RSS

David Lodge „Ühest kohast teise”

05 juuni

David Lodge „Ühest kohast teise”
Varrak, 2005 Sari “Moodne aeg”

Kirjastaja kirjutab: Tegemist on esimesega kolmest säravalt vaimukast romaanist, milles David Lodge kirjeldab Rummidge’i Ülikooli ümber käivat elu. Triloogia teine osa, “Väike maailm”, ilmus Varraku “Iirise” sarjas 1996. aastal. Seekordses teoses vahetavad kohad Rummidge’i ülikooli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Philip Swallow ning tema hoopis värvikam ja hakkajam ametivend Morris Zapp USA Euphoric State ülikoolist. Et tegemist on 1960. aastatega, on Ameerika üliõpilaskond rahutu ning leebe ja rahuarmastav Swallow satub enda jaoks tavatusse olukorda. Morris Zapp aga püüab Rummidge’i ülikooli kujundada selliseks, nagu talle meeldib. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgubki selles lõbusas, mitmekihilises romaanis.
David Lodge (s. 1935) on tänapäeva nimekamaid inglise kirjanikke ja kirjandusteadlasi. Avaldanud mitmeid uurimusi inglise ja ameerika romaanidest ning kirjandusteooriast, on ta rahvusvahelise menu pälvinud oma irooniliste romaanidega akadeemilisest maailmast.

Mõnus meelelahutus. Peaks ülejäänud triloogia ka üle vaatama, kuigi “Väikest maailma” sai kunagi ammu küll juba loetud, aga seekord siis õiges järjekorras:)

Katkeid raamatust:

„Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: kui sa kartsid, et su lennuk võib alla kukkuda, oli küsimus surmas, kui sa üritasid mõnd tüdrukut ära rääkida, siis seksis. Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega ”Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid räägivad sellest, kuidas leida hr.Õige). Suutmatus hoida elu ja kirjanduse kategooriaid teineteisest lahus tõi endaga kaasa kõikvõimalikku ketserlust ja totrust: näiteks seda, et raamat kas „meeldis” või „ei meeldinud”, et ühtesid autoreid eelistati teistele, ja muid sääraseid uiutusi, mis, nagu ta oma üliõpilastele ikka ja jälle pidi meelde tuletama, ei pakkunud mingit erilist huvi kellelegi peale nende eneste…” (lk 47)

„Minu meelest on meie kultuuri haridusehullus enese petmine.”/–/ „Iga põlvkond harib ennast selleks, et teenida piisavalt raha järgmise põlvkonna harimiseks, ja tegelikult ei hakka keegi oma haridusega midagi peale. Te pigistate endast viimase välja, et oma lastele haridust anda, nii et nemad saaksid endast viimase välja pigistada oma laste hariduse nimel. Kus on asja mõte?”
„No kuulge, sedasama võiksite ju öelda ka abiellumise ja perekonna loomise kohta üldiselt.”
„Just nimelt!“ rõkkas proua Zapp. „Ja ütlengi, ja ütlengi!” (lk 82)

PHILIP: „Ma ei ütle muud, kui et on olemas põlvkondade vaheline lõhe ja minu meelest keerleb see just nimelt selle avaliku/isikliku värgi ümber. Meie põlvkond – meie pooldame ikka vana head puutumatu mina õpetust. See on realistliku kirjanduse suur traditsioon, just sellest räägivadki romaanid. Eraelu on esiplaanil, ajalugu aga tulevahetuse kauge kõmin kusagil lava taga. Jane Austenil pole kõminatki. Nojah, romaan on suremas ja meie ühes temaga. Pole ime, et mu romaanikirjutamise õpilased Euphorias kunagi midagi ei kirjutanud. Nende kogemuste jaoks on romaan ebaloomulik meedium. Nood lapsed (viipab ekraani poole) elavad filmi, mitte romaani.” /–/
MORRIS (Philipile): Kirjanduse paradigmad jäävad oma olemuselt samaks, meediumist sõltumata. Olgu tegu sõnade või kujutisega, strukturaalsel tasandil ei ole sel mingit vahet.” /–/
PHILIP (Morrisele): Minu meelest ei ole see täiesti õige. No võtame kasvõi näiteks lõpu küsimuse. /–/ Sa mäletad ju seda lõiku „Northangeri kloostrist”, kus Jane Austen ütleb end pelgavat, et lugejad juba aimavad, et iga hetk on oodata õnnelikku lõppu.
MORRIS: (noogutab) Tsitaat: „Nähes reetlikult kahanevast lehekülgede hulgast enda ees, et me oleme peagi jõudmas täiusliku õndsuseni.” Tsitaadi lõpp.
PHILIP: Täpselt. Ja sinna ei saa romaanikirjanik ju midagi parata, et ta reedab, et raamat peab peagi lõppema? Tänapäeval ei pea see ju õnnelik lõpp olema, kuid lehekülgede reetlikult kahanevat hulka ei õnnestu tal varjata. /–/
Film lihtsalt käib, just nagu elu, inimesed käituvad, teevad tegusid, joovad, räägivad, ja meie vaatame neid, ja ükskõik missugusel režissööri valitud hetkel võib see kõik ilma ette hoiatamata, ilma et miski laheneks või seletuse leiaks, lihtsalt… lõppeda. (lk 254-256)

Teised arvavad:
naistevahetus, salongikomöödia, ekstsentrikud, kuivikud
Sehkendaja
femme

kogu triloogia
intervjuu autoriga

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/06/2012 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: