RSS

Thomas Glavinic “Öötöö”

10 okt.

Thomas Glavinic “Öötöö”
Varrak, Moodne aeg, 2011

Kirjastaja kirjutab: Jonas ärkab. On tavaline päev. Hommikukohv. Ajaleht ei leba ukse taga, nagu oli juba ükskord varem möödunud kuul juhtunud. Kui ka raadiost, televiisorist ja Internetist kostab vaid sahinat, hakkab pead tõstma ärritus. Sõbratari telefon ei vasta. Jonas astub tänavale. Kiirteed on tühjad. Restoranid on tühjad. Ka kõik loomad on kuhugi kadunud. Ei ole enam mingit kahtlust. Ta on üksi.
Kas üks inimene saab elada, kui kõik teised on kadunud? Jonas eksleb läbi Viini, läbi tuttavate tänavate ja korterite, kuid mitte kusagilt ei leia ta vastust küsimustele: On ta hirmsa katastroofi ainus ellujääja? Kas elanikud lahkusid linnast ja viibivad kusagil mujal?
     Thomas Glavinic pajatab pidevalt kasvava pingega loo inimesest, kes saab teada, mida tähendab olla ainuke elusolend maailmas ning kui omaenda mineviku meenutused näivad muutuvat ainsaks eluks surnud maailmas.
     Thomas Glavinic (snd 1972) töötab alates 1991. aastast vabakutselise kirjanikuna. 1998. aastal ilmus tema palju tähelepanu äratanud debüütromaan „Carl Haffners Liebe zum Unentschieden”, mida on tõlgitud mitmesse keelde ja mille Daily Telegraph valis aasta raamatuks. Thomas Glavinic elab Viinis.

Väga huvitava ja intrigeeriva ideega teos. Omamoodi täiskasvanute versioon lasteraamatust ”Palle üksi maailmas” 🙂 Et mitte midagi ette ära rääkida, siis vaid niipalju, et lõpp ei olnud üldse see, mida ma terve raamatu lugemise aja ootasin… mõnes mõttes ehk pettumus, kuid samas nüüd tagant järele mõeldes… ilmselt töötab see raamat just nii paremini

Katkeid raamatust:

“Tema ülesandeks oli endise olukorra taastamine. Juhul, kui ta üldse tahtis midagi siin maailmas enda omaks pidada. Sest kui tal oli ligipääs kõigele, kui ta võis Viinis võtta iga auto, iga vaasi, iga klaasi, siis polnud enam midagi, mis oleks päriselt tema oma.” (lk 90)

“Küsimus, kas lisaks temale leidub veel inimesi – Lõuna-Ameerikas või Poolas, Gröönimaal või Antarktisel – ,oli põhimõtteliselt sama nagu varem oli olnud küsimus, kas on olemas maaväliseid olendeid.” (lk 243)

“Äkitselt küsis ta endalt, kas ta on üldse ärkvel. Ta ei olnud sugugi kindel, kas see, mida ta parasjagu mõtles ja tundis, oli reaalne.Oli ta tõepoolest siin? See rooliratas, see gaasipedaal, see käigukang – olid need reaalsed? Valgus, mida ta prillide pilust nägi – kas see oli tegelik maailm?” (lk 246)

“Kõike, mida ta maailmast teadis, teadis ta eelkõige tänu  oma silmadele. Nende abil sai ta orienteeruda, otsuseid vastu võtta, kokkupõrkeid vältida. Aga mitte miski ega keegi ei saanud talle garanteerida, et silmad räägivad tõtt. Värvipimedus oli vaid üks süütu näide võimalikest valedest. Maailm võis näha välja nii või teisiti. Jonase jaoks eksisteeris see ühel ainsal võimalikul viisil, nimelt kujul, mida tema silmad talle näitasid. Jonase Mina oli pime “miski” kinnises puuris. Tema Mina oli kõik, mis tema naha sees peitus. Silmad, need kuulusid sinna juurde – ja samas ka mitte.” (lk 247)

“Ja 14.august, see oli tänane päev. See 14.august ei tule iial tagasi. Seda on ainult üks kord, ja hiljem on võimalik seda vaid meenutada. See, et sama kuupäevaga päevi oli juba varem olnud – 14.august aastal 1900, aastal 1930, aastal 1950, 1955, 1960, 1980 -, see oli inimlik lihtsustamine, oli vale. Ükski päev ei kordu. Mitte ükski. Ja ükski päev ei sarnane teisele. Ükskõik, kas inimesed seda päeva kogevad või mitte. Tuul puhus põhja, tuul puhus lõunasse. Vihm sadas ühele kivile, kuid mitte teisele. See leht langes, see oks murdus, see pilv liikus taevas.” (lk 273)

“Elu. Inimene oli vaid üks või kaks või kolm aastat ühesugune, seejärel oli tal varasema isiksusega – nelja aasta tagausega – üha vähem ühist. See oli nagu kõrgel õhus köiel või rippsillal kõndimine. Selles kohas, kus sa parasjagu kõndisid, köis kaardus, seal lasus põhiraskus. Sammuke eespool või tagapool oli köis juba vähem kaardus. Ja teatud kauguses oli kaalu mõju köiele vaid nõrgalt näha. See oli aeg, see oli isiksus ajas. Ta oli kord leidnud kirjad, mille oli kümme aastat varem kirjutanud ühele sõbratarile, aga jätnud ära saatmata. See, kes kirjutas, oli täiesti teine inimene. Teine isiksus. Mitte teine Mina. Sest see jäi alati samaks.” (lk 316)

Teised arvavad:

Lugemissoovitus
Raamatukoi lugemislood 
Loetud read (katked raamatust)
Nädala autor
Õhtuleht
intervjuu autoriga

 

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/10/2012 in loetud teosed, thomas glavinic

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: