RSS

Monthly Archives: märts 2012

Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”

Mehis Heinsaar ”Ebatavaline ja ähvardav loodus”. Menu Kirjastus, 2011 (Ilmunud trükisena 2010. a)

Kättesaadav e-raamatuna Tallinna Keskraamatukogu E-raamatukogus (ELLU)

Sisukirjeldus: Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

Kuldar Sink astub ellu; Kaunitar, kes oli juba kõike näinud; Kevad Kaareperes; Eesti loodus; Rebased ja koerad; Tiit Aaviksoo kolm elu; Midagi uut; Rebased ja linnud; Juhtum pargis; Endel Lippmaa lahkumine; Endel Lippmaa tagasitulek; Rokokoo tagasitulek; Juhtum tänavanurgal; Jaht; Saiast vuntsid; Juhtum Koerus; Kevad Supilinnas; Kõhkleja Bernard; Inimesed ja jumalad; Raimond Kukumaa armastused; Siinpool püüniseid; Peep Laanepuu rünnakud; Täiskuutund; Elu pärast surma; Patukahetsus Pööraveres; Pilet Kalaabriasse

Pole päris minu maitsele üldiselt, kuid mõningaid vahvaid lugusid ja seiku leidus ka. Lemmiku tiitel läheb loole ”Saiast vuntsid”

”Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli juba kõike näinud”)

”Tõesti, pole hullemat saatust kui olla lootusetult armunud kaunitari, kes sinust on lootusetult tüdinenud.” (“Kaunitar, kes oli juba kõike näinud”)

”Ja aeg, see kõigi heade ja pahade ükskõikne sõber,…” (Jaht)

”Teise elupoole esimesel päeval meisterdas Valdek Oro enesele saiast vuntsid. Ta kleepis vuntsid nina alla, vaatas end peeglist ja sattus kõrgendatud meeleollu./—/
”Aga akna taga kahekorruselise puukuuri kohal rippus vana kuu, vaatas toolil kõõluvat Valdekut ja mõtles: ”Imelik on ikka see inimese elu. Kord elu jooksul mõtleb ta vilja midagi originaalset, aga ka siis ei märka seda keegi, sest igaühel on omad mured ja asjaajamised ning andekas inimene lööb käega, hääbub ja käib peagi alla …”
Valdek Oro oli aga jõudnud vahepeal tooliga selili kukkuda ja vaatas laginal naerdes valget lage.” (Saiast vuntsid)

 

Teised arvavad:
Poeedist peiariks
Emand, kelle koputusi tasub kuulatada

 

Jututihnikute uimastav rägastik
Kronotoop
Keskraamatukogu
loterii

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/03/2012 in loetud teosed, mehis heinsaar

 

Sildid: , , , , , ,

Kazuo Ishiguro „Nokturnid”

Kazuo Ishiguro „Nokturnid: viis lugu muusikast ja hämarusest”

Kirjastaja kirjutab: Kazuo Ishiguro (s 1954 Nagasakis, Jaapanis) perekond asus Inglismaale elama 1960. aastal. Hariduse sai ta õppis inglise keelt ja filosoofiat ning on 1982. aastast saadik olnud elukutseline kirjanik. Eesti keeles on Kazuo Ishigurolt varem ilmunud „Päeva riismed” (1994, 2006), „Hõljuva maailma kunstnik” (2000) ja „Mägede kahvatu terendus” (2000).

„Nokturnid” on raamat, mis ühendab viis nukkerleebet lugu muusikast, inimestest ja nende unistustest. Viiest novellist koosnev kogumik on ühtne tervik, mis sarnaneb romaaniga. Kõiki novelle ühendab teema, millele autor viitab alapealkirjas „Viis lugu muusikast ja hämarusest“. Need on lood luhtunud lootustest, pettumustest, täitumata jäänud unistustest ja nurjunud eneseteostusest või siis hirmust olla elus teisejärguline, jääda tagaplaanile. Samas on tegu vägagi mitmekihiliste lugudega, ühtki raamatu viiest minajutustajast ei saa pidada täiesti usaldusväärseks ning pigem on algusest peale selge, et nende vaatenurk on tingitud nende endi olukorrast ja minapildist. Nagu eluski, saab tragöödiast tihtipeale farss ning mõnelgi puhul tundub, et kõige olulisemat ei nimetata tekstis kordagi otsesõnu. Ometi on kuhugi ridade vahele peidetud ka inimlik soojus ja lohutus. Varrak, 2011. Sari ”Moodne aeg”. Inglise keelest tõlkinud Aet Varik, kujundaja Dan Mikkin

Viis novelli: Džässilaulja. Olgu vihm või paistku päike. Malverni mäed. Nokturn. Tšellistid.

Katked raamatust:

„Lubage, et ma avaldan teile ühe väikese saladuse,” ütles härra Gardner äkitselt. „Väikese saladuse, mis puudutab esinemist. Profid omavahel. See on päris lihtne. Te peate midagi teadma – pole tähtis, mis see on, aga te peate oma kuulajaskonnast midagi teadma. Midagi, mis teie jaoks, teie sisimas, eristab tänast publikut nendest, kellele te laulsite eile õhtul. Ütleme, et te olete Milwaukees. Ja teil tuleb endalt küsida, mis on Milwaukee publiku juures teistmoodi, mis on neis erilist? Miks on ta erinev Madisoni publikust? Kui mitte midagi pähe ei tule, siis lihtsalt pinguta, kuni selle lõpuks leiad. Milwaukee, Milwaukee. Milwaukees on maitsev seakarbonaad. Sellest aitab, selle seljas sa sõidadki, kui rahva ette astud. Nendele ei pea sa selle kohta midagi ütlema, olgu see sul lihtsalt meeles, kui sa neile laulad. Need inimesed siin minu ees söövad maitsvat seakarbonaadi. Mis seakarbonaadi puutub, siis on nende nõudmised väga kõrged. Kas mõistate, mida ma räägin? Niimoodi saab publikust teie tuttav, keegi, kellele te võite esineda. Ja ongi kogu mu saladus. Professionaalid omavahel.” (lk 21, Džässilaulja)

„Ja me ei ole ju enam noored. Eks me väärime teineteist. Peaksime aru saama, et meil on vedanud. Aga ometi paistab, nagu ei oleks me iialgi rahul. Ma ei tea, miks. Sest kui ma rahulikult järele mõtlen, siis saan aru, et ma ei ihalda tegelikult kedagi teist.”/–/
„Tead ju küll, Raymond, kui sa oled peol, tantsupeol. Parajasti on aeglane tants ja sina oled koos kellegagi, kellega sa tõesti tahad koos olla, ja kogu ülejäänud ruum peaks õhku haihtuma. Aga ei haihtu. Lihtsalt ei haihtu. Sa tead, et keegi teine ei ole pooltki nii tore kui mees, keda sa käte vahel hoiad. Ja ikkagi… tjah, terve tuba on ju igasuguseid inimesi täis. Nad ei lase sul olla. Nad hõiguvad ja lehvitavad ja teevad igasugu totrusi, et sinu tähelepanu endale tõmmata. „Oi! Kas sa tõesti oled säärasega rahul!? Võiksid palju parema saada! Vaata siia!” Tundub, nagu hõikaksid nad kogu aeg midagi säärast. Ja olukord muutub meeleheitlikuks, sa ei saagi oma kaaslasega rahulikult tantsida.” (lk 76-77, Olgu vihm või paistku päike)

„Kunagi ei maksa öelda, et on liiga hilja. ”Liiga hilja” pole muud kui ettekääne. Ei, tõtt-öelda on lugu nii, et ma olen väga hõivatud, ja siis ma ütlengi endale, et ma olen liiga hõivatud, et õppida prantsuse keelt, õppida mõnd pilli mängima, lugeda „Sõda ja rahu”. Teha kõike seda, mida ma ikka olen tahtnud teha.” (lk 188-189, Tšellistid)

Teised arvavad:

Muusika mängib, inimesed tõmblevad

Kazuo Ishiguro EP lootusest ja ebaõnnest 

Sehkendaja

Orkaani südames on vaikus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/03/2012 in kazuo ishiguro, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Michel Houellebecq „Võitlusvälja laienemine”

Kirjastaja kirjutab: Michel Houellebecq on üks tänapäeva tuntumaid prantsuse kirjanikke maailmas, seda nii oma romaanide kui radikaalsete sõnavõttude tõttu ajakirjanduses. Alustanud luuletajana, saavutas ta kuulsuse siiski romaanikirjanikuna. 1994. aastal ilmunud “Võitlusvälja laienemine” on tema esimene romaan, mis pälvis kohe laialdast tähelepanu. Raamat jutustab üksildasest arvutispetsialistist Pariisis, kellel pole ei sõpru ega kallimat. Tema suhteliselt trööstitu ja rutiinse igapäevaelu kirjeldused vahelduvad vaimukate ja teravmeelsete mõtisklustega tänapäeva moodsa elulaadi üle, mis näib soodustavat, et selliseid üksikuid, frustreeritud ja õnneks võimetuid inimesi sünnib aina rohkem. Režisöör Philippe Harel on koostöös Houellebecqiga “Võitlusvälja laienemise” järgi teinud ka menuka filmi. Varrak, 2005. Sari “Moodne aeg”

Katkeid raamatust:

„Otse meie silme all läheb maailm aina ühetaolisemaks; telekommunikatsioonivahendid arenevad kiiresti; korterite sisustusse ilmub üha uuemat tehnikat. Inimsuhted muutuvad tasapisi võimatuks, mis omakorda vähendab lugude arvu, millest koosneb üks elu. Ja vähehaaval ilmub nähtavale surma pale kogu oma ilus. Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore.” (lk 15)

„Ma ei kohtunud Jean –Yves Frehaut´ga enam kunagi; ja muide, miks ma oleksingi pidanud temaga kokku saama? Tegelikult polnud me kunagi tõeliselt sõbrustanud. Nagunii juhtub tänapäeval harva, et saadakse jälle kokku, isegi kui suhted on alguses olnud innukad. Mõnikord vahetatakse kiirustades paar sõna, räägitakse veidi üldiselt elust-olust; mõnikord leiab aset füüsiline lähenemine. Iseenesest mõista vahetatakse telefoninumbreid, tavaliselt siiski ei helistata. Ja isegi kui helistatakse ja kohtutakse, asendub esialgne entusiasm kiiresti purunenud illusioonide ja pettumusega.” (lk 34)

„See inimsuhete järkjärguline kadumine tekitab romaanikunstile teatud probleeme. Kuidas on veel võimalik jutustada kuumadest, aastaid kestvatest kirgedest, mille järelkajad puudutavad koguni mitut põlvkonda? Tänapäeval on asi „Vihurimäest” väga kaugel, leebelt öeldes. Romaani vorm ei sobi ükskõiksuse ja eimiski kirjeldamiseks; on tarvis välja mõelda lamedam, napisõnalisem ja süngem väljendusviis.” (lk 34)

„…meie ühiskondades kujutab seks endast kõige ehtsamal kujul omaette diferentseerimissüsteemi, mis on täiesti sõltumatu rahast; samas töötab see süsteem vähemalt niisama halastamatult. Kahe süsteemi mõjud on muuseas täpselt ühesugused. Täpselt nagu äärmuslik majanduslik liberalism toob ka seksuaalne liberalism analoogsetel põhjustel kaasa absoluutse vaesumise. Mõned armatsevad iga päev; teised viis-kuus korda elus või mitte kordagi. Mõned magavad kümnete naistega, teised mitte ühegagi. Seda nimetatakse „turuseaduseks”. Majandussüsteemis, kus vallandamine on keelatud, õnnestub igaühel endale mingi koht leida. Seksuaalsüsteemis, kus abielurikkumine on keelatud, leiab igaüks endale voodikaaslase. Absoluutselt vabas majandussüsteemis koondavad mõned enda kätte tähelepanuväärsed rikkused; teised mädanevad tööpuuduses ja viletuses. Absoluutselt vabas seksuaalsüsteemis on mõnel mitmekesine ja erutav seksuaalelu; teiste osaks jääb masturbeerimine ja üksindus. Liberaalne majandus tähendab võitlusvälja laienemist, selle laienemist igasse vanuse- ja ühiskonnaklassi. Niisamuti tähendab seksuaalne liberalism võitlusvälja  laienemist, selle laienemist igasse vanuse- ja ühiskonnaklassi. /–/ Mõned inimesed on mõlemas edukad; teised kaotavad mõlemas. Firmad võistlevad mõningate noorte ülikoolilõpetajate pärast; naised võistlevad mõningate noorte meeste pärast; mehed võistlevad mõningate noorte naiste pärast; segadus ja möll on tähelepanuväärsed.” (lk 80-81)

„… voodi ostmine on tänapäeval tõeliselt raske…/–/ ./–/… voodi tekitab erinevalt teistest mööbliesemetest eriliselt ja erakordselt valulise probleemi. Kui soovitakse säilitada müüja austus, ollakse sunnitud ostma kaheinimesevoodi, hoolimata sellest, kas selle järele on vajadust või mitte või kas on kohta, kuhu see panna. Osta üheinimesevoodi tähendab tunnistada avalikult, et sul pole seksuaalelu ja et ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus ei kavatse sa seda elada.” (lk 81-82)

„Armastus, mis on tõeliselt harv, kunstlikult loodud ja hilisaegne nähtus, võib õitsele puhkeda ainult erilises hingeseisundis, mida nii harva ette tuleb ja mis on igas mõttes vastandlik moodsat aega iseloomustavale vabameelsusele./–/ Armastus kui süütus ja võime omada illusioone, kui suutlikkus koondada kogu vastassugupool ühteainsasse armastatud olendisse peab harva vastu aastasele, kuid kindlasti mitte kaheaastasele seksuaalsele ulaelule. Tegelikult on nii, et teismeliseeas hulgaliselt saadud järjestikused seksuaalkogemused õõnestavad ja hävitavad kiiresti igasuguse võimaluse sentimentaalset ja romantilist laadi projektsioonideks; järk-järgult, ja tegelikult üsna kiiresti, muututakse armastuse jaoks niisama kõlbmatuks kui mõni vana narts.” (lk 91-92)

Teised arvavad:

Tühjuse peegeldamine valimatu vabaduse ruumis
Kibestunud küüniku kõrvalpilk võitlustandrile
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kirjandusblogi
Nopped raamatutest
Arvustusi jm

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/03/2012 in michel houellebecq

 

Sildid: , , , ,

Kristiina Ehin „ Luigeluulinn”

Kristiina Ehin „ Luigeluulinn”
Huma, 2006 (esmatrükk 2004)

 

Luigeluulinn (ETV)

üks luuletus

 

olin seltskonnas, kus üks tüdruk
naeratas pagana normaalselt
suunurgad tõmbusid täpselt
põselohkude tekkimise piirile
huuled paljastasid valgete hammaste ilusa rea
üks poiss jälle julges naeratada ainult suuga
ta huuled liikusid, aga tema hambad olid kokku pressitud
üks tüdruk naeratas nii, et silmad ei naernud
üks poiss naeratas nii, et kõik kuulsid
üks tüdruk naeratas siis, kui kõik naeratasid
üks poiss pettis mult välja naeratuse
mida pärast häbenesin

kas see ongi rõõm –
päiksekiir hirmu
pragudest? (lk 9)

xxx

Teised arvavad:

Kristiina Ehin, muinasaja mäletaja
Mõned tähelepanekud

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/03/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Haruki Murakami „Norra mets”

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami “Norra mets”. Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström. Sari “Moodne aeg”. Varrak, 2006.
1949.aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. “Norra metsaga” alustab kirjastus Varrak Murakami tutvustamist eesti lugejatele. Raamatu pealkiri tuleb biitlite laulust, mille kuulmine toob minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõttes kakskümmend aastat tagasi, aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos.
Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama.

Olen täiesti nõus, et Murakami on suurepärane õhustiku looja. Tegelased siin ei olnud küll aga kaugelt mitte nii kummalised kui eelnevalt loetud raamatus “Kafka mererannas”, mis mulle rohkem meeldis. Seda omamoodi salapärast ja veidi absurdset maailma, mis oli viimati mainitus, siin pole. Aga ka see on hea raamat!  Kuigi stiililt üsna erinevad on neil kahel teosel ka sarnasusi… üksildustunne, melanhoolsus ja noore meestegelase vaatepunkt… Autor on ise öelnud: „On kolm asja, mida ma „Norra metsa” kirjutades teha üritasin. Esiteks, kirjutada absoluutse realismi stiilis, teiseks, kirjutada põhjalikult seksist ja surmast, ja kolmandaks, tuua fookusesse häbelikkusetus.” (lk 368)
Peab tunnistama, et enesetappudega oli siin veidi minu meelest üle pingutatud (kui nüüd lugemine sassi ei läinud siis oli neid raamatus lausa neli). Aga autor ise on selle kohta öelnud järgmist: „Paljud tegelased selles raamatus lahkuvad üksteise järel elust. Mind on palju kritiseeritud, et see ei ole just eriti kena jutt. Ma ei taha ennast välja vabandama hakata, aga kui aus olla, siis lugu nõudis mult seda. Mul tõesti ei olnud teist teed. See lugu on lugu ohvritest (ei oska sellele head vastet leida, võiks ilmselt öelda ka „lahingus langenutest”). See on lugu neist paljudest ohvritest, kes surid ja kelle ma kaotasin omaenese sees. Millest ma kirjutada tahtsin, ei olnud see, milline oli armastus, vaid see, millised olid need ohvrid, millised olid need inimesed või asjad, kes neist maha jäid ja edasi elama pidid. Täiskasvanuks saamine on just nimelt selline. See on inimeste üksildane võitlus, haavatasaamine, kaotus ja kaotatudsaamine ja siis kõigest sellest hoolimata edasi elamine.” (lk 369-370)
Raamatu põhjal on tehtud ka film. Eks see raamatu ja filmi võrdlemine ole üks omamoodi mõttetu tegevus, kuid
samas ei saa ka teisiti… Antud juhul (nagu ka enamus juhtudel) jääb film raamtule alla. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas seda filmi ilma raamatut lugemata nautida… kogu lugu jääks ikka üsna lünklikuks. Film toimib minu jaoks nö taustapildina, illustratsioonina raamatule – olustik ja atmösfäär on ju olemas, aga karakterid ise jäävad filmis üsna avamata, eriti Reiko aga ka Midori… Reikost oli mul raamatu põhjal ikka totaalselt teine pilt tekkinud.Filmi teemaliste posterite konkurss , filmi trailer

Katked teosest:
“Ma arvan, et lõppude lõpuks on ainult puudulik mälu ja puudulikud mälestused need, mida on võimalik tekstinimelisse puudulikku anumasse valada. Ja ma mõtlen, et mida ähmasemaks on muutunud minu mälestus /–/, seda sügavamalt olen ma teda mõistma hakanud.” (lk 14, Watanabe)

„Septembri teisel nädalal jõudsin järeldusele, et ülikooliharidus on üks täiesti mõttetu asi. Otsustasin seda võtta kui treeningperioodi igavuse vastu võitlemiseks.” (lk 67, Watanabe)

„… mis on rikkuriks olemise kõige suurem eelis?” „Ei tea.” „Et saab vabalt öelda, et raha ei ole. No näiteks, ütlen mina oma klassikaaslastele, et teeme midagi, siis nemad vastavad, et „ei mängi välja, raha ei ole”. Aga kui olukord on vastupidi, siis mina küll midagi niisugust ütelda ei saa. Kui mina ütlen, et „mul ei ole praegu raha”, siis tähendab see, et mul tõesti pole üldse raha. Ainult räbal on olla. See on seesama, kui ilus naine ütleb, et „oh, ma näen täna nii halb välja, mina küll välja minna ei saa.” Vaata ainult, kui mõni inetu tüdruk midagi niisugust ütleb, naerdakse välja.” (lk 86, Midori)

„/–/ ma olin alati soojusenäljas. Tahtsin kas või korragi ülevoolavat armastust tunda. /—/ No ja siis ma otsustasingi, et otsin ise endale inimese, kes mind aasta läbi kogu aeg sada protsenti armastaks. Umbes algkooli viiendas või kuuendas klassis otsustasin.”
„Võimas,” ütlesin mina imetlusega. „ No ja kas on ka tulemusi märgata?”
„Vaat see on üks keeruline asi,” ütles Midori ja jäi siis suitsu silmitsedes veidikeseks mõttesse. „Ilmselt ootasin ma liiga kaua ja nüüd nõuan midagi liiga täiuslikku. Seepärast ongi keeruline.”
„Täiuslikku armastust?”
„Seda mitte. Isegi mina ei nõua midagi niisugust. See, mida mina ihkan, on lihtlabane hellitamine. Täiuslik hellitamine. Näiteks – mina ütlen sulle, et ma tahan süüa maasikakooki, ja siis sina heidad kõik kõrvale ja jooksed mulle maasikakooki ostma. Siis tuled tagasi, hingeldad, et võta Midorikene, siin on sinu maasikakook, ja ulatad selle mulle, aga mina ütlen siis, et mul läks juba tuju üle seda süüa ja viskan selle aknast välja. Vaat see on see, millest mina unistan.”
„Mulle tundub küll, et sellel ei ole armastusega mingit pistmist,” ütlesin mina mõneti hämmeldunult. „Muidugi on. Sa lihtsalt ei saa aru,”ütles Midori. „On hetki, mil see on naiste jaoks jube oluline.”
„Maasikakoogi aknast alla viskamine või?”
„Just. /—/.” (lk 103-104, Midori)

„Mängi „Norra metsa” ka,”ültes Naoko. Reiko läks kööki ja tõi sealt õnnetoova kassi kujulise hoiukassa. Naoko võttis rahakotist sada jeeni ja pani sinna sisse. /–/
„Kui ma „Norra metsa” nõuan, siis pean siia sada jeeni panema,” ütles Naoko. „Mulle see lugu kangesti meeldib, sellepärast teemegi nii. Et ma palumisega piiri peaks.” /-/
„Vahel, kui ma seda lugu kuulan, muutun ma jube nukraks. Ma ei tea miks, aga mul on tunne, nagu ma eksleksin kuskil sügavas metsas,” ütles Naoko. „ihuüksinda, läbi külmunud, pime on ka ja mitte keegi mulle appi ei tule. Sellepärast ongi nii, et kui mina ei palu, siis Reiko seda ei mängi ka.” (lk 142-143, Naoko)

„/–/ Ma arvan, et me mõlemad peaksime rohkem oma emotsioone välja elama, nii mina kui sina. Nii et kui sa tahad neid tundeid kellegi peal välja elada, lase aga käia ja ela minu peal välja. Nii hakkame üksteistest paremini aru saama ka.”
„No ja mis siis saab, kui sa minust aru oled saanud?”
„Sa ei mõista kohe üldse,” ütlesin mina. „Siin ei ole küsimus üldse selles, mis saab või ei saa. Maailmas on igasuguseid inimesi. Mõnele meeldib rongisõiduplaanide jälgimine ja seda nad päev otsa teevadki. Mõni tahab tikkudest meetripikkust laevamudelit ehitada. Ma arvan, et ei ole üldse imelik, kui maailmas on kas või üks inimene, kes tahab sind mõista.”
„Nii et see on sul midagi hobitaolist?” ütles Naoko lõbustatult.
„Võib ka nii öelda. Tavalised arukad inimesed nimetavad seda armastuseks või sümpaatiaks, aga kui sina tahad seda hobiks kutsuda, siis olgu pealegi hobi.” (lk 181 Watanabe ja Naoko)

„See, mis meist korralikud inimesed teeb, on see, et me taipame, et meil kõik korras pole.” (lk 189, Reiko)

„…milliseid tõdesid me ka ei tunneks, ei ole võimalik ravida armastatu kaotamise kurbust. Mitte mingi tõde, mitte mingid tõsiasjad, ükskõik milline tugevus, ükskõik milline õrnus –  mitte miski ei suuda seda kurbust ravida. Ainus, mis me võime, on see kurbus lõpuni kurvastada ning sellest midagi õppida, ning see, mida me sealt õppinud oleme, ei aita meid järgmise etteennustamatu kurbuse puhul karvavõrdki.” (lk 339, Watanabe)

Teised arvavad:

Eksle surmani metsast välja
Industrial snowflake
Loterii
Noppeid raamatutest
Sehkendaja
Nuxxbooks
This Bird Has Flown – Haruki Murakami

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/03/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

„Sõnad soojas süliriimis: seks eesti luules”

„Sõnad soojas süliriimis: seks eesti luules”, koostanud Jaak Urmet. Pegasus, 2011

Kirjastaja kirjutab: Eesti luulest on viimaste aastate jooksul koostatud hulk temaatilisi kogumikke. Nii on luulehuvilisi rõõmustanud näiteks raamatud tulvil loodus-, ema-, armastus-, murde-, jõulu- ja punkluulet. On koostatud antoloogiaid teemal „naine eesti luules“ ja „alkohol eesti luules“. Eesti luule on osutunud ootamatult rikkalikuks ja paljupakkuvaks, sellest võib leida üha uusi unustussevajunud autoreid, teemasid, tekste. Millest kõigest on kirjutatud! Ka seksist: füüsilisest ihast teise inimese vastu kõigis selle avaldumisvormides, unelmast kuni selle realiseerimiseni. Seni puudus korralik ülevaade seksist eesti luulest, kuid nüüd on see olemas. Seksist prantsuse luules võib välja anda pika rea köiteid, vene luulest kargavad sel teemal kõigepealt pähe Puškini „alaealistele mittesobivad“ luuletused. Nüüd on ka eesti luule vastav kihistus leidnud tee ühiste kaante vahele. Ja üllatus, üllatus, ei olegi siin jäme ots tänapäeva lärmakate ja „rikutud“ noorpoeetide käes. Seks eesti luules algab juba „Kalevipojaga“, tundmatu autoriga 1779. aastast, Kristjan Jaak Petersoniga, Marie Underiga, Henrik Visnapuuga. Julgelt ja vallatult laulavad seksist Albert Trapeež, Matti Moguči, Ralf Rond. Teemat arendavad Merca, Aleksander Suuman, August Alle, Tõnu Trubetsky, Arvi Siig, Ott Arder, Jürgen Rooste, Bernard Kangro, Kalju Lepik, Harald Rajamets ja paljud teised. Rõõmustagem sellegi üle, et nende kaante vahele pole ära mahtunud kaugeltki mitte kõik eesti seksihõngulised värsid. Eesti luules on hoovusi, mis mitte ei ole tuimad, igavad ja põhjamaised!

Intrigeeriva teemavalikuga luulekogumik. Ei saa just öelda, et kõik luuletused siin väga seksikad tunduksid. Kogumikku on valitud väga erinevas stiilis ja ajaloolises kontekstis loodud luuletusi. Koostaja poolt kirjutatud järelsõna annab aga teosele teatava raamistiku ja võtme tehtud valikute mõistmiseks.

 

“Hommikune kohv” Arvi Siig

„sest kuigi teineteist ei tea me, –
kui öös me saime sõnadeta,
siis milleks hommikulgi peame
end sõnadega teisteks petma?” (lk 37, katkend luuletusest)

xxx

Karin  Saarsen „Ilusaim päev”

Ilusaim päev oli,
kui tulid. Luba küsimata.

Silmis virvatuled
kui sulid. Luba küsimata

suu otsis vaid
keelat paiku. Luba küsimata.

Kirgedes keha on
humala maiku. Luba küsimata

päevast sai meelte
meeletu püha. Luba küsimata.

Mälestust naudin
üha ja üha. Luba küsimata. (lk 66)

xxx

Arvi Siig „Öisel lainel”

Kõik kadus hetkes kuumavas ja iidses,
aeg haihtus kurti, ajatusse unne…
Nüüd laman silmili su juuste samblal siidsel
ja aega taastumas su rinna rütmis tunnen.
On vaikus.
Hämarus.
Ja igatsetud viiv, mis
maailmas ainsana on igatsusest tühi.
Me nagu sõnad soojas süliriimis,
kaks sõna, kellel
kõigiga on ühist. (lk 181, katkend luuletusest)

xxx

Tõnu Trubetsky “Appi! Ma vajan armastust!!!”
Tõnu Trubetsky “Pille-Riin” 
Tõnu Trubetsky “Ma armastan Ameerikat”
Olavi Ruitlane „Puiduärimehe naine”

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2012 in kogumik, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Siid”

Alessandro Baricco „Siid” Varrak, 2002 (teine trükk Pegasus, 2007)

Kirjastaja kirjutab: Raamatus räägitakse seiklustest, seksuaalsest lummast ja nii võimsast armastusest, et see suudab inimese elu muuta. 1861 reisib prantsuse siidikaupmees Jaapanisse, kus ta kohtub kellegi mõistatusliku aadlimehe õukonnas ühe naisega. Nad ei puuduta teineteist, nad isegi ei räägi ning mees saab lugeda naise saadetud kirjakest alles pärast kodumaale tagasipöördumist. Aga niipea, kui ta on seda lugenud, ei suuda ta enam selle lummast vabaneda, nagu ei suuda kaua vabaneda selle raamatu lummast ka selle kätte võtnud lugejad. 

Tutvustus raamatu kaanel:

See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu. Mis algab noormehega, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Hervé Joncour. Järve nime pole teada.
Võiks ju öelda, et see on armastuslugu. Kui see oleks kõik, poleks tasunud seda jutustada. Juttu tuleb ka igatsusest ja valust, sa tead küll, mis need on, kuid õiget  nime neile anda ei oska. Niisiis pole see ainult armastusest. (Vana lugu. Kui sa asjadele nimesid ei leia, võtad appi lood. See lihtsalt käib nii. Juba ammusest ajast peale.)
Kõigil lugudel on oma muusika. Sellel siin on valge kõla. Võta see teatavaks, sest valgekõlaline muusika on väga kummaline, aeg-ajalt ajab ta su segadusse: seda mängitakse mahedalt ja selle järgi tantsitakse aeglaselt. Kui mängitakse hästi, siis nagu kuulduks helisemas vaikust, ja need, kes selle järgi tantsivad, hoidku neid Jumal, oleksid nagu liikumatud. Neetult raske asi, see valgekõlaline muusika.
Ega muud suurt lisada olegi. Vahest tasub veel öelda, et see on üheksateistkümnenda sajandi lugu: ei maksa oodata lennukeid, pesumasinaid ega psühhoanalüütikuid. Neid lihtsalt ei ole. Ehk mõni teine kord.
A.B.

Alessandro Baricco on sündinud Torinos 1958.a. Ta on avaldanud kaks romaani, „Raevu lossid” (Castelli di rabbia, 1991 ja Tascabili Bompiani, 1994), mille eest pälvis Selezione Campiello preemia ja prantslastelt välismaalastele omistatava Medicis preemia, ning „Ookean meri” (Oceano mare, 1993), mis pärjati Itaalia tähtsaima kirjanduspreemia Viareggio preemiaga. Temalt on veel ilmunud monoloog teatrile „Kahekümnes sajand” (Novecento, 1995) ja essee kõrgmuusika seostest ja tänapäevaga pealkirja all „Hegeli hing ja Wisconsini lehmad” (L´anima di Hegel e le mucche del Wisconsin, 1992). Lugu „Siid” (Seta) ilmus esmatrükis 1996.a. Rizzoli kirjastuse vahendusel ning on Alessandro Baricco esmatutvustuseks Eestis.

Omal kummalisel moel mõjuv ja veetlev teos.Varem samalt autorilt loetud „Ookean meri” jättis siiski tugevama mulje. Teose põhjal on tehtud ka film . trailer ja terve film 

Katked raamatust:

„Ta nautis tagasihoidlikult oma vara, kuid tõenäoline väljavaade, et ta tulevikus rikkaks saab, jättis ta ükskõikseks. Ta oli muuseas üks neid inimesi, kellele meeldib oma elu pigem kõrvalt jälgida, pidades sobimatuks seda ise mingil moel mõjutada. Olgu öeldud, et niisugused inimesed vaatlevad oma elukäiku moel, nagu tavaliselt vaadeldakse vihmast päeva.” (lk 8) 

„Aeg-ajalt, eriti tuuliste ilmadega, läks ta alla järve äärde ja veetis tunde seda silmitsedes, kuni talle tundus, et näeb veepinnal kerget, seletamatut vaatepilti sellest, mis oli olnud tema elu.” (lk 96)

Teised arvavad:

Siidi puudutus
Nädala autor
Reading Matters
Historical Tapestry
Medieval Bookworm
Damian Kelleher
book-reviewd.blogspot.com

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 08/03/2012 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , ,