RSS

Emil Tode “Piiririik”

03 apr.

piiririik2Emil Tode “Piiririik”
Eesti lugu 46.
Eesti Päevaleht, Akadeemia 2009

Tutvustus: ”Kui mitu korda ma olen läinud tagasi sellele veeäärsele kaile, sinna kus jõgi muutub äkki laiaks ja metsikuks ja metroorongid sõidavad eemal kaugel üle silla, läbi pimeduse, nagu läbi vee, nagu oleks see maailm vee all, teisel pool, mitte siin, kuhu meie kuulume. Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma ootan kerkivat sinu kätt, kasvõi ringe veepinnal, märguannet, et mul on luba tulla. Aga midagi ei juhtu, ainult tuulehoog säbrutab vett ja lööb suured puud pea kohal kahisema. Keegi oigab selles kahinas valust või mõnust, kellegi läbilõikav vile kostab sillalt, kus pole ometi hingelistki, kellegi iha leiab rahulduse, keegi langeb surnult rohule, mida äsja on niisutanud kellegi seeme; liha on ümberringi valmis, mu Angelo, aga vaimu pole kuskil.”

raamatu järelsõnast: poeetiline, kohati isegi lüüriline jutustus muutub kriminaallooks.

Katkeid:

“Kõige imelikum on see, et ma ei taha midagi. Ma ei vaja midagi ega kedagi, jah, mitte kedagi, ma ei tunne kellestki puudust. Isegi sinust mitte, Angelo. Sinust muidugi mitte, sest sinuga ma räägin kogu aeg, kas ma saaksin seda teha, kui sa siin oleksid? Mulle tundub koguni õudne ja võigas, et kellestki puudust tuntakse, et kedagi nõutakse enda juurde ja käsutusse. Nii hea on üksi olla. Mitte kellegagi rumalusi rääkida, istuda Montsouris’pargis tiigi ääres ja vaadata keeletuid linde, parte ja hanesid, kes seal oma asju ajavad, kaelu väänutavad ja saiatüki pärast vihaselt sisisevad.” (lk 75)

“Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud , oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.” (lk 86)

“… ta väitis kangekaelselt, et armastab mind. Kui keegi mulle midagi sellist ütleb, siis ma tahaksin ära joosta, sest see, kes ütleb, jääb siis alati sellise näoga otsa vaatama, nagu peaks talle nende sõnade eest andma vähemalt kolm tilka verd, kui mitte elu.” (lk 98)

“Mina näiteks olen raamatute ohver. Ma olen muide ka ise luuletusi kirjutanud, viletsaid muidugi. Sealmail kirjutasid kõik luuletusi, see oli rahvuslik harrastus, nagu inglastel jalgpall. Neid loeti ka ja neid usuti tähendavat palju rohkem, kui nad tähendasid. Seegi oli üks eksitus, seal Ida-Euroopas, XIX sajandil.” (lk 107-108)

“Ükskord ma lugesin lehest sõna “piiririik”. Nii nimetati seal seda maad, kust ma tulen. See oli poliitiline termin. Väga täpne muide. Piiririiki ei saa olemas olla. On midagi siinpool piiri ja midagi sealpool piiri, aga piiri ju pole. On ekspresstee ja viljapõld talumajaga suurte januste puude all, aga kus see piir veel on nende vahel? Seda pole näha. Ja kui sa satud piiri peale seisma, siis pole sind ka näha, mitte kummaltki poolt.” (lk 124)

Teised arvavad:piiririikpiiririik3
EPL
Miina Leemets
Kirjandusblogi
Kiiksu lugemisarhiiv

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/04/2013 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: