RSS

Monthly Archives: aprill 2012

Arvi Siig „Neoon kangialuste kohal”

Arvi Siig „Neoon kangialuste kohal”
Pegasus 2007

Kirjastaja kirjutab: VALIKLUULEKOGU. Koostaja: Tony Blackplait Arvi Siig on tähelepanuväärne luuletaja. Tema esikkogu ilmus esimeses „Noorte autorite” kassetis 1962. aastal ning sellest ajast alates on ta eesti luulet ilmestanud omanäoliste tekstidega, mille kõige iseloomulikum tunnus on eriline lembus linnatemaatika suhtes.Arvi Siia luuletused räägivad suurlinnast, sellest, mida teevad, tunnevad ja mõtlevad noored uljad inimesed, sellest, mis on linnas imetlemis-, aga ka taunimisväärset, sellest, kuidas moodne ühiskondlik inimene elab ja on. Kuigi osa neist tekstidest on kirjutatud üle pea 50 aastat tagasi, ei ole tollast aega kirjeldavad värsid aegade muutudes oma poeetilisust ja kaalukust kaotanud, neil on linnanooruse olemuse kohta endiselt väga palju öelda. Valikkogusse „Neoon kangialuste kohal” on kogutud kokku Arvi Siia linnateemalisi, aga ka teisi luuletusi kõikidest tema luulekogudest. Mahukas teoses on nad paigutatud 19 temaatilisse peatükki, andes nii autori loomingust põhjaliku ülevaate. Kõik tekstid on varustatud allikaviitega. Sisuosale lisanduvad tekstoloogilised märkused, autori lühibiograafia, Rein Veidemanni järelsõna Arvi Siia luulest, Tony Blackplaiti järelsõna ülevaade sõjajärgse lääne noortekultuuri tekkest ja olemusest ning tekstide tähestikuline register. „Neoon kangialuste kohal” kohal on mõeldud kõigile, kes peavad lugu heast luulest, hindavad eesti autoreid ning kes soovivad osa saada põnevast retkest minevikku, et seeläbi olevikku paremini mõista. Mitmeid Arvi Siia luuletusi on kasutanud oma lauludes ansambel “Vennaskond” eesotsas Tõnu Trubetskiga.

Jõudsin minagi Arvi Siia luuleni tänu Vennaskonnale. Ja peamiselt tänu loole ”Öösinine taevas”
Veel Arvi Siia tekste, mida on ansambel Vennaskond kasutanud: Üliõpilaskohvikus  Mängib džäss    Tuled öös  Nad läksid öös

xxx

Visioon

Vast oli nii lapseea unedes,
muinasjutus või mingis müüdis,
kuid metsas, mis tiheneb, tumeneb,
näen minemas ennast nüüdki.

/—/

Kuni usun elu enese imet,
seni kõigest, mis ees, saan jõu.
Elu tulek on, milles minek
on tähtsam kui päralejõud.
(lk 179, luuletuse algus ja lõpp)

xxx

„Suurimad tõed väljenduvad ikka minevikuvormis,….”

„Liiga sageli mõtlevad inimesed
iseendid
ja teisigi välja.
Täpselt nii
nagu unistatakse talvel suvest.”
(lk 363, katked luuletusest”Tuba”)

xxx

Teised arvavad:

Melanhoolse rändaja öölaul

Kauaoodatud taaskohtumine Arvi Siiaga

Avastades taas Arvi Siiga

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24/04/2012 in arvi siig, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Eino Lainvoo ”Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”

Eino LainvooArtur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris”

Ajakiri Looming nr 10, 2011, lk 1386-1408

Artur Alliksaar:

Artur vastas: ”Igal looval isikul on õigus elunähtuste käsitlemiseks talle kõige hingelähedasemast aspektist. Tahan ainult toonitada, et platooniline armastus on poolik armastus. Sageli polegi see muud kui autosugestiivne endapete, isiku fantaasiamäng, markeerimaks tema psühhofüüsilist küündimatust.” (lk 1400)

”Vahemaa vähendab mõõdukat kirge ja kasvatab suurt, nii nagu tuul, kustutades küünlad, puhub lõkkele leegi.” (lk 1400-1401)

”Mu sõber aga austas seekord õhtumaist traditsiooni, üllatades mind paradoksiga Romain Rolland´i romaanist ”Jean Christophe”: ”Helladele ja nõrkadele hingedele on suurimaks õnnetuseks kohata täiuslikku õnne, sest selle möödumine muudab nad õnnetuks kogu ülejäänud eluks.”” (lk 1401)

”Iga suur armastus on ühteaegu ka traagiline armastus, sest ta lõpeb surmaga. Üks kahest – kas sureb armastatu või sureb armastus – , aga kaotajale poolele kujuneb sellest alati kannatuse allikas. Paraku pole kõik inimesed suureks armastuseks suutelised, küllaltki palju on neid, kellele piisab ka normatiivsest kiimlemisest.” (lk 1401)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24/04/2012 in eino lainvoo, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis”

Kristiina Ehin ”Kevad Astrahanis: luuletusi 1992-1999”

Huma, 2000

Kristiina Ehini esimene luulekogu.

