RSS

David Lodge ”Väärt töö”

29 jaan.

vaart tooDavid Lodge ”Väärt töö”
Varrak, 2006

Kirjastaja kirjutab: Rummidge’i triloogia (eelmised osad “Väike maailm” ja “Ühest kohast teise”) kolmandaks osaks, kuigi kõik kolm raamatut on loetavad ka eraldi. Sedapuhku kirjeldab Lodge katseid siduda tihedamini linna kaht poolust, selle tööstuslikku osa ja ülikooli humanitaarteadlasi. Selleks peavad kirjandusõppejõud Robyn Penrose ja insener Vic Wilcox teineteise tööga põhjalikumalt tutvuma. Loomulikult tekib selle käigus ohtralt naljakaid olukordi ning loomulikult on ka see raamat täis viiteid ja vihjeid kirjandusele, sedapuhku sageli 19.sajandi nn. tööstusromaanile.

Raamatul on väga hea järelsõna, mis iseloomustab kogu triloogiat. Osalt sarnaneb Väärt töö rohkem triloogia esimese osaga, loo ülesehituslikus mõttes  – kaks inimest vahetavad nö kohti. Seekord siis vastanduvad reaal (praktiline) ja humanitaar (akadeemiline) maailm. Teisalt jälle võiks öelda, et esimene ja kolmas raamat erinevad kõige enam – raamatud on muutunud järjest veidi tõsisemaks, kuid ülearu tõsidusest ja raskepärasusest on muidugi asi kaugel 🙂

Katkeid:

“Tead sa,” ütles ta ühel päeval Charlesile, “et leidub miljoneid inimesi, kellel pole vähimatki aimu sellest, mida meie siin teeme?”/—/”Muidugi ei teagi nad, mida me teeme, aga kui püüda seda neile seletada, ei saaks nad niikuinii sellest aru, ja isegi kui saaksid, ei mõistaks nad, miks me seda teeme või miks peaks meile selle eest palka makstama.”
“Seda halvem neile, ” vastas Charles.
“Aga kas see siis sulle üldse muret ei tee?” päris nüüd Robyn. “Et asjad, millest meie nii hirmsasti hoolime, näiteks see, kas Derrida metafüüsikakriitika mitte siiski ka ise pisut idealistlik ei ole, või see, kas Lancani psühhoanalüütiline teooria on fallogotsentriline, või kas Foucault’ episteemiteooria pole mitte suhestatav dialektilise materialismiga – et neist asjadest, mille üle me vaidleme ja millest me lõputult loeme ja kirjutame, ei hooli üheksakümmend üheksa koma üheksa protsenti elanikkonnast halligi?” (lk 210-211)

“Jäädes nüüdki õpetajaks, üritab Robyn muidugi midagi tõestada, nimelt demüstifitseerida sõna “armastus”.
“Ma armastan teid,” ütleb Vic Robyni kaela suudeldes, tema rindu ja puusakaart silitades. “Ei armasta, Vic.”
“Olen teisse juba mitu nädalat armunud olnud.”
“Sellist asja nagu armastus pole olemas,” vaidleb Robyn vastu.
“See sõna on paljas retoorika. Kodanlik eksiarvamus.”
“Kas teie siis polegi kunagi armunud olnud?”
“Noorest peast küll,”vastab robyn. “Lasksin oma emotsioone tõesti mõnda aega konstrueerida romantilise armastuse diskursusel.”
“Mida paganat see peaks tähendama?”
“Me ei ole olemuslikud, Vic. Me pole unikaalsed individuaalsed olevused, kes eksisteerivad väljaspool keelt. On ainult keel.”
“Ja siis?” küsib Vic, libistades käe Robyni jalgade vahele.
“Keel ja bioloogilised impulsid,”vastab naine reisi paotades. “Meil on olemas keha, kehalised vajadused ja himud. Minu lihased tõmbuvad kokku, kui te mind sealt kohast puudutate – kas tunnete?”
“Tunnen,” vastab Vic.
“Ja see on meeldiv. Aga romantilise armastuse diskursuse järgi tehakse nägu, et teie sõrm ja minu kliitor on kahe unikaalse isiksuse hingepikendused, kes vajavad teineteist ja ainult teineteist ega saa olla õnnelikud, kui ei kuulu igavesest ajast igavesti teineteisele.” (lk 289)

Teised arvavad:
Postimees
Sehkendamine

16077534_16077534_xlnice worknice work1nice_workniceworkPenguin-011921 Lodge Nice Work

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2013 in david lodge, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: