RSS

Amelie Nothomb “Jumala lapsepõlv”

03 apr.

jumala lapsepolvAmelie Nothomb “Jumala lapsepõlv”
Varrak 2004
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Amélie Nothomb (s. 1967) on tänapäeva tuntumaid Belgia kirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud mitmekümnesse keelde ja müüdud miljoneid eksemplare. Edu saavutas ta juba oma esimese romaaniga “Mõrtsuka tervisehoid”, mille järgi on tehtud ka film, samuti on kinno jõudnud filmiversioon tema romaanist “Jahmatus ja värinad”, mis tõi Nothombile 1999. aastal ka Prantsuse Akadeemia romaaniauhinna.
“Jumala lapsepõlv” on viljaka autori üheksas romaan, mis jutustab lapse silmade läbi tema elu sünnist kuni kolmanda eluaastani. Vaimukalt kirjeldab ta vanemate askeldamist ja muretsemist oma hälli ümber, hoidjatädide läbinähtavaid katseid temast tubli inimest kasvatada, aga ka ebaõnnestunud enesetapukatset. Romaani tegevustik paigutub Jaapanisse, kus lapskangelase vanemad töötavad diplomaatidena. Autor ise väidab, et kõik romaanis kirjeldatud värvikad ja lõbusad juhtumised on tõestisündinud.

See raamat oli toredaks üllatuseks. Kirjelduse järgi ei olnud suuremaid ootusi just tekkinud, aga väga mõnus lugemine oli.

Katkeid:

“Pilk on valik. See, kes vaatab, otsustab oma pilgu kinnitada mingile esemele ja välistada nii paratamatult oma tähelepanu alt ülejäänud nägemisväli. Selles mõttes ongi pilk, mis on elu olemus, kõigepealt välistamine.
Elamine tähendab välistamist. See, kes võtab kõik vastu, ei ela rohkem kui kraanikausi auk.” (lk 15)

“Juhuslikkuseteooria on vastuvõetamatu, sest ta laseb arvata, et asjad oleksid võinud teistmoodi minna. Inimesed ei tunnista mõtet, et üheaastasel lapsel ei võiks tulla mõtet hakata kõndima. See tähendaks tunnistamist, et inimene oleks võinud mitte tulla mõttele hakata kõndima kahel jalal. Ja kes suudaks uskuda, et nii hiilgav sugu oleks võinud sellele mitte mõelda?” (lk 16)

“Koos isiksusega andis valge shokolaad mulle ka mälu, 1970. aasta veebruarist alates mäletan ma kõike. Milleks mäletada seda, mis pole seotud naudinguga? Mälestus on naudingu üks vajalikemaid liitlasi.” (lk 26)

“Ma ei teadnud veel, et sõbrad on parimad reeturid, aga ma teadsin, et kõige võluvamad asjad on paraku kõige ohtlikumad, nagu näiteks akna peal kõlkumine või keset tänavat magama heitmine.” (lk66)

“Mõnikord mõtlen, et meie ainuke individuaalne eripära seisneb selles: ütle mulle, mis sulle vastikust valmistab, ja ma ütlen, kes sa oled. Meie isiksused pole midagi, meie eelistused on üks tavalisem kui teine. Ainult see, mis meid eemale tõukab, räägib meist tõeliselt.” (lk 83-84)

Teised arvavad:
EPL
Sirp
Raamatutuba
Kirjandusblogi

97803123024819782226116680ameliemetaphmetapysin136561the-character-of-rain

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/04/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: