Charles Bukowski „Tavalised ogarused“
Elmatar, 2005
Tutvustus: ”Meie eestikeelsed ja -meelsed lugejad tegelikult ju ei tea, kui suur luuletaja oli Charles Bukowski. Prosaistina teatakse teda mitmete eestikeelsete kõikuvväärtustega tõlgete kaudu veidi enam. On isegi müüdiloomet, sest Howard Sounesi raamat «Charles Bukowski pöörase elu rüpes» on Katrin Kiigi ja Tuuli Seinbergi häätasemelisel vahendusel eesti keeles ju olemas.
Siinne jutukogu on hea. Ma isegi ei tea, kas autori või tõlkija tõttu. Agulibaaride müstikfilosoof nii proosas kui luules, on Bukowski veel kahjuks või õnneks ka korralik kirjanik. Läbi Hemingway-armastuse ning biitnike ja campuse-põlguse lõi ta müüdi töölisklassist ja Ameerika unistusest.
Sic! Ühendriikide jaoks on selline saavutus suur asi, sama kui fundamentalism Ühendemiraatides. Aga tekst ja selle vahendamine pole veel kõik. Selles Kalifornia sakslases istub veel midagi, mille pärast ta siinpool Suurt Lompi vaat et paremini peale läheb kui Suures Sulatustiiglis. Olemise adumatu ogarus on keeles, meeles ja tekstis. Ka selles, mida me vahendame. Milleks ja kuidas me seda teeme, ei tea – aga kas peamegi teadma…”
Katkend raamatust:
“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alatasa räpane ja räämas – ja viiel juhul üheksast on tegemist lausa erakordselt toreda inimesega.”Charles Bukowski, 27.juunil 1967, pärast 19.pudelit õlut.
“näita mulle meest, kes elab üksi ja kelle köök on alati puhas ja korras – ja kaheksal juhul üheksast on tegemist vägagi ebameeldiva inimesega.” Charles bukowski, 27.juunil 1967, pärast 20.pudelit õlut.
köögi seisukord on tihti inimese vaimne seisukord. ebakindlad, tundlikud ja paindlikud segadusseaetud mehed on mõtlejad mehed. nende köögid on nagu nende mõtted, täis rämpsu, pesemata asju, igasugu räppa, aga nad teavad, mis seisus nad on, ja oskavad sellest lusti saada. tuleb ette, et mingis võimsas energiapuhangus defineerivad nad jumaliku olemise ja saavad hakkama millegi säravaga, mida me teinekord loominguks kutsume, aga juhtub ka, et nad võtavad nina täis ja koristavad oma köögi ära. varsti on köök jälle segamini ja mehed ise hämarolekus ja vajavad arsti, rohtusid, palveid, seksi, õnne ja hingepäästmist. aga need, kelle köök alati korras on, need on ikka friigid. neid tuleb karta. inimese köögi seisukord on ta vaimne seisukord: kõik on seal oma koha peal, paika pandud, ta on lasknud elul ja olemisel end paika panna ja võtnud mõtlemises sisse mugava kaitseasendi. kuula teda kümme minutit ja sa saad aru, et ükskõik mis ta kogu oma elu jooksul ka räägiks, see on alati sisutu ja igav. see mees on kiviperse. kiviperseid on rohkem kui teistsuguseid mehi. nii et kui sa elus meest otsid, siis vaata kõigepealt, mis seisus ta köök on, nii hoida aega kokku.
aga räpase köögiga naised on hoopis teine tera – mehe vaatepunktist. kui naine kuskil ei tööta ja tal pole lapsi, on köögi puhtus või räpasus peaagu alati vastavuses sellega, kuidas ta sinusse suhtub (leidub ka erandeid). mõnel naisterahval on teooriaid maailma päästmiseks, aga oma kohvitassi nad puhtaks pesta ei suuda. kui sa seda neile mainid, ütlevad nad “kohvitassi pesemine pole oluline” tegelikult siiski on. eriti mehele, kes on kaheksa tundi järjest pluss veel kaks tundi sinna otsa mingi kindluse nurgatornis väsimatult valvet pidanud. maailma päästmine algab ühe mehe päästmisest, kogu muu jutt on ülespuhutud romantika või poliitika.” (lk 97-98)
Teised arvavad:
nõudmiseni 