RSS

Monthly Archives: november 2012

Andra Teede “Saage üle”

Andra Teede “Saage üle”
Tänapäev, 2007

Tutvustus: “Saage üle” on tänapäeva eesti noorte luuletajate põlvkonna ühe andekama poetessi Andra Teede (s 1988) teine luulekogu. Võrreldes esimese koguga (“Takso Tallinna taevas”, 2006) on Teede luule muutunud teravamaks, särtsakamaks ja valitudsõnalisemaks, torgates nõnda silma muidu nii vaoshoitud ja malbe eesti naisluule taustal.

xxx

komplimentidega on see asi
et nendega ei ole mitte
midagi teha

umbes sama kasutud kui
üksik heleroheline sokk
radikanurgal

ära ei raatsi kah visata
armas on
(lk 5)
xxx

ainus mõte mu pääs oli telefon
mis ei helisenud ega helisenud
ega helisenud aga ega
armastus ei armastagi argipäevi
(lk 49, katkend luuletusest)

xxx

intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/11/2012 in andra teede, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andra Teede “Takso Tallinna taevas”

Andra Teede “Takso Tallinna taevas”
Verb, 2006

Kirjastaja kirjutab: Noore, tegusa ja nägusa ning kiirelt areneva luuletaja seni ajakirjanduses ja ühiskogumikes avaldatu kõrval astub see esimene raamatuks vormitud tekstivalik linnalüürilisse dialoogi Jürgen Rooste city-beat’iga.

 

xxx

Portaalike

leeri lähed et
kunagi saada
oma rõõsa printsipojaga
roosamannavahulist
seebikapulma
või sest pastor
on pandav
jumal on olemas küll
arvad
ta lihtsalt puhkab praegu
(lk 18)

xxx

Teised arvavad:

EPL

arvustus

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/11/2012 in andra teede

 

Sildid: , , ,

Siim Pauklin “Aheldatud Jõgeva”

Siim Pauklin “Aheldatud Jõgeva”
Ji, 2011

Kirjastaja kirjutab: Haikud. Siim Pauklin, see hull mees, muudab oma debüüdiga Eesti haikumaastikut rohkem kui maavärin, keskeakriis ja tulnukate invasioon kokku.
fs kirjutas FBs: “keegi Siim Pauklin tekitas minus yle väga pika aja huvi luule vastu. yllatavalt hea raamat.“ ning osutas kibedale tõele: „riidepoe müüja / astub mind nähes / odava kauba juurde – nõnda kõneles Siim Pauklin“.

 

argine hommik
enne välisuudiseid
guugeldan ennast (lk 20)

xxx
neelanud oma
uhkuse alla
mitu päeva iiveldab (lk 66)

xxx

psühholoog on kui
kunstnik kogu mõttetöö
jääb kliendile (lk 97)

xxx

valentinipäev
üksikema ostab poest
patareisid (lk 106)

xxx

lõpuks ometi üksi
huvitav mida
teised praegu teevad (lk 132)

xxx

Teised arvavad:
Sirp
Loterii
Jerofejev
Klassikaraadio “Uus raamat”

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/11/2012 in loetud teosed, siim pauklin

 

Sildid: , , ,

Rein Raud “Hotell Amalfi”

Rein Raud “Hotell Amalfi”
Tuum, 2011

Tutvustus: Valitud 2011. aasta 25 kauneima Eesti raamatu hulka!
Selle tänapäevase lühiromaani käivitab suhteliselt lihtne sündmus. Nimelt on peategelane üpris isekas ja võrdlemisi edukas sisekujundusbüroo omanik, kelle poole ootamatult pöörduvad veidravõitu kliendid suurejoonelise pakkumisega: tal tuleb üksi ja piiramatuid võimalusi kasutades luua ideaalse hotelli sisekujundus. Peategelane otsustab töö vastu võtta. Siit lähebki lugu edasi ja lugejal on ees avastusretk, mis ei olegi nii tavapärane, kui esmapilgul võiks paista.

Pole varem tema raamatuid lugenud, seega ei osanud väga midagi oodata. Kuidagi on nüüd järjest sattunud raamatud, kus mingid teemad korduvad … abielurikkumine, unenäolisuse ja reaalsuse segunemine…

Katkeid:

“Suur kunst ei sünni kollektiivsest mõttest, vaid äärmisel juhul nii, et ansambli juht on kogu ülejäänud seltskonna vaimu suutnud endale täiuslikult allutada.” (lk 17)

“Ainult vähesed saavad aru: see ei ole nende ihaldatu, kes neid hävitab, see on nende iha ise.” (lk 154)

Teised arvavad:

Looming
Eesti Päevaleht
Sirp
Postimees
Sehkendamine
Tavainimene
Järje hoidja
Lugemispäevik
Raamatukatkend

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/11/2012 in loetud teosed, rein raud

 

Sildid: , , ,

Peeter Helme „Varastatud aja lõpus“

Peeter Helme „Varastatud aja lõpus“
Tuum, 2011

tutvustus: Peeter Helme on eesti noorema põlvkonna kirjanik, kes kirjutab kaasaja urbanistlikest noortest, kelle pealtnäha turvaline korrastatud elu varjab kirgi ja änge. Võrreldes autori eelnevate romaanidega – „Puudutus“ (2007) ja „September“ (2009) – on „Varastatud aja lõpus“ üllatavalt emotsionaalne teos. Lugu, mida romaanis jutustatakse, on lihtne, aga igavikuline – ühe armastussuhte areng – ja see on kirjeldatud tundlikus romantilises stiilis. Küsimused, mis romaanis kerkivad ja millele lugeja peab vastust leidma, on sügavalt inimlikud: kuidas tunda ära armastust? Kuidas armastuse emotsionaalse koormaga hakkama saada? Kuidas armastust hoida? Samas on tegemist ülimalt ausa raamatuga, sest meessoost peategelasel on harvaesinevat julgust üles tunnistada oma eksimusi.

Mõnus kiire lugemine (raamat on üsna õhuke ja lisaks ka väikses formaadis), meeldis oluliselt rohkem kui tema eelmine raamat “September”.

Katkeid raamatust:

“Keegi ei kahtle ju rohkem kui noor ja verivärske armastaja.” (lk 10)

“… armastus on alati noor ning tekitab selle kogejas tunde, nagu poleks mitte midagi säärast kunagi varem olnud. Ja ega olegi. Ja see tekitabki kõhklusi…” (lk 11)

“Need üha raskemini talitsetavad õrnuseavaldused, soov teineteist puudutada, olla teineteisele nii lähedal, et pole võimalik öelda, kus lõpeb üks ja algab teine inimene, tulid muidugi millagi pärastpoole: mitte esimesel, teisel, kolmandal ega ka ilmselt neljandal kohtumisel, ega ka mitte meie suhtlemise esimesel, teisel, kolmandal või neljandal nädalal. Aga need tulid. Tulid loomulikult, tulid üsna ruttu ja tulid mingi sisemise loogika ja arengurütmiga, mis on vist inimeses nii kindlalt olema, et me ei märka mitte midagi enne, kui see on juba toimumas. ” (lk 67)

“Just väikestel asjadel on maagiline võime tekitada oma õrna puudutusega igavikutunnet. Võib-olla tuleb see sellest, et suured asjad on kuidagi liiga ilmselged, nad sõidavad meid mürinal maha, jätmata võimalust end vaikuses, rahus ja järelemõtlikuses imetleda, ning rebivad meid selle asemel kohe koos naha ja karvadega kaasa. Väiksed asjad nõuavad seevastu tähelepanu, panevad oma hapruses ja ajutisuses mõtlemagi aja ja ajutisuse peale ning poevad nõnda meile naha alla, selle asemel et meid lömastada….” (lk 124)

“Nagu raamatud või filmid, nii arenevad ka kahe inimese suhted ühest kõrgpunktist teiseni, justkui lained meres, jättes enda vahele vaikse ja vagura ajavee välju. Jah, iseenesest on kuskil olemas punkt, kus viimane laine kaob ja annab ruumi kuni silmapiirini laiuvale ühtlaselt tasasele veeväljale, mis tekitab oma ulatuse ja ühetasasusega hirmu ja nõutust. Samas, leppides sellega, mõistes, et iha ja armumise tormid ei saa kesta igavesti ning teineteisega rahulikult koos olemine pole mitte ainult võimalik, vaid kujutabki endast normaalsust, sellist aega, mida me peaksimegi inimestena soovima. See peaks olema aeg, kus kaks inimest on end teineteisele kindlustanud, saanud üle küll erutavast, ent siiski keha ja vaimu pingul hoidvast värinast, mis tuntakse hirmu kaotuse, eksituse, lausa hukatuse ees, ning osatakse olla lihtsalt koos, mõtlematagi sellele, nagu peaks elu ja armastus seisnema pidevas tormimöllus seiklemises. (lk 131-132)

Teised arvavad:

Postimees
Raamatust „Op!“is
Raamatukatkend

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/11/2012 in loetud teosed, peeter helme

 

Sildid: , , ,

Haruki Murakami „Elevant haihtub“

Haruki Murakami „Elevant haihtub“
Varrak, 2011
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami novellikogu „Elevant haihtub“ koondab novelle aastatest 1983-1990. Nagu Murakamile iseloomulik, leiavad ka seekordsed novellid enamjaolt aset tänapäevases suurlinnas, kus tegelastel – kontoritöötajatel, klienditeenindajatel, koduperenaistel – tuleb seista silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Igaüks neist otsib väljapääsu omal ettearvamatul ja kohati absurdsel moel: kes üritab hulkuma läinud kassi üles leida, kes oma mineviku mälestustes korda luua; mõni saadab võhivõõrale intiimse sisuga teate, mõni teine jälle otsustab südaööl pagariäri röövida. Need aga, kes on lahenduse otsimisega liialt kaua viivitanud, satuvad ühel hetkel olukorda, kus unenägudest saab reaalsus: neil tuleb taluda unepuudust mis kestab nädalaid, kohtuda TV-inimestega või olla tunnistajaks sündmusele, kus linna ainuke elevant ühel heal päeval lihtsalt õhku haihtub.

Üldiselt ma eelistan romaane novellidele. Sellegipoolest oli see väga mõnus lugemine. Veidike müstikat. Veidike salapära. Veidike absurdi. Ja see kõik segatud halli argipäevaga.

Katkeid raamatust:

“Lühidalt öeldes leidub maailmas valesid valikuid, mis viivad õigete tulemusteni ja õigeid valikuid, mis viivad valede tulemusteni. Seetõttu üritan elada põhimõtte järgi, et säherduse absurdsuse – minu poolest võite seda nii nimetada – vältimiseks on tegelikult õigem üldse mitte mingisuguseid valikuid teha.” (lk 36, teine rünnak pagariärile)

“Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata kui vastata puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse poleski.”  (lk 54 , känguru korrespondents)

“Ausalt öeldes pole ma endaga üldse rahul. Ma ei pea praegu silmas välimust, andekust, positsiooni ega muud sellesarnast. Ma pole rahul sellega, et mina olen ainult mina. See on minu meelest äärmiselt ebaõiglane./—/ Lühidalt öeldes on minu probleem selles, et tahaksin viibida kahes kohas korraga. See on minu ainuke soov, kõik, mida ma ihaldan. Aga kuna mina olen mina, üks terviklik indiviid, siis on see võimatu. Kas sa ei leia, et see on väga ebaõiglane? Minu soov on ju küllaltki tagasihoidlik. Ma ei unista maailma valitsemisest või sellest, et oleksin geniaalne kirurg või oskaksin lennata. Ma tahan kõigest seda, et võiksin viibida kahes kohas korraga – mitte kolmes või neljas kohas, vaid ainult kahes. Tahaksin kontserdisaalis orkestrit kuulata ja õues rulluiskudega sõita. Tahaksin olla üheaegselt kaubamaja kvaliteedikontrolli osakonna töötaja ja McDonaldsi hamburger. Tahaksin tüdruksõbraga magades magada sinuga. Tahaksin olla erand ja reegel.” (lk 63 känguru korrespondents)

“Kõige olulisem on keskendumisvõime, mõtlesin ma, elu ilma keskendumiseta on sama hea kui silmi lahti hoida, aga mitte midagi näha.” (lk 96, uni)

“Kui mõni asi asub meile liiga lähedal, siis me lihtsalt ei oska seda märgata.” (lk 137, küüni põletamine)

“Me ei unusta ju kunagi seda, mida tahame unustada.” (lk 275, vaikus)

 

Teised arvavad:

Eesti Ekspress
Õhtuleht
Sirp
Postimees
Loterii
Sehkendamine
Järjejutt

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/11/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö“

Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö“
Tänapäev, sarjast “Tänapäeva noorsooromaan”, 2007. a

Sisukirjeldus: «Kirjaklambritest vöö» saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel 2. koha. «Kirjaklambritest vöö» on sünge sissevaade tänapäeva noorte mõttemaailma ja elusse, kus koolitüdimuse, popitegemise ja pisitülide kõrval mängivad kaalukat rolli ka alkohol ja uimastid, seks ja aids, depressioon ning söömis- ja uneprobleemid. Raamatu peategelane, 16-aastane Kati, on pealtnäha tavaline mässumeelne teismeline. Ta käitub vahel iseendalegi arusaamatult, rääkimata emast-isast ja õpetajatest. Ta ei taha olla korralik ja keskmine, vaid hoopis metsik ja salapärane. Kuid üks tegu viib teiseni, probleemide hulk muudkui kasvab ning üha painavamaks muutuva kurbmängu lõpptulemus on ootamatult traagiline.

Katke raamatust:

“Tuli on ilus oma oranžide harudega. Pealtnäha habras, kuid kes ta kätte langeb, selle ta hävitab, aeglaselt ja piinarikkalt. Tuli annab mõnusat soojust ja valgust. Ta on hea seltsiline, kuigi ei räägi sõnakestki, ei ole vajagi. Leek on metsik ja vaba, kuid ometigi tugevalt ja kindlalt seotud. Leek ihkab vabadust ja pingutab iga sekund selle nimel. Rebib end oma oranžide kätega lahti, kuid ei leia midagi, millest kinni haarata. Põgenemine on kerge. Kui keegi ulataks ainult midagi, millest kinni haarata. Aga siis oleks ta omakorda selle eseme külge aheldatud. Ta ihkab vabadust nii väga, et üritab hävitada selle, mis tast kinni hoiab. Kuid kui see õnnestub, sureb ta ka ise. Tuli ei saa kunagi olla vaba ja iseseisev. Kuna tuli ei saa üksi eksisteerida, hävitab ta oma teel kõik, puhtast kibestumusest.”

Teised arvavad:

Õpetajate Leht
Eesti Päevaleht
Intervjuu autoriga

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/11/2012 in mare sabolotny

 

Sildid: , , , , , ,