RSS

Javier Marias “Oxfordi romaan”

25 juuli

Javier Marías “Oxfordi romaan”
Moodne aeg, Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Javier Marías (snd 1951), kellelt on eesti keeles varem ilmunud romaan “Nii valge süda” (Varrak, 2002) ning “Kirjapandud elud” (Loomingu Raamatukogu, 2010) on üks tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva Hispaania autoreid. “Oxfordi romaanis” maalib ta vaimuka ja samas kõhedust tekitava pildi 1980. aastate Oxfordi elust ning selle muutumatu, otsekui siirupis säilitatud linna “hingedest”. Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada. “Mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.”

Mõnus lugemine, aga vist ootasin veidi enamat sellest raamatust, päriselt omaks ei saanud.

Katked raamatust:

“Järgmised kümme päeva kõndisin mööda Oxfordi sihiga või õigemini alateadliku lootusega teda uuesti kohata, mis ei olnudki ülemäära ebatõenäoline, kui oletada, et ta ei tulnud sinna mitte külla, vaid elas seal. Veetsin tavapärasest veelgi enam aega tänavatel ning iga mööduva päevaga muutus tema nägu üha hägusemaks või segunes teistega, nagu ikka kipub juhtuma asjadega, mida soovid ning meeleheitlikult püüad mäletada, kõigi nende piltidega, mille vastu mälu ei ilmuta mitte mingisugust austust (see tähendab jääb täiesti osavõtmatuks). Mõni ime siis, et praegu ei meenu mulle ainsatki tema näojoont – ta on lõpetamata portree, visand, mille värvid on küll otsustatud ja laikudena olemas, kuid mida pole veel maalima hakatud…” (lk17-18)

“Kui inimene on üksi, kui ta elab üksi ja pealegi veel välismaal, pöörab ta tohutut tähelepanu prügikastile, sest võimalik, et prügikast on ainuke, millega tal on pidev või veelgi enam, püsiv suhe. Iga must kilekott, uus läikiv, sile, valmis esmakordseks kasutamiseks, loob mulje täielikust puhtusest ja lõpututest võimalustest. Uue koti panek igal õhtul tähistab uue päeva sisseõnnistamist ja lubadust: kõik on veel ees. Too kott ja too prügikast on vahel ainsad tunnistajad sellele, mis üksiku inimese elus päeva vältel toimub, ning just sinna kogunevad päeva jooksul jäänused ja jäljed temast, tema äravisatud pool, kõik see, mida ta on otsustanud mitte olla ja mitte endale võtta, selle vastand, mida ta on söönud, joonud, suitsetanud, kasutanud, ostnud, tootnud ja saanud./–/
Prügikott ja prügikast on tõestus selle kohta, et too päev on olemas olnud, lisandunud teistele päevadele ja olnud pisut erinev eelmisest ja järgmisest, olles siiski samasugune, nähtav ühenduslüli nende kahe vahel.” (lk 68)

“Juba rohkem kui sada aastat ei kasvatata lapsi täiskasvanuks saama. Otse vastupidi, ning tulemuseks on see, et meie aja täiskasvanud on – meie oleme – kasvatatud edasi lapsed olema. Ärrituma spordivõistlustest ja iga väikse asja pärast armukadedust tundma. Elama pideva ärevuse ja rahuldamata ihadega. Hirmu ja raevu tundma. Araks lööma. End jälgima.” (lk 89)

“Kõik, mis meiega toimub, kõik, mida ütleme või kuuleme, mida me oma silmaga näeme, mida enda suu lausub või mida me kõrvad vastu võtavad, kõik, mille tunnistajaks me oleme (ja mille eest me seetõttu osaliselt vastutame), peab leidma kuulaja kellegi näol, kes asub meist väljaspool, ja selle kuulaja valime sõltuvalt sellest, mis parajasti toimub või mida meile öeldakse või mida me ise ütleme. Iga asja tuleb kellelegi jutustada – mitte alati ja mitte tingimata samale inimesele – ja sellele eelneb samasugune valik nagu poest kingituste ostmisele. /–/ … mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja.” (lk 133)

“…enne kui kõneosavus tõeliselt proovile pannakse, katsetatakse seda kõigepealt ikka sõprade peal; sõbrad pühendatakse eelnevalt kõigisse nendesse plaanidesse, milles me ise kahtleme (et aidata luhtumist leevendada), ja sõpradelt oodatakse toetust ja vastuseid, mida hiljem kuulda soovitakse ja mida ei pruugita kuulda siis, kui plaanid kord teoks tehakse.” (lk 162)

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Olematuses kõnnivad meie näoga varjukujud
Pilte professorite põnevast ja naljakast elust
Sehkendaja
Nopped raamatutest

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/07/2012 in javier marias, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: