RSS

A.H Tammsaare “Ma armastasin sakslast”

20 sept.

A.H Tammsaare “Ma armastasin sakslast”
Pegasus “Hõbevaramu”, 2007

Kirjastaja kirjutab:  A. H. Tammsaare (1878–1940) romaan „Ma armastasin sakslast” ilmus esmakordselt 1935. aastal ja pälvis kohe elavat vastukaja. Vaikiva ajastu normidest kõrvale kaldudes, kohati äärmiselt kriitiline romaan on eesti psühholoogilise realismi meistriteos, millele ajastuomane kriitika heitis ette eestlase tüpaaži halvustamist ja pessimismi õhutamist, kuid oli siiski sunnitud möönma uue, moodsa romaani sündi eesti kirjanduses. 
Romaani tegevus toimub 1920ndate aastate lõpul. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse Erikasse. Et nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga – inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda…
Tammsaare kujutab olukorda, tüüpe ja tegelaste mõtteilma meisterlikult ning on eriti tähelepanuväärne, et kirjeldatav pole ka täna oma usutavust kaotanud ja elab jätkuvalt edasi.
 Käesoleva trüki alusteks on originaalkäsikiri, mis võimaldas hilisemaid toimetusi algupärasteks kohandada, lubades lugejal Tammsaare suurepärast keelekasutust veelgi paremini nautida.

Ajatu Tammsaare…

“Iga haritud inimene võib vähemalt ühe romaani kirjutada – romaani iseenesest,” (lk 13)

”… sõnadega on nagu kuulutustegagi: neid peab kordama, muidu nad ei hakka silma ega jää meelde.” (lk 13)

” Siiski, kirjasõna säilitab vistiti ka tulevikus teatud tähtsuse, seda ei saa salata. Vähemalt esiotsa, seni kuni õppeasutusi pole põhjalikult reformitud. Nimelt on need enestele igivanast ajast saadik kohuseks võtnud noorsugu harjutada igavaid raamatuid lugema – ainult igavaid, muidugi üsna õige eeldusega, et huvitavaid asju loetakse niikuinii, keela või käse.
Peale selle – imelik küll -leidub maailmas ikka veel inimesi, kes armastavad raamatuid ja muid kirjutisi lugeda ainult siis, kui nad on igavad. Ka seda maitset tuleb rahuldada.” (lk 13-14)

“… romaan on üldse ala, kus räägitakse sagedasti sellest, mis ei puutu asjasse. Eriti on see psühholoogilistes romaanides nõnda. Igal romaanil on oma lugu, süžee ja psühholoogia. Lugu on see, mida jutustatakse, aga mida võib ka jutustamata jätta, nagu see viimasel ajal üsna sagedasti sünnib. Süžee on see, mida jutustusega mõeldakse või tahetakse öelda või mida öeldakse tahtmata ja mõtlemata. Psühholoogiasse aga võib panna kõik, mis jutustamisega pähe tuleb.” (lk 14)

“Võibolla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti. ” (lk 34)

“… nagu veepinnale ei saa midagi tõusta, mida vees endas ei ole, nõnda ei või ka ühiskonna tipul midagi muud leiduda, kui aga seda, mis ühiskonnas endas olemas. Uue usu prohvetid tõusevad ikka siis, kui ühiskond on pakatamas uuest usust.” (lk 70)

“Mulle näis äkki, et see, mis seni olnud, pole üldse armastus, vaid ainult mingisugune meelte-uim, mis vallanud mind ja kõiki minuealisi, kes me kasvasime suure sõja ja revolutsiooni järellainetusis. Meie olime kuulnud armastusest ainult kui ihast, mitte rohkemast, sest mis üle selle, pidi kuuluma idealiseeritud platoonikasse, ajast ja arust läinud romantikasse, mis aga mõlemad naeruväärsed. Seda õpetas meile ümbritsev elu, seda õpetasid kuuldud kõnelused armastusest, seda lugesime ka raamatuist. Isegi luuletajate käes muutus armastus ainult kõdiks või rõvetsemiseks, ning kui salmis ei leidunud ühte ega teist, siis ei maksnud teda üldse lugeda. Aga nii paljude noortega on vistiti sündinud nagu minugagi, et kui olime küllalt end kõditanud, küllalt rõvetsenud ja oma ihasid rahuldanud, siis saabus vahetevahelgi silmapilk, kus valdas meid imelik rahuldamatus. Ja siis me unistasime millegist kaugest valgest, kes kõnnib, punane roos rinnas, ja laulab millegist suurest ja ilusast, mis oleks nagu meie lihane ema, kes jätnud meid juba varases eas vaeslapseks.” (lk 75)

“Muidugi, kaks korraga on kõige hullem, aga üksikult võttes on armunälg valusam kui toidunälg, sest toitu saab varastada, armastust mitte. ” (lk 98)

“Armastuses on kõik rumalad” (lk 101)

“Aga noorte inimeste sõnu ei või kuigi tõsiselt võtta, sest nemad on halvad inimesetundjad, eriti kui küsimuses on nad ise.” (lk 198)

Teised arvavad:
Südamelähedaselt
Annika lugemisnurk
tuletikk.blogspot.com

Teosest on salvestatud kuuldemäng ja telelavastus

Advertisements
 
 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: