RSS

Haruki Murakami „Elevant haihtub“

15 nov.

Haruki Murakami „Elevant haihtub“
Varrak, 2011
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Haruki Murakami novellikogu „Elevant haihtub“ koondab novelle aastatest 1983-1990. Nagu Murakamile iseloomulik, leiavad ka seekordsed novellid enamjaolt aset tänapäevases suurlinnas, kus tegelastel – kontoritöötajatel, klienditeenindajatel, koduperenaistel – tuleb seista silmitsi üksinduse, sassis inimsuhete, pettekujutelmade ja sooviga hallist argipäevast välja rabeleda. Igaüks neist otsib väljapääsu omal ettearvamatul ja kohati absurdsel moel: kes üritab hulkuma läinud kassi üles leida, kes oma mineviku mälestustes korda luua; mõni saadab võhivõõrale intiimse sisuga teate, mõni teine jälle otsustab südaööl pagariäri röövida. Need aga, kes on lahenduse otsimisega liialt kaua viivitanud, satuvad ühel hetkel olukorda, kus unenägudest saab reaalsus: neil tuleb taluda unepuudust mis kestab nädalaid, kohtuda TV-inimestega või olla tunnistajaks sündmusele, kus linna ainuke elevant ühel heal päeval lihtsalt õhku haihtub.

Üldiselt ma eelistan romaane novellidele. Sellegipoolest oli see väga mõnus lugemine. Veidike müstikat. Veidike salapära. Veidike absurdi. Ja see kõik segatud halli argipäevaga.

Katkeid raamatust:

“Lühidalt öeldes leidub maailmas valesid valikuid, mis viivad õigete tulemusteni ja õigeid valikuid, mis viivad valede tulemusteni. Seetõttu üritan elada põhimõtte järgi, et säherduse absurdsuse – minu poolest võite seda nii nimetada – vältimiseks on tegelikult õigem üldse mitte mingisuguseid valikuid teha.” (lk 36, teine rünnak pagariärile)

“Lõpuks otsustasin sulle hoopis vastamata jätta. Parem üldse mitte vastata kui vastata puudulikult, kas sa ei leia? Ebatäiuslik vastus on niisama mõttetu kui vigane sõiduplaan. Kõigile oleks parem, kui seda üldse poleski.”  (lk 54 , känguru korrespondents)

“Ausalt öeldes pole ma endaga üldse rahul. Ma ei pea praegu silmas välimust, andekust, positsiooni ega muud sellesarnast. Ma pole rahul sellega, et mina olen ainult mina. See on minu meelest äärmiselt ebaõiglane./—/ Lühidalt öeldes on minu probleem selles, et tahaksin viibida kahes kohas korraga. See on minu ainuke soov, kõik, mida ma ihaldan. Aga kuna mina olen mina, üks terviklik indiviid, siis on see võimatu. Kas sa ei leia, et see on väga ebaõiglane? Minu soov on ju küllaltki tagasihoidlik. Ma ei unista maailma valitsemisest või sellest, et oleksin geniaalne kirurg või oskaksin lennata. Ma tahan kõigest seda, et võiksin viibida kahes kohas korraga – mitte kolmes või neljas kohas, vaid ainult kahes. Tahaksin kontserdisaalis orkestrit kuulata ja õues rulluiskudega sõita. Tahaksin olla üheaegselt kaubamaja kvaliteedikontrolli osakonna töötaja ja McDonaldsi hamburger. Tahaksin tüdruksõbraga magades magada sinuga. Tahaksin olla erand ja reegel.” (lk 63 känguru korrespondents)

“Kõige olulisem on keskendumisvõime, mõtlesin ma, elu ilma keskendumiseta on sama hea kui silmi lahti hoida, aga mitte midagi näha.” (lk 96, uni)

“Kui mõni asi asub meile liiga lähedal, siis me lihtsalt ei oska seda märgata.” (lk 137, küüni põletamine)

“Me ei unusta ju kunagi seda, mida tahame unustada.” (lk 275, vaikus)

 

Teised arvavad:

Eesti Ekspress
Õhtuleht
Sirp
Postimees
Loterii
Sehkendamine
Järjejutt

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/11/2012 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: