RSS

Monthly Archives: juuli 2012

Ene Mihkelson „Torn“

Ene Mihkelson „Torn“
Varrak, Ilmunud trükisena 2010. a
Kättesaadav e-laenutuses ELLU

Sisukirjeldus: Eesti ühe võimsama kirjaniku meisterlik ja mõttetihe luuleraamat, milles puudutatakse nii igavikulisi kui ka päevakajalisi teemasid.

Pole päris minu “teetass”… võimalik ka, et ma lihtsalt ei kuulu sinna eliiti, millele viitas kivisildnik… Kõige sümpaatsem osa raamatust oli „Üks nagu kõik“(„Vaikus mu ümber“).

xxx

„Vaikus on tuleviku tagasipeegeldus läbi olnu
Mille nägemiseks polnud sul silmi
Selles vaikuses ei kuule sa endagi häält“

xxx

See luuletus on täitsa hea kuid
eeldab sobivat ümbrust
See inimene on andekas kuid vajab esile-
tõusuks tausta See ajastu on keeruline küll
Kuid nõuab võrdlust teisega
Minu nina on minu ainult siis kui ninasid
on kõrvuti rohkem
Ja siis on üksildasi kes saavad sillaks
võrreldamatute vahel Nemad määravad tuleviku
ja tagasivaated

xxx

Teised arvavad:
Sulgumine torni
Juhatada, kuhu kiri kuulub
Midagi eriti loomuvastast
intervjuu autoriga

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/07/2012 in ene mihkelson, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Kristiina Ehin ”Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”

Kristiina Ehin ”Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”
Uudisjutud ja kirjad
Huma, 2006

Kirjastaja kirjutab: “Pillipuhujanaine ja Pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad” on Kristiina Ehini – nelja luulekogu autori – esimene proosaraamat. See on raamat meestest ja naistest, kes otsivad seda “kuju”,  milles või kelles ennast hästi tunda selles maailmas, mis samaaegselt puhub pilli ja paneb pommi, maailmas, kus on nii palju vana ja uut, et kõik saavad kogu aeg uut ja vana.

Katkeid:

“Ma arvan, et rääkimine rikub armastuse ära. Tunne saab sisse sõnade praod ja laguneb viimaks nagu kipskuju.” (mees)/–/  Kui ei räägi, siis ei saa tunne hapnikku ja lämbub või läheb hulluks nagu see, kes suletud kinnisesse ruumi. Sõnad on aknad, nendest hoovab värsket õhku!” (naine) (lk 59)

“Enamasti inimesed ju suhtlevad küsimuste vormis. Ja peamine küsimus on: ja mis sina siis sellest arvad? Kui kõik arvavad ühtemoodi, on enamasti igav. Kui kõik arvavad eri moodi, on enamasti hirmus väsitav. Tead ju küll.” (lk 69)

“Sa kirjutad soojusest. Et otsid inimeste seltsi, kellega on soe ja hea olla. Et viimasel ajal pole sa seda leidnud. Ja siis hakkad nö tõmblema, paaniliselt seda soojust otsima, ja kui sa ei leia, siis limpsid ühe joogi teise järel. Piirid ähmastuvad ja näib, et nii kerge on leida seda kaduvat ja kauaotsitud soojust kellegi käte vahelt – võrgutades ja ennast võrgutada lastes. Kuigi sa tead, et siis võib hakata veelgi külmem ja sind võib tabada halvav tunne, et kadunud on midagi palju olulisemat kui rahakott.” (lk 70)

“… tõde on seal, kus  kõvemini karjutakse ja erinevatest vihjetest kiiremini fakt kujundatakse. Õigus on sellel, kes võimalikult paljudele kiiremas korras tõestab: olge nagu mina, see on moes! Võidab aga see, kes on kõige iroonilisem.” (lk 77)

“Vihm akna taga on nüüd veelgi tugevamaks läinud. Marikeelne vihm, milles vesi on vüd, maa on mlande, tuli on tul. Ja milles on ik, kok, kul, nõl ja vitš … ja koka koola tähendab: tädi sureb.” (lk 84)

veel tsitaate

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/07/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Nick Hornby ”Julia, alasti”

Nick Hornby ”Julia, alasti”
Moodne aeg, Varrak, 2010

Kirjastaja kirjutab: Nick Hornby uus raamat räägib taas kord muusikast ja sassiläinud suhetest. Annie ja Duncan klapivad kenasti kokku, kuigi Duncani kirg endise geniaalse laululooja Tucker Crowe’ vastu pole noorpaarile eales aega jätnud millekski sügavamaks – abieluks, lasteks, vestlusteks millestki muust kui Tucker Crowe’st ning tema haihtumisest pärast kahekümne aasta tagust salapärast vahejuhtumit ööklubi kemmergus. Õigupoolest hakkab Annie’s süvenema kahtlus, et ta on perspektiivitus kooselus vireledes ja mõttetut tööd tehes viisteist aastat raisku lasknud.
Siis aga annab Tuckeri plaadifirma välja tema kuulsaima plaadi demoversiooni, mis on esimene signaal laulja olemasolust üle mitme aastakümne. Annie ei suuda kuidagi mõista, mis selles plaadis head on, naise arvustusele Tuckerile pühendatud veebiküljel reageerib aga tema tohutuks üllatuseks erakust laulja ise. Sellest saab alguse kirjavahetus, mis tõestab, et Tucker on nagu Annie’gi raiskuläinud aastate ekspert – ning et tema pika vaikimise taga on sootuks midagi muud kui intsident ööklubi kemmergus…

Hea ajaviitekirjandus, selle kõige paremas tähenduses:) – nagu ka varasemalt loetud Hornby raamatud.

Katkeid:

“Mitte ükski inimene ei tohiks lapsi saada vaid selleks, et see tema arvuti fototeeki mitmekesistaks.” (lk 26)

“Kõigil on omaenda veebikülg./—/ Kedagi ei unustata enam ära. Seitse fänni Austraalias löövad kampa kolme kanadalase, üheksa briti ja paarikümne ameeriklasega kampa, ja inimesest, kes pole kakskümmend aastat midagi salvestanud, hakatakse iga päev rääkima. Selleks see internet ongi. Selleks ja pornoks.” (lk 45)

“Kunstnikutemperamendist on iseäranis vähe tolku iis, kui see ongi ainult ilma lõpp-produktita temperament.” (lk 76)

” Tuleb tunnistada, et mis ühtesobivusse puutub, siis olen täpselt sama segaduses nagu vanasti. Olen püüdnud ennustatavalt katastroofiliste tagajärgedega elada koos naistega, kel on minuga sarnane vaimulaad, aga vastandvariant tundub täpselt sama lootusetu. Me jääme inimeste juurde püsima, sest nad on meiesarnased või sest nad on isemoodi, aga lõpuks läheme neist täpselt neil samadel põhjustel lahku. ” (lk 76)

“Bändikontserditele minekuga oli see häda, et seal polnud muud teha kui mõelda, kui sind just mingi vistseraalse või intellektuaalse erutuse laine endaga kaasa ei haaranud. /–/ Keskpärane vali muusika tarastas sind iseendasse, sundis sind omaenda mõttesegadikus edasi-tagasi tammuma, kuni olid üsnagi kindel, mis sinust saab, kui sa sealt välja tuled. /–/ Inimesed alahindasid mõtte kiirust. Keskmise kõrtsibändi etteaste jooksul oli võimalik katta enam-vähem kõik suuremad intsidendid, mis elu jooksul juhtunud olid.” (lk 116)

“Ta oli valdava osa neljakümnest aastast siiralt uskunud, et asjade tegematajätmine ennetab kuidagiviisi kahetsuse tekkimist, kuigi tegelikult kehtis muidugi risti vastupidine.” (lk 273)

Teised arvavad:

Meie elu lihtsad lood inglise moodi
Niši piiril, inimeste juures
Loterii 
Orkaani südames on vaikus
raamatust lugesin (tsitaate)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/07/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , , ,

Paolo Giordano ”Algarvude üksildus”

Paolo Giordano ”Algarvude üksildus”
Moodne aeg
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Paolo Giordano sündis 1982. aastal Torinos, elukutselt on ta füüsik. „Algarvude üksildus“ (2008) on tema esimene romaan, mis pälvis tuntuima Itaalia proosakirjanduse auhinna Premio Strega. Giordano on kõikide aegade noorim Strega laureaat. Raamat on juba tõlgitud mitmekümnesse keelde ning sellest on 2010. aastal valminud ka film.
„Algarvude üksildus“ on kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice, hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga, elades oma paralleelset elu, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Viimase aja üks paremaid romaanielamusi.

Katkeid:

“… õppimine meeldib talle, sest seda saab teha omaette, kuna kõik, mida sa õpid, on juba surnud, külm ja läbi mälutud. /–/ kooliõpikute leheküljed on kõik ühesuguse temperatuuriga, et nad annavad aega järelemõtlemiseks, ei tee kunagi haiget ja sina ei tee haiget neile. ” (lk 95)

“Sa harjud sellega ära. Lõpuks ei pane sa seda enam üldse tähelegi.” “Kuidas see võimalik on? See istub ju kogu aeg siinsamas silme all.” “Just nimelt. /–/ Just sellepärast sa seda enam ei näegi.” (lk 117)

“Algarve saab jagada ainult ühe ja iseendaga. Neil on oma koht naturaalarvude lõputus reas, kahe teise numbri vahele surutuna nagu kõigil teistel, ent neist siiski sammukese võrra eemal. Algarvud on kahtlustavad ja üksildased, ja selles peituski põhjus, miks Mattia neist nii vaimustatud oli. Mõnikord ta mõtles, et arvud olid niisugusesse järjestusse sattunud eksikombel, et nad olid lõksu püütud nagu kaelakeesse lükitud pärlid. Teinekord jälle tundus talle, et algarvud tahtnuksid tegelikult olla samasugused nagu kõik teised, kuid ei olnud selleks mingil põhjusel võimelised. Too teine mõte valdas teda tavaliselt õhtuti, une-eelse kujundite kaootilise ringlemise ajal, kui mõistus on liiga nõder, et iseendale valetada.
Esimesel kursusel oli Mattia õppinud, et algarvude hulgas on mõned, mis on veel erilisemad kui teised. Matemaatikud on pannud neile nimeks kaksikalgarvud: need on üksteisele lähedal seisvad algarvude paarid, peaaegu naabrid, kuid nende vahel on alati üks paarisarv, mis ei lase neil päriselt kokku puutuda. Näiteks 11 ja 13, 17 ja 19, 41 ja 43. Kui kellelgi jagub kannatust edasi loendada, tuleb välja, et neid paare jääb aegamööda vähemaks. Võib kohata üha enam isoleeritud algarve, mis on eksinud ainult arvudest koosnevasse hääletusse rütmiliselt liigendatud ruumi, ning tasapisi saab ängistavalt selgeks, et siiani kohatud paarid olid vaid juhuslik nähtus ja et nende tegelik saatus on jääda üksinda. Just siis, kui tuleb soov järele jätta, sest pole enam viitsimist loendada, ilmub korraga lagedale veel üks kaksikute paar, kes on tihkelt teineteise külge klammerdunud. Matemaatikute seas on levinud arvamus, et ükskõik kui kaugele minna, leidub alati veel üks paar, ehkki keegi ei oska veel öelda, kus see võiks olla.
Mattia meelest olid nema Alicega just niisugused kaksikalgarvud, üksinda ja eksinud, lähedal, ent siiski mitte piisavalt, et teineteisega kokku puutuda.” (lk 135-136)

“Ilmselt on ta üks neist, kes väga hästi õpivad, kuna ei ole muus elus eriti edukad; kes ülikooli sissetallatud rajal ükskord lõpule jõudnud, ei oska oma eluga enam midagi peale hakata.” (lk 140)

“Nad elasid oma universumite aeglases ja nähtamatus väljas nagu kaks tähte, mis üha kitseneval orbiidil ühise keskme ümber tiirlevad ja mille vääramatu saatus mingil hetkel ajas ja ruumis kokku viib.” (lk 163)

Teised arvavad:
Varraku raamatublogi
Sehkendaja
Järjejutt, ERR

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in loetud teosed, paolo giordano

 

Sildid: , , , ,

Doris Kareva ”DEKA”

Doris Kareva ”DEKA”
Ilmunud ja ilmumata luulet 1975-2007
Verb, 2008

Kogumiku puhul oleks eeldanud, et luuletustel on juures ka märge, millises luulekogus on nad varem ilmunud jms. Muidu kaunis raamat nii sisult kui vormilt.

xxx

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi? (lk 20)

xxx

Elul ei ole lugu,
elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.  (lk 308)

xxx

veel luuletusi

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Tõnu Õnnepalu ”kevad ja suvi ja”

Tõnu Õnnepalu ”kevad ja suvi ja”
Varrak, 2009

Kirjastaja kirjutab: Tõnu Õnnepalu luulevormis päevik on kirjutatud 2008. aastal, peamiselt Järvamaal Esnas. „Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu?“

Kui hiljuti loetud Kaplinski luulekogu ”Vaikus saab värvideks” jäi minu jaoks üldiselt kaugeks, siis see Õnnepalu luule-päevik oli just see, mida vaja. Eriti sobis see lugemiseks puhkuse ajal maal olles…. Maal, kus ”naabrid ei ole kunagi liiga kaugel”

xxx

“Miks need mälestused alati natuke valusad on?
Niipea kui mälestus on ehtne, on ta valus.
Niipea, kui mälu tungib küllalt sügavale, teeb ta haiget,
miks? Sest seal sügaval pole kunagi midagi:
midagi polnud ei siis ega ole nüüd.
Meenutamine on alati selle meenutamine,
mis olemata jäi. See oli kõik. Mis oli, mis on:
värskelt niidetud muru lõhn.
Kevad minekul, suvi tulekul, nagu siis, nii nüüd. (lk 33)

xxx

Meenutamine on alati selle unustamine,
mis on, ärasõit sinna, mida pole (lk 34)

xxx

Olgu pealegi teistel elu
ja minul unistus elust,
elu on seegi. Kuigi imelik.
Ma pole põrmugi kade,
sest mille pärast olla?
Iga elav kannatab.
Iga unistav
niisamuti. Teiste pidu vaadates
lähevad silmad märjaks,
mingi paratamatu ja helge kurbus tõuseb,
aga mitte üldse enda pärast.
Mitte üldse.  (lk 52)

xxx

Kahekümne aastaga on maailm
palju kahtlasemaks muutunud.
Ta liigub aina kiiremini kuhugi,
kuhu on aina vähem tahtmist kaasa minna.
/—/
Ilus ja tark on lihtsalt ilusam vaadata
ja kuulata kui kole ja loll,
muidu pole neil suurt vahet midagi.
Elu on kummalegi ühe kallis. (lk 68)

xxx

Kui saaks ukse enda järelt kinni tõmmata,
nagu maja ukse õhtul. Päike juba metsa taga,
aeg on tuppa minna. Enam pole tähtis,
kas see päev oli kurb või rõõmus,
edukas või äpardunud. Nüüd on õhtu.
Kõigile see tuleb ühteviisi.
Armastajatele ja üksikutele,
ja üksikutele armastajatele.
Üksikutele, kes ei armasta. Ükskõik,
oli see päev, mis ta oli, nüüd ta on läbi.
Kõik lähevad varem või hiljem magama.
Homme on uus päev. Uut elu
ehk ei tulegi. (lk 94)

xxx

Inimese elu on vigade kogumine (lk 99)

xxx

Unes nägin armastust.
Hoidsin sellest arglikult ja õndsalt
kinni. Elus pole teda niigi palju
hoida saanud. Pole osanud.
Pole olnud juhust. Viimaks
muutuvad nii oskus kui ka juhus
puhtteoreetiliseks. Mis jääb,
on uni. Hall soe päev,
nagu eikellegi embus. (lk 110)

xxx

Vananemise paradoks on see,
et süda on algusest peale ühe vana.
See ei paista muidu välja,
ta on nagu maha maetud juba,
kuskile liivade ja aastate ja pettumuste alla,
aga piisab ühest noorest pilgust,
ühest noorest häälest, ühest noorest kirjast,
ja ta tuleb sealt alt välja, täpselt sama
rumal ja punane,
kui vanasti. (lk 173)

xxx

Inimeste üksindus on see,
kui teise mobiil heliseb, ja ma tean,
et see pole minu helin,
aga ikka koban taskut,
et kas telefon on seal,
sest Sina võid ju helistada,
mis siis, et Sul pole isegi mu numbrit.  (lk 175)

xxx

Teised arvavad:

Targa kirjaniku algusest peale ühevanune süda
Vananemise poeetika: tühjusetundest ekstaasini
Eesti Ekspress
Looming
Keel ja Kirjandus
Teistsugune lugemine
Danzumees
Noppeid raamatutest
Kirjandusblogi
Orkaani südames on vaikus
Bukahooliku märkmed
Siinpool silmapiiri

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Javier Marias “Oxfordi romaan”

Javier Marías “Oxfordi romaan”
Moodne aeg, Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Javier Marías (snd 1951), kellelt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Nii valge süda” (Varrak, 2002) ning “Kirjapandud elud” (Loomingu Raamatukogu, 2010) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva Hispaania autoreid. “Oxfordi romaanis” maalib ta vaimuka ja samas kõhedust tekitava pildi 1980. aastate Oxfordi elust ning selle muutumatu, otsekui siirupis säilitatud linna “hingedest”. Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada. “Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.”

Mõnus lugemine, aga vist ootasin veidi enamat sellest raamatust, päriselt omaks ei saanud.

Katked raamatust:

“Järgmised kümme päeva kõndisin mööda Oxfordi sihiga või õigemini alateadliku lootusega teda uuesti kohata, mis ei olnudki ülemäära ebatõenäoline, kui oletada, et ta ei tulnud sinna mitte külla, vaid elas seal. Veetsin tavapärasest veelgi enam aega tänavatel ning iga mööduva päevaga muutus tema nägu üha hägusemaks või segunes teistega, nagu ikka kipub juhtuma asjadega, mida soovid ning meeleheitlikult püüad mäletada, kõigi nende piltidega, mille vastu mälu ei ilmuta mitte mingisugust austust (see tähendab jääb täiesti osavõtmatuks). Mõni ime siis, et praegu ei meenu mulle ainsatki tema näojoont – ta on lõpetamata portree, visand, mille värvid on küll otsustatud ja laikudena olemas, kuid mida pole veel maalima hakatud…” (lk17-18)

“Kui inimene on üksi, kui ta elab üksi ja pealegi veel välismaal, pöörab ta tohutut tähelepanu prügikastile, sest võimalik, et prügikast on ainuke, millega tal on pidev või veelgi enam, püsiv suhe. Iga must kilekott, uus läikiv, sile, valmis esmakordseks kasutamiseks, loob mulje täielikust puhtusest ja lõpututest võimalustest. Uue koti panek igal õhtul tähistab uue päeva sisseõnnistamist ja lubadust: kõik on veel ees. Too kott ja too prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mida ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand, mida ta on söönud, joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud, tootnud ja saanud./–/
Prügikott ja prügikast on tõestus selle kohta, et too päev on olemas olnud, lisandunud teistele päevadele ja olnud pisut erinev eelmisest ja järgmisest, olles siiski samasugune, nähtav ühenduslüli nende kahe vahel.” (lk 68)

“Juba rohkem kui sada aastat ei kasvatata lapsi täiskasvanuks saama. Otse vastupidi, ning tulemuseks on see, et meie aja täiskasvanud on – meie oleme – kasvatatud edasi lapsed olema. Ärrituma spordivõistlustest ja iga väikse asja pärast armukadedust tundma. Elama pideva ärevuse ja rahuldamata ihadega. Hirmu ja raevu tundma. Araks lööma. End jälgima.” (lk 89)

“Kõik, mis meiega toimub, kõik, mida ütleme või kuuleme, mida me oma silmaga näeme, mida enda suu lausub või mida me kõrvad vastu võtavad, kõik, mille tunnistajaks me oleme (ja mille eest me seetõttu osaliselt vastutame), peab leidma kuulaja kellegi näol, kes asub meist väljaspool, ja selle kuulaja valime sõltuvalt sellest, mis parajasti toimub või mida meile öeldakse või mida me ise ütleme. Iga asja tuleb kellelegi jutustada – mitte alati ja mitte tingimata samale inimesele – ja sellele eelneb samasugune valik nagu poest kingituste ostmisele. /–/ … mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.” (lk 133)

“…enne kui kõneosavus tõeliselt proovile pannakse, katsetatakse seda kõigepealt ikka sõprade peal; sõbrad pühendatakse eelnevalt kõigisse nendesse plaanidesse, milles me ise kahtleme (et aidata luhtumist leevendada), ja sõpradelt oodatakse toetust ja vastuseid, mida hiljem kuulda soovitakse ja mida ei pruugita kuulda siis, kui plaanid kord teoks tehakse.” (lk 162)

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Olematuses kõnnivad meie näoga varjukujud
Pilte professorite põnevast ja naljakast elust
Sehkendaja
Nopped raamatutest

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in javier marias, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,