RSS

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”

12 apr.

Haruki Murakami ”Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”
Eesti Raamat, 2003

Kirjastaja kirjutab: See on erootiline armastusromaan, mis ulatub kohati eleegilise poeemi piirimaile ja meenutab 19. sajandi romantilist kirjandust. Ometi on tegevuskohaks tänapäeva Tokyo ja teemagi tänapäevane: keskeakriisis mees, kistud kirest, mis kajab aastate tagant ja tungib üha kasvades tema olemasolu tuuma. Hajime ja Shimamoto on pere ainukesed lapsed ja kaks sugulashinge. Nad veedavad lapsepõlve rahulikke pärastlõunaid, kuulates plaate ja vesteldes elu tuhandepalgelise olemuse üle. Paraku see ilus aeg lõppeb: Hajime kolib teise linna elama ja kaks sõpra kaotavad kontakti. Aastad lähevad, Hajime on kolmekümnendates ja kõik tema elus näib olevat korras: tal on naine, kaks tütart ja kaks edukat džässibaari. Ühel päeval seisab äkki tema baarileti ees tuttav kogu…

Khm, ”erootiline armastusromaan” on küll veidi kummaline määratlus…
Varasemalt loetud Murakami teostest (”Norra mets” ja ”Kafka mererannas”) sarnaneb see rohkem ”Norra metsaga”.

Katked raamatust:

“Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.” (lk 7)

“Tead, teinekord tunduvad mu baarid just nende kujutletud kohtadena, mida oma meeltes olen loonud. Õhulossid. Istutan siia mõned lilled, ehitan sinna purskkaevu, sean iga detaili väga hoolikalt paika. Inimesed tulevad, joovad midagi, kuulavad muusikat, ajavad juttu ning lähevad koju. Nad on nõus maksma hulga raha, et tulla ning midagi juua – ja tead miks? Sest kõik otsivad täpselt ühte ja sama asja: kujuteldavat kohta, omaenese õhulossi – ja omaenese nurgakest selles lossis.” (lk 80)

“Kõik, millel on kuju, võib hetkega kaduda.” (lk 104)

“.. on kurb tõsiasi, et mõnda asja ei saa tagurpidi keerata. Kui see kord juba liikuma on hakanud, võid sa pingutada, aga endisesse paika ei saa ealeski tagasi pöörduda. Olgu või tühiasi, kuid nii see jääb.” (lk 111)

“Vahest saanuks kergem, kui ma oleksin osanud nutta. Aga mille pärast ma õieti pidanuks nutma? Keda pidanuks leinama? Olin liiga enesekeskne, et nutta teiste inimeste pärast, ning liiga vana, et halada iseenda pärast.” (lk 117)

“Katsu nüüd kujutleda, et sa oled talupoeg, kes elab ihuüksi Siberi tundras. Päev päeva järel rügad oma põllul tööd teha. Nii kaugele, kui silm ulatub, on täielik tühjus. Silmapiir on põhjas, lõunas, idas ja lanes täpselt ühesugune. Igal hommikul, kui päike ida poolt tõuseb, lähed sina oma põllule tööle. Kui päike on täpselt su pea kohal, pead lõunapuhkust. Kui päike kaob läände, lähed koju magama. /–/ Ühel päeval sureb miski sinu sees”
“Mis nimelt?”
Naine vangutas pead. “Ma ei tea. Miski. Päev päeva järel vaatad sa, kuidas päike idast tõuseb, üle taevalaotuse liigub ja läände kaob ning siis miski murdub su sees ja sureb. Viskad ühel hetkel oma kõpla käest ning hakkad täiesti mõttelagedana lääne poole kõmpima. Suundud maale, mis asub lääne pool päikest. Kõnnid ja kõnnid nagu nõiutu. Päev päeva järel, söömata ja joomata, kuni ükskord surnult maha kukud. See ongi hysteria siberiana.” /–/
“Aga mis seal lääne pool päikest siis on?” küsisin.
Ta vangutas pead. “Ma ei tea seda. Võib-olla polegi midagi. Aga võib-olla on miski. Mis see ka poleks, igatahes on seal midagi hoopis muud kui lõuna pool piiri.” (lk 131-132)

“Kuna mälu ja tunnetus võivad alt vedada ja petlikuks osutuda, toetume alati ühele kindlale reaalsusele, et sellega sündmuste ehtsust tõestada. Nimetagem seda vahelduvaks reaalsuseks. Nii saame ära tunda, kas juhtuvad sündmused ongi nii ehtsad, kui paistavad olevat. Et reaalsust reaalsuseks tunnistada, on meil vaja veel teist reaalsust, millega seda esimest võrrelda. Ja too teine reaalsus vajab vundamendiks kolmandat. Alateadvus loob nendest lõputu ahela, mille osaks on meile teadvustada, et oleme tõesti tegelikult siin ja olemas. Kuid mõnikord võib juhtuda, et see ahel katkeb, ning siis satume segadusse. Mis õieti on reaalne? Kas reaalsus on katkenud keti siin- või sealpoolses otsas?” (lk 149)

Teised arvavad:

Sehkendaja
Lugemispäevik
Bibliofiil
pisikese-oma.blogspot.com

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/04/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: