mõtlen ma. Sulen silmad ja mõtlen hetkel selle üle, et ma vaba olen. Aga seda, mida vaba olemine tähendab, ma veel hästi ei mõista. Ainus, millest ma hetkel aru saan, on see, et ma olen ihuüksi. Olen ihuüksi võõras kohas. Just nagu üksildane maadeavastaja, kes on kaotanud kaardi ja kompassi. Kas vaba olemine seda tähendabki?” (lk 54)

„Kui vähenutika ajuga väga palju mõelda, hakkab pea lihtsalt valutama.” (lk 150)

„Mina ennustada ei oska, kas õnneks või õnnetuseks. Kui peaks tunduma, et ma teen pidevalt halbu ennustusi, siis tuleb see sellest, et ma olen loomult eriti kaine mõtlemisega realist. Mina räägin asjadest deduktiivselt, üldisest loogikast lähtudes. No ja see kõlab siis õnnetu ettekuulutusena. Miks? Aga sellepärast, et meid ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui tegelikkuseks saanud õnnetute ettekuulutuste ladestus. Võta ükskõik mis kuupäeva leht. Kui leht lahti teha ja heade ning halbade uudiste vahekorda vaadata, siis saab igaüks aru, et see nii on.” (lk 192, Oshima-san)

„Enamus meist otsib kogu oma armetu elu oma puuduvat poolt taga…” (lk 195)

„Kas pole selline muinasjutulaadne armastuslugu igav?” /–/ „Edasi tuleb kindlasti suur pööre.” „Täpselt nii,”/–/ „Selline on juba muinasjutu struktuur – suur pööre. Ootamatu areng. On olemas ainult üks õnn, kuid erinevaid õnnetuse tüüpe on mustmiljon. Just nagu Tolstoi ütles. Õnn on allegooria, õnnetus muinasjutt.” (lk 196)

„Seda, mis tunne on, kui sind ahistatakse, kui sügavalt see inimest haavab, teab ainult see, kes ise ahistamist kogenud on. Valu on isiklik asi ja pärast jäävad sellest isiklikud armid. Nii et õigluse ja võrdõiguslikkuse nõutamisel ei jää ma kellelegi alla. Aga see, mis mind palju enam häirib, on inimesed, kellel puudub kujutlusvõime. Või nagu T.S. Eliot ütleb, „tühjad inimesed”. Inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.” (lk 224-225 Oshima-san)

„Mitte inimesed ei vali oma saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on ehitatud. Ja nagu Aristoteles ütles, ei sünni nende teoste tragöödilisus iroonilisel kombel mitte kangelaste puudustest, vaid nende voorustest. Saad aru? Mida vooruslikumad nad on, seda suurematesse tragöödiatesse nad satuvad – mitte, mida puudulikumad nad on.” (lk 245)

„Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.” (lk 280)

„Kui luuletuse sõnad ei leia ettekuulutuslikku tunnelit lugeja ja autori vahel, siis on see teos luuletusena läbi kukkunud.”

„Aga pole vähe luuletusi, mis lihtsalt sellist nägu teevad,”/–/
„Täpselt nii. Seda inimteerida pole sugugi raske, kui vaid tehnika käpas on. Kui piisavalt sümbolistlikke sõnu kasutada, näeb iga asi luuletuse moodi välja.” (lk 301)

„Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär – kõik voolav ja ajutine. Ühte kohta igavesti ühel ja samal kujul paika jäämine ei ole võimalik. Kogu universum on üks suur transpordifirma.” (lk 355)

„… armastades kedagi teist, otsime me tegelikult enese puuduvat osa. Sellepärast olemegi alati nukrad, kui me kasvõi natukenegi eemal olles oma kallima peale mõtleme. See on selline tunne, nagu siis, kui astud ühte armsaks saanud tuppa, mille juba ammu kaotanud oled. Väga loomulik tundmus. Sina pole esimene, kes seda tunneb, nii et patenti ei maksa selle peale võtta.” (lk 367)

„… enamus inimesi siin maailmas ei ihalegi vabadust. Nad ainult mõtlevad, et ihalevad. Kõik on tühipaljas illusioon. Enamus inimesi ei teaks, mida endaga suures hädas peale hakata, kui neile tõeline vabadus kätte anda.” (lk 390)

„See kõlab küll banaalselt, aga ega asjad juhtuvad siis, kui nad juhtuvad, nii et pole mõtet ette spekuleerida. Ja enamasti ei lähe asjad nii, nagu võiks arvata.” (lk 433)

„Jutuajamine on väga tähtis. Kes või mis su kaaslane ka ei oleks, alati on parem rääkida, kui rääkimata jätta.” (lk 440, Hoshino-san)

„Ah et kivi on siis sõnaaher…. Seda võis ta olekust muidugi arvata,” ütles Hoshino-poiss. „Et kivi-härra on meil napisõnaline ja ujumises äärmiselt vilets.” (lk 448)

„Inimene on sünni ja kasvamise kaudu ikka teatud kohta kinnistatud – muidugi teatud määral. Ma mõtlen, et inimese mõtteviis ja tunded on arvatavasti pinnavormide ja temperatuuri ja tuule suunaga seotud.” (lk 571-572 , Sada-san)

„Me kõik kaotame pidevalt midagi väga tähtsat./—/ Suuri šansse ja võimalusi, tundeid, mida tagasi ei saa. See ongi üks elu mõte. Aga meie peas – ma vähemalt arvan, et peas – on niisuguste asjade säilitamiseks üks pisike tuba. Kindlasti midagi niisugust nagu meie raamatukogu fondituba. Ja selleks, et oma südame täpset asukohta teada, peame me pidevalt selle toa kohta kataloogi pidama. Koristama, tuulutama, lilli kastma. Ehk teisisõnu, me elame igavesti omaenese raamatukogus.” (Oshima-san, lk 575)

Teised arvavad:
Ärge kartke kujutlusvõimet
Murakami nõuab lugejalt sihikindlust
Murakami, tšutike treaapiline kirjandus
Mineviku ja tuleviku katkematu ring
Sehkendaja
Segane maailm
Nopped raamatutest
Raamatutuba
Raamat ja Kuu
Raamatust lugesin
Hateruma
Nädala autor
The Guardian: Kill me or the cat gets it
The New Canon
A Life in writing

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/02/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: