RSS

Monthly Archives: juuni 2012

Saigyo „Mägikodu”

Saigyo „Mägikodu”
Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja kommenteerinud Alari Allik
Bibliotheca ASIATICA
TLÜ Kirjastus, 2012

Kirjastaja kirjutab: Saigyō (1118–1190) on tuntuim varakeskaegne jaapani luuletaja, keda ka tänapäeval endiselt suure huviga loetakse ja uuritakse. 1140. aastal hakkas ta 23-aastasena koigi jaoks ootamatult mungaks, elades kogu oma järelejäänud elu tõsise erakust rännu mehena, kes raskusi trotsides ronis mööda kaljuseid mäenõlvu ning ööbis külmas mägiõhus okstest ja rohust valmistatud tagasihoidlikes onnides. Kogetu valas ta luulevormi. Saigyō „Luuletusi mägikodust“ sisaldab veidi üle 1500 waka, mis on kirjutatud autori erinevatel eluperioodidel. Kaesolev eestindus koondab neist esindusliku valiku, andes hea ülevaate kõikidest olulistest teemadest Saigyō loomingus. Raamat on varustatud tõlkija kommentaaride ja eessõnaga.

Veel raamatust
autorist

Raamatu eriliseks väärtuseks on tõlkija eessõna ja kommentaarid, mis tutvustavad autori elukäiku ja kultuurilist tausta.

Katkeid raamatust:

Tahtsin üksi vaikuses olla, aga inimesed tulid kirsiõisi vaatama.
Vaid seda ilu,
mis suuri inimparvi
ligi meelitab,
tohib laitmatutele
õitele pahaks panna. (lk 83)

xxx

Kui õied lõpuks
pudenevad ja enam
kedagi ei käi,
näed mägede häid külgi
taas rahus ja vaikuses. (lk 84)

xxx

Nii ka ei lähe,
pea veidi hoogu, mu hing,
taipasin äkki –
uitama kippuv ise
pole vist mina ise. (lk 109)

xxx

Rahulolematusest

Mida enam meel
ilma asjade külge
ennast kinnitab,
seda vastumeelsemaks
see maailm mulle muutub. (lk 111)

xxx

Maailma pähe
üht tühist unenägu
vahin ja vahin –
ikka lummuse küüsist
üles ei ärka mu meel. (lk 115)

xxx

Tegelikkustki
ei saa me ju pidada
tegelikkuseks,
kuidas siis pidada
unenägu unenäoks? (lk 172)

xxx

Kas inimesed,
kes maailmast loobuvad,
ikka loobuvad,
või loobuvad ainult need,
kes kunagi ei loobu? (lk 183)

xxx

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/06/2012 in loetud teosed, saigyo

 

Sildid: , , ,

Aino Pervik „Matlena teekond”

Aino Pervik „Matlena teekond”
Mustvalge, 2010

Kirjastaja kirjutab: Täiskasvanutele mõeldud teoses jutustab tuntud lastekirjanik üht oma perekonnalegendi, mis juba ammu uduste aegade taha kadunud. Kujutluses võiks aga see vana lugu olla ka selline, nagu ta siin nüüd on: lapseootel Matlena teekond Tallinna oma Krimmi sõtta kaduma jäänud mehe surmatunnistuse järele, et saaks eluga edasi minna.

Sisu (tegevuskäiku) nagu pole ollagi, aga sisukust küll. Eelpool toodud sisukirjelduse põhjal ka väga lugema ei kutsuks – õnneks kiitvad arvustused suutsid siiski huvi äratada. Väike armas mõtisklev jutustus.

Katkeid raamatust:

„Eks igaüks sünnib omasse aega, ega siin valida ei lasta. Nagu ka männipuu kasv ei saa uuel kevadel kõrgemalt või madalamalt peale hakata kui kasvujärg näitab. Kuidas siis kellelgi õnne või õnnetust on, sest igaüks omasse aega ei sobigi.” (lk 11)

„Minul ei olnud ju sõnu, ei olnud siis, ei ole praegu ka. Sest igat asja ei saa selgete sõnadega öelda. Ainult aimu võib anda, ja aimab see, kellele on antud aimata.
Südames saab ju ilma sõnadeta mõelda küll.” (lk 24)

„Igaüks elab oma elu, ja see, mida ta endale teeb, see läheb ju ikka enda peale, mitte teistele. Mis siis, et tehtud sai tagasitegemise pärast.” (lk 31)

„Aga ega mõtteid ohjas hoida ei saa, mõtted võivad hoopis hulluks ajada.
Mis see hull muud ongi kui niisugune, kelle peas imelikud ja koledad mõtted võimust võtavad, nii et keegi temast enam niiviisi aru ei saa, nagu ümberringi arusaamine käib. Hull jääb ikka hästi üksi. Ta ei oska ennast ümbruse alla painutada, see ta haige mõistuse viga ongi.” (lk 35)

„Inimene lihtsalt on. Nagu ka seemnest tõusja taimeke või puu. Õilmitseb või kidub, kuidas ta siis ise oskab ja kuidas ajad ja kohad tal lasevad olla. Sünnib sellesse aega, kust järg parajasti läheb, ega tal endal pole siin midagi öelda. Passib ta siis oma aega sisse või ei passi. Mingit mõtet pole vaja siin otsida.
Aga just see on mõtlejale inimesele raske: et ta mõtet taga ei peaks ajama. (lk 69)

 

Teised arvavad:

Rein Veidemann (Postimees)
Holger Kaints (Sirp)
Jürgen Rooste (Looming)
Bukahoolik
Klassikaraadio
Liivametsa lugemised
intervjuu

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/06/2012 in aino pervik, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

David Lodge „Ühest kohast teise”

David Lodge „Ühest kohast teise”
Varrak, 2005 Sari “Moodne aeg”

Kirjastaja kirjutab: Tegemist on esimesega kolmest säravalt vaimukast romaanist, milles David Lodge kirjeldab Rummidge’i Ülikooli ümber käivat elu. Triloogia teine osa, “Väike maailm”, ilmus Varraku “Iirise” sarjas 1996. aastal. Seekordses teoses vahetavad kohad Rummidge’i ülikooli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Philip Swallow ning tema hoopis värvikam ja hakkajam ametivend Morris Zapp USA Euphoric State ülikoolist. Et tegemist on 1960. aastatega, on Ameerika üliõpilaskond rahutu ning leebe ja rahuarmastav Swallow satub enda jaoks tavatusse olukorda. Morris Zapp aga püüab Rummidge’i ülikooli kujundada selliseks, nagu talle meeldib. Mis sellest kõigest välja tuleb, selgubki selles lõbusas, mitmekihilises romaanis.
David Lodge (s. 1935) on tänapäeva nimekamaid inglise kirjanikke ja kirjandusteadlasi. Avaldanud mitmeid uurimusi inglise ja ameerika romaanidest ning kirjandusteooriast, on ta rahvusvahelise menu pälvinud oma irooniliste romaanidega akadeemilisest maailmast.

Mõnus meelelahutus. Peaks ülejäänud triloogia ka üle vaatama, kuigi “Väikest maailma” sai kunagi ammu küll juba loetud, aga seekord siis õiges järjekorras:)

Katkeid raamatust:

„Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: kui sa kartsid, et su lennuk võib alla kukkuda, oli küsimus surmas, kui sa üritasid mõnd tüdrukut ära rääkida, siis seksis. Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega ”Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid räägivad sellest, kuidas leida hr.Õige). Suutmatus hoida elu ja kirjanduse kategooriaid teineteisest lahus tõi endaga kaasa kõikvõimalikku ketserlust ja totrust: näiteks seda, et raamat kas „meeldis” või „ei meeldinud”, et ühtesid autoreid eelistati teistele, ja muid sääraseid uiutusi, mis, nagu ta oma üliõpilastele ikka ja jälle pidi meelde tuletama, ei pakkunud mingit erilist huvi kellelegi peale nende eneste…” (lk 47)

„Minu meelest on meie kultuuri haridusehullus enese petmine.”/–/ „Iga põlvkond harib ennast selleks, et teenida piisavalt raha järgmise põlvkonna harimiseks, ja tegelikult ei hakka keegi oma haridusega midagi peale. Te pigistate endast viimase välja, et oma lastele haridust anda, nii et nemad saaksid endast viimase välja pigistada oma laste hariduse nimel. Kus on asja mõte?”
„No kuulge, sedasama võiksite ju öelda ka abiellumise ja perekonna loomise kohta üldiselt.”
„Just nimelt!“ rõkkas proua Zapp. „Ja ütlengi, ja ütlengi!” (lk 82)

PHILIP: „Ma ei ütle muud, kui et on olemas põlvkondade vaheline lõhe ja minu meelest keerleb see just nimelt selle avaliku/isikliku värgi ümber. Meie põlvkond – meie pooldame ikka vana head puutumatu mina õpetust. See on realistliku kirjanduse suur traditsioon, just sellest räägivadki romaanid. Eraelu on esiplaanil, ajalugu aga tulevahetuse kauge kõmin kusagil lava taga. Jane Austenil pole kõminatki. Nojah, romaan on suremas ja meie ühes temaga. Pole ime, et mu romaanikirjutamise õpilased Euphorias kunagi midagi ei kirjutanud. Nende kogemuste jaoks on romaan ebaloomulik meedium. Nood lapsed (viipab ekraani poole) elavad filmi, mitte romaani.” /–/
MORRIS (Philipile): Kirjanduse paradigmad jäävad oma olemuselt samaks, meediumist sõltumata. Olgu tegu sõnade või kujutisega, strukturaalsel tasandil ei ole sel mingit vahet.” /–/
PHILIP (Morrisele): Minu meelest ei ole see täiesti õige. No võtame kasvõi näiteks lõpu küsimuse. /–/ Sa mäletad ju seda lõiku „Northangeri kloostrist”, kus Jane Austen ütleb end pelgavat, et lugejad juba aimavad, et iga hetk on oodata õnnelikku lõppu.
MORRIS: (noogutab) Tsitaat: „Nähes reetlikult kahanevast lehekülgede hulgast enda ees, et me oleme peagi jõudmas täiusliku õndsuseni.” Tsitaadi lõpp.
PHILIP: Täpselt. Ja sinna ei saa romaanikirjanik ju midagi parata, et ta reedab, et raamat peab peagi lõppema? Tänapäeval ei pea see ju õnnelik lõpp olema, kuid lehekülgede reetlikult kahanevat hulka ei õnnestu tal varjata. /–/
Film lihtsalt käib, just nagu elu, inimesed käituvad, teevad tegusid, joovad, räägivad, ja meie vaatame neid, ja ükskõik missugusel režissööri valitud hetkel võib see kõik ilma ette hoiatamata, ilma et miski laheneks või seletuse leiaks, lihtsalt… lõppeda. (lk 254-256)

Teised arvavad:
naistevahetus, salongikomöödia, ekstsentrikud, kuivikud
Sehkendaja
femme

kogu triloogia
intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/06/2012 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,