 

 

ükskord õhtu hüppab üle

pikast kuumast päevast

siis ma kustutan kõik tuled

vaatan vaikselt taevast

 

taevas üle maa ja minu

lähedal ja kaugel

söödan tasa õhtusinas

hämarusehauge

 

kaugenevad havid reas

varsti käes on hommik

hambulistes põskedes

hapud hernekommid

(lk 10)

xxx

seisame lahkumislahel

laevadel purjed pingul

murdsekundiks hakitud aeg

me jalge ees valgel liival

 

luited puutuvad kuud

juba lõpevad sõnad ja numbrid

videvik sirutab käed

ja rohkem ei tea me kumbki

(lk 51)

xxx

Tema esimene luulekogu “Kevad Astrahanis” (2000) ei leidnud kaugeltki väga head vastuvõttu. Jaak Urmet on seda nimetanud igavaks ja tüüpiliseks eesti naisluuleks

intervjuu autoriga peale selle raamatu (st esimese luulekogu) ilmumist

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24/04/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Aapo Ilves ”Tulen öösel sulle koju”

Aapo Ilves ”Tulen öösel sulle koju”
Väike Kirjastaja, 2009

Sisukirjeldus: Aapo Ilvese looming on jõudnud folkloori, laulupidudele, Eurovisioonile, raadiojaamade hititabeleisse, teatrilavadele, perioodikasse, raamatuisse ja koolide õppematerjalide hulka. Tema värsid on põhjustanud vaimustust ja auhindade sadu ning ärritunud lugejakirju, nende pärast on käidud ministri juures aru pärimas ja lastevanemate liidus kaebamas.Raamatu “Tulen öösel sulle koju” puhul saab rääkida vahedast absurdi- ja keeletajust, sotsiaalsest närvist, tekstide lauldavusest, spontaansest kunstist, filigraansest käsitööst ja ilmselt veel paljustki. Autor on üks väheseid poeete, kes pole kolinud “rahale lähemale”, vaid müttab oma loominguga müstilisel mägede ja orgude maal Lõuna-Eestis, tahtmata Võhandu jõe delta bluusivatest voogudest kunagi liiga kauaks kaugele minna. See ilmselt annabki tema loomingule oma kordumatu jõu, rütmi ja puudutuse, olgu selleks parasjagu hitid, müüdid, ülemlaulud, sõim, vaba-, lembe- või vemmalvärss, parafraas või haiku.

Üldiselt ei paku selline luule just väga midagi mu hingele… kohati on muidugi ka andekaid leide, aga mnjah

Väikeste linnade mehed

Kuu on päike

 

Teised arvavad:

Jerofejev
Kikilipsuta Ilves
Jürgen Rooste
Bukahooliku märkmed
Kronotoop
Autori seletuskiri

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/04/2012 in aapo ilves, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”
Eesti Raamat, 2003

Kirjastaja kirjutab: See on erootiline armastusromaan, mis ulatub kohati eleegilise poeemi piirimaile ja meenutab 19. sajandi romantilist kirjandust. Ometi on tegevuskohaks tänapäeva Tokyo ja teemagi tänapäevane: keskeakriisis mees, kistud kirest, mis kajab aastate tagant ja tungib üha kasvades tema olemasolu tuuma. Hajime ja Shimamoto on pere ainukesed lapsed ja kaks sugulashinge. Nad veedavad lapsepõlve rahulikke pärastlõunaid, kuulates plaate ja vesteldes elu tuhandepalgelise olemuse üle. Paraku see ilus aeg lõppeb: Hajime kolib teise linna elama ja kaks sõpra kaotavad kontakti. Aastad lähevad, Hajime on kolmekümnendates ja kõik tema elus näib olevat korras: tal on naine, kaks tütart ja kaks edukat džässibaari. Ühel päeval seisab äkki tema baarileti ees tuttav kogu…

Khm, ”erootiline armastusromaan” on küll veidi kummaline määratlus…
Varasemalt loetud Murakami teostest (”Norra mets” ja ”Kafka mererannas”) sarnaneb see rohkem ”Norra metsaga”.

Katked raamatust:

“Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.” (lk 7)

“Tead, teinekord tunduvad mu baarid just nende kujutletud kohtadena, mida oma meeltes olen loonud. Õhulossid. Istutan siia mõned lilled, ehitan sinna purskkaevu, sean iga detaili väga hoolikalt paika. Inimesed tulevad, joovad midagi, kuulavad muusikat, ajavad juttu ning lähevad koju. Nad on nõus maksma hulga raha, et tulla ning midagi juua – ja tead miks? Sest kõik otsivad täpselt ühte ja sama asja: kujuteldavat kohta, omaenese õhulossi – ja omaenese nurgakest selles lossis.” (lk 80)

“Kõik, millel on kuju, võib hetkega kaduda.” (lk 104)

“.. on kurb tõsiasi, et mõnda asja ei saa tagurpidi keerata. Kui see kord juba liikuma on hakanud, võid sa pingutada, aga endisesse paika ei saa ealeski tagasi pöörduda. Olgu või tühiasi, kuid nii see jääb.” (lk 111)

“Vahest saanuks kergem, kui ma oleksin osanud nutta. Aga mille pärast ma õieti pidanuks nutma? Keda pidanuks leinama? Olin liiga enesekeskne, et nutta teiste inimeste pärast, ning liiga vana, et halada iseenda pärast.” (lk 117)

“Katsu nüüd kujutleda, et sa oled talupoeg, kes elab ihuüksi Siberi tundras. Päev päeva järel rügad oma põllul tööd teha. Nii kaugele, kui silm ulatub, on täielik tühjus. Silmapiir on põhjas, lõunas, idas ja lanes täpselt ühesugune. Igal hommikul, kui päike ida poolt tõuseb, lähed sina oma põllule tööle. Kui päike on täpselt su pea kohal, pead lõunapuhkust. Kui päike kaob läände, lähed koju magama. /–/ Ühel päeval sureb miski sinu sees”
“Mis nimelt?”
Naine vangutas pead. “Ma ei tea. Miski. Päev päeva järel vaatad sa, kuidas päike idast tõuseb, üle taevalaotuse liigub ja läände kaob ning siis miski murdub su sees ja sureb. Viskad ühel hetkel oma kõpla käest ning hakkad täiesti mõttelagedana lääne poole kõmpima. Suundud maale, mis asub lääne pool päikest. Kõnnid ja kõnnid nagu nõiutu. Päev päeva järel, söömata ja joomata, kuni ükskord surnult maha kukud. See ongi hysteria siberiana.” /–/
“Aga mis seal lääne pool päikest siis on?” küsisin.
Ta vangutas pead. “Ma ei tea seda. Võib-olla polegi midagi. Aga võib-olla on miski. Mis see ka poleks, igatahes on seal midagi hoopis muud kui lõuna pool piiri.” (lk 131-132)

“Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?” (lk 149)

Teised arvavad:

Sehkendaja
Lugemispäevik
Bibliofiil
pisikese-oma.blogspot.com

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/04/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Peeter Volkonski “ISBN 978-9985-9980-6-9”

Peeter Volkonski, 2010
Pealkiri: ISBN 978-9985-9980-6-9
Kirjastaja: Menu Kirjastus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2009. a

Sisukirjeldus: Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.

Sellist tüüpi huumor nagu näiteks lugu ”Masake ja kolm karu” ei ole kindlasti minu maitse. Oli ka siiski paremaid, kuid … no ei tulnud siit suuremat lugemiselamust.
XXX

Segadus

Lugesin mõni aeg tagasi lehest nuppu, et Stallone´i juures läksid kaklema Van Damme ja Seagal. Ei teadnudki kohe, kumma poolt olla.

XXX

Teised arvavad:

Vürst Volkonski kraapis sahtlipõhjad kokku

Vanemuine sündis ümber Volkonskiks
Sehkendaja
Kriuxu kiixud

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/04/2012 in loetud teosed, peeter volkonski

 

Sildid: , , , , , ,

Nick Hornby ”Kuidas olla hea”

Nick Hornby ”Kuidas olla hea” Varrak , 2003, sari Moodne aeg
Kirjastaja kirjutab: “Kuidas olla hea” erineb Hornby varasematest raamatutest selle poolest, et minajutustaja on naine. Katie Carr püüab tõepoolest olla hea, sellepärast ta arstiks õppiski. Ta võtab südamesse ka maailma muud probleemid ja püüab oma lastest korralikke inimesi kasvatada. Kuidagiviisi katsub ta taluda ka oma meest, kes on kujundanud endale Holloway Kõige Vihasema Mehe imago. Ühel saatuslikul päeval aga jõuab ta abielurikkumiseni. See on siiski alles tema katsumuste algus. Katie mees David muutub imeravija puudutuse mõjul Vihasest Inimesest Heaks Inimeseks – ennastsalgavalt heaks. Tema arusaam headusest tähendab ka kodutute majja võtmist ja laste mänguasjade laiali jagamist. Kuidas see igapäevases elus välja kukub ja mida see hea inimese lähikondlastele kaasa toob – seda Hornby oma vaimukas ja nauditavas raamatus vaatlebki.

Katked raamatust:

”Kui minu mõtted meie abielust oleksid filmiks vändatud, ütleksid kriitikud, et see koosneb vaid sisutust täitematerjalist, mille võib kokku võtta nii: kaks inimest kohtuvad, armuvad, saavad lapsi, hakkavad tülitsema, muutuvad paksuks ja pahuraks (mees) ja tüdinuks, lootusetuks ja pahuraks (naine) ning lähevad lahku.” (lk 8)

”Vahe Davidiga seksimise ja Stepheniga seksimise vahel on nagu vahe teaduse ja kunsti vahel. Stepheniga on kõik üks empaatia ja kujutlusvõime ja uurimine ning uudsuse vapustus, aga tulemus on… ebakindel, kui te taipate, mida ma silmas pean. Ma olen sellest hõivatud, aga mitte just päris kindel, mida see kõik tähendab. David aga vajutab ühele ja seejärel teisele nupule ja – bingo! Üht-teist toimub. See on nagu lifti käsitsemine – just niisama romantiline, aga tegelikult niisama tõhus.” (lk 27)

”Teate, see, mida ma tõeliselt tahan ja mida Stephen mulle annab, on võimalus end algusest peale uuesti luua. Davidi pilt minust on nüüd täielik ja ma olen üsna kindel, et see ei meeldi meile kummalegi eriti; ma tahan lehekülje välja rebida ja puhtal lehel uuesti alustada, nagu ma ikka lapsena tegin, kui joonistus untsu läks. Õigupoolest polegi tähtis, kes see puhas leht on, niisiis pole oluline, kas Stephen mulle meeldib või kas ta oskab minuga voodis midagi peale hakata ja nii edasi. Ma ihkan lihtsalt tema vaimustust ja huvi, kui ma räägin, et mu lemmikraamat on ”Middlemarch”, ja ma ihkan just seda tunnet, mis mul tema seltsis tekib, tunnet, et ma pole veel päris untsu läinud.” (lk 40)

”… me elame elu, mida kohutav hulk inimesi peaks normaalseks. On neid – rocklauljad, romaanikirjanikud, ajalehtede noored kolumnistid, need, kes teevad näo, et millelegi sellisele mõtlemine, mis puudutab lapsi ja igapäevst tööd ja puhkusepakette, tähendab pikka ja piinarikast vaimset surma -, kes ei peaks meid isegi põlguse vääriliseks, sedavõrd siiralt oleme omaks võtnud teatud konservatiivse elustiili ideaali. ” (lk 125)

”Selles untsuläinud suhete puhul asi ongi. Sa võid alati hoiduda küsimusele vastamast seeläbi, et seda kordad. ”Kas sa armastad mind? – ”Kas sa tahad lahutust?” – ”Kas sa oled õnnelik?” Sinu elukaaslane on täpselt niisama põiklev nagu sa ise, ja kui ta on inimene – see tähendab arg, aga samal ajal millegipärast tulvil moraalseid eneseõigustusi – , siis ei seo ta end ühegi kirge või kohustust eeldava väljendiga. On ju suhete untsumineku põhjuseks just nimelt kire või kohusetunde puudumine. Niisiis on minu kogemuste kohaselt ühtaegu lihtne ja soovitav igasugune tõsine arutelu peaaegu otsekohe naeruväärseks patiseisuks pöörata. Võib mööduda aastaid, enne kui pead otsuse langetama.” (lk 248)

”Armastus, nagu selgub, on niisama ebademokraatlik nagu raha, niisiis koguneb see inimeste ümber, kellel on seda niigi küllalt: vaimult ja kehalt tervete ning armastusväärsete ümber. ” (lk 256)

Teised arvavad:

Tühi vaimutsemine tõsisel teemal
Olles Nick Hornby
Sehkendaja
Raamatutuba
Katkend raamatust

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,