Hando Runnel „Sinamu”
Ilmamaa, 2005
Kirjastaja kirjutab: Kui Hando Runnelit võib endiselt pidada vahvate meeste laulikuks, siis on uus luulekogu “Sinamu” nagu ka mõned aastad tagasi ilmunud “Mõistatused” pigem naiste luuleraamat. Elutarkus on see, mis paelub. Autor on tark, ta näeb ja teab enda ümber ilma ja inimesi. Peale armastuse ongi tunnussõnadeks olemine, äratundmine ning mõistmine.
xxx
Kuu
Kuust laulad sa kuuldavasti sellepärast,
Et kuu on kõrgel – kättesaamata ja jahe.
Kuu on püünis, mis võrgutab vagurusega.
Kuu paneb igatsema igaühe, kes ta võllu vaadanud.
Kuu pole see, mis on päikene;
Samu radu käiv, peaaegu samana näiv päikene.
Kuu olemus on hoopis teisem.
Kuu loomuseks on lojaalsus; tema tegu on taganemine
Päike tõttab su juurde ise ega lase ennast oodata.
Ta näpistab sind ninast ja põsest,
Tantsib telliskivipunaseks su selja,
Pleegib kollaseks su sinisoovide paberilehed.
Päikest on peaaegu võimatu puudutada hellalt,
Tema tuleb ja paneb su ilmtingimata enesega võitlema.
Kuu lubab sul jääda enesega üksi, kuni hakkad igatsema.
Kuu käitub kannatlikult; sa hakkad talle luuletama ja laulma.
Temast julgust ja jõudu saad isegi siis, kui oleksid saamatu.
Kuu lubab sul unistada, uskuda: oled pööraselt päikseline!
(lk 53)
xxx
Teised arvavad:
Jaan Pehk: Hando Runnel kutsub oma kooli ja õpetab ütlema oi
Runneli toon ja samm (Sirp)
Runneli «Sinamu» (kui) pühamu – ruum, milles ta elab
