RSS

Nick Hornby „Elu edetabelid”

16 mai

Nick Hornby „Elu edetabelid”
Varrak , 2001

Kirjastaja kirjutab: Lõbus-nukker lugu sellest, kuidas kolmekümnendates aastates plaadipoe omanik üritab toime tulla iseenda, oma armuelu ja sõpruskonnaga tänapäeva Londonis. Koostades oma elu edetabeleid, püüab Rob tõrksalt ja suurte raskustega täiskasvanuks saada ja vastutusega harjuda. Raamatu põhjal valminud suurepärane film on linastunud ka Eesti kinodes. 1957. aastal sündinud autor on olnud New Yorkeri popmuusika kriitik ning 1999. aastal sai ta Ameerika kunsti- ja kirjandusakadeemia E. M. Forsteri preemia. Tema raamatutele on omane ajastuvaimu väljendamine.

Katked raamatust:

„Me maadlesime ühel ja samal vanal teemal. Vahel tüütasid katsed tema rindu puudutada mind nii ära, et proovisin siis teda puudutada jalgevahelt, liigutus, milles oli tubli annus eneseiroonilist vaimukust: nagu üritaks laenata viiekat, saaks vastuseks ei ja küsiks hoopis viitkümmend naela.” (lk 13)

„Lugege ükskõik millist naisteajakirja ja te näete sama kaebust, mis kordub üha uuesti: mehed – need väiksed poisid kümne või kahekümne või kolmekümne aasta pärast – on voodis lootusetud. Neid ei huvita eelmäng; neil pole mingit tahtmist stimuleerida vastassugupoole erogeenseid tsoone; nad on egoistlikud, ahned, kohmakad ja juhmid. Vägisi tekib tunne, et need kaebused on omamoodi saatuse iroonia. Tollal ei tahtnudki me muud kui eelmängu, aga tüdrukud polnud huvitatud. Nad ei tahtnud, et neid puudutataks, hellitataks, stimuleeritaks, erutataks; õigupoolest andsid nad meile kolaka, kui me katset tegime. Siis pole ju üldse mingi ime, et me kõike seda eriti ei valda. Me veetsime kaks-kolm pikka ja arengu seisukohalt äärmiselt olulist aastat, kõrvus ülitungiv keeld sellest isegi mõelda. Neljateistkümnenda ja kahekümne neljanda eluaasta vahel muutub eelmäng millestki, mida poisid tahavad teha ja tüdrukud ei, millekski, mida naised tahavad ja mehed ei viitsi./–/Kui minu arvamust teada tahate, moodustavad ideaalse paari Cosmopolitani naine ja neljateistkümneaastane poiss.” (lk 14)

„Ma pole kunagi olnud täiesti kindel, mis minus naistele meeldib, aga ma tean, et innukusest on kasu (isegi mina tean, kui raske on vastu panna kellelegi, kes peab sind vastupandamatuks)….” (lk 21)

„Inimesed muretsevad, et lapsed mängivad püssidega ja teismelised vaatavad vägivaldseid videoid; me kardame, et neid haarab mingisugune vägivallakultuur. Keegi ei muretse, et lapsed kuulavad tuhandeid – sõna otseses mõttes tuhandeid – laule murtud südametest ja äratõukamisest ja valust ja kurbusest ja kaotusest. Kõige kurvemad inimesed, keda ma tean, armuasjades, ma mõtlen, on need, kellele popmuusika meeldib kõige rohkem; ja ma ei tea, kas selle kurbuse on põhjustanud popmuusika, aga ma tean, et nad on kuulanud nukraid laule kauem, kui nad on elanud oma kurba elu.” (lk 24-25)

„Seda võib näha absoluutselt kõikjal: noored keskklassi kuuluvad inimesed, kes hakkavad oma elus pettuma, teevad restoranides ja klubides ja veinibaarides liiga suurt lärmi. „Vaadake mind! Ma pole üldsegi nii igav, kui te arvate! Ma oskan lõbutseda küll!” Traagika. Olen rõõmus, et õppisin kodus molutama.” (lk 29)

„…pole mõtet teha nägu, et suhetel on tulevikku, kui teie plaadikogud lähevad omavahel karvupidi kokku või kui teie lemmikfilmid isegi ei räägiks teineteisega, kui nad mõnel peol kokku saaksid” (lk 94-95)

„See ongi tegelikult loo moraal, vastassoo peamine võlu meile kõigile, vanadele ja noortele, meestele ja naistele: meil on vaja kedagi, kes päästaks meid pühapäevaõhtuses kinosabas kaastundlikest naeratustest, kedagi, kes võib meid peatada langemast auku, kus elavad oma ema ja isaga jäävalt üksikud inimesed.” (lk 114)

„… vahel on vaja kedagi, keda visata nagu käsigranaati keset kehva suhet, et see õhku lendaks.” (lk199)

„Tead sa seda väljendit „aega on tal laialt käes, mõtteid ainult enda jaoks”? See oled sina.”
„Mida ma peaksin siis tegema?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida. Töötama. Inimestega läbi käima. Juhtima skaudisalka või isegi klubi. Midagi muud kui ootama, et elu muutuks, ja jätma kõik otsad lahti. Sa jätaksid elu lõpuni kõik otsad lahti, kui ainult saaksid. Sa lebaksid surivoodil, surres mõnda suitsetamisega seotud haigusse, ja mõtleksid, noh, vähemalt olen ma kõik otsad lahti jätnud. Vähemalt ei teinud ma midagi, millest ei saanud enam välja rabelda. Ja kogu see aeg, mis sa kõik otsad lahti hoiad, keerad sa nad sõlme.” (lk 206)

„Asjale paneb põntsu unelemine. Teen seda mis tavaliselt – kujutlen kogu suhte käiku viimase tillukese detailini välja, esimesest suudlusest voodisse, sealt kokku kolimiseni, sealt abiellumiseni (olen minevikus isegi pulmapeo lintide lood ritta seadnud), sealt selleni, kui kena ta rasedana välja näeb, sealt laste nimedeni – kuni taipan äkki, et midagi ei saagi enam, noh, tegelikult juhtuda. Olen kõik ära teinud, elanud kogu suhte oma peas läbi. Olen vaadanud filmi kiirluubis; tean kogu süžeed, lõppu, kõiki häid kohti. Nüüd pean ma lindi tagasi kerima ja kõik reaalajas uuesti üle vaatama, ja mis lõbu see peaks pakkuma?” (lk 242)

Teised arvavad:

Nick Hornby rokib
Sehkendaja
Film

 

 

 

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/05/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: