RSS

Monthly Archives: oktoober 2012

Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”

Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”
Ji, 2011

Kirjastaja kirjutab: Kaur Riismaa oli üks Kultuurkapitali luule valdkonna aastaauhindade nominentidest. Esikkogu andekalt noorelt poeedilt, Alveri preemia nominent, eestlaste elulood kogu maailmast. Toimetas ja järelsõna kirjutas Jürgen Rooste, kujundas Matthias Sildnik.

Luulevormis lood, elulood. Päris huvitav oli.

Katkeid:

“Poliitika pole säärane nagu kellegi abielu,
sest abielus on lihtsad asjad – kes ja kellega ja kus,
aga kõik on ikka seesama igatsus ning lihalikkus.
See, mis abielus ilus on, ega sellel pole uudise väärtust.” (lk 35)

xxxx

Mihhail T.

Mitte miski ei kao,
mälestused on seemned,
mis langevad oleviku mullale.” (lk 74, luuletuse algus)

xxxx

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Looming
Lugemissoovitus
Intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30/10/2012 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin “Emapuhkus”

Kristiina Ehin “Emapuhkus”
Pandekt, 2009

Kirjastaja kirjutab: “Emapuhkus” on Kristiina Ehini viies luulekogu. See on kirjutatud kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt. Luulekogu neli tsüklit käsitlevad naiseks ja emaksolemise erinevaid tahke nüüd ja ennevanasti. Luuletusi saadavad katkendid autori perepärimusest, mis loovad sideme esiemadega.

Mitte just lemmikuim tema raamatute hulgas. Ilmselt ka põhjus selles, et mina oma elus ei ole sellesse punkti jõudnud, kus autor kirjutamise ajaks ehk siis emaduseni.

xxx

Unenäosõrmused libisevad
sildadelt alla
Naine püüab võrguga vabadust
naine paadis
Mis kõik annaks ta ära
vabaduse eest
(lk 18)

xxx

Teised arvavad:

Looming
Vikerkaar
Kirjanduse ja keele ajaveeb
EPL

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30/10/2012 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Helena Läks “Helena läks”

Helena Läks “Helena läks”
Verb, 2010

Kirjastaja kirjutab: Raamat, mille rõõsa pale all varjub karm liivapaber –
Elo Viidingu tekstilihv ja Valter Jakovski kunstnikutöö teevad Helena Läksi esimesest luulekogust Helena läks üsna omaette nähtuse.

xxx

Mõte tuleb sõnadepinnale hingama
vahetevahel võtab tulek nii kaua aega, et ta justkui ei
tulekski enam
vahetevahel tuleb ta ootamatu kiiruse ja jõuga,
võtab end tõtakalt-ahnelt sõnu täis ja kaob siis jälle
ajuti ta otsekui jääkski kaanima
kuid mitte kunagi ei turgata neil sääl pinna pääl pähe küsida,
kas Mõte on õnnelik
ja kus on parem
kas sõndadepinna pääl või all tumedas sügavikus
(lk7)

xxx

Teised arvavad:

Lugemissoovitus
Sirp
Klassikaraadio saade “Uus raamat”

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30/10/2012 in helena läks, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Nick Hornby “Maoli”

Nick Hornby “Maoli”
Varrak, 2008

Kirjastaja kirjutab: Nick Hornby (eesti keeles varem ilmunud “Elu edetabelid”, “Kuidas olla hea” ja “Pikk tee alla”) raamatute kangelastega kohtume tihti just siis, kui neil tuleb otsustada, kuidas oma eluga edasi minna. Nii juhtub ka tema uues raamatus “Maoli”. Raamatu pealkiri tuleb ühelt poolt sellest, et tema peategelane on kirglik rulasõitja, aga teiselt poolt iseloomustab see ka olukorda, millesse ta on sattunud. Nimelt kuuleb ta teismelisena, et saab isaks ning seisab seetõttu silmitsi raskete valikutega. Hornby aga teeb oma kangelasele valiku selle võrra lihtsamaks, et laseb tal heita pilgu tulevikku ja näha, milliseks ta elu võib edaspidi kujuneda.

Samalt autorilt on ka paremaid raamatuid kui see. Kerge lugemine, vaade teismelise maailma

Katkeid raamatust:

“Ma ei olnud kellegagi üle seitsme nädala käinud ja isegi neist seitsmest umbes kolm ei lugenud, sest tegelikult me teineteist ei näinudki. Mina tahtsin teda maha jätta ja tema tahtis mind maha jätta, nii et me vältisime teineteist. Nii olime mõlemad mahajätmata.” (lk 20)

“Olime Clissold Parkis, kui Alicia ütles, et ta armastab mind. Ma ei teadnud õieti, mida vastata, niisiis ütlesin, et armastan teda ka. Oleks olnud ebaviisakas mitte öelda.
“Tõesti?” küsis ta. “Sa tõesti armastad mind?”
“Jah,” ütlesin ma.
“Ma ei suuda seda uskuda. Keegi ei ole seda enne mulle öelnud.”
“Kas sa ise oled seda enne kellelegi öelnud?”
“Ei. Muidugi mitte.”
Eks see muidugi selgitas, miks keegi polnud seda talle öelnud. Sest kui keegi sulle ütleb, et armastab sind, siis tuleb ju samaga vastata, kas pole? See peab ikka päris kalk inimene olema, kes nii ei tee.
Ja pealegi ma armastasin teda. Minu ema taoline inimene ütleks, et oh, sa oled alles laps, sa ei teagi, mis armastus on. Aga ma ei mõelnud millelegi muule peale Aliciaga koos olemise, ja ainult temaga koos olles tundsin, et olen õiges kohas. Noh, see võib ju vabalt armastus olla, kas pole nii? Selline armastus, millest ema räägib, tähendab muretsemist ja tööd ja inimestele andestamist ja teatud asjade talumist ja nii edasi. Kindlasti ei ole see midagi lõbusat. Kui see, millest ema räägib, on tõesti armastus, siis ei või ju keegi kunagi teada, kas nad armastavad teist inimest, kas pole nii? Ema ütleks nagu, et kui sa oled kellegi armastamises päris kindel – nagu mina nende paari nädala jooksul olin -, siis ei saa sa teda armastada, sest armastus ei ole selline. Kui püüad aru saada, mida tema armastuse all mõtleb, ajab see täitsa hulluks.” (lk 52-53)

Teised arvavad:

EPL
Õhtuleht
Orkaani südames on vaikus
Blogistaja
Mormelari raamatukorvike

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/10/2012 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , ,

Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”

Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”
Varrak, 2008
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Michel Houellebecq (sünd. 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerides 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“, mille tõlge ilmus Varrakus 2005. aastal, kujutab „Elementaarosakesed“ (1998) endast Houellebecqi läbilöögiromaani, mida on tänaseks tõlgitud paarikümnesse keelde ja mis on linastunud ka kinolinal. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast:  Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

Olin väga pikalt plaaninud seda raamatut lugeda. Raamat osutus veidi teistsuguseks kui ootasin. Autorilt olin varem lugenud tema esimest teost ”Võitlusvälja laienemine”, mis mulle meeldis. ”Elementaarosakesed” oli oma kandva idee poolest üsna samasse auku – eks ta kõik üks üksikute inimeste masendav maailm ole. Aga tuleb tunnistada, et seda raamatut oli veidi raskem lugeda.

Katkeid raamatust:

“Tolles noores poisis oli olnud midagi väga puhast ja õrna, igasugusest seksuaalsusest ja erootikatarbimisest puutumatut. Oli lihtsalt iha puudutada armastavat keha ja tunda armastavate käte embust. Õrnus on vanem kui võrgutamine, seepärast ongi nii raske lootust kaotada.” (lk 43)

“Üksi vananevatele meestele pole vaja üldsegi nii palju kaasa tunda kui samas olukorras naistele. Mehed joovad halba veini, jäävad magama ja nende suu haiseb; siis nad ärkavad üles ja hakkavad otsast pihta; nad surevad üsna noorelt ära. Naised võtavad rahusteid, teevad joogat, käivad psühholoogide juures; nad elavad väga vanaks ja kannatavad rängalt. Nad müüvad oma nõrgaks jäänud ja inetuks läinud keha; nad teavad seda ja kannatavad selle pärast. Ja ometi ei jäta nad järele, sest nad ei suuda armastuse otsimisest loobuda. Nad jäävad kuni lõpuni selle illusiooni ohvriks. Teatavast vanusest peale on naisel küll alati võimalik ennast mõne munni vastu hõõruda; aga teda ei armasta enam kunagi mitte keegi, Mehed lihtsalt on niisugune ja kogu lugu.” (lk 115-116)

“Oma elu hetkesündmusi kaaludes kõigume me pidevalt juhusesse uskumise ja paratamatu ettemääratuse vahel. Ent niipea kui tegemist on minevikuga, pole meil enam mingit kahtlust: meile tundub, et kõik läks nii, nagu see pidigi tõepoolest minema. ” (lk 148)

“Enamik naisi on teismeeas väga erutatud, nad on väga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vähehaaval väsivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad õrna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda õieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.” (lk 194)

“Iha ja nauding kui kultuurilised, antropoloogilised, teisesed nähtused ei aita seksuaalsust peaaegu üldse seletada; kaugel sellest, et need oleksid määravad tegurid – vastupidi, need on igas mõttes sotsiaalselt määratud. Romantikale ja armastusele tuginevas monogaamses süsteemis võib nendeni jõuda üksnes armastatud olendi vahendusel, kes on põhimõtteliselt üks ja ainus. Liberaalses ühiskonnas, kus elasid Bruno ja Christiane, pakkus ametlik kultuur (reklaam, ajakirjad, ühiskondlikud ja tervishoiuasutused) välja seiklusel põhineva seksuaalelu mudeli: säärases süsteemis ilmnevad iha ja nauding võrgutamisprotsessi tulemusel, mille puhul tõstetakse esile uudsust, kirge ja individuaalset loovust (samu omadusi nõutakse muuseas ka töötajatelt nende ametialase tegevuse raames). ” (lk 202)

“Me suhtleme inimestega aastaid, vahel ka aastakümneid, ja tasapisi tekib harjumus vältida isiklikke küsimusi ja tõesti olulisi teemasid; aga me säilitame lootuse, et kunagi hiljem, soodsamas olukorras saame just nimelt nende küsimuste, nende teemade juurde asuda; määramatuks ajaks edasi lükatud inimlikuma ja terviklikuma suhte perspektiiv ei hääbu iialgi täielikult, lihtsalt seetõttu, et ükski inimsuhe ei mahu lõplikult kitsastesse ja muutumatutesse raamidesse. Niisiis säilib “ehtsa ja sügava” suhte perspektiiv; see säilib aastaid, vahel ka aastakümneid, kuni mingi lõplik ja brutaalne (enamasti surma valdkonda kuuluv) sündmus näitab, et on hilja, et ka see “ehtne ja sügav” suhe , mille kujutlust me endas kandsime, ei saa teoks suuremal määral kui mõni teine.” (lk 222)

“Annabelle’i teismeeast oli möödunud kakskümmend viis aastat, ning kui uskuda küsitlusi ja ajakirjandust, siis olid asjad väga palju muutunud. Tänapäeva tüdrukud olid teadlikumad ja ratsionaalsemad. Nad muretsesid ennekõike hea hariduse pärast, püüdsid ennekõike tagada endale väärika tööalase tuleviku. Poistega väljaskäimine oli neile lihtsalt vaba aja veetmise viis, meelelahutus, mis ühendas enam-vähem võrdsetes osades seksuaalse naudingu ja nartsissistliku rahulduse. Järgmisena püüdsid nad sõlmida mõistliku abielu, mis põhineks abikaasade sotsiaalsete ja ametialaste positsioonide vastavusel ning teatud määral ka ühisel maitsel. Muidugi mõista jätsid nad ennast sel kombel ilma kõigist õnnelikuks saamise võimalustest – kuna need on lahutamatult seotud mõistuse praktilise kasutamisega kokkusobimatute ühtesulamisel põhinevate regressivsete seisunditega -, kuid nii lootsid nad pääseda sentimentaalsetest ja moraalsetest kannatustest, mis olid piinanud nende eelkäijaid. See lootus kustus muide üsna kiiresti; kirepiinade kadumine tegi tee vabaks tüdimusele, tühjusetundele ning ängistavale vananemise ja surma ootusele. ” (lk 233-234)

Teised arvavad:

Ekspress 
EPL
veel üks EPLis
Postimees
Sirp
Õhtuleht
Avaldatud mõtted
Sehkendamine
Südamelähedaselt

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25/10/2012 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , , ,

Mari Järve “Esimene aasta”

Mari Järve „Esimene aasta“
Kirjastus Pegasus
Trükiandmed: Ilmunud trükisena 2011. a

Sisukirjeldus: 2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on eri põhjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub?

Veidi küll pealiskaudne ja lihtsakoeline, karakteritega polnud autor just eriti sügavuti läinud. Selline hollivuudilik pealiskaudsus. Temaatika ise muidugi ka aitab sellele Hollywoodi seose tekkimisele kaasa. Aga kokkuvõttes ikkagi huvitav lugemine ka.

Teised arvavad:

Ekspress
Lugemissoovituse blog
EPL
Õhtuleht
Klassikaraadio „Uus raamat“
Epp Petrone
Criticbird
Lugemispäevik
Loterii
Segane maailm
Uuslooming
Raamatukoi lugemislood
Intervjuu autoriga

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2012 in loetud teosed, mari järve

 

Sildid: , , , , ,

Carolina Pihelgas “Õnnekangestus”

Carolina Pihelgas “Õnnekangestus”
Eesti Keele Sihtasutus, 2011
xxx

SÜGISE PIMEDUS
maailma pimeduses
ärkan üles
keset päeva
majad on hämarad
puud on hämarad
teed on hämarad
minu pimedus
sinu pimedus
kust kumbki
ei näe välja
puud on hämarad
toad on hämarad
sügise pimedus
maailma pimeduses
kus tuled ei põle
ja lambid heidavad varje
lk 43

xxx

Teised arvavad:

Sirp
Müürileht, Lumest ja sõnadest
Kirjapiiga Kiiri Saare blogi
Nädala autor
Luulenäiteid
Saates OP raamatust

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/10/2012 in carolina pihelgas, loetud teosed

 

Sildid: , , ,