RSS

David Lodge “Väike maailm”

16 jaan.

lodge_vaike maailmDavid Lodge “Väike maailm”
Varrak, 1996, sari “Iiris”

Tutvustus: Kriitikud on romaani pidanud ülimalt lõbustavaks, kuid ka kergemeelseks elevandiluutorni-teoseks.

Raamat on Lodge´i ülikooliromaanide triloogia (Campus Trilogy) teine osa, kuigi eesti keeles ilmus see neist kõige esimesena. Ühtlasi olin ka ise seda varem kunagi lugenud (täiesti loetav ka eraldi!), aga nüüd võtsin kogu triloogia siis õiges järjekorras käsile. Suvel sai loetud esimene osa ”Ühest kohast teise”.

Katkeid raamatust:

“Tantsija ahvatleb oma vaatajaskonda täpselt nagu tekst oma lugeijaid, tõotades neile lõplikku paljastust, mida äralõppematult edasi lükatakse. Eemaldatakse loor loori järel, ese eseme järel, ent ahvatlevaks teeb selle paljastamise just viivitus, mitte aga paljastamine ise, sest niipea kui üks saladus on paljastatud, kaob meil tema vastu huvi ja me ihkame uut. Kui oleme näinud tüdruku aluspesu, tahame näha tema alasti keha, kui oleme näinud ta rindu, tahame juba näha tema tuharaid, kui oleme näinud tuharaid, ihkame näha häbet ja kui ka häbe on ära nähtud, lõpeb tants – ent kas meie uudishimu ja iha ikka leiab rahuldust? Loomulikult mitte. Sest üsk jääb ikkagi tüdruku kehasse peitu, seda varjavad häbemekarvad, ning isegi kui ta meie ees oma jalad laiali ajaks (sel hetkel tegid mitmed daamid kärarikkalt minekut), ei rahuldaks see ikkagi uudishimu ja iha, mille see paljastamine on vallandanud. Sellesse avausse vaadates täheldame, et mingil kummalisel kombel oleme sattunud oma ürituse eesmärgist kaugemale, kaotanud käest naudingu, mida pakub kujutletav ilu; üska sisse vaadates naaseme omaenese päritolu mõistatuse juurde. Nõndasamuti on lugemise puhul. Katse leida teksti tuuma, omandada lõplikult selle tähendus on asjatu – me leiame sealt üksnes iseenda, aga mitte seda teost. /—/ Lugeda – see tähendab anduda lõputule uudishimu ja iha teisaldamisele: ühelt lauselt teisele, ühelt tegevuselt teisele, ühelt tekstitasandilt teisele. Tekst heidab meie ees eneselt loore maha, ent ei anna end iialgi kätte, ning selle asemel, et teha pingutusi tema kättesaamiseks, võiksime parem nautida seda ahvatlust ennast.” (lk 40-41, Morris Zappi ettekandest, tantsija all mõeldud striptiisitari)

“Suhted on seksi surm, kas sina siis pole seda veel mõistnud? Mida kauem üks suhe kestab, seda vähemaks jääb seksuaalne erutus. Ära peta end, Philip – kas sa tõepoolest arvad, et sul oleks Joyga teisel korral sama vahva olnud, kui selline juhus olekski avanenud?”  “Jah,” vastas Philip. “Jah.”
“Aga kahekümne teisel korral? Kahesajandal korral?”
“Vist mitte,” nõustus Philip. “Harjumus rikub lõpuks kõik asjad ära, eks ju? Vahest seda me kõik otsimegi – harjumusest rikkumata iha?” “Vene formalistidel oli selle jaoks oma sõnagi,” märkis Morris
/—-/ “Otstranenie, /–/ Defamiliarisatsioon. Nende meelest oli see kogu kirjanduse sisuks. “Harjumus õgib asjad, riided, sinu naise ja kartuse sõja ees…. Kunst eksisteerib selleks, et aidata meil tagasi saada elutunnetus.” Viktor Šklovski.”  (lk 93-94)

“Roland Barthes on meile andnud õpetuse narratiivi ja seksuaalsuse tihedatest seostest, seostest kehaliste mõnude ja “tekstiliste mõnude” vahel, ent vaatamata tema enda seksuaalsuse embivalentsele loomusele arendas ta seda analoogiat avalikult maskuliinsel kombel. Barthes ‘i süsteemi järgi on klassikaline tekst üksainus suur eelmäng. See kujutab endast lugeja uudishimu ja iha pidevat ergutamist, ta ihkab lahendada mõistatust, viia tegevus lõpule nõnda, et voorus saaks tasutud ja pahe leiaks karistuse. Meie narratiivist leitava naudingu paradoksiks on säärase mudeli puhul see, et sellal kui teadatahtmine sunnib meid narratiivi kähku läbima, teeb selle vajaduse rahuldamine mõnutundele ühtaegu ka lõpu, täpselt samuti nagu seksuaalpsühholoogias partneri kättesaamine tapab iha. Eepika ja tragöödia liiguvad vältimatult selle poole, mida me nimetame kliimaksiks, ent kui kasutada metafoorset väljendusviisi, siis see on mehelik kliimaks – kogunenud pinge ühekordne plahvatuslik vallandumine.
Romanss seevastu ei ole selliselt struktureeritud. Sellel pole mitte üks, vaid mitu kliimaksit, sellise teksti puhul tekib mõnutunne ikka uuesti ja uuesti. Vaevalt pn üks kriis kangelase õnneotsinguil möödas, kui saabub teine; vaevalt on üks seiklus lõpule jõudnud, kui algab teine. Narratiivsed probleemid aina tekivad ja lahenevad, tekivad ja lahenevad, meenutades tupelihaste kontraktsioone suguühtel, ning põhimõtteliselt on see protsess lõputu. Suurimad ja ühtlasi kõige isleloomulikumad romansid on sageli lõputa – nad lõpevad vaid sellepärast, et autor on kurnatud, nii nagu naise orgasmivõimet piirab tema füüsiline vastupidavus. Romanss on paljukordne orgasm.” (lk 352-353, Angelica ettekanne)

Teised arvavad:
Kalev Kesküla
Sehkendamine

200px-SmallWorldNovelsmall world2small world3small world4smallworldsmall-worldsmall-world-david-lodge-paperback-cover-art

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/01/2013 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: