RSS

Peeter Helme „Varastatud aja lõpus“

15 nov.

Peeter Helme „Varastatud aja lõpus“
Tuum, 2011

tutvustus: Peeter Helme on eesti noorema põlvkonna kirjanik, kes kirjutab kaasaja urbanistlikest noortest, kelle pealtnäha turvaline korrastatud elu varjab kirgi ja änge. Võrreldes autori eelnevate romaanidega – „Puudutus“ (2007) ja „September“ (2009) – on „Varastatud aja lõpus“ üllatavalt emotsionaalne teos. Lugu, mida romaanis jutustatakse, on lihtne, aga igavikuline – ühe armastussuhte areng – ja see on kirjeldatud tundlikus romantilises stiilis. Küsimused, mis romaanis kerkivad ja millele lugeja peab vastust leidma, on sügavalt inimlikud: kuidas tunda ära armastust? Kuidas armastuse emotsionaalse koormaga hakkama saada? Kuidas armastust hoida? Samas on tegemist ülimalt ausa raamatuga, sest meessoost peategelasel on harvaesinevat julgust üles tunnistada oma eksimusi.

Mõnus kiire lugemine (raamat on üsna õhuke ja lisaks ka väikses formaadis), meeldis oluliselt rohkem kui tema eelmine raamat “September”.

Katkeid raamatust:

“Keegi ei kahtle ju rohkem kui noor ja verivärske armastaja.” (lk 10)

“… armastus on alati noor ning tekitab selle kogejas tunde, nagu poleks mitte midagi säärast kunagi varem olnud. Ja ega olegi. Ja see tekitabki kõhklusi…” (lk 11)

“Need üha raskemini talitsetavad õrnuseavaldused, soov teineteist puudutada, olla teineteisele nii lähedal, et pole võimalik öelda, kus lõpeb üks ja algab teine inimene, tulid muidugi millagi pärastpoole: mitte esimesel, teisel, kolmandal ega ka ilmselt neljandal kohtumisel, ega ka mitte meie suhtlemise esimesel, teisel, kolmandal või neljandal nädalal. Aga need tulid. Tulid loomulikult, tulid üsna ruttu ja tulid mingi sisemise loogika ja arengurütmiga, mis on vist inimeses nii kindlalt olema, et me ei märka mitte midagi enne, kui see on juba toimumas. ” (lk 67)

“Just väikestel asjadel on maagiline võime tekitada oma õrna puudutusega igavikutunnet. Võib-olla tuleb see sellest, et suured asjad on kuidagi liiga ilmselged, nad sõidavad meid mürinal maha, jätmata võimalust end vaikuses, rahus ja järelemõtlikuses imetleda, ning rebivad meid selle asemel kohe koos naha ja karvadega kaasa. Väiksed asjad nõuavad seevastu tähelepanu, panevad oma hapruses ja ajutisuses mõtlemagi aja ja ajutisuse peale ning poevad nõnda meile naha alla, selle asemel et meid lömastada….” (lk 124)

“Nagu raamatud või filmid, nii arenevad ka kahe inimese suhted ühest kõrgpunktist teiseni, justkui lained meres, jättes enda vahele vaikse ja vagura ajavee välju. Jah, iseenesest on kuskil olemas punkt, kus viimane laine kaob ja annab ruumi kuni silmapiirini laiuvale ühtlaselt tasasele veeväljale, mis tekitab oma ulatuse ja ühetasasusega hirmu ja nõutust. Samas, leppides sellega, mõistes, et iha ja armumise tormid ei saa kesta igavesti ning teineteisega rahulikult koos olemine pole mitte ainult võimalik, vaid kujutabki endast normaalsust, sellist aega, mida me peaksimegi inimestena soovima. See peaks olema aeg, kus kaks inimest on end teineteisele kindlustanud, saanud üle küll erutavast, ent siiski keha ja vaimu pingul hoidvast värinast, mis tuntakse hirmu kaotuse, eksituse, lausa hukatuse ees, ning osatakse olla lihtsalt koos, mõtlematagi sellele, nagu peaks elu ja armastus seisnema pidevas tormimöllus seiklemises. (lk 131-132)

Teised arvavad:

Postimees
Raamatust „Op!“is
Raamatukatkend

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/11/2012 in loetud teosed, peeter helme

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: