RSS

Monthly Archives: juuni 2012

Hasso Krull ”Luuletused 1987-1991”

Hasso Krull ”Luuletused 1987-1991”
Vagabund, 1993

 

xxx

Vanasti oli inimestel selge ja kindel maailmapilt.
Ei hakatud uuesti jalgratast leiutama,
sest juba Buddha ütles.
Ja Kristus ja Muhamed ja Aristoteles.
Juba Konfutsius käskis kõigil
vasaku näopoole ette pöörata.
Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed,
naine tegi köögis süüa.
Valitses tugevama õigus.
Kellelgi polnud kuhugile kiiret, polnud ruttamist
ega masinate mürisemist,
viina oli, karskust oli.
Juba Hegel ütles.
Juba Goethe ütles.
Suurem ei tohtinud väiksemale liiga teha.
Võideldi mees mehe ja naise vastu.
Igaüks peab iga päev
vähemalt viis mintsi mediteerima.
Vanasti elati looduses, elati harmoonias,
kord oli majas.
Oh aegu, oh kombeid, oh üldinimlikkust!
Oh loomulikkust!
Ainult kristlus on eetiline.
Kui saaks selle aja kordki tagasi,
võiks või vabrikusse tööle minna. (lk 52)

xxx

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/06/2012 in hasso krull, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kalju Kruusa „Tühhja“

Kalju Kruusa „Tühhja“
Ussimunni, 2010

Kirjastaja kirjutab: Neljas luulekogu sisaldab luuletusi 2008.–2010. aastast. Luuletaja jätkab talle omast keeletundlikku luulet, mis on säilitanud oma pingsuse, samas on ütlemisviis muutunud selgemaks ja kindlamaks. Luulekogu on üdini isiklik, taustal peegeldumas praegu Eesti Vabariigis valitsevad olud ja meelsus, asja juurde kuuluvad mõned krõbedamadki sõnad. Kaotuse paratamatusest hoolimata on luule lausa võitlev ja seda enam rahu igatsev.
Lisaks sisaldab luulekogu Kalju Kruusa luuletustega samal lainel olevaid tõlkeid, peamiselt jaapani keelest.

xxx

armastusavaldus elule (ainult surmakaudne)

vähemalt surm on alati ühe kaugusel
vanast ja noorest   vaesest ja rikkast
haigest ja tervest
ühe sammu    ühe tühiku
ühe jääpurika    ühe pesapallikurika

vähemalt surm ootab   ses elus
Tallinna tänaval   Tartu maanteel   Estonia laeval
üleujutuses  maavärinas hiidlaines
ja sagedaimini kodus oma voodis

vähemalt surm on igaühele
surema on oodatud
lahterdamatudki ühikud
vähemalt surm on alati vaba
ja mitte ainult valituile

rohkemat edasi eluks ei olegi
vaja  (lk 48)

xxx

tülgastavad

süsteem
tülgastav
ei ole

ei haridus
ei töö
ega kirjandus

tülgastavad
on ikka
inimesed

oma oskamatust
ja andetust
tasa teha püüdes   (lk 85)

xxx

Teised arvavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sirp
EPL 
Looming

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/06/2012 in kalju kruusa, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Kalju Lepik „Pihlakamarja rist“

Kalju Lepik „Pihlakamarja rist“
Ilmamaa, 1997

Kultuurkapitali luulepreemia 1997

 

tuul kõneleb maakeeles

Kadakapõõsas laulab tibatilluke lind,
viis otsib sõnu.
Adru roostepunane köhimine vaikib hetkeks.

Tuul kõneleb merdpidi maakeeles,
mõtleb maadligi maameeles
aegamööda, aegapidi. (lk 20)

xxx

Nalja- ja neljakandiline armastuslaul

Nalja- ja neljakandiline oli me armastus.
Sõrmede arglik puudutus.

Läksime läbi äraehmunud öö.

Rukis õitses,
me õitsesime rukkipeade õitsemise all.
Pöörane taevas oli me kohal.

Julgemata me jätsime. (lk 33)

xxx

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/06/2012 in kalju lepik, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Charles Bukowski „Tavalised ogarused“

Charles Bukowski „Tavalised ogarused“
Elmatar, 2005
Tutvustus: ”Meie eestikeelsed ja -meelsed lugejad tegelikult ju ei tea, kui suur luuletaja oli Charles Bukowski. Prosaistina teatakse teda mitmete eestikeelsete kõikuvväärtustega tõlgete kaudu veidi enam. On isegi müüdiloomet, sest Howard Sounesi raamat «Charles Bukowski pöörase elu rüpes» on Katrin Kiigi ja Tuuli Seinbergi häätasemelisel vahendusel eesti keeles ju olemas.
Siinne jutukogu on hea. Ma isegi ei tea, kas autori või tõlkija tõttu. Agulibaaride müstikfilosoof nii proosas kui luules, on Bukowski veel kahjuks või õnneks ka korralik kirjanik. Läbi Hemingway-armastuse ning biitnike ja campuse-põlguse lõi ta müüdi töölisklassist ja Ameerika unistusest.
Sic! Ühendriikide jaoks on selline saavutus suur asi, sama kui fundamentalism Ühendemiraatides. Aga tekst ja selle vahendamine pole veel kõik. Selles Kalifornia sakslases istub veel midagi, mille pärast ta siinpool Suurt Lompi vaat et paremini peale läheb kui Suures Sulatustiiglis. Olemise adumatu ogarus on keeles, meeles ja tekstis. Ka selles, mida me vahendame. Milleks ja kuidas me seda teeme, ei tea – aga kas peamegi teadma…”

Katkend raamatust:

“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alatasa räpane ja räämas – ja viiel juhul üheksast on tegemist lausa erakordselt toreda inimesega.”Charles Bukowski, 27.juunil 1967, pärast 19.pudelit õlut.

“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alati puhas ja korras – ja kaheksal juhul üheksast on tegemist vägagi ebameeldiva inimesega.” Charles bukowski, 27.juunil 1967, pärast 20.pudelit õlut.

köögi seisukord on tihti inimese vaimne seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugu räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad oma köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämarolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök alati korras on, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme  minutit ja sa saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ka räägiks, see on alati sisutu ja igav. see mees on kiviperse. kiviperseid on rohkem kui teistsuguseid mehi. nii et kui sa elus meest otsid, siis vaata kõigepealt, mis seisus ta köök on, nii hoida aega kokku.
aga räpase köögiga naised on hoopis teine tera – mehe vaatepunktist. kui naine kuskil ei tööta ja tal pole lapsi, on köögi puhtus või räpasus peaagu alati vastavuses sellega, kuidas ta sinusse suhtub (leidub ka erandeid). mõnel naisterahval on teooriaid maailma päästmiseks, aga oma kohvitassi nad puhtaks pesta ei suuda. kui sa seda neile mainid, ütlevad nad “kohvitassi pesemine pole oluline” tegelikult siiski on. eriti mehele,  kes on kaheksa tundi järjest pluss veel kaks tundi sinna otsa mingi kindluse nurgatornis väsimatult valvet pidanud. maailma päästmine algab ühe mehe päästmisest, kogu muu jutt on ülespuhutud romantika või poliitika.” (lk 97-98)

 

Teised arvavad:

EPL
Loterii
tsitaate

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/06/2012 in charles bukowski, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”

Maarja Kangro „Tule mu koopasse, mateeria”

Eesti Keele Sihtasutus, 2007

 

Ootasin sellelt luulekogult midagi muud.  Autori loominguga pole ma varem väga tuttav, vaid killuke siit ja sealt on silma jäänud. Nende kildude põhjal aga oli tekkinud ootus, et tema looming kõnetab mind rohkem… selles kogus aga jäid enamus tekstid üsna kaugeks.

 

xxx

Õhus viniseb ja heliseb.
Te räägite jõmmist.
Mina see olengi. Minu kaudu ei jõua
te kunagi süvakihtide ega kõrgusteni,
puhta olemise välgatuseni, mida usute
nägevat külajoodikus
või hulluks läinud poeedis.
Kui tema joob, ilmneb saladus.
Kui mina täis jään, tulen kallale.
Või vajun ära, haisedes. Mu pilk on tume.
Lasen teile oma heitgaasi näkku.
Tahan ilusat liha, mis ei teeks häbi. Kardan kaotada.
Vihastan sõnade peale. Mölisen.
Vaatan telekat, ei loe ja kirjutan valesti.
Praht jääb must maha.
Mina olengi praht. Olen see, kellest räägite
–         Ah, ei, mis te nüüd, ikka mina.
–         Ah, ei, ikka mina.
–         Ei,mina see olen.
–         Ei, mina.Andke andeks.
Terve tee on meid täis, ja me haprad hinged
helisevad. Kuulake, kui tasa, kulla tüdrukud ja poisid. (lk 77)

xxx

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21/06/2012 in loetud teosed, maarja kangro

 

Sildid: , , ,

Triin Tasuja „Provintsiluule”

Triin Tasuja „Provintsiluule”
Värske Raamat 2009/6
Värske Rõhk MTÜ, 2009

Kirjastaja kirjutab: Triin Tasuja on noor Tamsalust pärit luuletaja, kes on
avaldanud luulet nii Värskes Rõhus (nr 6 ja 14) kui ka Vikerkaares (10-11/2008, 4-5/2009). Provintsiluule sisaldab siirusest, eneseirooniast ja ääremaisest elutunnetusest kantud luuletusi, mida tasakaalustavad viited punk- ja popkultuurile. veel raamatust

Raamat moodustas mõnusa terviku koos illustreerivate fotodega. üllatas isiklikkuse ja teravusega. depressiivsed eesti väikelinnad

xxx

Salaalaealised

on juba piisavalt vanad
elavad vanematekodus
hiilivad kohustustest nagu
iseenesestmõistetavalt
aega on aga raha mitte
ettekäändeks kool
luuserid
ei ole kuhugi kuuluda
oo romantikud!
oo noored kurvad poeedid ja elukunstnikud!
raudteedel rõdudel suurtes linnades
veinid ei millegi eest millegi pärast
these are the days of roses
poetry and proses

kas meie nooruse suurest luulest
kunagi midagi keegi pidama hakkab
kas isegi mäletame
kui tähtis oli murtud olla? (lk 23)

Teised arvavad:

armastuse ja vihaga
Lugemisharjutusi iseseisvaks eluks: tusk. ängistus. üksildus.
Ainsuse esimese isiku anarhiline hääl
Triin Tasuja on Andra Teede „kuri teisik” paralleelmaailmast
Avalik loomingublogi 
kirjanduse ja keele ajaveeb 
nädala autor

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21/06/2012 in triin tasuja

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin „Kaitseala”

Kristiina Ehin „Kaitseala: Mohni 2004-2005”
Huma, 2005
Luulekogumik, sekka poeetilisi päevikunoppeid.

Väga sümpaatne raamat. Osalt juba sellepärast, et rannaelu ja väikesaared on südamelähedased. Kas mina suudaksin taluda seda saare üksildust ja rahu?

 

„kas õnn on see, kui sul on juba kõik. Või hoopis see, kui mingil imelikul põhjusel oled lihtsalt rahul sellega, mis on.” (lk 12)

„Hommikupoolikul koostasin nimekirja, mida kõike siin veel hädasti vaja läheb – küünlaid, seepi, soola…. Siis jätsin pooleli. Märkasin, kuidas millegi omamise  soov hakkab rahu rikkuma. Ja kuidas just see rahuraasuke ongi see, mis rõõmsameelsusest puudu jääb.” (lk 23)

xxx

noorus voolab aeglaselt  välja mu silmade järvedest
kas sa jõuad enne neist jooma
lehed kukuvad juba selle suve puudelt
ja selle suve puudelt
pudenevad
mu armusõnadki

sandaalid kotis lähen alla orgu
ööõhk hõlmade vahel
mina unetu
üha uute tiibade kaotaja ja kõrvetaja (lk 38)

xxx

seksuaalsus sina imeline taim
oled klammerdunud mu
südame ja sisikonna
kõikuvasse traataeda
põimunud minusse verevalt nagu roniroos
kõvasti nagu kassitapp

väga vastuvõtlik ja väga tugev
väga magusaks ja väga vastikuks peetud
liiga püha et eksponeerida
liiga ilus et endale jätta (lk 41)

xxx

mina olen pilvekeha
roided ranna poole
kohe mühiseb meri üle mu valgete luude
ja niiske liiv ei tule neist enam lahti

hing ongi sees
minul ja hariohakal
kivil ja kergetel kõrkjatel
merekarpides oli kunagi hing
ja kuivanud pihlaka juurest
viib hinge jäljerada
mu aiast läbi poolsaare tippu

seal see pihlakahingeke ootas
oma ustavat laeva
viitis vilistades oma üksildast aega

meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget
kelle hiljuti veel nii haljastes okstes sahises hing
vulises mahlana ta tüves
askeldas tuulena lehtedes
meie ei puutunud puud
puud seda vanadusvalget

siis tulid tallinna turistid
räimekonservid ja vorstid kilekotis
õllepurgid käes
nad kiskusid puu tema juurteurgudest välja
vedasid ta minema mööda samblasoolaseid luiteharju
lõke praksus
raadio mängis
keegi ei kuulnudki muud (lk 55-56)

Teised arvavad:

Ühe tüdruku sisemine kaitseala
Mohnil sündinud raamat
äärmuslik Kristiina Ehin

intervjuu

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/06/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,