RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuni 2012

Hasso Krull ”Luuletused 1987-1991”

Hasso Krull ”Luuletused 1987-1991”
Vagabund, 1993

 

xxx

Vanasti oli inimestel selge ja kindel maailmapilt.
Ei hakatud uuesti jalgratast leiutama,
sest juba Buddha ütles.
Ja Kristus ja Muhamed ja Aristoteles.
Juba Konfutsius käskis kõigil
vasaku näopoole ette pöörata.
Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed,
naine tegi köögis süüa.
Valitses tugevama õigus.
Kellelgi polnud kuhugile kiiret, polnud ruttamist
ega masinate mürisemist,
viina oli, karskust oli.
Juba Hegel ütles.
Juba Goethe ütles.
Suurem ei tohtinud väiksemale liiga teha.
Võideldi mees mehe ja naise vastu.
Igaüks peab iga päev
vähemalt viis mintsi mediteerima.
Vanasti elati looduses, elati harmoonias,
kord oli majas.
Oh aegu, oh kombeid, oh üldinimlikkust!
Oh loomulikkust!
Ainult kristlus on eetiline.
Kui saaks selle aja kordki tagasi,
võiks või vabrikusse tööle minna. (lk 52)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 28/06/2012 toll hasso krull, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kalju Kruusa „Tühhja“

Kalju Kruusa „Tühhja“
Ussimunni, 2010

Kirjastaja kirjutab: Neljas luulekogu sisaldab luuletusi 2008.–2010. aastast. Luuletaja jätkab talle omast keeletundlikku luulet, mis on säilitanud oma pingsuse, samas on ütlemisviis muutunud selgemaks ja kindlamaks. Luulekogu on üdini isiklik, taustal peegeldumas praegu Eesti Vabariigis valitsevad olud ja meelsus, asja juurde kuuluvad mõned krõbedamadki sõnad. Kaotuse paratamatusest hoolimata on luule lausa võitlev ja seda enam rahu igatsev.
Lisaks sisaldab luulekogu Kalju Kruusa luuletustega samal lainel olevaid tõlkeid, peamiselt jaapani keelest.

xxx

armastusavaldus elule (ainult surmakaudne)

vähemalt surm on alati ühe kaugusel
vanast ja noorest   vaesest ja rikkast
haigest ja tervest
ühe sammu    ühe tühiku
ühe jääpurika    ühe pesapallikurika

vähemalt surm ootab   ses elus
Tallinna tänaval   Tartu maanteel   Estonia laeval
üleujutuses  maavärinas hiidlaines
ja sagedaimini kodus oma voodis

vähemalt surm on igaühele
surema on oodatud
lahterdamatudki ühikud
vähemalt surm on alati vaba
ja mitte ainult valituile

rohkemat edasi eluks ei olegi
vaja  (lk 48)

xxx

tülgastavad

süsteem
tülgastav
ei ole

ei haridus
ei töö
ega kirjandus

tülgastavad
on ikka
inimesed

oma oskamatust
ja andetust
tasa teha püüdes   (lk 85)

xxx

Teised arvavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sirp
EPL 
Looming

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 28/06/2012 toll kalju kruusa, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Kalju Lepik „Pihlakamarja rist“

Kalju Lepik „Pihlakamarja rist“
Ilmamaa, 1997

Kultuurkapitali luulepreemia 1997

 

tuul kõneleb maakeeles

Kadakapõõsas laulab tibatilluke lind,
viis otsib sõnu.
Adru roostepunane köhimine vaikib hetkeks.

Tuul kõneleb merdpidi maakeeles,
mõtleb maadligi maameeles
aegamööda, aegapidi. (lk 20)

xxx

Nalja- ja neljakandiline armastuslaul

Nalja- ja neljakandiline oli me armastus.
Sõrmede arglik puudutus.

Läksime läbi äraehmunud öö.

Rukis õitses,
me õitsesime rukkipeade õitsemise all.
Pöörane taevas oli me kohal.

Julgemata me jätsime. (lk 33)

xxx

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 28/06/2012 toll kalju lepik, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Charles Bukowski „Tavalised ogarused“

Charles Bukowski „Tavalised ogarused“
Elmatar, 2005
Tutvustus: ”Meie eestikeelsed ja -meelsed lugejad tegelikult ju ei tea, kui suur luuletaja oli Charles Bukowski. Prosaistina teatakse teda mitmete eestikeelsete kõikuvväärtustega tõlgete kaudu veidi enam. On isegi müüdiloomet, sest Howard Sounesi raamat «Charles Bukowski pöörase elu rüpes» on Katrin Kiigi ja Tuuli Seinbergi häätasemelisel vahendusel eesti keeles ju olemas.
Siinne jutukogu on hea. Ma isegi ei tea, kas autori või tõlkija tõttu. Agulibaaride müstikfilosoof nii proosas kui luules, on Bukowski veel kahjuks või õnneks ka korralik kirjanik. Läbi Hemingway-armastuse ning biitnike ja campuse-põlguse lõi ta müüdi töölisklassist ja Ameerika unistusest.
Sic! Ühendriikide jaoks on selline saavutus suur asi, sama kui fundamentalism Ühendemiraatides. Aga tekst ja selle vahendamine pole veel kõik. Selles Kalifornia sakslases istub veel midagi, mille pärast ta siinpool Suurt Lompi vaat et paremini peale läheb kui Suures Sulatustiiglis. Olemise adumatu ogarus on keeles, meeles ja tekstis. Ka selles, mida me vahendame. Milleks ja kuidas me seda teeme, ei tea – aga kas peamegi teadma…”

Katkend raamatust:

“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alatasa räpane ja räämas – ja viiel juhul üheksast on tegemist lausa erakordselt toreda inimesega.”Charles Bukowski, 27.juunil 1967, pärast 19.pudelit õlut.

“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alati puhas ja korras – ja kaheksal juhul üheksast on tegemist vägagi ebameeldiva inimesega.” Charles bukowski, 27.juunil 1967, pärast 20.pudelit õlut.

köögi seisukord on tihti inimese vaimne seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugu räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad oma köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämarolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök alati korras on, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme  minutit ja sa saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ka räägiks, see on alati sisutu ja igav. see mees on kiviperse. kiviperseid on rohkem kui teistsuguseid mehi. nii et kui sa elus meest otsid, siis vaata kõigepealt, mis seisus ta köök on, nii hoida aega kokku.
aga räpase köögiga naised on hoopis teine tera – mehe vaatepunktist. kui naine kuskil ei tööta ja tal pole lapsi, on köögi puhtus või räpasus peaagu alati vastavuses sellega, kuidas ta sinusse suhtub (leidub ka erandeid). mõnel naisterahval on teooriaid maailma päästmiseks, aga oma kohvitassi nad puhtaks pesta ei suuda. kui sa seda neile mainid, ütlevad nad “kohvitassi pesemine pole oluline” tegelikult siiski on. eriti mehele,  kes on kaheksa tundi järjest pluss veel kaks tundi sinna otsa mingi kindluse nurgatornis väsimatult valvet pidanud. maailma päästmine algab ühe mehe päästmisest, kogu muu jutt on ülespuhutud romantika või poliitika.” (lk 97-98)

 

Teised arvavad:

EPL
Loterii
tsitaate

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 26/06/2012 toll charles bukowski, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”

Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”

Eesti Keele Sihtasutus, 2007

 

Ootasin sellelt luulekogult midagi muud.  Autori loominguga pole ma varem väga tuttav, vaid killuke siit ja sealt on silma jäänud. Nende kildude põhjal aga oli tekkinud ootus, et tema looming kõnetab mind rohkem… selles kogus aga jäid enamus tekstid üsna kaugeks.

 

xxx

Õhus viniseb ja heliseb.
Te räägite jõmmist.
Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua
te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni,
puhta olemise välgatuseni, mida usute
nägevat külajoodikus
või hulluks läinud poeedis.
Kui tema joob, ilmneb saladus.
Kui mina täis jään, tulen kallale.
Või vajun ära, haisedes. Mu pilk on tume.
Lasen teile oma heitgaasi näkku.
Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada.
Vihastan sõnade peale. Mölisen.
Vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti.
Praht jääb must maha.
Mina olengi praht. Olen see, kellest räägite
–         Ah, ei, mis te nüüd, ikka mina.
–         Ah, ei, ikka mina.
–         Ei,mina see olen.
–         Ei, mina.Andke andeks.
Terve tee on meid täis, ja me haprad hinged
helisevad. Kuulake, kui tasa, kulla tüdrukud ja poisid. (lk 77)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 21/06/2012 toll loetud teosed, maarja kangro

 

Sildid: , , ,

Triin Tasuja „Provintsiluule”

Triin Tasuja „Provintsiluule”
Värske Raamat 2009/6
Värske Rõhk MTÜ, 2009

Kirjastaja kirjutab: Triin Tasuja on noor Tamsalust pärit luuletaja, kes on
avaldanud luulet nii Värskes Rõhus (nr 6 ja 14) kui ka Vikerkaares (10-11/2008, 4-5/2009). Provintsiluule sisaldab siirusest, eneseirooniast ja ääremaisest elutunnetusest kantud luuletusi, mida tasakaalustavad viited punk- ja popkultuurile. veel raamatust

Raamat moodustas mõnusa terviku koos illustreerivate fotodega. üllatas isiklikkuse ja teravusega. depressiivsed eesti väikelinnad

xxx

Salaalaealised

on juba piisavalt vanad
elavad vanematekodus
hiilivad kohustustest nagu
iseenesestmõistetavalt
aega on aga raha mitte
ettekäändeks kool
luuserid
ei ole kuhugi kuuluda
oo romantikud!
oo noored kurvad poeedid ja elukunstnikud!
raudteedel rõdudel suurtes linnades
veinid ei millegi eest millegi pärast
these are the days of roses
poetry and proses

kas meie nooruse suurest luulest
kunagi midagi keegi pidama hakkab
kas isegi mäletame
kui tähtis oli murtud olla? (lk 23)

Teised arvavad:

armastuse ja vihaga
Lugemisharjutusi iseseisvaks eluks: tusk. ängistus. üksildus.
Ainsuse esimese isiku anarhiline hääl
Triin Tasuja on Andra Teede „kuri teisik” paralleelmaailmast
Avalik loomingublogi 
kirjanduse ja keele ajaveeb 
nädala autor

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 21/06/2012 toll triin tasuja

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin „Kaitseala”

Kristiina Ehin „Kaitseala: Mohni 2004-2005”
Huma, 2005
Luulekogumik, sekka poeetilisi päevikunoppeid.

Väga sümpaatne raamat. Osalt juba sellepärast, et rannaelu ja väikesaared on südamelähedased. Kas mina suudaksin taluda seda saare üksildust ja rahu?

 

„kas õnn on see, kui sul on juba kõik. Või hoopis see, kui mingil imelikul põhjusel oled lihtsalt rahul sellega, mis on.” (lk 12)

„Hommikupoolikul koostasin nimekirja, mida kõike siin veel hädasti vaja läheb – küünlaid, seepi, soola…. Siis jätsin pooleli. Märkasin, kuidas millegi omamise  soov hakkab rahu rikkuma. Ja kuidas just see rahuraasuke ongi see, mis rõõmsameelsusest puudu jääb.” (lk 23)

xxx

noorus voolab aeglaselt  välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja (lk 38)

xxx

seksuaalsus sina imeline taim
oled klammerdunud mu
südame ja sisikonna
kõikuvasse traataeda
põimunud minusse verevalt nagu roniroos
kõvasti nagu kassitapp

väga vastuvõtlik ja väga tugev
väga magusaks ja väga vastikuks peetud
liiga püha et eksponeerida
liiga ilus et endale jätta (lk 41)

xxx

mina olen pilvekeha
roided ranna poole
kohe mühiseb meri üle mu valgete luude
ja niiske liiv ei tule neist enam lahti

hing ongi sees
minul ja hariohakal
kivil ja kergetel kõrkjatel
merekarpides oli kunagi hing
ja kuivanud pihlaka juurest
viib hinge jäljerada
mu aiast läbi poolsaare tippu

seal see pihlakahingeke ootas
oma ustavat laeva
viitis vilistades oma üksildast aega

meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget
kelle hiljuti veel nii haljastes okstes sahises hing
vulises mahlana ta tüves
askeldas tuulena lehtedes
meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget

siis tulid tallinna turistid
räimekonservid ja vorstid kilekotis
õllepurgid käes
nad kiskusid puu tema juurteurgudest välja
vedasid ta minema mööda samblasoolaseid luiteharju
lõke praksus
raadio mängis
keegi ei kuulnudki muud (lk 55-56)

Teised arvavad:

Ühe tüdruku sisemine kaitseala
Mohnil sündinud raamat
äärmuslik Kristiina Ehin

intervjuu

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 20/06/2012 toll kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Saigyo „Mägikodu”

Saigyo „Mägikodu”
Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja kommenteerinud Alari Allik
Bibliotheca ASIATICA
TLÜ Kirjastus, 2012

Kirjastaja kirjutab: Saigyō (1118–1190) on tuntuim varakeskaegne jaapani luuletaja, keda ka tänapäeval endiselt suure huviga loetakse ja uuritakse. 1140. aastal hakkas ta 23-aastasena koigi jaoks ootamatult mungaks, elades kogu oma järelejäänud elu tõsise erakust rännu mehena, kes raskusi trotsides ronis mööda kaljuseid mäenõlvu ning ööbis külmas mägiõhus okstest ja rohust valmistatud tagasihoidlikes onnides. Kogetu valas ta luulevormi. Saigyō „Luuletusi mägikodust“ sisaldab veidi üle 1500 waka, mis on kirjutatud autori erinevatel eluperioodidel. Kaesolev eestindus koondab neist esindusliku valiku, andes hea ülevaate kõikidest olulistest teemadest Saigyō loomingus. Raamat on varustatud tõlkija kommentaaride ja eessõnaga.

Veel raamatust
autorist

Raamatu eriliseks väärtuseks on tõlkija eessõna ja kommentaarid, mis tutvustavad autori elukäiku ja kultuurilist tausta.

Katkeid raamatust:

Tahtsin üksi vaikuses olla, aga inimesed tulid kirsiõisi vaatama.
Vaid seda ilu,
mis suuri inimparvi
ligi meelitab,
tohib laitmatutele
õitele pahaks panna. (lk 83)

xxx

Kui õied lõpuks
pudenevad ja enam
kedagi ei käi,
näed mägede häid külgi
taas rahus ja vaikuses. (lk 84)

xxx

Nii ka ei lähe,
pea veidi hoogu, mu hing,
taipasin äkki –
uitama kippuv ise
pole vist mina ise. (lk 109)

xxx

Rahulolematusest

Mida enam meel
ilma asjade külge
ennast kinnitab,
seda vastumeelsemaks
see maailm mulle muutub. (lk 111)

xxx

Maailma pähe
üht tühist unenägu
vahin ja vahin –
ikka lummuse küüsist
üles ei ärka mu meel. (lk 115)

xxx

Tegelikkustki
ei saa me ju pidada
tegelikkuseks,
kuidas siis pidada
unenägu unenäoks? (lk 172)

xxx

Kas inimesed,
kes maailmast loobuvad,
ikka loobuvad,
või loobuvad ainult need,
kes kunagi ei loobu? (lk 183)

xxx

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 20/06/2012 toll loetud teosed, saigyo

 

Sildid: , , ,

Aino Pervik „Matlena teekond”

Aino Pervik „Matlena teekond”
Mustvalge, 2010

Kirjastaja kirjutab: Täiskasvanutele mõeldud teoses jutustab tuntud lastekirjanik üht oma perekonnalegendi, mis juba ammu uduste aegade taha kadunud. Kujutluses võiks aga see vana lugu olla ka selline, nagu ta siin nüüd on: lapseootel Matlena teekond Tallinna oma Krimmi sõtta kaduma jäänud mehe surmatunnistuse järele, et saaks eluga edasi minna.

Sisu (tegevuskäiku) nagu pole ollagi, aga sisukust küll. Eelpool toodud sisukirjelduse põhjal ka väga lugema ei kutsuks – õnneks kiitvad arvustused suutsid siiski huvi äratada. Väike armas mõtisklev jutustus.

Katkeid raamatust:

„Eks igaüks sünnib omasse aega, ega siin valida ei lasta. Nagu ka männipuu kasv ei saa uuel kevadel kõrgemalt või madalamalt peale hakata kui kasvujärg näitab. Kuidas siis kellelgi õnne või õnnetust on, sest igaüks omasse aega ei sobigi.” (lk 11)

„Minul ei olnud ju sõnu, ei olnud siis, ei ole praegu ka. Sest igat asja ei saa selgete sõnadega öelda. Ainult aimu võib anda, ja aimab see, kellele on antud aimata.
Südames saab ju ilma sõnadeta mõelda küll.” (lk 24)

„Igaüks elab oma elu, ja see, mida ta endale teeb, see läheb ju ikka enda peale, mitte teistele. Mis siis, et tehtud sai tagasitegemise pärast.” (lk 31)

„Aga ega mõtteid ohjas hoida ei saa, mõtted võivad hoopis hulluks ajada.
Mis see hull muud ongi kui niisugune, kelle peas imelikud ja koledad mõtted võimust võtavad, nii et keegi temast enam niiviisi aru ei saa, nagu ümberringi arusaamine käib. Hull jääb ikka hästi üksi. Ta ei oska ennast ümbruse alla painutada, see ta haige mõistuse viga ongi.” (lk 35)

„Inimene lihtsalt on. Nagu ka seemnest tõusja taimeke või puu. Õilmitseb või kidub, kuidas ta siis ise oskab ja kuidas ajad ja kohad tal lasevad olla. Sünnib sellesse aega, kust järg parajasti läheb, ega tal endal pole siin midagi öelda. Passib ta siis oma aega sisse või ei passi. Mingit mõtet pole vaja siin otsida.
Aga just see on mõtlejale inimesele raske: et ta mõtet taga ei peaks ajama. (lk 69)

 

Teised arvavad:

Rein Veidemann (Postimees)
Holger Kaints (Sirp)
Jürgen Rooste (Looming)
Bukahoolik
Klassikaraadio
Liivametsa lugemised
intervjuu

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 20/06/2012 toll aino pervik, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

David Lodge „Ühest kohast teise”

David Lodge „Ühest kohast teise”
Varrak, 2005 Sari “Moodne aeg”

Kirjastaja kirjutab: Tegemist on esimesega kolmest säravalt vaimukast romaanist, milles David Lodge kirjeldab Rummidge’i Ülikooli ümber käivat elu. Triloogia teine osa, “Väike maailm”, ilmus Varraku “Iirise” sarjas 1996. aastal. Seekordses teoses vahetavad kohad Rummidge’i ülikooli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Philip Swallow ning tema hoopis värvikam ja hakkajam ametivend Morris Zapp USA Euphoric State ülikoolist. Et tegemist on 1960. aastatega, on Ameerika üliõpilaskond rahutu ning leebe ja rahuarmastav Swallow satub enda jaoks tavatusse olukorda. Morris Zapp aga püüab Rummidge’i ülikooli kujundada selliseks, nagu talle meeldib. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgubki selles lõbusas, mitmekihilises romaanis.
David Lodge (s. 1935) on tänapäeva nimekamaid inglise kirjanikke ja kirjandusteadlasi. Avaldanud mitmeid uurimusi inglise ja ameerika romaanidest ning kirjandusteooriast, on ta rahvusvahelise menu pälvinud oma irooniliste romaanidega akadeemilisest maailmast.

Mõnus meelelahutus. Peaks ülejäänud triloogia ka üle vaatama, kuigi “Väikest maailma” sai kunagi ammu küll juba loetud, aga seekord siis õiges järjekorras:)

Katkeid raamatust:

„Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: kui sa kartsid, et su lennuk võib alla kukkuda, oli küsimus surmas, kui sa üritasid mõnd tüdrukut ära rääkida, siis seksis. Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega ”Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid räägivad sellest, kuidas leida hr.Õige). Suutmatus hoida elu ja kirjanduse kategooriaid teineteisest lahus tõi endaga kaasa kõikvõimalikku ketserlust ja totrust: näiteks seda, et raamat kas „meeldis” või „ei meeldinud”, et ühtesid autoreid eelistati teistele, ja muid sääraseid uiutusi, mis, nagu ta oma üliõpilastele ikka ja jälle pidi meelde tuletama, ei pakkunud mingit erilist huvi kellelegi peale nende eneste…” (lk 47)

„Minu meelest on meie kultuuri haridusehullus enese petmine.”/–/ „Iga põlvkond harib ennast selleks, et teenida piisavalt raha järgmise põlvkonna harimiseks, ja tegelikult ei hakka keegi oma haridusega midagi peale. Te pigistate endast viimase välja, et oma lastele haridust anda, nii et nemad saaksid endast viimase välja pigistada oma laste hariduse nimel. Kus on asja mõte?”
„No kuulge, sedasama võiksite ju öelda ka abiellumise ja perekonna loomise kohta üldiselt.”
„Just nimelt!“ rõkkas proua Zapp. „Ja ütlengi, ja ütlengi!” (lk 82)

PHILIP: „Ma ei ütle muud, kui et on olemas põlvkondade vaheline lõhe ja minu meelest keerleb see just nimelt selle avaliku/isikliku värgi ümber. Meie põlvkond – meie pooldame ikka vana head puutumatu mina õpetust. See on realistliku kirjanduse suur traditsioon, just sellest räägivadki romaanid. Eraelu on esiplaanil, ajalugu aga tulevahetuse kauge kõmin kusagil lava taga. Jane Austenil pole kõminatki. Nojah, romaan on suremas ja meie ühes temaga. Pole ime, et mu romaanikirjutamise õpilased Euphorias kunagi midagi ei kirjutanud. Nende kogemuste jaoks on romaan ebaloomulik meedium. Nood lapsed (viipab ekraani poole) elavad filmi, mitte romaani.” /–/
MORRIS (Philipile): Kirjanduse paradigmad jäävad oma olemuselt samaks, meediumist sõltumata. Olgu tegu sõnade või kujutisega, strukturaalsel tasandil ei ole sel mingit vahet.” /–/
PHILIP (Morrisele): Minu meelest ei ole see täiesti õige. No võtame kasvõi näiteks lõpu küsimuse. /–/ Sa mäletad ju seda lõiku „Northangeri kloostrist”, kus Jane Austen ütleb end pelgavat, et lugejad juba aimavad, et iga hetk on oodata õnnelikku lõppu.
MORRIS: (noogutab) Tsitaat: „Nähes reetlikult kahanevast lehekülgede hulgast enda ees, et me oleme peagi jõudmas täiusliku õndsuseni.” Tsitaadi lõpp.
PHILIP: Täpselt. Ja sinna ei saa romaanikirjanik ju midagi parata, et ta reedab, et raamat peab peagi lõppema? Tänapäeval ei pea see ju õnnelik lõpp olema, kuid lehekülgede reetlikult kahanevat hulka ei õnnestu tal varjata. /–/
Film lihtsalt käib, just nagu elu, inimesed käituvad, teevad tegusid, joovad, räägivad, ja meie vaatame neid, ja ükskõik missugusel režissööri valitud hetkel võib see kõik ilma ette hoiatamata, ilma et miski laheneks või seletuse leiaks, lihtsalt… lõppeda. (lk 254-256)

Teised arvavad:
naistevahetus, salongikomöödia, ekstsentrikud, kuivikud
Sehkendaja
femme

kogu triloogia
intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 05/06/2012 toll david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,