RSS

Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab”

08 märts

Paul-Eerik Rummo „Ajapinde ajab” luulet, juhuluulet, laulusõnu ja muud eri aegadest
Eesti Raamat, 1985. Kujundanud Leo Lapin, toimetanud Rein Veidemann.
Kirjastaja kirjutab: Luuletuskogu sisaldab värsse nii autori poeeditee algusest, 60.-70. aastate vahetusest kui ka värskeimat loomingut; omaette tsüklina on esitatud eelmise valikkogu (1969) järelpõimik «Läbi peo mul voolab puu», mis siin ilmub täiendatult, samuti laulutekstid (filmile «Viimne reliikvia», «Vettinud peiari» laulud jm.). Pingelised mõtisklused aja ning inimese üle vahelduvad lüüriliste paladega, tõsised ja murelikud read kergema naljaga, sekka mõned sarkastilisemadki noodid. Ühtlasi annab kogumik ülevaate autori otsingutest luule väljendusvahendite avardamisel.

Suved, talved I;  Läbi peo mul voolab puu (1965-1967);  Laulud “Viimsest reliikviast” (1969); Vettinud peiar (1968); Kuivanud peiar jm (1970); Eelõitseng I; Pühapäev kohalikul taevakehal (1965-1983); Palu “Saatja aadressist ja teistest luuletustest 1968-1972”; Montale; Suved, talved II; Juhuluulet; Eelõitseng II; Epiloog: tempora mutantur.

Lesin pööningul, loen. Vihm, vihm
krabiseb suvise eluaseme katusel. Oleks ainult, et….!
See veel puuduks, kui… ! Tõesti, üle prahi
on see pool-unine olemine, vähenõudlik elu
–         kuni vaid katus pea kohal enam-vähem peab. (lk 7, Suved, talved I)

XXX

Meri! Kui meie
vait jääme, raadio kinni keerame
ja enam ajalehti ei krabista, nõudega ei kolista –
meri!
Sulgeme uksed, läheme magama, uinumegi –
läbi seinte otsekui veidi kaugemal, aga siiski –
meri! Magame, ärkame, töötame, sekeldame,
ei pane tähelegi, aga
tema ikka,
ikka,
ikka,
asja ees, teist taga. (lk 9, Suved, talved I)

XXX

läbi peo mul voolab puu
ega aja pinde
nõtkun üle halja jõe
jõe mis tulvil linde

nõtkun üle halja jõe
maarjaheina kõrreke
tuksumas mul hambus
/—/

nõtkun üle halja jõe
taga sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi peo mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel (lk 22-23, katked luuletusest “Maarjaheina kõrreke”; Läbi peo mul voolab puu (1965- 1967))

XXX

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust,
mis ühendab kõik, kes tema eest võitlevad,
üks mees nägi unes taevalikku õiglust
ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama.

Kuid ah –
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
üksteisele müüme
omad usud ja tõed…

Üks naine nägi unes taevalikku armastust,
mis lunastab kõik, kes temasse usuvad,
üks naine nägi unes taevalikku armastust
ja sellest päevast peale hakkas seda kuulutama

Kuid ah –
lõpuks on kõik ainult enesemüümine,
turul me oleme vennad ja õed.
Päevhaaval, tundhaaval,
tükkhaaval, jupphaaval
üksteisele müüme
omad usud ja tõed…. (lk 47 “Viimse reliikvia laulud”)
(Prostituudi laul või siis uuem versioon – 3pead ja Bonzo esituses)

XXX

Epiloog: tempora mutantur

Ajad muutuvad, aga mis siis?
Meie või? Noh, kuidas keegi ja kunagi.
Jõgi voolab mis jaksab,
liiv lendleb ja vajub,
kruus veereb kaasa osa teed,
kaljune põhi jääb.
Ajad muutuvad, jõgi voolab mis jaksab
üle, ümbert ja läbi,
ja ise  tead, mida
sa sellega teed.
(Niipalju kui sa tead.)
Lõpuks oled ka ise üks imelik jõgi
teades-teadmata,
tahes-tahtmata,
iseendaga ikka vist pärivoolu,
olgu siis muuga kuis on.
Mai 1984  (lk 168)

Teised arvavad:
Loterii
Intervjuu autoriga
 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/03/2012 in loetud teosed, paul-eerik rummo

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: