RSS

Monthly Archives: aprill 2013

Amelie Nothomb „Armastuse sõda“

armastuse sodaAmelie Nothomb „Armastuse sõda“
Moodne aeg
Varrak, 2009

Kirjastaja kirjutab: Amélie Nothomb (s 1967) on üks tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke. Ta on pärit diplomaatide perest ja seetõttu juba varasest noorusest peale elanud väga erinevais maailma paigus: Jaapanis,  Hiinas, Laoses, Bangladešis, Birmas ja Ameerika Ühendriikides.
“Armastuse sõda”, mis ilmus 1993. aastal, jätkab tema autobiograafiliste romaanide sarja. Teose tegevus toimub Hiinas, diplomaatide geto müüride vahel. Seal peavad kõikvõimalike riikide diplomaatide lapsed omavahel halastamatut sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu nimel kurja vaeva näevad.
Varem on Nothombilt eesti keeles ilmunud “Jumala lapsepõlv” (2004) ning “Jahmatus ja värinad” (2006).

Täitsa tore lugemine, kuid Jumala lapsepõlv meeldis mulle rohkem.
Millegipärast oli siin kohati raske meeles pidada, et minategelane on tüdruk, pigem kerkis silme ette pilt ikka poisist. Ja minategelase armumine kaunisse tüdrukusse oli veidi võõrastav. Ise küll ei mäleta, et mina oleks väikse tüdrukuna arvanud, et kõik meessoo esindajad oleks naeruväärsed ja tüdrukud tõstetuna ülimasse seisusesse.

Katkeid

„Käin ringi. Värvilisi ja gaseeritud jooke, nagu Jaapanis, ei ole osta kuskilt. Müüakse ainult teed. „Hiina on maa, kus juuakse teed,“ taipan ma. Mis siis ikka. Astun väikse vanamehe juurde, kes seda müüb. Ta ulatab mulle kausi tulikuuma teega.
Istun sellega põrandale. Tee on kange ja jumalik. Ma ei ole ealeski niisugust joonud. Mõne sekundiga tõuseb see mulle pähe. Tunnen esimest korda elus joobumust. See meeldib mulle. Ma hakkan sellel maal veel suuri tegusid tegema. Kalpsan mööda lennujaama ringi, pöörlen kui vurrkann.
Ja järsku kukun ninapidi vastu kommunismi.“ (lk 9)

„Sõda algas aastal 1972. Just siis avastasin ma tohutu tõe: mitte keegi pole siin maamunal ilmtingimata vajalik, välja arvatud vaenlane. Ilma vaenlaseta pole inimolend mitte keegi. Teda valdab hirmus masendus, tühjus ja tüdimus. Vaenlane on Messias.
Paljalt tema olemasolust piisab, et panna inimolend tegutsema.
Tänu vaenlasele muutub see kurbloolus, milleks on elu, eeposeks.
Niisiis oli Kristusel õigus ütelda: Armastage oma vaenlasi.“ Sellele aga pookis ta juurde tõsiseid eksiarvamusi: vaenlasega on vaja ära leppida, keerata talle ette vasak põsk jne.
Kuid see on ju tobe! Kui lepitakse ära oma vaenlasega, pole ta enam sinu vaenlane.
Ja kui ei ole enam vaenlast, tuleb see uuesti leida: kõik algab otsast peale.
Nii ei jõua mitte kuskile.
Järelikult tuleb armastada oma vaenlast, aga ei tohi talle seda ütelda. Mitte mingil juhul ei tohi välja näidata leppimise soovi.
Armuandmine on luksus, mida üks inimolend endale lubada ei saa.
Selle tõestuseks on, et igasugused rahuajad viivad alati välja uute sõdadeni.
Samal ajal kui sõjad lõpevad enamasti rahuga.“ (lk12-13)

„“Vesi keeb saja kraadi juures.“ Selle lause elementaarne ilu annab endast kõik ära. Ent tõeline ilu ei tohi kõike kätte anda: ta peab jätma hingele mõne ihalusekillu.
Ja minu lause oli ilus.
Vaat selline: „Kommunistlik maa on niisugune maa, kus on ventilaatorid.“
See lause on struktuurilt nii selge, et seda võiks tuua näiteks Viini loogikute kursusel. Kuid peale stilistiliste võlude on see väide just seepärast põrutav, et ta ongi tõene.
Pekingi lennujaamas, kui ma sattusin ninapidi vastu trobikonda ventilaatoreid, paiskus see tõsiasi mulle näkku ilmutuse enesestmõistetava selgusega.“ (lk 20)

„Ventilaator on kommunismile nagu epiteet Homerosele: Homeros ei ole ainuke kirjanik maailmas, kes kasutas epiteete. Kuid just tema sule all said nad oma tõelise tähenduse.“ (lk 21)

„Teooriad on selleks, et ärritada vaimupimedaid, et võluda esteete ja teisi naerma panna.“ (lk 21)

„Mul polnud kunagi olnud sõpru. Ma polnud neist kunagi ka mõelnud. Ja milleks olekski mul neid vaja olnud? Minu enda seltskond rahuldas mind täiesti.
Mul oli vaja vanemaid, vaenlasi ja sõjakaaslasi. Mõningal määral oli mul vaja ka orje ja pealtvaatajaid – seisuse küsimus.
Need, kes ei kuulunud ühtegi neist viiest kategooriast, oleksid võinud ka olemata olla.
Seda enam siis mingid juhuslikud sõbrad.
Minu vanematel olid sõbrad. Nendega käidi koos joomas igat värvi alkoholi. Nagu nad ei oleks võinud seda teha ilma nendeta!
Sõpru oli siiski vaja, et rääkida ja kuulata. Omavahel räägiti igasuguseid tühiseid lugusid, naerdi valjusti ja räägiti uusi. Siis söödi.
Mõnikord sõbrad tantsisid. See oli masendav vaatepilt.
Lühidalt öeldes olid sõbrad seda liiki inimesed, kellega kohtuti, et teha nende seltskonnas täiesti mõttetuid või koguni naeruväärseid asju, ja vahel ka normaalseid asju, aga neid oleks saanud ka ilma nendeta teha.
Sõprade omamine oli allakäigu märk.“ (lk 33)

„Lillede puhul ei maksa hoiatused nagunii midagi: ikka langetakse lõksu. Mis asi on õieti lill? Tohutu suguelund, mis püüab olla võimalikult hurmav.“ (lk 99)

„Eksitus on nagu alkohol: taibatakse üsna kiiresti, et on liiale mindud, aga selle asemel, et olla arukas ja edasiste hädade vältimiseks järele jätta, sunnib mingi seletamatu, joobumusele võõras raev jätkama. Seda raevu, nii naljakas kui see ka ei tundu, võib nimetada uhkuseks: uhkuseks teatada, et kõigi kiuste on mul õigus juua ja õigus eksida. Oma eksimusele või joomisele kindlaks jäämine saab loogikat kinnitavaks argumendiks: kui ma jään kindlaks, siis tähendab see seda, et mul on õigus, ükskõik, mida sellest ka ei arvata. Ja ma jäängi kindlaks, kuni ma saan oma õiguse – ma muutun alkohoolikuks, kirjutan oma eksimusele alla. Seni kuni ma veel ei lama laua all või kui mind rahule jäetakse, on mul siiski ähmase agressiivne lootus, et olen küll praegu kogu rahva naerualune, samas veendunud, et kümne aasta, kümne sajandi pärast annab aeg, ajalugu või legend mulle lõpuks õiguse, millel pole siis küll enam vähimatki tähtsust, sest aeg käendab kõike, sest igal eksimusel ja igal pahel on oma kuldaeg, sest eksimine on alati ajastu küsimus.
Inimesed, kes jäävad oma eksimusele kindlaks, on tegelikult müstikud: sest nad teavad oma sisimas hästi, et nad investeerivad pika aja peale, et nad on surnud ammu enne, kui ajalugu neid käendada võtab, ent nad projitseerivad end tulevikku messianistlikust tundest, olles kindlad, et neid meenutatakse – et alkohoolikute kuldajal öeldakse: „See napsivend, ringikakerdaja oli tegelikult teerajaja,“ et idiotismi kuldajal tehakse neist kultusobjekt.“ (lk 113)

Teised arvavad:

EPL

401244399782210754218e33161120180159483ed502fbbd81f03imagesimages1n136563SabotageAmoureux1

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/04/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jürgen Rooste „Ilusaks inimeseks“

ilusaksJürgen Rooste „Ilusaks inimeseks“
saladokumente igavikuarhiivi peavalitsusest.
Verb, 2005
Luulevihik ja CD luuletustega.

kaunis teos. CDplaat on ideena hea, aga kui aus olla, siis ma väga siiski seda kuulata ei jaksanud.

xxx

milleks on vaja luulet
ma küsin – milleks

kas luule lepitab
meie lahkuläinud vanemad
tipa-tapa käekestest kinni
ilusti jälle kokku
nii nagu see alati on läinud
nagu see ikka on käind
linnulaul ja päikesepaiste

milleks on meile vaja luulet

kas ta aitab kuidagi
alkoholist loobuda
jumalperse küll
ma ütlesin „alkoholist loobuda“
milleks sellest loobuda
see on meie rahvuslik eripära
trademark kõvem kui „welcome to estonia“
i will motherfuckin’ phone ya
siis läeme baari

juba hemingway teadis
et igas maailma sadamas
on üks eestlane
end põhja joond
end ankruks joond

milleks on meil vaja luulet
/—/

kasse kotib kedagi
kui persetäis idioote
kirjutab hämaraid sõnu
et sõda on paha
ärge pidage sõdu
jääb siis keegi tapmata
et raha on paha
jätan täna sürreaalses superhüpermegamarketis käimata

milleks on vaja luulet

kas ta maksab mu üüri
ja käib minu eest tööl
ja mõtleb välja
kuidas ma saaks
oma naisesse taas armuda
kas ta peletab nälja
ja hoiab mind purjus ööl
linna pääl
ja mil ma olen maas
ja löödud
ja möödujad ei peatu
kas ta aitab mind jalule

teisalt
milleks on vaja eesti riiki
eesti riik on nagu grafomaani luule
tuulemaa jah tänan-palun aidaa
puhuge mind siit minemaa
(katkend luuletusest)

xxx

Teised arvavad:
Sirp
arvustusi
Bukahoolik
EPL

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/04/2013 in jürgen rooste, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Mari Vallisoo „Koidutäht koolivihikus“

koidutäht-koolivihikusMari Vallisoo „Koidutäht koolivihikus“
Ilmamaa, 2011

Tutvustus: Eesti üht parimat luuletajat Mari Vallisood on alati iseloomustanud igapäevaste asjade poeesia, argielu ja igaviku igavene põimumine.
Selles luulekogus on enam kui kunagi varem selgesti märgata autori seotust reaalteadustega. On ta ju palju aastaid luuletamise kõrval töötanud hoopiski programmeerijana.

Ei kõnetanud eriti.

xxx

EI PÜHI. Ei pese. Ei korista.
Las koguneb seintel ja põrandal,
vastu vaipade villast ja plüüsi.
Tolmuimeja viskame ära.
Kolme miljoni aasta pärast
tark teadlane tuleb me tuppa ja teeb
tolmuterade analüüsi.
Siin elasid: koer (bullterjer)
ja kass (pärsia lühikarva).
Lisaks mingi primaat.
Homo sapiens või?
Vist mitte. Sest tollel ajastul
noid leidus harva. (lk 38)

xxx

Teised arvavad:
Sirp
Nädala autor

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/04/2013 in loetud teosed, mari vallisoo

 

Sildid: , , ,

Maarja Kangro „Heureka“

heurekaMaarja Kangro „Heureka“
Eesti Keele Sihtasutus, 2008

Endiselt jääb tema luule mulle kaugeks.

xxx

Tärkab

Tema spermaga määritud linad
pesin ära poolteist kuud pärast seda,
kui ta oli pere juurde taandunud.
Mõnegi kadunud mehega on läinud nii:
magan viimase korra linadega
veel mõne öö, pakin
need siis kokku ja jätan natukeseks ootele.
Justkui võiks spermajälgedest
midagi tekkida, võrsuda
sõnum või kooruda tegelik maailm.

Maakodu külmkapis läheb
mõni hõrgutis aeg-ajalt pahaks.
Võtan ta välja, näen möödunud
säilivuskuupäeva ja panen vana toidu
korraks kappi tagasi. Eha avaneb värav.
Ehk kasvab kuivanud lõhemarjast
seletamatu elukas. Ehk saab
aegunud põdralihast tontidele
tänuväärt söömaaeg. Ka hapuksläinud piim
väärib lootusrikast päeva.
(lk 66, katkend luuletusest)

xxx

Teised arvavad:
Kirjanduse ja keele ajaveeb

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/04/2013 in loetud teosed, maarja kangro

 

Sildid: , , ,

Priit Salumaa „Viimased viisteist aastat“

viimased-15-aastatPriit Salumaa „Viimased viisteist aastat“

Ji, 2011

Tutvustus: Luuletused, täiskasvanud kontoriinimese elust, tööst, naistest, lapsest ja teistest luupainajatest.
Salumaa luule on mehine, lihtne, jõuline ja väga ilus – järjekordne kvaliteetmeestekas. Raamat on käsitöö, trükitud Gutenbegi Poegade töökojas ökoloogilisele kodumaisle ollusele.

xxx

sa ütled
ma armastan sind
ja virutad näkku

ei ütle
et armastan sind
ja hoian sind hellalt

kes kuidas armastab
pole kellelegi asi
(lk 47)

Teised arvavad:
Klassikaraadio Uus raamat
Loterii

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/04/2013 in loetud teosed, priit salumaa

 

Sildid: , , ,

Kristiina Ehin „Viimane monogaamlane“

viimanemonoKristiina Ehin „Viimane monogaamlane“ Luuletused ja jutud.
Pegasus, 2011
Tegemist on siis tegelikult kahe eraldi raamatuga, üks on luuleraamat ja teises jutud.

Tutvustus: Valitud 2011. aasta 25 kauneima Eesti raamatu hulka!
Eesti armastatuim ja rahvusvaheliselt tuntuim eesti poetess Kristiina Ehin ütleb oma uue luule- ja proosakogumiku kohta järgmist:
Minu tegelased otsivad kaasaegses võimalusterohkes maailmas kaht väga vanamoodsat asja: tõelist armastust ja tõde. Mõned neist saavad haledalt peksa, aga otsivad ikka edasi. Teised leiavad oma aarde ja seisavad siis silmitsi küsimusega, kuidas seda hoida. Kolmandad avastavad endas kummalisi mustreid ja kirgi, millele järele anda või siis sõda kuulutada. Viimane Monogaamlane veenab Tagantpoolt Esimest Polügaamlast enda juurde tagasi tulema. Vetelkõndija arendab visalt nii oma annet kui ka armastust. Neiud, kellele hõbekuulid peale ei hakka, hüppavad hämarikus läbi kuldse sõrmuse ning sõnajalapadrikus nilpsavad neid näljased isased küsimused. Kaks talvevalget liblikat keerutavad, keerutavad ja põrkavad kokku. Müütiline Uitlaiu Lena, püüdmatu Sürrealisti tütar ja Mees, kes pole 55 000 aastat mänginud, täiendavad hästi mu enda traagiliselt mängulist iseloomu. Kristiina Ehin

Ei pugenud hinge neist kumbki. Veidi liiga palju kunstlikku veiderdamist.

Katked:

“Mu Armastusejõgi oli jääs mis jääs ning miski ei aidanud. Vaatasin kasvava meeleheitega seda ilusat jõge, mis oli kunagi olnud soe, mäslev ja veetlev. Nagu kõik armunud lollikesed, olin minagi arvanud, et tundmisest üksi piisab. Õige tunne peaks ju asjaajamise välistama.“ (lk 30, jutud)

xxx

Ole siin
kui sind parasjagu
kõige vähem ootan
tule maailma ilusaimate lilledega
sel tunnil
kui me mõlemad
oleme kaotanud nii palju
et võiksime tõepoolest
teineteist
leida (lk 44, luuletused)

Teised arvavad:viimane
ETV saade Op!
Sirp
EPL
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sehkendamine
Loterii
Katkend (jutud)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/04/2013 in kristiina ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

David Mitchell „Pilveatlas“

pilveatlasDavid Mitchell „Pilveatlas“
Varrak 2006
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Inglise kirjanduse noorema põlvkonna ühe säravama tähe kolmas romaan, mis vaimustab lugejaid oma suurepärase keele ja ülesehitusega. Raamat koosneb kuuest jutustusest, mis on kõik eri žanrites ja eri ajastutest, kuid ometi omavahel seotud. Inglismaa populaarse tele-raamatuklubi lugejad kuulutasid selle 2005. aasta parimaks raamatuks ning romaan jõudis ka Bookeri preemia lõppvalikusse. Juba oma esimeste romaanidega tähelepanu pälvinud Mitchell on loonud lummava mõtiskluse inimloomusest, võimust, rõhumisest, kolonialismist ja tarbimiskultuurist, andes lugejale raamatu lõpus siiski ka pisut lootust.

Kuus lugu:  Adam Erwingi Vaikse ookeani päevaraamat;  Kirjad Zedelghemist; Poolelud: Luisa Rey esimene juhtum; Timothy Cavendishi koletud katsumused; Sonmi ~ 451 oraakel; Sloosha koole ja kõik piale seda;

Üsna omapärane raamat ja mitte just kõige kergem lugemine. Samas kui täpsem olla, siis mõni lugu oli üsna nö kerge lugemine, nt Luisa Rey lugu, mõni aga jäi lõpuni veidi kaugeks. Kokkuvõttes siiski moodustub omapärane tervik. Vaatasin kohe otsa ka filmi ära ja loomulikult võimaldab filmikunst neid seoseid lugude vahel paremini (?lihtsamini?) välja tuua… kohati vist neid isegi juurde luues? Mnjah, on paratamatu, et filmi tehes ei saa (ja ei peakski) 100%liselt raamatu sisu järgida  – midagi ikka kärbitakse ja tehakse ümber. Natuke kripeldama jäid Robert Frobisher’i tegelaskuju liinis tehtud muudatused.

Katkeid:Cloud Atlas movie

„Rahu – nagu klaaski – reedab hoopiderahe alla sattudes oma tõelise hapruse.“ (lk 19, Adam Erwingi Vaikse ookeani päevaraamat)

„Rahu, kuigi meie Issandale armas, on üks peamisi voorusi ainult siis, kui teie naaber teie veendumusi jagab.“ (lk 23, Adam….)

„Uskumatu tõde võib teinekord rohkem kasu tuua kui usutav väljamõeldis, …) (lk 59, Kirjad Zedelghemist)

„Oleskleja ja logard on sama erinevad kui gurmaan ja õgard.“ (lk 65, Kirjad…)

„Pooleldi loetud raamat on lõpetamata armulugu.“ (lk 76, Kirjad…)

„Aeg ei lase ajalool kohe toimuda, aeg on kiirus, millega minevik silmist kaob. Film lubab neil unustatud sõnadel põgusaks hetkeks surnuist tõusta.“ (lk 278, Sonmi ~451 oraakel)

„Alguses on rumalus. Rumalus sigitab hirmu. Hirm sigitab vihkamise ja vihkamine sigitab vägivalla. Vägivald toob endaga kaasa uut vägivalda, kuni ainsaks seaduseks jääb see, mida kõige vägevamad tahavad. Ning see, mida tahab Juche, on hiiglasliku nüristatud orjavõimu loomine, ohjas hoidmine ja õigeaegne likvideerimine.“ (lk 399, Sonmi…)

570cloud_film„Uus sõda on alati tulemas, Robert. Neid ei lämmatata kunagi lõplikult. Mis sütitab sõdu? Võimuiha, see inimloomuse selgroog. Vägivalla ähvardus, hirm vägivalla ees või tegelik vägivald on selle kohutava iha tööriist. Võimuiha võib kohata magamistoas, köögis, vabrikus, ametiühingutes ja riigipiiridel. Kuulake ja jätke meelde. Rahvusriik ei ole midagi muud kui koletislike mõõtmeteni paisutatud inimloomus. M.O.T.T. – rahvused ei ole muud kui üksused, kelle seadusi kirjutab vägivald. Nõnda on see alati olnud, nõnda saab see üha olema. Sõda, Robert, on üks inimkonna kahest igavesest kaaslasest.“ Kui nii, küsisin mina, siis kes on teine? „Teemandid.“ (lk 508, Kirjad…)

„Oh, diplomaatia,“ ütles M.D., ilmselt omas elemendis, „pühib kokku, mis sõda on laiali puistanud, legaliseerib sõja tulemused; annab vägevale riigile vahendid, et oma tahet väetimale peale suruda, samas oma laevastikku ja pataljone võimsamate vastaste jaoks säästes. Ainult professionaalsed diplomaadid, sündinud idioodid ja naised peavad diplomaatiat millekski, mis pikemat aega võiks asendada sõda.“ (lk 508-509, Kirjad…)

„Vaidlesin vastu – M.D. Vaadete reductio ad absurdum oleks ju see, et teadus kavandab üha eõverisemaid sõjarelvi, kuni inimkonna hävitusvõime kasvab vägevamaks tema loomisvõimest ning tsivilisatsioon tõukab ennast ise hukatusse. M.D. tervitas mu vastuväidet söövitava vaimustusega: „Just nimelt. Meie võimuiha, meie teadus ja täpselt needsamad omadused, mis meid kord tõstsid kõrgemale ahvist ja metslasest ja tegid meist kaasaegse inimese, on need, mis Homo sapiens‘i küünla kustutavad, enne kui meie sajand läbi saab.“ (lk 509, Kirjad…)

„Ent mis on ookean, kui mitte lugematu hulk piisku?“ (lk 580, Adam…; raamatu viimane lause.)

Teised arvavad:
Arvustused
Sirp
Nuxxbooks
Sehkendamine
Intervjuu autoriga

Cloud_atlasCloud-Atlas-David-Mitchell+copyOB-UG057_clouda_DV_20120821040609

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/04/2013 in david mitchell

 

Sildid: , , , ,