RSS

Monthly Archives: september 2012

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

Tõnu Õnnepalu “Mandala”
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…

Väga armas raamat. Sobib hästi praegusesse varasügisesse… veidi nukker ja mõtlik, kuid ei ole täis masendust… nagu varasügiseski on halluse ja vihma kõrval värviküllust ja küpsust.
Ja ka välimuselt kaunis raamat!

Katkeid raamatust:

“Enesekriitikas on kassid tugevad: nad ei lasku selleni iial.” (lk 9)

“Ja kes on öelnud, et armastus esimesest pilgut on just see kõige parem asi? Kassid selles küll nii veendunud ei ole. Esimesest pilgust, kena, aga mis siis saab, kui kümnendas vilksatab juba kahtlus, sajandas tüdimus? Ei, parem olgu ka kolmesajas veel ükskõikne, ärgu nähkugi meid. Aga siis – kes neid pilke jõuabki enam lugeda – , ühel õhtul, kui kirjanik istub Kollase maja “paraadtrepile”, päevasest haamerdamisest väsinud, ja kassid tulevad mõlemad sinna lähedusse (/-/), jääb ta korraga vaatama. Naeratab, muigab natuke./—/
Nojah, eks see esimesest silmapilgust ole muidugi ilus. Aga seda ei saa olla rohkem kui korra elus. ” (lk 11)

“Igatahes, kodust lahkumine oli vabanemine. Iga kord. Iga uus koht, uus elu, uus suhe tundus õige. Natukeseks ajaks. Aga natukese aja, hiljemalt mõne aasta pärast, oli jälle selge, et see pole siiski see. Ta katsus kuidagi aru saada, mis siis on. Võib-olla sellepärast saigi temast lõpuks kirjanik.” (lk 115)

“Armas kiisu annab alati ainet vestluse alustamiseks” (lk 150)

“…inimene küll otsib, aga ei talu täiuslikkust.” (lk 156)

“Ta on üksi, sest ta tahab olla üksi. Nojah, alati ei taha. Aga alati ei taha ka koos olla. Vahel on enda mõtted huvitavamad kui teine inimene. Siis on nii, nagu kõnnikski seal pimedas ta kõrval keegi.
Võib-olla on üksijäämiseks tuhandeid teid, aga kirjanikuga oli asi pigem lihtne. Ta kippus oma sõbrad, isegi oma sõbra teinekord lihtsalt unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on veel vaid näha, et seal oli kord aed. Kes ei oleks maal neid mahajäetud aedu näinud? Mõni vana äranäritud õunapuu veel meenutabmidagi, mõni pojengipõõsas, paar nartsissi, mis igal kevadel metsiku rohu sees ikka veel õitsema hakkavad. Aia saab muidugi uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed.
Nende oma mõtetega aga oli huvitav vaid mõnda aega. Seni, kuni nad kirja said. Siis enam polnud. Siis tulid sõbrad jälle meelde. Keegi polnud enam tükk aega helistanud. Õige jah, alguses nad ikka helistasid, aga kaua sa helistad, kui sulle ei helistata, kui ollakse teises otsas nii eemalviibiv, just nagu oodataks kannatamatult, millal kõne lõpeb.” (lk176-177)

“Tegelikult meeldib kõigile neid tõelisi kirju saada. Ja isegi saata. Moodne elu on selle naudingu meilt lihtsalt röövinud, midagi samaväärset asemele andmata, uus on vaid “mugavam”, nagu öeldakse. See ongi, rääkis ta kassidele, vanade asjade kadumise juures nii kurb, et tegelikult ei asenda neid miski. Nojah, nii nagu kadunud olendeid ei asenda keegi. Tulevad lihtsalt uued ja ükskord nad ei mäletagi enam…” (lk 183)

“Kordamine on kirjutamises halb vaid välises, kaubanduslikus mõttes. Lugeja tahab, et oleks huvitav, uudne (milline pettus – aga selle ohvriks me üha langeme!). Kui hakkad korrutama, lähed talle igavaks, ta ei soovita oma sõbrale; et osta, põnev on. Aga kirjutamise sees on kordamine puhas õndsus. Teema lõputute variatsioonidega – mida muud see meie elu siis on?” (lk 226)

“Nii nende rollimängudega on. Nad pole iial täiesti süütud. Kui hakkad aednikuks, lähedki natuke aednikuks kätte, hakkad metsavahiks, võibki sulle märkamatult külge sigineda see metsavahtide mood omaenda filosoofiat arendada. Raskemal kujul võib see olla küllaltki phtlik. Viia elust liiga kaugele.
Õnneks on tal endiselt ta kassid, kes iial elust kaugele ei eksi. Võib-olla ongi nende salajaseks ülesandeks hoida inimest tema mõtete eest. Vähemalt natukene.” (lk 244)

Teised arvavad:
Sirp
Postimees
Klassikaraadio “Uus raamat”

intervjuu autoriga
autor raamatust
Järjejutt

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/09/2012 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , ,

A.H Tammsaare “Ma armastasin sakslast”

A.H Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
Pegasus “Hõbevaramu”, 2007

Kirjastaja kirjutab:  A. H. Tammsaare (1878–1940) romaan „Ma armastasin sakslast” ilmus esmakordselt 1935. aastal ja pälvis kohe elavat vastukaja. Vaikiva ajastu normidest kõrvale kaldudes, kohati äärmiselt kriitiline romaan on eesti psühholoogilise realismi meistriteos, millele ajastuomane kriitika heitis ette eestlase tüpaaži halvustamist ja pessimismi õhutamist, kuid oli siiski sunnitud möönma uue, moodsa romaani sündi eesti kirjanduses. 
Romaani tegevus toimub 1920ndate aastate lõpul. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse Erikasse. Et nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga – inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda…
Tammsaare kujutab olukorda, tüüpe ja tegelaste mõtteilma meisterlikult ning on eriti tähelepanuväärne, et kirjeldatav pole ka täna oma usutavust kaotanud ja elab jätkuvalt edasi.
 Käesoleva trüki alusteks on originaalkäsikiri, mis võimaldas hilisemaid toimetusi algupärasteks kohandada, lubades lugejal Tammsaare suurepärast keelekasutust veelgi paremini nautida.

Ajatu Tammsaare…

“Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest,” (lk 13)

”… sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde.” (lk 13)

” Siiski, kirjasõna säilitab vistiti ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kuni õppeasutusi pole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud noorsugu harjutada igavaid raamatuid lugema – ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käse.
Peale selle – imelik küll -leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.” (lk 13-14)

“… romaan on üldse ala, kus räägitakse sagedasti sellest, mis ei puutu asjasse. Eriti on see psühholoogilistes romaanides nõnda. Igal romaanil on oma lugu, süžee ja psühholoogia. Lugu on see, mida jutustatakse, aga mida võib ka jutustamata jätta, nagu see viimasel ajal üsna sagedasti sünnib. Süžee on see, mida jutustusega mõeldakse või tahetakse öelda või mida öeldakse tahtmata ja mõtlemata. Psühholoogiasse aga võib panna kõik, mis jutustamisega pähe tuleb.” (lk 14)

“Võibolla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti. ” (lk 34)

“… nagu veepinnale ei saa midagi tõusta, mida vees endas ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda, mis ühiskonnas endas olemas. Uue usu prohvetid tõusevad ikka siis, kui ühiskond on pakatamas uuest usust.” (lk 70)

“Mulle näis äkki, et see, mis seni olnud, pole üldse armastus, vaid ainult mingisugune meelte-uim, mis vallanud mind ja kõiki minuealisi, kes me kasvasime suure sõja ja revolutsiooni järellainetusis. Meie olime kuulnud armastusest ainult kui ihast, mitte rohkemast, sest mis üle selle, pidi kuuluma idealiseeritud platoonikasse, ajast ja arust läinud romantikasse, mis aga mõlemad naeruväärsed. Seda õpetas meile ümbritsev elu, seda õpetasid kuuldud kõnelused armastusest, seda lugesime ka raamatuist. Isegi luuletajate käes muutus armastus ainult kõdiks või rõvetsemiseks, ning kui salmis ei leidunud ühte ega teist, siis ei maksnud teda üldse lugeda. Aga nii paljude noortega on vistiti sündinud nagu minugagi, et kui olime küllalt end kõditanud, küllalt rõvetsenud ja oma ihasid rahuldanud, siis saabus vahetevahelgi silmapilk, kus valdas meid imelik rahuldamatus. Ja siis me unistasime millegist kaugest valgest, kes kõnnib, punane roos rinnas, ja laulab millegist suurest ja ilusast, mis oleks nagu meie lihane ema, kes jätnud meid juba varases eas vaeslapseks.” (lk 75)

“Muidugi, kaks korraga on kõige hullem, aga üksikult võttes on armunälg valusam kui toidunälg, sest toitu saab varastada, armastust mitte. ” (lk 98)

“Armastuses on kõik rumalad” (lk 101)

“Aga noorte inimeste sõnu ei või kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimesetundjad, eriti kui küsimuses on nad ise.” (lk 198)

Teised arvavad:
Südamelähedaselt
Annika lugemisnurk
tuletikk.blogspot.com

Teosest on salvestatud kuuldemäng ja telelavastus

 
 

Sildid: , , , ,

Siim Kera „Las ma istun siin kuni orkester mängib“

Siim Kera „Las ma istun siin kuni orkester mängib“
Varrak, Ilmunud trükisena 2011. a
kättesaadav e-laenutuses ELLU

Sisututvustus: Siim Kera luuletused on jõulised ja ekspressiivsed ning väljendavad kammitsemata poeetilisel viisil kaasaegset elutunnet. Käesolevas luulekogus põimuvad omavahel sundimatult ja humoorikalt nii kohalik linnakontekst kui palju avaram maailm; sotsiaalsus ja erootika, helivõnked ja sõnademüra. Tegemist on juba päris uue aastatuhande luulega; luulega, mis haarab mürinal kaasa ja kehtestab end julgelt. N-ö variatsiooniga teemal „kuulatav ja loetav luule“ või „popluule“, millega on Eestis küll juba eelmise sajandi lõpul algust tehtud (Jürgen Rooste jt poolt), kuid mis alles hakkab lugejate teadvuses oma mõju laiendama. Siim Kera (snd 1989) on seni avaldanud ühe luulekogu „me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks”, mis võitis Struga luulefestivali ja UNESCO poolt välja antava auhinna parima debüütkogu eest. Usin lugeja leiab tema luuletusi ja proosat ajakirjast Värske Rõhk ning ajalehest Sirp. Tänu teiste osavatele tõlgetele rõõmustab Kera ka prantsuse, makedoonia ning bulgaaria särasilmseid kirjandushuvilisi. Luuleauhinnale lisaks on Kera tunnustatud tiitliga Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen „Tulevikutäht 2010“.

xxx

Espresso

kui ma kunagi kogemata
umbes sama juhuslikult
nagu varba löömine vastu
voodit
või kohvi kallamine
sülle
saan teada
mis on lõpmatus
siis on

lõpp
matus

xxx

Teised arvavad:

Imeb sõna nagu muna
Sirp
Lugemissoovitus
Loterii

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 07/09/2012 in loetud teosed, siim kera

 

Sildid: , , , , ,